Üleannetud vaimsed vennad

Veel neli-viis päeva on Jupiterist võimalik vaadata kaht vana tarka meest, keda tunneb kogu maailm. Nad mõlemad on pälvinud Nobeli rahupreemia. Üks neist,  peapiiskop Desmond Tutu (7. okt 1931 – 26. dets 2021) on oma silmad igaveseks sulgenud, teine, dalai-laama (Tenzin Gyatso; sünd 6. juulil 1935) püsib ja tegutseb veel. Nad olid väga head sõbrad, kuigi kohtusid elus ainult kuus korda.  Rõõmu tundmine ka kõige raskematel aegadel on olnud nende eluviis.

„Eesmärk: leida rõõmu raskel ajal“ („Mission: Joy – Finding Happiness in Troubled Times“; 2021, USA, rež Louie Psihoyos) on dokfilm nende viimasest kohtumisest (2015). Aga mitte ainult. Ühtlasi saab ülevaate nende eluteest ja Tiibeti ning LAV-i poliitilisest elust. Nad võinuksid olla kibestunud, aga on olnud rõõmsameelsed ja ettevõtlikud, siirad ja kaastundlikud. Nad esindasid erinevaid uske, kuid suutsid leida ühisosa ja kooskõla.

Nad naersid selle vestluse ajal palju ja nakatavalt, nimetades end ise üleannetuteks vaimseteks vendadeks. Nad rõhutasid, et elus on tähtis asjaolude ümbermõtestamine.  Mõnikord võib olla väga halb, aga see annab uued võimalused õppida. Kannatused tähendavad seda, et võimalused panevad su proovile. Sisemine tugevus, südamesoojus aitab kõike taluda ja ka kannatustes teisi toetada ning abistada.

Desmond Tutu ütles selles dokis enda kohta, et on lootusetult lootusrikas. Nad mõlemad on pidanud inimest meistriteoseks, mida alles luuakse. Lubage endal tunda head ja pidage meeles, et kõige tugevamad sõprused põhinevad austusel!

Suurepärane dokk ja meeldetuletus sellest, kuidas ka rasketel aegadel rõõmu tunda.
Filmiposter internetist.

Veidi tarkusest, teadusest ja ajakirjandusest

Kui ma enne EV presidendivalimisi lugesin ütlemisi, et Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomeret ei tunta nii palju, et teda presidendiks valida ja et ta ei sobi presidendikandidaadiks ega õigupoolest presidendikandidaadi kandidaadikski, siis mõtlesin, et see on tegelikult ajakirjanduse tegemata töö, et rahvas nii vähe teab meie teadlastest, haritlastest ja kultuuritegelastest üldse. Reeglina ei põhjusta nad skandaale, mis klikihimulisi väljaandeid kirjutama meelitaksid. Nad teevad oma tööd, päevast päeva, ja sellest kirjutamine nõuaks ajakirjanikelt rohkem süvenemist, kui see tihtipeale konveieritööks kippuvas uudistetootmise õhkkonnas võimalik on.

Ei ole teadlase asi vehelda ja ennast tuttavaks teha. Tema asi on lahendada, otsida, leida, avastada, aga ajakirjanduse ülesanne on teda tutvustada, näidata ja selgitada rahvale, mis teadlase töös võib meie inimestele ja maale kasu tuua. Meelelahutajaid ju tuntakse ja tutvustatakse, teadlasi aga enamasti siis, kui nad loovad sensatsiooni, kuid teadlase igapäevatöös ei ole sensatsioon kuigi sagedane külaline.

* * *

Pärast uue presidendi Alar Karise ametisseastumist on mul hea meel, et temagi on teadlaste hulgast. Rõhutatult teadlase mõtteviisiga. Tarkust tunnistav ja tunnustav.

* * *

50 aastat tagasi pärast Tartu Ülikooli lõpetamist alustasin ajakirjanikutööd tollase ajalehe Noorte Hääl kooliosakonnas. Esimesed lood olid üliõpilaselust, mida hästi tundsin. Aga mind veetles muu. Selle muu nimi oli teadusajakirjandus.

Noorte Hääles ilmus tollal väga asjalik ja loetav erilehekülg „Orbis Scientiarum“, sagedusega kord nädalas. Selle autor ja toimetaja oli Juhan Kivi, kes oli neil aastatel oma kirjutistega meie teadlaste elust ja tööst väga populaarne. Juhan vedas ka tollase Ajakirjanike Liidu teadusajakirjanike sektsiooni, kuhu kuulusid teadust populariseerivad ja tutvustavad ajakirjanikud erinevatest toimetustest. Veel oli Juhan suur reisihuviline, käis Kamtšatkal, Pamiiris ja mujal, kirjutas reisiraamatuid. Varsti pärast mu tööleasumist Noorte Häälde läks Juhan sealt ära, teadusajakirja Horisont toimetuses oli tema jaoks ahvatlev töökoht. Minul aga tekkis võimalus hakata tegelema teemadega, mis mind huvitasid.

Tolleks ajaks oli juba ka selge, et kuigi mind Tartu Ülikoolis ootas pärast esimest tööaastat ajakirjanduseriala aspirantuurikoht, ei saa ma perekondlikel põhjustel sinna minna. Aspirantuuris pidi mu uurimisobjektiks olema Eesti teadusajakirjanduse ajalugu. Kavatsusest loobuda oli kahju. Vähemalt võtsin julguse kokku ja ütlesin Noorte Hääle (pea)toimetaja Guido Viilasele, et tahaksin „Orbis Scientiarumit“ toimetama hakata. Ja ma sain selle töö!

Oli ääretult põnev kohtuda teadlastega, saada osa nende igapäevatööst ja elust, vahendada seda lehelugejatele. Nende jutuajamiste ning usutluste amplituud oli lai, ulatudes suhtlemisest noorte teadlastega (kuulusin ka vabariiklikku noorte teadlaste nõukokku, käisin nende laagrites Kihnus ja Viitnal, leidsin nende hulgast häid sõpru kogu eluks) kuni meie Teaduste Akadeemia akadeemikute ja presidendini. 

Minu sidemed teadlastega laienesid veelgi pärast seda, kui stažeerisin kuu aega üleliidulise noortelehe Komsomolskaja Pravda teaduseosakonnas, kus töötasid teadusajakirjandusele väga pühendunud lehemehed, näiteks Jaroslav Golovanov, kelle raamat „Etüüde teadlastest“ on ka eesti keeles ilmunud. Tänu Jaroslavile ja teistele seal saadud tutvustele õnnestus mul mõni aeg hiljem kohtuda Moskvas kosmonaut German Titoviga, käia Tähelinnas, kirjutada ka NSVL Teaduste Akadeemia kosmoseuuringute instituudi direktorist Roald Sagdejevist jne.

Sellest ajast mu elus on tohutult paljut meenutada. Igatahes olin ma teadusajakirjanikuna oma tööst väga vaimustunud ja elevil. See oli noorele ajakirjanikule tõeline väljakutse, nagu nüüd on tavaks öelda. Kahjuks ei saanud ma seda tööd teha kuigi kaua, sest toimetuse vajadused viisid mind muude teemade juurde, aga „Orbis Scientiarumi“ toimetamise ja kirjutamise aeg oli minu jaoks väga oluline ja õpetas mulle palju, kujundades suuresti mu ellusuhtumist ja saades aluseks ka paljudele hilisematele lugudele ning mõistmistele.

Ilmselt on see osa mu elukäigust ka suureks põhjuseks, miks mul on hea meel, et uus EV president on teadlaste hulgast. Ootan huviga, mida tema aeg kaasa toob ja tähendab.

* * *

Eile jõudis minuni kurb teade, et 55 aastat tegutsenud Tallinna Teadlaste Maja lõpetab tegevuse. Selleks vajalik üldkoosolek toimub 30. oktoobril. Seal esitletakse ka raamatut „Majata Maja lugu. Järje järg“.
(EDIT: 27. okt '21. Täna tuli uus teade, et COVID-19 koroonaviiruse pandeemia uue puhangu tõttu lükkub üritus edasi.)

Ma ei ole Teadlaste Maja liige, kuid olen viibinud paljudel selle üritustel ja ettevõtmistel, rääkinud väga paljude selle liikmetega. Teadlaste Maja asutati 9. jaanuaril 1966. Eestvedajateks olid Nikolai Alumäe, Agu Aarna jpt. Asutajaliige Elsa Pajumaa on mulle rääkinud, et toona olid Eesti teadlased kõik hajali. Vaja oli haakumise kohta, et teadlased ei võõrduks üksteisest ja saaksid ühist asja ajada.

Algusest saati selle Maja hingeks olnud Elsa Pajumaa meenutas ka, kuidas Teadlaste Maja rajamisele oli ENSV juhtidelt suur vastuseis, põhikirja kinnitamist veeretati nagu kuuma kartulit ühest instantsist teise. Lõpuks kinnitas põhikirja Teaduste Akadeemia Presiidium Johan Eichfeldi juhtimisel, esimeseks Teadlaste Maja nõukogu esimeheks  sai Nikolai Alumäe. Kõrvuti teadlastega on sellesse omamoodi klubisse kuulunud ka palju kultuuritegelasi.

Paradoksaalne on see, et kuigi Teadlaste Maja on aastate kestel olnud väga populaarne, pole tal kunagi olnud oma maja. Kuid see ei ole takistanud sisukat seltsitegevust ja oma kaaluka ja tasakaaluka sõna ütlemist mitmete Tallinna ja Eesti jaoks oluliste probleemide puhul.

EDIT: 3, mai 2022. Koroonapiirangute ajal ei saanud Teadlaste Maja üritusi korraldada, edasi nihkus ka tegevuse lõpetamise üritus. Kui koroonapiirangud aprillis lõpetati, tuli mai alguses teade, et viirustest vaba vaim hõiskab, Tallinna Teadlaste Maja nõukogu otsustas 27. aprillil 2022 jätkata Maja tegevust plaanipäraselt; lisatud oli ka maikuu tööplaan. Käsil on 57. tegevusaasta.

* * *

Read „Kalevipojast“ ja ka minu esimese klassi salmikust:
Ülemaks kui hõbevara,
Kallimaks kui  kullakoormad
Tuleb tarkus tunnistada.

Pilt: grafiti Astangult, okt 2021.
Aitäh külalisesinejale foto eest.

Frank Herbert „Düün“

Frank Herbert
„Düün“
Tõlkinud Urmas Alas.
Toimetanud Martin Roogna.
Kirjastus Varrak, 2020.

Eelmise aasta viimase raamatuna lugesin „Düüni“ („Dune“, 1965). Sedasama kuulsat ulmekat, mis enamikul raamatusõpradest kahtlemata juba ammu loetud on ja mida kultuseraamatuks peetakse. Kummalisel kombel, kuigi ma seda varem lugenud polnud, tekkis mul lugedes tunne, nagu aimaksin sündmustikust paljut ette, justkui oleksin ise kunagi viibinud kõrbeplaneedil nimega Arrakis ehk Düün. Sellest hoolimata, et see planeet on olemas ainult tänu autori kujutelmale.

Aga Frank Herberti kujutelm on vägev. Täiesti omamoodi nii majanduslikult, poliitiliselt kui ka tehnoloogiliselt ja ökoloogiliselt läbimõeldud maailm, milles tegutsejatele autor hoolimata tegevuse kiirest arengust on suutnud üsna mitmetahuliselt paeluvad iseloomustused anda.

Paljude lemmikulmekirjanik Arthur C. Clarke ütles „Düüni“ kohta: „Ainulaadne, millise sügavuse ja erakordse detailsusega on loodud romaani tegelased ja kogu see maailm.“

Tagakaane raamatututvustusest.

Rohkesti on kiidetud mahuka teose esimest raamatut „Düün“. See oli ka minu jaoks põnev kui ühe noormehe arengu kirjeldus. Kõik see, mis puudutas Pauli õpinguid ema käe all, tema järelkatsumisi, tema valmistumist võitlusteks ja võitudeks.

