Lisapäev

Hetk Google'i tänasest animatsioonist.

On päev, millest lausa peab blogisse jälje jätma. Lisapäev, mille tõttu aastat liigaastaks nimetatakse. Järgmine kord alles nelja aasta pärast.

Veebruar, millele lisapäev punkti paneb, on olnud minu jaoks nii ja naa: alguses kuidagi paljutõotav ja hästikulgev, lõpus nohuköhane ja veidi ebalev. Kuu alguses sain toreda pakkumise, millest ehk edaspidi, kui kõik juba selgepiirilisem, rohkemat kirjutan. Võib-olla ka mitte, sest mulle eriti ei meeldi rääkida oma pooleliolevatest asjadest. Kana kaagutagu siis, kui muna munetud.

See ebalev pool kuust on tänagi veel täitsa olemas. kajastub isegi loetusse suhtumises. Nimelt loen praegu Daniel Golemani raamatut "Headuse väel: Dalai-laama visioon tuleviku maailmast" (e. k Tänapäev, 2015). Daniel Goleman on paljude hea tuttav oma "Emotsionaalse intelligentsusega". Tema seekordne teos on minu jaoks aga liiga palju dalai-laama kui (uuringu)objekti vaatlus ja kirjeldus ning liiga vähe dalai-laama enese mõtteavaldus. Goleman justkui lahkaks dalai-laama olemust, aga minu jaoks oleks palju huvitavam lugeda märksa rohkem sellest, mida dalai-laama arvab, ilma tema mõtete kirjapanija selgituspüüeteta.

Howard C. Cutleri vestlus dalai-laamaga "Kunst olla õnnelik" (K-kirjastus, 2000) ja dalai-laama teos "Iidne tarkus, moodne maailm. Uue aastatuhande eetika" (Elmatar, 2000) on mulle nende kirjapaneku stiili poolest rohkem meeldinud. Ja loomulikult on ammendamatud headuselätted ka dalai-laama enda esinemised nii Tallinna-kohtumistel kui ka interneti vahendusel mujalt vaadatuna.

Aga tänasel lisapäeval otsustasin kirjutada mõned kirjad, mille saatmisega olen ühel või teisel põhjusel seni venitanud. Ja ühe kaugelt tulnud kirja sain ise ka, Inglise kuninganna margiga. Hea suhtlemispäev, igati hea päev, et endas peituvat päikest teistele jagada.

---
Siiski panen siia mõned tsitaadid dalai-laama sõnadest ka sellest raamatust:

„Seega on mu teiseks ülesandeks edendada religioonidevahelist harmooniat ja sõbralikke suhteid. Kolmandaks olen tiibetlane ja kuigi ma olen poliitikast tagasi tõmbunud, on mu jätkuvaks mureks teha kõik mis võimalik Tiibeti inimeste abistamiseks ning selleks, et säilitada meie budistlikku kultuuri ja Tiibeti looduskeskkonda.”

Moraalsed tõekspidamised peaksid kõnelema meile kohustustest teiste ees, mitte sellest, mida me tahame iseendale, ütleb dalai-laama.

Te pole maailma kese – tundub, et dalai-laama olemus ise ütleb meile seda –, seega ärge nii hirmsasti muretsege, jätke ülemäärane enesega tegelemine ja vaigistage need mina-kõigepealt-ambitsioonid, et saaksite mõelda ka teistele.

„Hetkel, mil mõtlete teistele, avardub teie vaim.”

„Tunne, et oled eriline, on teatud enesepettuse vorm.”

Lugemisi: vaatlemisest, pealiskaudsusest...

Klassivend Jaan on väga hea artikli kirjutanud. See pole mingi ime, sest ta oli klassis kõige uudishimulikum ja taevasse vahtida meeldis talle ka. Praeguseks on ta kogu elu taevast (ja veel kaugematki) vaadanud.

Sirbi loo alguses kutsub Jaan vaatajateks ka teisi, sest:  
"Hea uudis on see, et oleme võimelised vaatlema peaaegu kõike, mida on võimalik vaadelda."

Artikkel ilmus niisiis viimases Sirbis ja pajatab sellest, mis toimus aasta jooksul astronoomide huviväljas.
Jaan Pelt "Astronoomid ja aeg".

Minu ühes lemmikblogis on taas mõtlemapanev tekst. Seekord pealiskaudsusest. Suhetes ja elus. See on teema, mis mind puudutab, sest olen saanud mitut puhku etteheiteid, et ma ei ole pealiskaudne nii elus kui oma lugudes. Justkui oleks pealiskaudsus kohustus.
"Toidutegu": "Pealiskaudsuse ajastu"

Võib-olla lisan siia lähipäevil veel lingi mõnele tekstile, mis mind muudest rohkem kõnetanud on. Praegu ei ole enamaks aega...