Aga teine raamat „Muad'Dib“ meeldis mulle rohkem. Pärast isa surma jäi Paul ilma talle kavandatud tulevikust ja pidi tema jaoks võõral planeedil nii endale uue tuleviku kujundama kui ka leidma väljavaated teadvuse ja saavutuste edasiarenguks. Ja ta suutis seda. Ning, mis veel olulisem, ta suutis seejuures jääda üllameelseks.

Kolmas raamat „Prohvet“ oli sündmustikult kõige kiirem, aga võib-olla just seetõttu minu jaoks vähem huvitav, kuigi kõikvõimalikest tegelaste saatuste kõverkäikudest ka siin puudust polnud.

Koguka köite lõpus paiknevate lisadega tutvumine on niihästi selgitav kui ka valgustav.

„Düüni“ üks huvitavamaid liine oli minu jaoks benegesseritlastest naiste haridus ja haritus. Kuidas kasvatada ja arendada teadvust, kuidas mõista mõistetamatut ja allutada allumatut. Kuidas näidata võimalikult vähem välja, mida tunned, ja suuta seejuures kõigi oma tundmustega hakkama saada ja need oma kasuks pöörata. Kuidas mõjutada ja samal ajal ise olla vähe mõjutatav.

Väga palju tähelepanu pööras Frank Herbert teadvusele. Võib-olla just seetõttu mõtleb lugeja temaga kaasa ja hakkab sündmustikku justkui ette aimama, nagu minuga juhtus. Ta käsitles oma suurteoses teadvuse arendamist nii vürtside kui ka mitmesuguste erivõtete abil. Tema tegelased on pidevas kujunemises ja paljud neist on ülivägevate võimetega. Kuid isegi ülivõimed ei osutu halastamatus võimuvõitluses alati piisavalt kindlaks kaitseks reetlikkuse ja mürkide eest.

Paar õpetust sellest mitmekesisest teosest:

„Iga tee, mis viib täpselt oma lõppu, ei vii tegelikult kuhugi. Roni mäkke kõigest nii kõrgele, et saad veenduda: see on mägi. Mäe tipust sa mäge enam ei näe.“

„Mõelge oma nägemisele. Kuigi teil on silmad, vajate te nägemiseks valgust. Kui olete oru põhjas, ei näe te oma oru piiride taha. /---/ …aeg paistab lai, aga selles kulgejale muutub see kitsaks ukseks.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Põhjalik ülevaade Frank Herberti (8. okt 1920 – 11. veebr 1986) elukäigust ja loomingust, seal hulgas „Düüni“ kõikidest raamatutest, mida on rohkem kui kolm, on Wikipedias.

Alberto Mussa „Qāfi mõistatus“

Alberto Mussa
„Qāfi mõistatus“
Sari „Moodne aeg“.
Portugali keelest tõlkinud Leenu Nigu.
Kujundanud Maris Kaskmann.
Kirjastus Varrak, 2019.

Küllap on õigus erudiit Kalle Kasemaal, kes raamatuümbrisel sõnab: „Hämmastava elegantsiga on teoses põimitud elemente araabia folkloorist ning vana-aja luuletajate elulugudest. Teos meenutab kuulsa argentiinlase Borgese fantaasiaküllaseid mõtteuidanguid, samuti keskaegse müstiku ibn 'Arabi arutlusi ning on kohane esmaseks sissevaateks araablaste käitumis-, mõtte- ja luulemaailma.“

Neile, kes tavaliselt raamatute eessõnu ei loe, soovitaksin küll kindlasti lugeda autori eelhoiatust, milles ta selgitab raamatu ülesehitust ja annab üsna täpsed juhised, kuidas lugeda põhiloo peatükke ja vahepeatükkides antud parameetreid ning ekskursse. Selleta võib olla raskevõitu seda väga tihedat ja täpset teost mõista.

See on ilus raamat. Minu arvates väga õnnestunud kaanekujundus annab edasi ühtaegu olemist ja olematust, araablaste jaoks kõige tähtsamate – kaamelite – sarnasust luiteharjadega, mis omakorda võivad mõnes petlikus miraažis ükskõik millisteks soovkujutelmadeks muutuda ja nendena inimsaatusi mõjutada. Ilus on ka Alberto Mussa mõtte- ja väljenduslaadi täpsus, vanadest allikatest ja rahvapärimustest võrsunud teabe edasiandmine kõikvõimalike tähendussõnade, muinas- ja mõistujuttude kaudu.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Hästi huvitavad on kõikvõimalikud arvamused jäävusest ja olemisest kaduviku ja mitteolemiseni välja. Näiteks võib teosest leida inimese, „kes suutis järjepanu kasutada sõnu, et leida üks, mis oleks semantiliselt eelmisega sama ja millel oleks ainult üks tähendus.“ Võib leida ka arusaama, et kõige suuremaks tõendiks millegi olemasolust on see, et „tänapäeval ei leidu sellest ainsatki jälge, samuti pole ühtegi märki, ühtegi asitõendit et /see/ üldse kunagi olemas oli.“

„Sest Aladin teadis, et igast loost saab alguse uus ja sellest järgmine ja järgmine ja nii järgemööda kuni jõutakse uuesti esimese loo jutustamiseni ja kogu tegevus kordub lõpmatult. Tegelikult on olemasolevate lugude arv lõplik, kuid mitte ükski neist ei ole esimene ega viimane.“

Autor väidab, et on õppinud „klassikalist araabia keelt, heebrea keelt, kõiki süüria dialekte, kuni Jeemeni väljasurnud raidkirjani välja. Samuti tudeerisin Lähis-Ida arheoloogiat, uurisin üksipulgi Süüria ja Araabia kõrbete geograafiat, tutvusin beduiini etnograafiaga ja õppisin pähe pea kogu islamieelse luule.“ Kuid teose kirjutamiseni jõudnud ta alles siis, kui pühendus täheteadusele selles primitiivses vormis, nagu seda olid harrastanud kaldealased.

Ühe Brasiilia kirjaniku jaoks on need ehk mõnevõrra üllatuslikud teadmised, kuid Alberto Mussa perekonna juured asuvad osaliselt Lähis-Idas ja seetõttu on „Qāfi mõistatus“ ka lugu autori jõudmisest oma juurte juurde. Ühtlasi on märgata autori sügavaid teadmisi matemaatikast ja lingvistikast. Võib-olla on tema filigraanne täpsus sündmuste ja nähtuste kirjeldamisel just sulam nii araabia kalligraafilisest kujundlikkusest kui ka matemaatiku reaalsusele tuginemisest.

Olgu kuidas on, mina pean tunnistama, et see üsna õbluke raamat, veidi üle 170 lehekülje, on salakaval, sest selle läbilugenuna tunnen, et peaksin loetu juurde veel tagasi pöörduma, et märgata märkamatuks jäänud seoseid ja varjundeid ning saada veel suurema elamuse.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1019552/linda-jarve-araabia-maailm-jaavusest-kaduvikuni

Avantüür stringide ja kilpkonnaga

Paar päeva tagasi lõpetasin neli nädalat kestnud avantüüri. Kuidas teisiti nimetada seda, kui minusugune paadunud humanitaar hakkab vanuigi järsku programmeerimist õppima. Eks ole see peaaegu nagu benji-hüpe.

Eneselegi ootamatult panin ennast aprilli alguses kirja Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise algkursusele „Programmeerimisest maalähedaselt“. See on ülikooli menukaim e-kursus, toimus tänavu juba kümnendat korda, on tasuta ja  mõeldud neile, kes pole varem programmeerimisega kokku puutunud ja soovivad nüüd selles kätt proovida.

Mind ajendasid õppima eeskätt uudishimu ja tahtmine proovida, kas pea ikka jagab veel miskit ja suudab uut omandada. Sutsu olen programmeerimist õppinud umbes 55 aastat tagasi, aga toona piirdus see „õppimine“ mingi rotaprindivihiku läbilugemisega, mille põhjal sai arvestus küll kuidagiviisi ära tehtud, aga oskusi ja isegi teadmisi ei talletunud. Nii võin ausalt öelda, et nüüdset kursust alustasin täiesti puhta lehena ja oma lõbuks.

Kursuse statistikast pärast esimest nädalat selgus, et ühtekokku on õppijaid 1048, vanusevahemikus 10-74 aastat. Noorim naine oli 12, vanim 72 (see siis tõenäoliselt mina), noorim mees 10, vanim 74. Kõige rohkem oli kursusel mingi muu eriala magistrihariduse või sellega võrdsustatud varasema hariduse omandanud inimesi. Kursuslaste keskmine vanus oli 33. 65 aastaseid ja vanemaid õppijaid viis.

Kursuste prognoositud ajakuluks oli neli nädalat, 5-6 tundi nädalas. Minul kulus küll palju rohkem aega. Esimese nädala põhiline aur läks Moodle'i ja Thonny valdama õppimiseks, sest kummagagi polnud mul varem kokkupuuteid olnud, samuti pole ma kokku puutunud e-kooliga.

Esialgu olin raskustes isegi kontrollülesannete tekstist arusaamisega. Ennastki ajab tagantjärele naerma, aga ühte ülesannet lugedes sain näiteks valesti aru sellest, mida tuleb Thonnys teha Pythoni viienda reaga. Ülesande tekstis kasutatud kaudne kõneviis tekitas mulle mulje, et sinna peab mingi rida ilmuma ehk nö tekitatakse. Ei osanud nö alumist kasti, kuhu vastused tekkisid, üldse jälgida ja olin igal võimalikul viisil suur koba.

Aga seda suurem oli mu rõõm, kui hakkasin ülesannetest aru saama ja neist mõne isegi mingit abi kasutamata lahendada suutsin. Piltlikult öeldes oli pea mõnikord ikka päris rakkus. Näiteks ei osanud ma algul sõnesid (neidsamu stringe) arvudeks teisendada ega saanud ka vastupidi hakkama. Tagantjärele aga tundub sõnedega tegelemine isegi lihtsana.

Natuke häiris mind kursuse teemade järgnevus, aga umbes teisel nädalal oskasin ise valida, mida nädala materjalidest esimesena õppida ja millele ehk vähem tähelepanu pöörata. Nii sain tasapisi aimu muutujatest ja valikulausetest, tsüklitest, funktsioonidest (millega kõige rohkem maadlesin), regulaaravaldistest ja andmevahetusest.

Tekstimaterjalidest meeldisid mulle infomahukad silmaringi-lood (näit keeletehnoloogiast, isejuhtivatest autodest, navigeerimisest jne). Kilpkonnaga aga oli päris vahva „joonistama“ õppida. Kontrollülesannete lahendamine ja nädalatestide tegemine olid minu kohatisele oskamatusele ja ebalemisele vaatamata toredad ja kokkuvõttes on mul hea meel, et selle avantüüri ette võtsin ja lõpuni tegin. Julgen teistelegi soovitada.

Eile õhtul tuli korraldajatelt kiri, et praeguse seisuga (st kursuse lõpupäevaks) on kursuse sooritanud üle 450 õppuri. Ülejäänud said nädalase lisaaja. Millalgi mai lõpus peaksin TÜst ka lõputunnistuse saama. Aitäh korraldajatele!

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“

„Õpilase kosmose entsüklopeedia“
Inglise keelest tõlkinud Helje Heinoja, Toivo Lodjak ja Veiko Lodjak.
Toimetanud Eha Kõrge.
Kirjastus Varrak, 2018.

Olin 11aastane, kui esimene sputnik kosmosesse lennutati. Vaatasime sõbrannaga õhtutaevast ja lootsime seda näha. Ja neid taevasse vaatajaid oli tollal tohutult palju. Kosmoseraamatutesse kirjutati esimesed leheküljed.

Nii uhket raamatut, nagu „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ ei oleks siis veel kuidagi saadud teha. Ma ei mõtle siinjuures sellest ajast saati hoogsasti arenenud trükitehnilistele võimalustele, vaid meie toonastele teadmistele kosmosest. Seda, mida teadsime, oli väga napilt, võrreldes nüüdisteadmistega.