Minu fotol: Kuu, 17. veebr 2016.

Meie trepikoda

Lugesin eile ühe blogi kommentaaridest, et "Musta-Lasna-Õismäe on muutunud getodeks, kus elavad vanurid ja venelased."

Selle lause taustal arvutasin kokku, kes elavad meie trepikoja 15 korteris.

Vanuriks arvestasin ennast (kuigi end hingelt vanurina ei tunne) ja (välimuse järgi) endavanused ning vanemad inimesed. Ühtekokku kümme.

Keskealisi (30-69) on samuti kümme, neist enamik noorem keskiga.

Noori (18-29) on seitse, võib-olla ka rohkem, sest ühes suuremas korteris tundub neid palju olevat ja nad vahetuvad sageli.

Lapsi on praegu kaks, mõni kuu tagasi oli neli ja mõne kuu pärast võib ka jälle rohkem olla.

Kokku 29 elanikku. Venelasi 3.

Maja algusest ehk üle 45 aasta on siin elanud 7 inimest, neist 2 venelast. Üksteist teretavad peaaegu kõik, välja arvatud paar hiljuti sissekolinud noort.

Vist mitte ükski ei arva, et elab getos. Vastupidi, nad pahandavad niisuguse sildistamise peale.

Umbkaudu sama seis on ka meie maja ülejäänud seitsmes trepikojas.

"Lugemik Ferenc Liszti elust ja isiksusest"

Ungari Instituut on hakkama saanud huvipakkuva e-raamatuga, mille koostaja on kultuuridiplomaat ja literaat Urmas Bereczki ja tõlkija Ivar Sinimets. "Lugemik Ferenc Liszti elust ja isiksusest" (2015) on kokku pandud kolmest raamatust. Esimene osa on koostatud põhiliselt Ferenc Liszti ja tema lähedaste või sõprade vahelise kirjavahetuse põhjal. Liszti on peetud 19. sajandi üheks kõige paeluvamaks ja küllap ka väga vastuoluliseks isiksuseks. Raamatus on käsitletud tema eraelu, siseheitlusi ja loometeed.

Kuulun nende inimeste hulka, kellele elevant on kõrva peale astunud, aga Liszti kuulata meeldib mulle sellest tõigast hoolimata. Seetõttu oli mulle ka see lugemik huvitav, seda enam, et lubatakse ju raamatututvustuseski, et "kronoloogilisse järjestusse paigutatud kirjad ja pihtimused heidavad valgust ka Liszti eetilistele tõekspidamistele ning ühiskondlikele pürgimustele ta elu erinevatel perioodidel. Raamatu abil saame emotsionaalse pildi paljudest suurtest romantismiajastu muusikutest, poliitikutest ja kirjanikest, samuti ühiskonna-, seltskonna- ja muusikaelu iseärasustest kogu Euroopas, sest kohti, kuhu ta oma kontsertreisidel ei oleks sattunud, ei ole just palju."

Tsitaate Liszti kaasaegsete meenutustest ja ka tema enda ütlustest:

"Ja kuna ma ei saanud ainsatki poolehoidvat sõnakest, mitte ainult seltskonnainimestelt, vaid ka kunstnikelt, kes tukkusid mugavas ükskõiksuses, ja kuna ma ei teadnud mitte midagi ei endast ega püstitatavast eesmärgist ega mulle osaks saanud jõust, siis valdas mind tahtmatult mingi vastik kibestumine kunsti suhtes, mis, nagu ma siis nägin, oli kuivanud kokku enam-vähem kasumit toovaks ametiks, hea seltskonna lõbustamiseks, ja ma oleksin olnud maailmas ükskõik mis, ainult mitte ülikute teenistuses muusik, keda siis toetatakse ja autasustatakse nagu mõnd mustkunstnikku või nutikat koera Munitot.“ 

"Lisztile pakub silmanähtavalt huvi iga hingeliigutus. Ta külastab tihti haiglaid, mängupõrguid, hullumaju, vanglaid. Ta on näinud juba ka surmamõistetuid. Liszt on palju mõtlev, mõtisklev, kõige sisemusse vaatav noormees. Ta on oma mõistust harinud samamoodi nagu oma sõrmi, ja kui ta poleks suurepärane muusik, siis oleks temast saanud ehk silmapaistev filosoof või kirjandusinimene.“

"Omapärase välimuse taga, mis esialgu tekitas minus imestust, tundsin ma iseseisva vaimu jõudu ja vabadust, ning see paelus mind. Ja veel tublisti enne seda, kui meie vestlus oleks lõppenud, leidsin ma juba, et tema mulle nii harjumatu olemus on lihtne ja loomulik."