Aga minu põlvkond kasvas koos esimeste kosmoselendudega, otsis igalt poolt kosmoseuuringute kohta kirjutatut, luges põhjalikult tollaseid teaduse- ja tehnikaajakirju. Znanije-Sila, Nauka i Žizn ja teised, põhiliselt venekeelsed ajakirjad olid üsna noortepärased ja said räbalateks loetud, meie oma ajakiri „Horisont“ andis teadmistele samuti lisa. Õpilastele mõeldud kosmoseentsüklopeediat vaadates saab seda kasvamist taas läbi elada. On lausa uskumatu ja paneb hämmelduma, kui palju on inimkond vahepealsete aastatega maailmaruumi kohta teada saanud.

Usun, et lapsed ja lapsevanemad, õpilased ja õpetajad on „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ juba üles leidnud ja teavad tänu sellele nüüd jälle tsipa rohkem, missugune on kosmos – õpilase jaoks.

Soovitaksin seda raamatut kinkida vanaisadele ja isadele, keda peaksid paeluma huvitavad värvikad pildid ja see hulk teavet, mida nad tänapäeva õpilastest enamasti päris kindlasti vähem teavad. See on hää raamat koos vanaisa või isaga vaatamiseks ja uurimiseks, kuigi ma ei arva, et vanaemad ja emad sellest vähem lugu peaksid. Vaatamist jätkub raamatus kauaks ja ega ühe korraga kõik meelde jäägi.

Entsüklopeedia on jaotatud 9 ossa, mis omakorda koosnevad peatükkidest. Kosmose käsitlemine algab ülevaatega universumi vaatlemisest, teleskoopidest ja observatooriumidest, edasi saab lugeja teada, missugune on universum, kuidas töötavad raketid, kuidas on kosmosesse lennanud inimesed ja loomad, missugune on Päikesesüsteem ja selle planeedid, eraldi osa käsitleb meie oivalise Maaga seonduvat, seejärel tema kaaslast Kuud ja kõikvõimast Päikest.  Siis tulevad tähed ja tähevaatlus, mahukas ajajoon kosmosest läbi aegade ja iga teatmeteose lahutamatud osad sõnaseletuste ja registri näol.  Osade jaotus on loogiline ja ülevaatlik.

Tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud kirjastuse Doris Kindersley Limited väljaande (2010) eestindusega. Kujundus on originaalipõhine, tekst originaaliga klapitatud. Väikeseks tõrvatilgaks on kohati mustalt tagapõhjalt mitte kõige paremini loetav tekst, lk 79 häiris silma üks küljendusaps. Mulle isiklikult oleks meeldinud, kui lk 93 oleks nõukoguliku punakolli asemel Sergei Koroljovi näopilt (ta on selle pikkade tööaastatega ära teeninud), kuid võib-olla tõesti jääb nõukogulik salastatus niisugusel kujul lastele paremini meelde.

Peatükk kosmoses käinud inimestest oleks minu arvates võinud veidi pikem olla, kuid võib aru saada entsüklopeedia koostajate raskustest, kellest kirjutada, keda mainimata jätta. Näiteks ei leidnud ma sellest raamatust esimest naiskosmonauti Valentina Tereškovat.

Vaimustavad raamatu fotod, millest ju paljusid mujaltki tunneme ja näinud oleme, aga mis niimoodi kompaktselt koos hoopis võimsamalt mõjuvad. Ühtekokku on raamatus üle 800 pildi koos seletavate kirjeldustega – tänapäeva visuaalsetele mõjutustele altile õpilasele peaks uurimist palju jätkuma.

Teadusfaktid on valitud õpilaste jaoks kohaselt ning sõnastatud lihtsalt, kuid samas hästi palju kosmoseuurijate oskussõnu kasutades.

Lühidalt öeldes on see tore ja vahva teatmeteos mitte ainult lastele, vaid kõigile neile, kes armastavad taevast vaadata.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

* * *

Panen selle postituse ka oma raamatublogisse Tütarlaps linnast, sest nende kahe blogi lugejaskond on erinev, aga sisuliselt sobib „Õpilase kosmose entsüklopeedia“ mõlemasse.

1220.

Stefan Klein „Unenäod. Rännak meie seesmisse tõelusse“

Stefan Klein
„Unenäod. Rännak meie seesmisse tõelusse“
Saksa keelest tõlkinud Krista Räni.
Kirjastus Varrak, 2018.

Kindlasti raamat kõigile, keda huvitab unenägude salapära. Ühed otsivad sellele seletusi esoteerikast, teised jälle teadusest. Stefan Klein jääb oma olemusele kindlaks – olles tuntud teadus(aja)kirjanik balansseerib ta selles raamatus üsna osavalt esoteeriliste ja teaduslike seletuste piiril, riskides mõnikord ehk ka paramaailma kukkuda, aga ometi suutes tõsiteaduse juurde pidama jääda. Kuigi tal tuleb nentida, et ega teaduski unenägemisest palju tea, ehkki Freudi aegadest on palju uusi arusaamu juurde tulnud, eriti hoogsalt viimase aastakümnega. Kleini raamat valmis 2014. a.

Avades meile unenägude kohta uut teavet, loob Klein ka palju uusi küsimusi, sest nii tohutu palju on selles valdkonnas veel uurimata. Kui Freud käsitles unenägusid salasoovide ja lapsepõlveelamuste väljendusena, siis Klein püüab oma raamatus näidata, et „unenäod on märksa enamat kui teadvustamata igatsuste väljendus – nad on võti, millega lahendada meie teadvuse mõistatus. Nad aitavad meil aru saada, kuidas meie aju toob esile selle, mida me tajume tegelikkusena“.

Klein selgitab: „Uni on nagu labor, kus loodus teeb katseid eri teadvuse seisunditega. Me peaksime elama üheaegselt mitut elu, kui tahaksime päeva jooksul saada umbes samavõrra mitmekesiseid kogemusi. Kõik, mis juhtub meiega üheainsa öö jooksul, on võrreldav sellega, et saada ühele poole terve nädala argipäevatoimetustega, teha vähemalt üks pikem reis, olla ajutiselt jälle laps, kannatada alumise kehapoole halvatust ja kogeda pealekauba veel mitut narkotrippi. Elu intensiivseim aeg algab siis, kui tuli on kustutatud.“

Muu hulgas saab lugeda zombidest meie ajus, kirgastest unenägudest, unehalvatusest ja košmaaridest, aga ka hinge allhoovustest, mis põhjustavad unenägudes tagaajamist, seksi, kukkumist ja kogemust üritada midagi tulutult üha uuesti teha.

Klein tõestab, et vastupidiselt tavaks kujunenud arvamusele ei kasuta unenäod meiega kõneldes sümbolite keelt. Ka õpime me unenägudes tulevikuga toime tulema. Ta toob rohkesti näiteid unenägude üleskirjutustest ja uurimisest, aga ka unenägudest kui inspiratsioonist (näiteks Kafka loomingus).

Varraku tõlkija ja toimetaja tandem (Krista Räni / Terje Kuusik) on Stefan Kleini loomingu eestindamisel nüüdseks palju tunnustust väärivat tööd teinud ja selle edasiandmisel kohati lausa ülitäpsed.

Võib-olla omaenese väikese kiiksuna pean siiski märkima, et mulle hakkas vastu eesti keeles juurdunud (ja keelemeeste poolt seni veel lubatud) Viini asemel Wieni kasutamine. Seda näiteks Freudi kliiniku asukoha puhul. Võrdlusena võin nimetada samuti Varrakus ilmunud David Messeri romaani „Sigmund“ (e. k 2016), kus Viin on meile harjumuspäraselt Viin.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Neil Gaiman „Põhjala müüdid“

Neil Gaiman
„Põhjala müüdid“
Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2018.

See raamat võlus mind esmapilgust. Kargelt sinkjates põhjamaistes toonides vägevalt kaanepildilt vaatab vastu Odin, peas kaks ronka – kohe alguses saamegi osaliste loetelust teada, et „tal on kaks ronka, Huginn ja Muninn, kelle nimed tähendavad „mõtet“ ja „mälu“. Need linnud lendavad siia-sinna kõikjal maailmas, otsivad uudiseid ja toovad Odinile kõik teadmised.“ Köidet on mõnus käes hoida ning kirjapiltki lugeja jaoks silmasõbralik. Kujundanud on Liis Karu.

Muidugi on ka sisu igati vahva, sest kuigi Põhjala müüdid näivad meile olemuslikult tuttavatena, leiab nende iga ümberjutustaja neist põnevaid detaile, „tapmist, pettusi, valesid ja rumalust, võrgutamist ja tagaajamist“, elujõudu ja vananemist, mõtet ja mälu just enda nägemusele, kujutluspildile ja kirele vastavalt. Neil Gaiman on Põhjala müütidesse tõesti kirglikult suhtunud, juba sellest ajast, mil ta poisikesena neid esmakordselt luges.

„Ma püüdsin jutustada neid müüte ja lugusid ümber nii täpselt, kui suutsin, ja nii huvitavalt, kui suutsin. Ma loodan, et olen jutustanud need ümber ausalt, kuid nende jutustamises oli ikkagi rõõmu ja loovust,“ ütleb raamatu autor. Ja teisal: „Ajalugu, usk ja müüdid põimuvad ning meie peame mõistatama, ette kujutama ja oletusi tegema nagu detektiivid, kes taastavad ammuunustatud kuriteo üksikasju.“

„Põhjala müüdid“ on nii sisult kui vormilt väga poeetiline. Küllap peabki just niisugune olema teos, mis sisaldab üht võimalikku vastust küsimusele „kust tuleb luule. Kust tulevad laulud, mida me laulame, ja lood, mida jutustame?“ Gaimani ümberjutustatud müüdid hakkavad lugedes kaasa helisema nagu karge põhjamaine meloodia (seda kindlasti ka tänu tõlkijale ja toimetajale).

See helin võib olla ajendiks igasugustele eriskummalistele mõttekäikudele. Näiteks võivad siit ootamatut toetust leida „lapiku maa teooria“ pooldajad, sest „Põhjala müütide“ „maailm on lapik ketas ja selle serva ümbritseb meri. Maailma serval, kõige sügavamate merede ääres, elavad hiiglased.“

Nautisin raamatut täiega. Kübeke kahju oli ainult, et sisukorras lubatud 256. leheküljel asuvat autoritutvustust ei leidnud, sest raamat sai otsa 255. leheküljel. Aga kuivõrd on teada fakt, et Gaiman on eesti lugejate seas juba hästi populaarne, siis võib-olla piisabki tema tutvustuseks mõnest reast tagakaanel.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest

Kuhu teil kõigil küll kiire on?

Täna läks Peeter, mu pioneeri- ja keskkooliaastate hea sõber, kaaslane kokkutulekute lõkkevalves ja kooli näiteringis. Hiljem kohtusime harvem, aga meie noorusaja sõprusest oli nii tugev põhi all, et need trehvamised alati väga südamlikeks kujunesid ka siis, kui me mõnes asjas ehk ühel meelel ei olnud.

Tema eludaatumiks jääb: 28. oktoober 1945 - 11. märts 2017.

2008. aasta kevadel ajasin Peetriga Toompea lossis hästi pikalt juttu ja juunis ilmus Elukirjas selle vestluse tulemus, pikem kirjatükk „Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest“. Peeter andis selle juurde oma erakogu  fotosid. Loo suure avafoto pildistas Tiit Koha.

Et Elukirja arhiiv on internetist kadunud, saavad seda lugu lugeda ainult need, kel too ajakirjanumber juhuslikult alles on või kes sammud raamatukokku seavad. Sestap panen selle loo nüüd siiagi. Küll mitte täpselt selle variandi, mis Elukirjas ilmus, vaid ilma toimetuse parandusteta originaali. Illustratsiooniks panen ajakirja leheküljed.

Kes pikki blogilugusid meelsasti ei loe, võiksid lugeda loo lõppu – akadeemiku mõtteid kestmisest ning anekdooti, mida ta Elukirja lugejatega jagas.

Niisiis...

Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest
Linda Järve

Akadeemik ja riigikogu liige Peeter Tulviste ütleb, et arvatavasti on ta põhiosa oma juhioskustest saanud pioneerieas. Ta oli Tallinna pioneeride staabi liige, 10. keskkooli malevanõukogu esimees, kes kandis vormipluusi peal kaelas kirevat vilenööri. Mida kirevam see skaudilik vilenöör oli, seda rohkem oskusi ja tarkusi oli selle kandjal.

See oli meievanuste jaoks põnev aeg. Peetriga tutvusin naaberkooli külalisena tema malevakoondusel, mis oli pühendatud teaduse ja tehnika arengule. Koonduse oli kosmoselennuna lavastanud Peetri sõber Ingo Normet. Õhulaev „Lõbus 114“ startis Kuule saalitäie vaimustunud laste silme all. Veel iseloomustasid seda aega mitmesugused maastikumängud, kokkutulekud  ja aktiivilaagrid nagu unustamatu Tagametsa..

Tolle aja kihvtid pioneeritöötajad Gustav (Kutt) Vilbaste, Lembit Prits, Heino Väli, Harri  Lüüs jt  tahtsid pioneeriorganisatsioonis sisse seada neid kombeid, mis olid skautidel ja noorkotkastel olnud enne sõda. Küllap oli neil sellepärast ka pahandusi, aga nad ei jätnud jonni. Palju õpetati toimetulekut looduses keerulistes tingimustes, mitmesugust korraldamist ja juhtimist. Peeter lisab: „Mul on sellest ajast küll hea meel. Meil oli ka särav pioneerijuht Marta Kangro, kes läinud aastal suri – väga huvitav isiksus ja hea kasvataja. Kui tagantjärele mõtelda mu rektoriaastatele, siis ei olnud mul varem mingisugust juhtivat rolli ülikoolis. Olin väljaspool seda mängu, sest ei olnud parteis. Ja kui juhtus niimoodi, et olin pool aastat üsna ootamatult taastatava filosoofiateaduskonna asutajadekaan, seejärel ühe aasta prorektor ja viis aastat rektor, siis aitas mind just see juhikoolitus, mis oli pärit pioneeriajast.

Esiteks teadmine, et pead ise asju korraldama. Marta Kangro matkadel oli iga päev üks pioneer, kelle peale pandi selle päeva kogu korraldamine ja juhtimine: et kõik saaksid kõnnitud, kellelgi ei oleks liiga raske, kõhud saaksid täis, jalad ei oleks hõõrdunud, et saaks õigeks ajaks õhtule. See oli väga tugev koolitus. Kõige tugevam on see geograafidel ja bioloogidel, kelle amet on niisugune, et nad koos kõnnivad. Minu meelest ongi nendega suhteliselt lihtne asju ajada.

Teiseks vastutuse enda peale võtmine: laagris on kohutav olla, kui seal on halvad suhted. Juhi kohustuste hulka kuulub otseselt ka suhete ja meelehoiu hoidmine. Nii hästi või halvasti, kui ma neid kahte asja oskasin, olid need oskused pärit just tollest noorusajast. Arvan, et meie skaudi- ja noorkotkalaadne pioneeriaeg oli väga tore.“

Kaugemal õpib võrdlema
Pärast keskkooli lõpetamist läks Peeter õppima Moskva ülikooli. Ta oli küll kogu aeg unistanud, et läheb Tartusse ja käis koos Ingo Normetiga mitu korda ka keskkooliajal Tartu vaimuelust osa saamas. Peetrit tõmbas ajalugu, aga kodus tehti talle selgeks, et selle riigikorra  ajal ajalooga tegelda on paratamatu valetamine ja varjamine, millega pole mõtet ennast siduda. Lõpuklassis soovitasid ajalooõpetaja Silvia  Õispuu ja eesti keele õpetaja Helju Jõesaar tal konkureerida nn vabariiklikul kohal erialale, mida Eestis ei õpetatud. Eksamid oli võimalik teha eesti keeles ja Eestis. Kahele kohale konkureeris kaksteist noort. Peetrist sai psühholoogiatudeng kauges võõras suurlinnas.

„Moskvas sai hästi aru, et oleme teistsugused oma kultuuri ja ajaloo poolest. Ka võimaldas Venemaal olek vaadata Eesti asjadele võrdleva pilguga. Identiteedi seisukohast oli mulle kindlasti tähtsam kasvuaeg Eestis, aga asjade kõrvaltvaatamise võime tuleb tihtipeale siis, kui oled võõras kultuurikeskkonnas.

Kui vahel küsitakse, mida, kus ja kuidas ülikoolis õppida, siis oleks minu meelest mõistlik õppida kaks-kolm aastat siin ja siis, juba oma tahtmist teades, selles maailma ülikoolis, kus just seda asja eriti hästi õpetatakse, mis sind huvitab. Üks ülikooliaasta peaks kindlasti kohustuslikus korras mööduma väljaspool oma ülikooli ja riiki. See annab kogemusi juurde. Ameerikas on ülikoole, mida ei saa muidu lõpetada, kui pole aastat elanud välismaal.“

Virisemine ei vii kuhugi
Psühholoogiadoktor Tulvistelt küsitakse sageli, miks ta on riigikogus selle asemel, et olla kateedris, laboris või ekspeditsioonil. Ta vastab siis: „Arvan, et olen õiges kohas, muidu ma siin ei istuks. Minu meelest  teevad oma elu liiga lihtsaks need inimesed, kes arvavad, et on Eesti riigi jaoks piisavalt teinud, kui selle kallal virisevad. Virisemise traditsioon on meil sajandeid vana, sest riik on  olnud võõras. Kui kedagi oleks tarvis õpetada, kuidas üht riiki hukka ajada, siis selles me oleme suurepärased, oskame seda paremini kui keegi teine. Aga ma pean palju rohkem lugu nendest, kes tahavad midagi konstruktiivset ära teha, oma riiki ehitada. Seda hüpoteesi, et ühemiljoniline rahvas suudab pidada oma rahvusriiki, tuleb alles tõestada. Ka on meil õnnetult vähe omariikluse kogemust. Mida rohkem ajusid saame riigi ülesehitamisele kaasata, seda parem.“

Peeter Tulvistele teeb rõõmu, et  kogu nõukavärk kokku kukkus ja nüüd on meile terve maailm lahti. Ta ei arva, et endiste kommunistidega peaks midagi hirmsat tegema, aga seda ütleb küll, et kui nad hakkavad rääkima mingitest demokraatiatest ja teab millest veel, siis tuleks neile küll peksa anda. Nõukogude riik oli süsteem, kus mingi bande võttis ja pani riigi lukku: ütles, kus inimene tohib või ei tohi olla oma ainukese elu, kus ta tohib käia ja kus mitte.

„Hiljuti lugesin intervjuud Kristjan Palusalu tütrega. Ta lõpetas selle väga sümpaatselt: isa tahtis, et Eesti oleks vaba, ja praegust jorisemist ta poleks sallinud. Samasugune suhtumine oli Jaan Krossil väga tugevasti. Nüüd tagantjärele on tarku palju, kes enda meelest täpselt teadsid, mismoodi Eesti vabaks saab ja et see kohe juhtub... Siis nad pidid seda küll väga hoolega varjama kõikide inimeste eest. Tühja nad teadsid tegelikult. Arvati et vabaneme pärast mingit sõda, pärast võitlust ja raskeid kaotusi. Aga, et me niimoodi vabaks saame ühekorraga, seda ei osanud ju keegi ette näha, ja minu meelest see oli nii suur sündmus, et meil on nii vedanud, nagu üldse saab vedada. Peab katsuma lahus hoida  tõeliselt suuri ja tähtsaid asju ja väikeseid virisemisi.“

Karu tagumiku alt väljas
Sellega on psühholoogist riigimees nõus, et samas ei olnud inimeste teadvus nii järsuks muutuseks valmis. Ka mõni ta tuttav ei suuda tänase päevani sellega leppida, et Eesti niimoodi vabaks sai. Ta ütleb, et saab neist aru: nad arvasid, et vabadus tuleb tingimata suure sõja ja võitlusega. Nagu ajaloožanri reeglid ette näevad. Aga läks teisiti. Nagu läheks muinasjutus, kus prints on kuulnud, et kuskil on printsess, kes tuleb üles äratada, aga enne on vaja ületada kolm takistust. Esiteks lohe. Prints riietub raudrüüsse, istub hobusele, võtab mõõga ja kilbi ja sõidab lohe juurde. Kolistab lohe koopasuus, ütleb, et lohe, tule välja, ma tahan sinuga võidelda, printsessi vabastada ning temaga abielluda. Siis kostab koopast kobinat, lohe pistab pea välja ja ütleb: „Tahad oma printsessi, võta oma printsess ja kao siit. Mul on siin nii palju oma asju teha praegu.“

„Loomulikult, suure vaevaga oli ära õpitud karu tagumiku all elamine, ja siis äkki oli karu läinud... Inimene ei ole nagu James Bond, et pärast veest, tulest ja vasktorudest läbi käimist pühib kaks korda käega üle juuste, sätib lipsu sirgeks ja on valmis.

Saksamaal pidasin loengu ja mult küsiti, et kui alustaksite praegu Eestis kõiki muudatusi, mida teeksite siis teistmoodi selle tarkuse valguses, mis nüüd on olemas. Vastasin siis nii: "Kultuuripsühholoogia mätta otsast vaadatuna peaksime igal pool kõvasti kuulutama: kallid inimesed, me oleme elanud ühte tüüpi ühiskonnas, nüüd hakkame elama täiesti uut tüüpi ühiskonnas, kus kõik need asjad, mille järele oleme siiamaani igatsenud, on olemas. Aga me peame teadma, kuidas see ühiskond funktsioneerib. Seda absoluutne enamik inimestest ei tea ega kujuta ette.“

Meie jaoks uus ühiskond tuli ju ootamatult. Mul ei lähe kunagi meeles, kuidas 1988. aastal lasti mind esimest korda Nõukogude Liidust välja konverentsile Ungaris. Ungari oli tol ajal astunud juba pika sammu sellise ühiskonna poole, nagu meil praegu on. Tol ajal see vahe oli kohutav. Siis küsis üks ungari ametivend, mis tunne mul on seal ringi vaadates. Ütlesin, et kontrast on muidugi suur. Raamatud, mida me pidime salaja käest kätte andma, on vabalt poes müügil. Letid on igasugust kaupa täis. Ja ta ütles, aga pidage silmas seda, et kui teil peaks samamoodi kõik hästi minema, nagu meil on läinud, siis tekivad ka niisugused probleemid, mida teil praegu ei ole. Praegu ei ole teil poes midagi saada ja te kirute õigusega parteid ja valitsust, kes selles süüdi on. Aga kui poes on kõike, kuid teil pole raha, siis ei saa te enam valitsust kiruda. Kui olete aus, peate ennast kiruma, et naabril on raha, aga teil ei ole. Ja see arusaam on inimese jaoks palju valusam kui valitsuse kirumine.

Teise hädana nimetas ungari psühholoog seda, et inimesed hakkavad rabama tööd teha, surevad noorelt ära, abielud lähevad lõhki, sest kogu aeg tahetakse elada natuke paremini kui naaber.

Tulin tagasi ja katsusin seda juttu otsekohe kuhugi lehte sokutada, aga see ei olnud veel võimalik. Kui inimestel oleksid sellised teadmised olnud, ehk oleks neil siis olnud kergem. Praeguseks oleme harjunud ühiskonna kiire muutumisega. See annab teatud eelised võrreldes  näiteks nende Lõuna-Itaalia talupoegadega, kes elavad niimoodi, nagu nende esivanemad elasid sajandeid tagasi. Need eelised võib-olla tulevad meile kasuks.“

Elukaugusest ja elurõõmust
Teadusega tegeleks Peeter Tulviste hea meelega palju rohkem. Reedeti on tal kultuuripsühholoogia loengud Tartu ülikoolis. Ta ütleb, et muidugi jääb inimene ka ülikoolis töötades vanemaks, aga seal sul tulevad igal sügisel uued lapsed oma mõtteviisiga, kellega kokku puutud, ja see on värskendav.