"Kunstnik elab üksilduses. Kui sündmused ta ka ühiskonnale lähedale viivad, siis ta hing loob segaste helide keskel talle siiski läbitungimatu üksinduse, kus ei pääse talle ligi ükski inimhääl.“

„Klaver on mulle nagu meremehele laev, nagu araablasele ratsu, või isegi veel rohkem, sest mu klaver, see olin ma ise, minu elu; minu usaldusalune, kes teab kõik, mis minus nooruse tulistel päevadel mäsles. Minu kirg on pannud helisema selle keeled, klahvid kuuletusid igale mu kapriisile!“

"Oh, mu metsik ja kauge kodumaa, mu tundmatud sõbrad, hiigelsuur pere – sinu valu kutsus mind tagasi sinu juurde. Kaastunne pööras mu sisemuse pahupidi ja ma langetasin pea – häbist, et olin su nii kauaks unustusse jätnud...“ 

"Härra Liszt soovib jääda kogu eluks härra Lisztiks, ta ei võta vastu ühtegi tiitlit."

"Ma pean komponeerima samal põhjusel, miks eeslid kisendavad, konnad krooksuvad ning linnud sädistavad ja laulavad. Linnud tuletavad mulle meelde üht haaravat juhtumit püha Franciscuse elust, kes ühel ööl asus võistlema ööbikuga, kuid ööbik võitis pühaku vastupidavuses.“

"Kõige huvitavam on... tema näoilme imeline muundumisvõime. Ühel hetkel on ta unistav, varjutatud, traagiline. Teisel hetkel aga meelitav, armas, irooniline, küüniline, kuid alati samal võluval viisil. Terve uurimisobjekt...“

"Küpresside vanad tüved ei andnud mulle rahu ning ma kuulsin nende igavesti muutumatu lehestikuga koormatud oksi laulmas ja nutmas! Lõpuks ometi on see noodipaberil..."

"Minu arvates on surra lihtsam kui elada. Surm, isegi kui sellele eelnevad pikad ja hirmsad kannatused, tähendab Montaigne’i sõnade kohaselt meie vabanemist vastutahtmist kantud ikke alt, mis on pärispatu needus.“

"Vein on vanameeste piim, konjak hapukoor!“

"Ferenc Liszt oli maailmast kolmekordse loobumise rüüs: loobumine omast tahtest, armastusest ja rikkusest; loobumine ühiskonna kolmest suurest tõukejõust, maise õnne ja maise suuruse kolmest kannustajast."

Lugemiku teine osa visandab läbi kaasaja inimeste mälestuste Liszti kui klaverivirtuoosi, heliloojat ja kirikumeest ning seda mõju, mida List avaldas. Kolmandas osas käsitleb Liszti isiksust üks 21. sajandi psühhiaater praegu käibelolevate psühholoogiliste testide kaudu. Tema raamatu põhjal avanevad teemad: Liszt ja ungarlus (eurooplus), Liszt ja naised, Liszt ja surm.

Tegemist on eesti keeles esmakordselt avaldatud materjalidega. Raamat on saadaval epub formaadis (2,6 Mb) tasuta kõigile huvilistele, seda nii Ungari Instituudi kodulehelt kui ka raamatukaupluste veebilehtedelt.

Panen siia lisaks e-raamatu kaanefotole ka repro ameerika kunstniku George P. A. Healy (raamatus millegipärast Hearly) maalist, millel ta Longfellow' palvel kujutas Liszti küünlaga (1869) ja mille kohta on raamatus järgmised read:

„Andsime Liszti korteri erasissekäigu uksekella. Koridoris oli juba päris pime, uks avati seestpoolt, teenrit polnud näha. Meid tuli tervitama abee ise, ta oli tõstnud lambi kõrgele, et valgustada teed. Iseloomulik peakuju, pikad hallid juuksed, teravad näojooned, läbitungiv vaade, pikk ja sale keha preestrirüüs avaldasid sellist lummavat mõju, et Longfellow ütles mulle vaikselt: „Mr Hearly, te peate ta mulle maalima sellisena!“ Külaskäik oli väga meeldiv, sest kui Liszt tahtis, siis oskas ta olla hurmavam kui ükskõik kes. Ta isegi mängis meile oma suurepärasel Ameerika päritolu klaveril ning näitas poissmehekorterit, mis mungakongiga just ei sarnanenud. Oli näha, et ta tahtis nimekale kolleegile jätta meeldiva mulje. Nähes tema sõbralikku meeleolu, ütlesin, millise mulje meile mõlemale oli jätnud see, kuidas ta, lamp käes, meie suunas oli tulnud. Liszt soostus uuesti modelliks."

Kahjuks ei leidnud ma parema kvaliteediga reprot.