Nii riigimehi kui professoreid peab tavamõtlemine elukaugeteks inimesteks. Tulviste ütleb selle kohta: „Erakordselt põnev aeg oli minu jaoks 2001. aasta presidendikampaania, mil sõitsin suvega Eestis läbi 40 000 km. Seda juhtub harva, et oma maa elus nii täieliku ettekujutuse saad, aga elukauguse probleemi pole mul elus olnud. Kui ma midagi ei tea, siis küsin.“

Tahan teada, kas Peeter on kahetsenud, et tookord Eesti presidendiks ei saanud. Ta vastab:  „Ilmselt mitte. Võib-olla mul oleks kurvem meel, kui oleksime kehva presidendi saanud, aga praegune president teeb oma tööd hästi.“

Peetri abikaasa psühholoog Tiia Tulviste oli meie jutuajamise ajal USA-s Fulbrighti stipendiumiga uurimistööd tegemas ja Peeter pidas plaani teda vaatama sõita ning ühes ülikoolis loengut pidada. Tütar Epp õpib Tartus eripedagoogikat. Poeg Jaan on mitmekesiste huvide ja ettevõtmistega: õppis psühholoogiat ja sinna otsa majandust.
Peeter ütleb, et elus on suur rõõm, kui haiguseid ja hädasid ei ole. „Kui oled natuke maailmas ringi käinud ja näinud tõelist vaesust, siis mõistad, kuidas sul vedanud on. Meie lapsepõlves pärast sõda peeti vaeseks seda, kel polnud midagi süüa, midagi selga panna ja kusagil olla, kes oli talvel külmaga õues. See on tõeline vaesus ja selle pilgu läbi on maailmas võrratult hullemaid kohti kui Eesti.

Haigustest on infarkt ainuke tõsine asi, mis mul on olnud. Olen tundnud seda eriskummalist tunnet, kui sind on kaheksa tundi opereeritud ja teadvuse tagasi tulles on esimesi mõtteid, et oleks võinud ka mitte ärgata. See paneb elu teistmoodi vaatama.“

Kestmine
Meievanused inimesed märkavad sageli, et üks või teine kaasteeline kaob. Peeter Tulviste: „See on imeilus lause, mida matustel öeldakse: inimesel, kes naisest sündinud, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Tänapäeva lääne tsivilisatsiooni häda on, et me liiga vähe mõtleme igaviku ja kaduviku peale. Vanasti oli inimestel elukorralduslikult võimalus ja isegi kohustus pühapäeva hommikul natuke aega igavikulistele asjadele mõtelda. Ma ei taha ütelda, et see tingimata kirikus peaks sündima, aga miks ka mitte, kui see on meie kultuuritraditsioonis niimoodi ette nähtud. Praegu vist mõtleb väga suur osa inimesi tõsiste asjade üle ainult siis, kui on matustel või mõne lähedase inimese kaotab. Seda on selgelt liiga vähe. Kui ei mõtelda inimese ajalikkuse peale ja sellest, et me siin väga lühikeseks ajaks oleme, siis jäävad paljud asjad üldse läbimõtlemata ja on  inimesele arusaamatud. Inimesel on üks elu, et siin maailmas ringi vaadata ja midagi teha. Kui raisata see muretsemisele, miks naaber saab rohkem palka kui mina, siis see on haletsusväärne.“

Lõpetuseks küsin, kas anekdoodikogumikke koostanud akadeemikul ka kohemaid mõni mõistujutt meelde tuleb, mida ta Elukirja lugejatega jagada tahab.

„Üks astronoom peab loengut ja ütleb: „Teadlastena teame, et kõikidel asjadel on oma algus ja lõpp. Nagu kõige muu kohta, käib see ka meie päikesesüsteemi kohta ja sealhulgas ka Maa kohta, millel elame. Nii palju kui me praegu oskame ütelda, jätkub seda kõike veel 14 miljardiks aastaks. Siis on lõpp.“

Selle jutu peale küsib üks naisehääl: „Kui kaua?“

Astronoom kordab: „14 miljardit aastat.“

Naine ütleb: „Jumal tänatud, ma kuulsin, et 14 miljonit.““

© Linda Järve. Ilmunud ajakirjas Elukiri nr 6, 2008.

Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama! + 100 Hispaania toitu

Kevad tuleb, hakkame lõpetama!

Lõpetasingi eile oma augustis alanud kooliaasta. Isikliku. Omavalitud õppekavaga. Online-ülikool on selles mõttes hea, et annab vabalt võimaluse endale ise ainevaliku koostada ja seda sobiva intensiivsusega õppida.

Võtsin läbi ühtekokku 11 ainekursust, mis kestsid igaüks 4-6 nädalat. Inglise keelt ja kirjandust, psühholoogiat, tervishoidu, taoismi ja minu jaoks kõige olulisema ja meeldivamana hispaania keelt, mille õppeprogramm koosnes kuuest neljanädalasest kursusest.

Hea tunne on. Hispaania keele õppimine oli minu jaoks seekord kõige meeldetuletamine, mida õppisin umbes viisteist aastat tagasi, ka juba 50+ vanuses, Tallinnas rahvaülikoolis. Aga kuna õpetajad on erinevad, sain online-ülikoolist ka mõningaid uusi teadmisi. Niisugune meeldetuletamine on nagu värskendav dušš.

Blogilugejatele panen siia maiuspalaks lingi leheküljele, mis tutvustab sadat Hispaania toitu, mida peaks maitsma enne surma. Head isu tekitab see kindlasti.
https://www.comedera.com/100-platos-comida-espanola/

Muust õpitust olen üht-teist blogiski kirjutanud. Näiteks kursusest, mis sidus (eelkõige inglise) kirjanduse vaimse tervise problemaatikaga:

Stress ja murtud südame sündroom. Mõtisklused biblioteraapiast - 1. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/09/stress-ja-murtud-sudame-sundroom.html
Lein ja posttraumaatiline stress. Mõtisklused biblioteraapiast - 2. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/09/lein-ja-posttraumaatiline-stress.html
Depressioon ja bipolaarne häire. Mõtisklused biblioteraapiast - 3. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/10/depressioon-ja-bipolaarne-haire.html
Vananemine ja dementsus. Mõtisklused biblioteraapiast - 4. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/10/vananemine-ja-dementsus-motisklused.html

Kirjutasin ka taoismikursusest:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/01/motiskledes-kulgemise-vaest-1.html

Kas ma oma „kõrges“ vanuses veel õpin? Arvan küll, et jätkan. Ka itaalia keele oskust võiksin ju samamoodi värskendada ja veel mõne teise online-ülikooliga tutvust teha. Nad pakuvad üsna palju tasuta õppe võimalusi ja see on kiiduväärt. Tunnistusi ma endale välja ostma ei ole hakanud, sest vaevalt ma enam kuskile tööle kandideerin, kus neid vaja on, ja pealegi ei piisa mu pensionist selleks raha. Aga ka ilma kõiksuguste sertifikaatideta hoiavad uued teadmised meele ja vaimu värske.

Pildi allikas.

Mõtiskledes kulgemise väest

Taoismikursuse online-ülikoolis võtsin käsile peaasjalikult sellepärast, et selle juhatas saatesõnas sisse Pekingi ülikooli maailmakirjanduse professor. Võimalus lisada varasematele teadmistele taoismist ja Laozi „Daodejingist“ n-ö otseallikast, hiinlaselt endalt kuuldut näis ahvatlevana. Tegelikkus osutus siiski teistsuguseks: hiina professor sõna ei võtnud, esimesel nädalal õpetas üks professor Havailt, teisel  dublinlaste paar, kõik küll ka Hiinas loenguid pidamas käinud, aga oma loengutes siiski esindamas läänelikku mõttemaailma.

Võib-olla pidanukski see nii olema, sest DeTao Masters Academy kursus kannab nimetust „Taoism and Western Culture“. Teiste õppurite kommentaare lugedes nägin siiski, et ka neil olid olnud minu omadega sarnased ootused. Ka lootsime me kõik rohkem kuulda „Daodejingi“ kui kulgemise väe raamatu lahtimõtestamisest, saime aga küllalt suurel määral teada sellest, kuidas Hiina käsitleb taoismi printsiipe oma tööstuse ja põllumajanduse arendamisel (loodussõbralikud tammid, erosioonis kahjustunud maa-alade taastamine jne).

Teise nädala jooksul jõudsid paljud õppurid pahandada ka seepeale, et lääne ja ida (hiina) mõtteviise liiga skemaatiliselt vastandati, et näidetes kasutati propagandistlikult Mao Zedongi mõtteid ja et liiga palju rõhutati, et „Daodejing“ on Hiina sõdivate riikide ajastu (475-221 e.m.a) mõtteväljund, mis ehk rahuaja maailmale eriti ei sobigi.

Teise õppenädala lõpus, kui  üks professoritest kasutas seletuses näidet, et „Daodejing“
 on nagu vesi, mis võtab anuma kuju, leevendus õppurite pahameel. Nõustuti, et „Daodejingi“ mõistmine on idas ja läänes erinev, veelgi enam, see erineb ka neist kummagi maades eraldivõetuna. Ja veel – „Daodejingi“ läbilugemiseks kulub umbes poolteist tundi, sellest arusaamiseks ja selle järgi elamiseks aga kogu elu.

Kahe esimese nädala jooksul on „Daodejingist“ kui teosest käsitletud kaht peatükki - 11. ja 25. See on omamoodi huvitav lähenemine. Seletustes on arvestatud sedagi, et viimaste aastakümnete jooksul on asjahuviliste kätte jõudnud palju uusi materjale ja tõlgendusi, mille hulgas on ka Laozi vanemad tekstid. Kuid seni online-õpituga seoses tuleb ikka ja jälle kiita meie oma Linnart Mälli, kelle 1979. aasta tõlge ja selle sissejuhatus ikka väga head on.

Online-õppurid on paljudest maailmanurkadest, erineva taseme ja vanusega. Nii mõnigi neist soovitab taoismi kohta lugemiseks omalt poolt huvitavat. Ühes loengujupis oli juttu taoismi mõjust suurepärasele kirjanikule Ursula K. Le Guinile ja tema interpretatsioonist „Daodejingi“ käsitlemisel. Seepeale soovitas üks kuulajatest lugemiseks seda kirjakohta: A Small Dark Light: Ursula K. Le Guin on the Legacy of the Tao Te Ching and What It Continues to Teach Us About Personal and Political Power 2,500 Years Later, mis tõesti päris huvitavaks osutus.

Kaks nädalat taoismikursust on veel ees, võib-olla kirjutan millalgi ka neist.

* Laozi „Daodejing. Kulgemise väe raamat“. Hiina keelest tõlkinud Linnart Mäll. "Loomingu" Raamatukogu 1979 nr 27. Kirjastus Perioodika. Tallinn.

Laozi „Daodejing“ Jaan Kaplinski tõlkes (2000.a): http://jaan.kaplinski.com/translations/daodejing.html

„Daodejingi“ on tõlkinud ka Tõnn Sarv, kelle „Tee väe raamat“ on raamatupoodides saadaval nii paber- kui e-raamatuna.

"Teadvuse anatoomia"

Ishwar Chandra Puri
„Teadvuse anatoomia“
Elford Press, 2016.
Tõlkinud Age Hirve
Tasuta e-raamat, saadaval raamatukauplustes.

Raamatututvustuses öeldakse, et Inimteadvuse Uurimise Instituudi (ISHA) asutaja Ishwar Chandra Puri (sünd 1926) süveneb inimteadvuse erinevatesse tasanditesse eesmärgiga tuua vaimne kogemus argiellu. Armastus ja loogika on pikka aega toiminud üksteisest lahus ja tekitanud meis „lõhestunud teadvuse“.  „Teadvuse anatoomia“ juhatab läbi uurima oma teadvuse sügavusi ning jõudma intuitsiooni, terve mõistuse, armastuse ja loogika kokkusulandumise võimalikkusse.

Ma ei hakka siin raamatut lahti seletama ega analüüsima, vaid seda hiljuti lugenuna toon maitseks 12 tsitaati:

„Kõige tähtsam küsimus, mis inimkonna ees eales seisnud, on: „Kes ma olen?“ Kuid sellele ei saa anda vastust keegi teine peale sinu enda. Vastuse leidmiseks pead sa vaatama iseenda minasse. Pead otsima; sinust peab saama otsija.“

„Iseenda tundmaõppimise rännakul on meie ainus ülesanne avastada “iseenda” teadvuse anatoomia.“

„Iga inimene elab iseenda unemaailmas ja kui kaks inimest satuvad lähestikku, siis tekib varem või hiljem pingeolukord. See on ette määratud juhtuma, sest nende „unenäod“ ei kattu ja igaüks tahab kehtestada enda unenägu teise inimese unenäo üle. Probleem tekib, sest te ei saa oma unenägu teise unenäo vahele pista.“

„... kuulamine ehk „surat“, kuulamise vägi, inimteadvuse algne ja fundamentaalne võime. Kõige kõrgemal teadvuse tasandil on leitud, et „nirat“ ehk nägemise vägi on vaid „surati“, kuulamisväe, avardumine. Järelikult on võime olla kuuldav inimteadvuse põhiline iseloomustaja.“

„Inimmeel, nagu juba öeldud, tegutseb vaid ajas, ruumis ja põhjuste maailmas, aga hing ainult VÄLJASPOOL aega, ruumi ja põhjuste maailma. Nende kahe vahel pole midagi ühist!“

„Hing on inimteadvuse võime kasutada intuitsiooni.“

„Intellekt liigitab inimesi jätkuvalt „erinevuste“ järgi. Ja meie väidame, et kuulume ühte neist niinimetatud kõrgematest kategooriatest ning teeskleme, et oleme teistest paremad!“

„Seevastu iidsetel aegadel pidi mõtet „hoidma“; olema selle sees kuni see küpseb ning seejärel, küpse viljana, langeb see just õigel ajal! „Tõelistele“ küsimustele ei saagi sõnadega vastata. Need saavad vastuse „kogemuse“, millegi olemusliku läbi, ent mitte kunagi intellekti kaudu! „

„Aga vaid need, kes „kes ennast tunnevad“… kes teavad, kes nad on ja miks nad on, omavad vaprust üksinda olemiseks! Nende jaoks on üksiolek ilus; see on õnnistus.“

„Tegelikult räägib keskmine Ameerika abielupaar teineteisega vähem kui 30 minutit päevas! Pidage meeles – see on keskmine! Selle 30 minuti sees on näägutamine, vaidlemine, kaebused ja kõik muu. Ülejäänud tundide jooksul ei pöörata üksteisele mingit tähelepanu!“

„Eksistents on kogemuste, taju või kujutluse kindlapiiriliste ja määramatute elementide kokkusaamispunkt.“

„Kaastunde osutamine teiste suhtes tähendab nende kohtlemist imelisena imeväärses maailmas. Armastus teiste vastu tähendab nende kohtlemist erilisena.“

Esimene koolinädal sai läbi

Kuivõrd enamik maailmas elavatest inimestest on minust tunduvalt nooremad, võin ma täiesti kindlameelselt avaldada veendumust, et noortelt on palju õppida.

Olen mitmetest noorte blogidest leidnud linke kõikvõimalikele online-ülikoolidele, kus  oma teadmisi tasuta täiendada saab. Kui tunnistust ehk sertifikaati kursuse läbitegemise kohta tahad, siis peab muidugi maksma, aga minuvanusena ei ole selle tunnistusega enam suurt midagi peale hakata ja sestap on mul võimalik õppida ainult oma rõõmuks, iseennast kannustades ja hinnates.

Sel nädalal avastasin FutureLearni ja üsna mitu niisugust kursust, mis mind huvitasid. Ühel neist, mis algas 8. augustil, olen esimese koolinädala materjali juba ka läbi töötanud. Tore on!

Nimelt värskendan oma hispaania keele aluspõhja, sest kuigi ma seda keelt umbes 15 aastat tagasi intensiivkursustel õppisin ja ka üsna vabalt erisuguseid tekste loen, on mul elementaaroskuste vajakajäämisi palju. Neid saan nüüd lihvida kokku kuuel kursusel kuni märtsikuuni - ikka neljanädalaste kursuste kaupa.

Ühe kirjandusteemalise kuuenädalase kursusega alustan septembris ka. Ja tuleviku tarbeks olen samuti mõne tähelepaneku teinud, et mis teemade vastu võiksin edaspidi huvi tunda.

E-lugeris on pooleli samuti tasuta ostetud raamat - Ishwar Chandra Puri "Teadvuse anatoomia", mille tutvustuses öeldakse, et autor (sünd 1926) on rahvusvaheliselt tuntud  Inimteadvuse Uurimise Instituudi (ISHA) asutaja, kes selles raamatus süveneb inimteadvuse erinevatesse tasanditesse, eesmärgiga tuua vaimne kogemus argiellu.

Vaatamistest pole suurt midagi kirjutada, on vaid mõned jaapani multikad, Austraalia sari "Koduigatsus" ETVs ja näpuotsaga olümpiat ka.

Oma raamatu kirjutamisega olen praegu juuresoleva joonise sellesse ossa jõudnud, mida iseloomustab lõik "Töö ja nutt", kuid nututuju mul pole.  
(Joonise leidsin internetist, autorit ei tea.)

1050.

"Pühad ja müstilised sümbolid"

"Pühad ja müstilised sümbolid.
Rahvad, usundid, müsteeriumid"
Inglise keelest tõlkinud Kaja Riikoja ja Marju Algvere.
Kirjastus Varrak, 2015.

Mõni aeg tagasi tegi kirjastus Varrak raamatublogijatele pakkumise valida kataloogist igas kuus ilmuvatest raamatutest midagi lugemiseks ja blogis kirjutamiseks. Hea lugemisvara vastu pole mul midagi, ka ei ole valik pealesunnitud ja lähtub mu enese huvist, sestap meeldis mulle see pakkumine, mida olen nüüd kaks korda kasutanud. Juulis valisin tutvumiseks raamatu Leonardo da Vincist.

Septembris huvitusin raamatust "Pühad ja müstilised sümbolid". Sellepärast, et mõni aasta tagasi toimetasin ühele teisele kirjastusele üsna mahukat raamatut usunditest ja pidin sellega seoses läbi uurima päris palju usundeid ja sümboleid selgitavaid köiteid. Nii huvitasidki mind Varraku sümbolitekogu puhul lisaks sisule ka kajastatavate sümbolite valiku ja rühmitamise põhimõtted.

Usundeid käsitlevad raamatud on enamasti kaalukad nii sisult kui ka mahult, sümbolite käsitlused seevastu pildirohkemad ja teksti poolest märksa lakoonilisemad. Varrakus väljaantu püüab ühendada mõlemat - usunditeraamatute sisukust ja mahtu ning sümboliraamatute pildirohkust ja üsna napisõnalist ütlemist. Tulemus on hea.

Kohe esimesest pilgust hakkab silma, et "Pühad ja müstilised sümbolid" on mitte ainult väga paks, vaid ka väga kaunis raamat, kullakarva ja ehitud nagu mõni uhke aaretelaegas. Aardeid see ju sisaldabki, sest eks ole aegade jooksul väljakujunenud sümbolid rahvastele suur varandus. Formaadilt on köide ebatavaline, aga seegi on põhjendatud, sest 792 raamatulehekülge sisaldavad 770 illustratsiooni, mis niimoodi hästi mõjule pääsevad. Selge suure kirjaga ja värviliste lehekülgedega.

Otsisin internetist üles raamatu originaali, et näha, kas juba 1995 a Suurbritannias ilmunud väljaanne on sama kaunis. Selgus, et esialgu laskis kuulus kirjastus Thames & Hudson Ltd välja sarja "Sacred Symbols" kümme õhukest raamatut: "Vana-Egiptus", "Keldid", "Ameerika põlisrahvad", "Maajad", "Budism", "Taoism", "Kristlus", "Mandala", "Püha seksuaalsus", "Taro". Et see ettevõtmine menukaks kujunes, otsustati 2009. a panna kõik seniavaldatu kokku ja nii sündiski mahult kopsakas  ja kujunduse poolest ilus raamat, mis nüüd on eesti keeldegi jõudnud. Eelnev on ka vastuseks küsimusele valikuprintsiipidest ja loetleb raamatu sisu.

Tõrvatilku selles imelises meepotis justkui polnudki. Paar-kolm väiksemat õigekirjaviga ei muutnud mõtet ega häirinud lugemist. Küll tundsin mõnel juhul puudust tõlkija või toimetaja kommentaarist, mis täpsemini selgitanuks, millega tegu on.

Kui eestikeelses väljaandes jääb lk 83 silma eestlase jaoks üsna pentsik sõnapaar "persen päts", ajab see esmahetkel naerma, siis hakkad mõtlema, mis asi see on - konteksti järgi vist mingi Vana-Egiptuse leib. Aga miks sel pätsil ja sellega koos nimetatud shens pätsil niisugused nimed on ja mille poolest need erilised on? Kas näiteks shens pätsi nimetus seostub veidi eespool jutuks olnud shen'i ringiga ja leib on sel juhul ringikujuline. Või väljendub nimetuses leiva liik või otstarve.  Ka ei teadnud ma kohe paugupealt teksti lugedes, mis on "Mabinogion" ja mõnda asja veel. Sain guugeldades küll uusi teadmisi, aga jäin ikka arvamusele, et mõni selgitav märkus olnuks vajalik, kuigi tegemist pole niivõrd teadusliku, kuivõrd üldhariva ja meelelahutusliku väljaandega. Sest isegi tänapäeval ei pruugi igal raamatulugejal või -uudistajal arvutit lähedal olla.

Tõlge on ilmselt olnud tõlkijatele keeruline ristsõnamõistatus, millega nad on hästi hakkama saanud. Juba üksnes indiaanihõimude nimetustele eestikeelsete vastete leidmine on ju raske. Nii ongi enamik indiaanihõimude nimetustest eestistatud, kuid kõik siiski mitte. Eesti tuntumaid indiaaniuurijaid Omar Volmer on oma teostes ja tõlgetes juba ammu pawnee'de asemel poniide tarvitanud. Nez percé'dele pole tal täpset lühidat eestikeelset vastet olnud, kuid ta on neid ka sahaptiniteks nimetanud. Keerukas on eestikeelset vastet leida diegueño hõimudele.

Aga üldmulje kaalub väikesed virisemised väga suuresti üles. Uurida ja vaadata on selles raamatus palju ning kindlasti on "Pühad ja müstilised sümbolid" raamatusõpradele meelepärane ja vaimustav kingitus.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

"Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse"

See ei ole raamatuarvustus, vaid sisaldab peamiselt mu enese jaoks tsitaate Michael A. Singeri raamatust "Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse".*

Päris alguses ütleb autor: "Kuid pärast nendesse peatükkidesse kätketud teekonna läbimist ei ole enam segadust, võimetust ega teiste süüdistamist, vaid sa tead täpselt, mida on vaja teha. Ning kui sa siis peaksid otsustama pühenduda kestvale eneseleidmisteekonnale, areneb sinus välja tohutu lugupidamine tolle vastu, kes sa tegelikult oled."

Alustasin selle raamatu lugemist mitu korda, kuid jätsin kohe katki - ei haakunud, tundus lihtsalt sorava kirjapanekuna, mille taolisi nn eneseabiraamatud täis on. Eneseabiraamatuid aga loen ma väga valikuliselt: enamasti kordavad need üht ja sama, erineb vaid kirjutaja meisterlikkuse aste.

"Köidikuist vabanenud hing. Teekond sinu olemuse sügavustesse" allus mulle kolmandal katsel, õigupoolest ei saagi rääkida allumisest, vaid see pani minus midagi liikuma, paelus, oli omane ja viis endaga kaasa.

"Kui sa kulutad aega lootmisele, et äkki homme ei saja, siis sa raiskad oma aega. Sinu mõtted ei mõjuta vihma. Ühel päeval sa mõistad, et sellel lakkamatul sisemisel lobal ei ole mingit otstarvet, ja et ei ole mingit põhjust pidevalt asju selgeks mõelda üritada."

"Su meel kajastab ainult seda, mis sulle mingil põhjusel korda läheb." 

"Maailm oli siin tükk maad enne sinu tulekut ning maailm jääb siia kauaks peale sinu lahkumist. Sa arvad, et sa takistad oma mõtetega maailma kokkukukkumist, kuid tegelikult üritad üksnes enda kokkukukkumist ära hoida."

"Ära lase millelgi, mis elus juhtub, olla nii tähtis, et sa lubad selle pärast oma südamel sulguda."

"Elusse klammerdumise ja selle eemaletõukamise alternatiiv on elu nautimine. Kui suudad nii elada, siis iga moment muudab sind. Kui oled valmis kingitust nimega elu kogema, selle asemel, et sellega võidelda, liigutab see sind sinu olemuse sügavusteni. Kui sellesse seisundisse jõuad, hakkad südame saladusi nägema."

"Sa elad planeedil, mis tiirleb keset kosmost ja sa muretsed oma vistrike pärast või kriimu pärast oma uuel autol või sellepärast, et sa avalikus kohas röhitsesid. See ei ole tervislik. Kui su füüsiline keha nii tundlik oleks, siis ütleksid sa, et oled haige. Psühholoogilist tundlikkust peab meie ühiskond aga normaalseks."

"Lõpuks on nii, et isegi kui juhtuvad kohutavad asjad, oled sa võimeline ilma hingeliste haavade ning jälgedeta elama. Kui sa ei hoia neid teemasid enda sees, siis saad elust ilma hingeliste kahjustusteta läbi minna. Mis iganes elus ka ei juhtuks, alati on parem minna lasta kui sulguda."

"Kui sa minna ei lase, siis haaratakse sind kaasa. Sa ei ole enam vaba, sa oled lõksus. Niipea kui langed oma suhtelise selguse troonilt, jääb sul loota ainult häiriva energia halastusele."

"Selleks et kasvada, pead sa lõpetama võitlemise samaksjäämise nimel ja õppima muutusi igal ajal avasüli vastu võtma."

"Universaalne keel, misläbi keha suhtleb, on valu. Universaalne keel, misläbi su meel suhtleb, on hirm. Ülemäärane iseenda teiste huviobjektiks pidamine, armukadedus, ebakindlus, ärevus – kõik see on hirm."

"Sa võid hommikul ärgata ning eelseisvat päeva õhinal oodates mitte muretseda sellepärast, mis juhtuma hakkab. Igapäevane elu võib olla nagu puhkus. Töö võib olla mõnu, pere võib olla mõnu, sa võid lihtsalt seda kõike nautida. See ei tähenda, et sa ei anna endast parimat, sa lihtsalt veedad mõnusasti aega, samal ajal kui sa oma parima välja paned. Ja siis, õhtul, kui sa lähed magama, lased sellel kõigel minna. Sa lihtsalt elad oma elu, ilma selle pärast pingestumata ning muretsemata. Kartmise ja võitlemise asemel sa tegelikult ka elad."

"...lase minna kõigel, mis parasjagu toimub ja tuleta endale meelde, et sa ei taha oma meele mänge kaasa mängida."

"Sa lihtsalt seisad ühel pisikesel mullapallil ja tiirled ühe tähe ümber. Kas sellest perspektiivist vaadatuna sa ka tõesti hooliksid, mis inimesed su riietest ja autost arvavad? Kas tõesti on vaja tunda piinlikkust, kui sa kellegi nime ära unustad? Miks sa lased nendel tähtsusetutel asjadel endale haiget teha? Kui tahad välja, kui tahad korralikku elu, siis parem oleks, kui sa oma elu psühholoogilise valu vältimisele ei pühendaks."

"Tiiger tunneb oma puuri piirid ära sellest, et ta põrkub piirete vastu. Sina tunned oma puuri piirid ära sellest, et su psüühikas tekib vastuseis. Sinu puuri piirded on su mugavustsooni välispiir. Puuri piirile lähenemise tunned hetkega kõhklematult ära."

"Vaimsus on pühendumine avardumisele, maksku mis maksab. See on lõputu teekond, mis rajaneb sellel, et saad iseendast avaramaks iga minut, iga päev, kuni oma elu lõpuni. Kui tõeliselt avardud, siis oled alati oma võimete piiril. Enam kunagi ei lähe sa mugavustsooni tagasi. Vaimne inimene tunneb, et ta on alati piiri peal ja et teda pidevalt sellest läbi lükatakse."

"Inimesed muudkui püstitavad fassaade. Nad isegi tunnistavad, et üks fassaad on tõelisem kui teine."

"Kuid lõppkokkuvõttes võid kõik need valikud minema visata ning teha ainult ühe põhilise, kõige aluseks oleva otsuse: kas sa tahad olla õnnelik või sa ei taha olla õnnelik? Nii lihtne see ongi."

"Sündmused ei määra seda, kas sa oled õnnelik või mitte. Need on lihtsalt sündmused. Sina määrad selle, kas sa oled õnnelik või mitte. Võid olla õnnelik lihtsalt sellepärast, et sa elus oled. Võid olla õnnelik, et kõik need asjad sinuga juhtuvad, ja võid olla õnnelik, et sa sured."

"Sa ei pea kogu aeg väljapoole särama, ole lihtsalt sisemiselt rõõmus. Kurtmise asemel veedad sa enda ees lahtirulluvates erinevates olukordades lihtsalt mõnusasti aega."

"Mis sa arvad, kas Jumalale meeldib seda kuulata? Ta ütleb: “Kas sa arvad, et ma olen siin mingi kaebuste osakond?”"

"...sündmused ei ole probleemid, need on lihtsalt sündmused. Sinu vastuseis sündmustele tekitab probleeme."

"Sügavate tõdede omaksvõtmise ilu seisneb selles, et sul ei ole vaja muuta oma elu, sa lihtsalt muudad seda, kuidas sa oma elu elad."

"Elu on miljardeid aastaid kestnud. Sul on olnud au sellest üksnes tillukest tükikest näha. Kui oled pidevalt millegi saamisega hõivatud, siis jääd sellegi tükikese kogemisest ilma."

"Eristamine tähendab hinnangute andmist. Nägemine, kogemine ja austamine tähendab elus osalemist sellele hinnangute andmise ja sellest eemale hoidmise asemel."

"Armastus võtab teise inimese olemuse täielikult vastu, kaasa arvatud mineviku vead ning oleviku puudujäägid."

* Michael A. Singer "The Untethered Soul" (2007); eesti keeles: kirjastus Pilgrim (2014); tlk Merle Kelder.

Toetuda saab ainult sellele, mis on olemas

Sel aastal olen 1. jaanuarist alates peaaegu igal õhtul kuulanud teadjanaise Heie Tule videovestlusi. Täna oli juba 48. ja igal õhtul tuleb kasutajanime tuuletuli all YouTube'i uus umbes tunniajaline juurde. Arvatavasti kuni aprillini.

Ma ei ole olnud kuigi suur astroloogiahuviline, aga Heie Tuli ei räägigi pelgalt astroloogiast (kuigi ka sellest saab mõndagi põnevat teada), vaid eelkõige inimeseks olemise tarkusest, ajaliku ja ajatu suhtest. Alustas ta oma vestlusi tõdemisest, et kui miski ei meeldi, siis tuleks see mittemeeldimine muuta selleks, mis meeldib. Elus peab olema tugi, aga toetuda saab ainult sellele, mis on olemas. Sellele aga, mis on puudu, toetuda ei saa. Et luua oma elu väekaks ja õnnelikuks, peame oskama saavutada ja säilitada hingerahu ning toetama teisi nende teel.

Tänaõhtuses vestluses aga oli juttu seadusest, mis elus oluline on: kui sa ei arene ja kui sul ei ole midagi öelda, siis kasuta oma kahte jalga ja mine sinna, kus sa arened ja kus sinu öeldut vajatakse. Enamasti on inimestele takistuseks hirm, mis toetub kartusele, et midagi saab lõplikult otsa saada. Aga niisugune hirm on äramuudetav, see omakorda annab meile meie ajatu teadvuse tunnetuse, eneseteadvuse, elujulguse. Võimaluse olla oma teadmiste pagasiga, taju ja tunnetega inimkonnale kasulik. Eneseteadvus on otsus, teadmine, et just mina vastutan oma elu eest ise ja et me ei pea kannatama kellegi teise tegude pärast.

Niisuguste omamaise taustaga teadjanaise vestluste kuulamine tekitab mu meelest rohkem mõtteid kui ameerikamaised eneseabiraamatud, aga eks need, kes neid kõnelusi praegu või tulevikus kuulama juhtuvad, otsustavad ise, mida ja kuidas nad neist leiavad. Praegu, nagu öeldud, on kõik senised vestlused YouTube'is üleval. FB-s on Heiel grupp "Muutuste tuuled", sama nime kannab ka üks tema blogidest.

Pildil on tänahommikune hetk.

Meele korrastamine

On perioode, mil elu on välistest sündmustest vaesem ja nagu polegi millestki kirjutada. See, mis inimese sees toimub, pole ju nii väga laia seltskonna asi. Rohkem inimese enese.

Mõnikord, tundub mulle, on vaja väliste asjade toimimiseks oma sisemuses inventuuri teha, meelt ja mõtet korrastada. Sel nädalal oli mul selleks hea abimees. Kuulasin esmaspäeval ja teisipäeval kokku kaheksa tundi dalai-laama budistlikke õpetusi interneti otseülekandena Riiast. Väga hea vaimutoit oli.

Neljapäeval ja reedel sai teda otseülekandena taas kuulata Oslost, kus tähistati 25 aasta möödumist talle Nobeli rahupreemia andmisest. Seal kõneles dalai-laama nagu Riiaski budismi tüvitekstidest ja pidas ka väga üldinimlikel armastuse, kaastunde ja mõistmise teemadel avaliku loengu.

Ühtpidi oli see dalai-laama esinemiste jälgimine meeldivalt intensiivne mõttetöö, teisalt sain kinnitust omaenese seadumustele ja tõdemustele. Mis ka mõnikord väga vajalik on, et asju ja olukordi enda ümber sujuvalt laabuma panna.

Ja vihmapäevad on päris sobivad selleks, et veel kord üle vaadata ja läbi mõtelda enda ülestähendused kuuldust.

Siinne foto dalai-laamast on arvutiekraanilt tema esinemisest Oslos 8. mail 2014.

"Elu on nagu väga õrn ämblikuvõrk"

Leidsin oma tekstide arhiivist ühe loo, mille kirjutasin praegusest erinevale Õhtulehele nüüdseks ligi 20 aastat tagasi. Tookord rääkisid meie teosoofide esindajad mulle, et Tallinnasse saabub seltsi kutsel väga austusväärne ja huvitav külaline kaugelt. Tollal ei teadnud ma teosoofiast kuigi palju, aga selle külalise loengut läksin kuulama. Hiljem on mul selle üle ainult hea meel olnud. Hiljem käis ta Eestis veel vist korra või paar, aga rohkem me ei kohtunud. 31. oktoobril 2013 lahkus ta peaaegu 90aastasena siitilmast.

Panen selle ammuse artikli nüüd siiagi. Meeldetuletuseks endale ja lugemisvõimaluseks teistele.

RADHA BURNIERI PEALETÜKKIMATU TARKUS

Rahvusvahelise Teosoofia Seltsi presidendi Radha Burnieri lühivisiit Eestisse augusti esimestel päevadel (1995) möödus suvemelus peaaegu märkamatult, kuigi ütlemata võluv vana daam Indiast asetub oma tähenduselt kuskile dalai-laama ja ema Teresa vahele.

1875. aastal New Yorgis asutatud Teosoofia Selts hõlmab üle 32 000 liikme rohkem kui 60 riigis (seltsi tegevuse kohta vt. Armand Karjatse kirjutist "Teosoofid taotlevad sallivust ja rahu", Õhtuleht, 2. augustil 1995). Rahvusvaheline peakorter asub Indias Adyaris, kus Radha Burnier on veetnud põhiosa oma elust otse teosoofiliste tarkuste keskkonnas, olles Teosoofia Seltsi ühe varasema presidendi N. Sri Rami tütar.

Radha Burnier on sündinud Madrases 15. novembril 1923. Noorena oli ta tunnustatud india klassikaliste tantsude esitaja, kel on olnud peaosi ka filmides.

Benarese ülikoolis filosoofiat ja sanskriti keelt õppinud Radha Burnierist sai filosoofiamagister uurimusega hinge eetikast ja vaimsest enesekasvatusest, ühtlasi on ta Nagarjuna ülikooli audoktor. Rahvusvahelise Teosoofia Seltsi president sai temast 1980. aastal. Chicagos 1993. aastal toimunud maailmausundite 100. aastapäeva kongressil oli ta dalai-laama kõrval üks peaesinejaid. Tallinna tuli ta pärast loenguid nädal aega Rootsis kestnud teosoofia maailmakongressil, kaasas hulk Soome Teosoofia Seltsi liikmeid, kes tulid kasutama võimalust kuulata Radha Burnieri loenguid jumalikust tarkusest ja tänapäevast ning teadmisest ja tegutsemisest.

Siinkohal tutvustame Radha Burnieri räägitut. Pelk kirjasõna on siiski nõrk edasi andmaks harmooniliselt mõjuva targa daami sisenduslikku esinemislaadi, maailmatunnetust ja -huvi. Aga tema iseloomustamiseks sobib hästi Tallinna H.P.B. (Blavatsky) Looži juhatuse esimehe Anu-Reet Hausenbergi mulje külaskäigult vabaõhumuuseumi Rocca al Mares:  "Nii väsimatut huvi kõigi väljapanekute ja ehitiste vastu pole ma veel kellegi puhul näinud. Radha Burnier tahtis sõna otseses mõttes kõike teada ja leidis asjade vahel huvitavaid ootamatuid seoseid. Meie meeldisime talle ja tema meile."

Vägivallastuvas maailmas
Radha Burnier pühendas suure osa oma esimesest loengust vägivaldsele maailmale, nentides, et kindel ei saa olla enam kusagil, kuivõrd ka seni kõrgetasemelise mentaliteediga riike valdab korruptsioon. "Inimesed hoolivad järjest rohkem ainult omaenese väikese elu muredest nagu jaanalinnud, pea liivas. Tegelikult võib maailma degenereerumine tabada igal minutil igaüht meist." Ja kõneleja tõi näiteks täiesti tavaliseks kujunenud pommiähvardused.

"Niisuguses maailmas ei saa tegelda ainult oma isikliku eluga. Inimkond peab hakkama mõtlema, kuidas inimene saab mõjutada inimest mitte halvale, vaid heale." Aga samas: "Ka põrgutee on sillutatud heade soovidega. Head soovid ei pruugi sugugi alati tuua häid tagajärgi. Ka inkvisitsioon püüdis inimhingi päästa, aga tegi kohutavaid asju. Tarkust on vaja. Tuleb õppida asju õigesti nägema, sest meie teod olenevad sellest, mida me näeme."
Kuid Buddha on öelnud, et suurema osa inimeste silmad on tolmuga kaetud. Seepärast on palju rumalaid tegusid, mis toovad õnnetust ja segadust.

Hirv peab tiigri ära tundma
Sõjad baseeruvad alati inimeste eriarvamusel, analüüsis Radha Burnier olukorda praegusmaailmas. Serblased moslemite vastu, hindud moslemite vastu, rikkad vaeste vastu, valged mustade vastu, naised meeste vastu, noored vanade vastu... Ja vastupidi. Sel loetelul polekski nagu lõppu.

"See on tegelikult inimeses looma omadus – loom oskab alati eraldada vaenlast sõpradest. Hirv peab tiigri ära tundma, et ellu jääda. Loomad võitlevad territooriumi pärast ja selles võitluses on inimesed nagu loomad.

Inimene peab arendama oma jumalikku olemust ja tarkust. Inimene on ainus, kes mõistab teadmist ilust, suudab luua ja kehastada ilu. Näha harmooniat kõige eksisteeriva vahel.

Ometi ei suuda meist paljud aru saada, et näiteks vihmametsade hävitamine mõjutab igaüht."

Radha Burnier leiab, et intelligents ongi meie teadvuse

teadmus armastusest ja täiuslikust harmooniast,
mille poole inimene pürib. "Pärsia vaiba fragment annab ainult tervikut näha oskajale pildi kogu vaiba kaunidusest. Nõndasamuti on maailmaga: tervikuna nähes mõistame ilu. Aga meie nägemine on halb, seetõttu teeme rumalaid asju."

Ühe teadvuse puhastamise moodusena käsitab Teosoofia Seltsi president joogat, kuid arvab siiski, et tulemuseni ei pruugi inimene jõuda ühe eluga. Ainult raamatulugemine ei aita, "sest raamat on nagu maakaart, mis pole sama kui maa, mida kaart jäljendab. Küll aga annab raamat mõnesugust aimu elust. Olulisem on kogu elu käsitamine suure õppetunnina, kus tulebki jälgida elu ja selle peegeldusi. Samuti tuleb igal alal järgida pädevate inimeste õpetust."

Bhagavadgitas on mõte sellest, et mis paistab tavalisele inimesele päevana, on pimedus targale ja vastupidi. Igasugune usk peaks tooma inimeste ellu armastust, kuivõrd usk selle sõna tõelises mõttes aitab inimesel elust aru saada. Aga ometi teeb usk tihti muud: toodab viha, antagonismi, eksklusiivsust. Blavatsky käsitluses on usk see, mis ühendab inimesi üheks suureks tervikuks, mitte ei lahuta neid. Sellest lähtub kogu teosoofiline tõdemus.

Kas te olete valgustatud,
küsis üks eesti noormees Radha Burnierilt, kes seepeale vastas omakorda küsimusega, et kui ta nimetaks end valgustatuks, kuskohast teaks siis noormees, et ta ei valeta. "Võib-olla petan teid ja iseennast, võib-olla olen petis, kui nii ütlen. Seepärast ärge küsige kelleltki nii, ärge sõltuge autoriteedist, vaid leidke ise vastus. Selleks tuleb õppida elu, kuulata teadjate sõnu, välistada diskrimineerimist ja fatalismi ning lihtsalt aru saada. Leida tõde iseendas. Muidu usutakse pimesi, mida teised ütlevad. Uskumine pole tõde, vaid moodus mitte kasutada intelligentsi, uudistamisvõimet. Seepärast ärge kohe uskuge, vaid uurige ise, analüüsige, kas on tegemist õige asjaga."

"On palju valegurusid,
kes teevad raha ja viivad valele teele. Aga ka valgustunu ümber ei pruugi kõik saada valgustunuks. Jeesusega oli nii – kui paljud petsid teda. Ka Buddhaga oli nii...

Kuulaja peab leidma sügavuse kuuldus. Jeesus rääkis armastusest, aga paljud tema ümber jõudsid välja vägivallani, inkvisitsioonini, teiste ahistamiseni. Ütleja sõnad tähendasid kuulajatele muud kui ütlejale. Seepärast olge vastuvõtlikud, arendage endas võimet

kuulata sisu, mitte sõnu.
Kes ei õpi kuulama, võib guru kõrval istuda eluaeg ega saa midagi aru."

Nendele, kes arvavad, et ainult üks inimene, toosama guru, võib õpetada, ütleb Radha Burnier: "Terve elu õpetab, iga hetk selles, iga sündmus. Jões voolav vesi ja puult langev leht toovad teate. Kõik voolab, midagi pole staatilist, ütleb vesi või on siis temas peidus hoopis muu sõnum. Leht ehk ütleb, sure ilma kahetsuseta. Miks teed sa nii suurt probleemi oma keha kadumisest... Kui ma ehitan kindluse enda ümber ja ootan tarkust ainult ühelt inimeselt, siis ei saa ma kunagi valgustunuks."

Meditatsiooni peab Radha Burnier teadveloleku saavutamise vahendiks. Ta on selle vastu, et inimestelt võetakse raha meditatsiooni õpetamise eest, kuid rõhutab, et see on tema isiklik seisukoht, mis ei pruugi omane olla teistele. Tema igatahes arvab, et spirituaalse eluga ei tohiks teha äri ja taotleda kasumit.

Teosoofia Seltsile on selle presidendi hinnangul olulisim

tõe otsimine ning vendluse ja harmoonia taotlemine.
Teosoofia eelistab õpetajaid, kes neid põhimõtteid austavad ja jätavad inimestele valikuvabaduse, sest ka erinevad teed viivad sihile. Selts ei püüa luua inimestes sõltuvust, vaid toetumist omaenese teadmistele. "Võib ju näha maailma ka liivateras," leiab Radha Burnier. "Kuid inimesi tuleb aidata saada vabaks konflikte põhjustavatest vaimsetest eelarvamustest."

Nüüdismaailma kõige suurem probleem on suhted
"Kõik muud  probleemid tulenevad küündimatusest suhete alal. Inimmaailm on võimeline tegema väga ebatavalisi asju, kuid ei oska elada lihtsalt ja õnnelikult.

Karma pole inimeste karistamise süsteem ega ka mitte tasustamise süsteem à la tegid head, saad head, tegid halba, saad halba. Nii lihtne asi pole. Karma on harmooniaseadus, mis aitab kogu evolutsiooni kulgeda täiustumisele. Samas on karma suhete tulemus."

Elu on nagu väga õrn ämblikuvõrk,
kus kõik põhineb harmoonial, tõdeb Radha Burnier. Kuivõrd on oluline toimida vastavuses ühtsuse harmooniaga, siis on "elu eesmärk õppida armastama. Kuid: spirituaalne armastus ei saa olla valiv.

Elus tuleb pöörata tähelepanu käesolevale hetkele. Elu on tegelikult olevik, mis iga hetkega sisaldab endas nii mineviku möödumist kui ka tuleviku saabumist. Inimene peab suutma elada olevikus, sest ainult nii saab ta edasi minna.

Mingi minevikumälestus teisest inimesest võib näiteks edasisel suhtlemisel ületamatuks takistuseks kujuneda, sest alateadvus ütleb: küll ma juba tean, ta on nii- või naasugune.
Himaalaja mõjub inspireerivalt ainult sellele, kes oskab teda näha olevikus kui mineviku ja tuleviku sõlmpunktis. Aga kui kellegi alateadvus ütleb, et seda ma Himaalaja kohta juba tean, kaotab Himaalaja oma inspireeriva mõju selle inimese jaoks."

Lasta armastusel kasvada endas igas olukorras,
seda peab Radha Burnier peamiseks. Tegelikult on see samasugune tõde, nagu vanatarkus ära mõista teiste üle kohut, et sinu üle kohut ei mõistetaks.

Ja lõppude lõpuks võiks iga inimene olla nagu väike päike, sest see on osa elust, mis on armastama õppimise protsess.

© Linda Järve "Radha Burnieri pealetükkimatu tarkus" / Õhtuleht, 22. aug 1995.
Foto allikas: The Theosophical Society.