E-raamatut ja Liszti tähtsust ning tähendust tutvustas Klassikaraadios Urmas Bereczki (25. jaan 2016, Delta): http://klassikaraadio.err.ee/v/delta/loigud/6dbe6d52-52bb-465e-9595-b062b5d9e608/delta-ungari-kultuuri-paeval-esitleti-ferenc-liszti-elulooraamatut

London tapab! – Peter Ackroyd „London: Lühibiograafia“

Peter Ackroyd
„London: Lühibiograafia“
Varrak, Tallinn, 2016.
524 lk.
Tõlkinud Kalev Lattik.

Kui inglise kirjanik Peter Ackroyd 1999. a lõpetas oma raamatu „London: The Biography“ (ilm 2000) kirjutamise, sai ta südameataki. See on pannud teda nentima, et vana tõde „London can kill!“ – „London tapab!“ – kehtib ka nüüdisajal.

Lugejal, kes Ackroydi raamatu kasuks otsustab, ei tuleks siiski elu pärast hirmul olla. „London: Lühibiograafia“ ei ole kiirtoit; kahe-kolme magamata ööga seda läbi ei loe. Pigem on see kirjandusliku gurmaani külluslikult hea söömaaeg, täis pikitud tohutul hulgal fakte, nimesid, kohti, sündmusi, tsitaate allikmaterjalidest, mille kohta autor ise ütleb, et „nii nagu London on lõputu ja piiritu, on lõputud ja piiritud ka sellele pühendatud raamatud ja artiklid... Mu enda teed selles labürindis on juhtinud õhin ja uudishimu, mis pole ehk kõige täpsemad, aga siiski kõlbulikud teejuhid.“

Olen küll käinud Inglismaal ja Walesis, kuid Londonis viibinud täpselt nii kaua, kui kulus lennujaamast ärasõiduks. Kuid olen Londoni kohta väga palju mitmelaadilist kirjandust lugenud. Viimati enne Ackroydi  samuti Varrakus välja antud 1000leheküljelist  köidet, Edward Rutherfurdi „London. Maailma suurima linna lugu“ (e.k 2000, 2014).

Rutherfurdi ja Ackroydi teoste ainestik on sama, kuid lähenemisviis erineb. Rutherfurd pajatab linna ajalugu inimeste kaudu roomlaste ajastust tänapäevani, põimides ilukirjanduslikult ajalooliste ja väljamõeldud tegelaste elu. Ackroyd seevastu lähtub olnust, tegelikkusest, mis on tema meelest nii rikkalik, et väljamõeldud tegelasi kaasata pole vaja. Ta püüab edasi anda Londoni elavat ja hingavat olemust.

Kui Rutherfurdi raamat mulle kohati üsnagi igav oli, siis Ackroydi käsitlusviis paelub ja lummab. Pean tunnistama, et raamat on mul alles poole peal ja selle lugemiseks kulub ilmselt kauem aega, kui alguses planeerisin. Aga see on olnud tõeline kvaliteetaeg, põnev ja naudinguline.

Ackroydi sõnul tuleb selle raamatu lugejatel „uidelda ja hämmastuda. Nad võivad teekonnal ekselda, nad võivad kogeda ebakindluse hetki ning puhuti võivad neid imestama panna kummalised fantaasiad ja teooriad. Mõnel tänaval peatuvad nende kõrval veidrad ja haprad inimesed, kes anuvad tähelepanu. Tuleb ette hälbimisi ja vastuoksusi –  London on nii suur ja nii metsik, et see hõlmab korraga kõike  –, aga ka otsustamatust ja mitmetähenduslikkust. Ent üksiti ootab ees ilmutuslikke hetki, kui linn pakub inimmaailma saladustele pelgupaika. Nendel puhkudel on tark mõõtmatuse ees kummarduda.“

Linna kui elusorganismi vaadeldes pole Ackroyd vist küll midagi unustanud. Ta kirjeldab lärmi ja räpakust, teatrit ja muusikat, turgu ja söömaaegu, väljaheiteid ja kõikvõimalikku prahti, mida suurlinna elutegevus jätab, suuri tulekahjusid ja rahvamasside mürgleid, suuri sulisid ja pisipätte, korravalvureid ja karistusi, hukkamisi ja andeksandmisi, vanglaid ja restorane, keelepruuki alates koknist kuni peenkirjandusliku esitusviisini ja muud kõikvõimalikku. Ta nimetab rohkesti nimesid, millega seoses lugejale kas tuleb midagi meelde või saab ta teada miskit päris uut, mis ikka ja alati põnev on. London on kirglik ja iseloomuga linn, mis muutub iga sekundiga. Seda muutumist on Ackroyd suutnud tõesti õhinaga kirjeldada.

Paar juhuslikku stiilinäidet, et anda edasi selle raamatu maitset:

„Kuid kaks asja on jäänud sel muutuval helimaastikul samaks. Sünnipäraseid londonlasi on sajandeid tuntud selle poolest, et nad räägivad kaasaegsetest kõvemini, peagu karjudes. Londonist on saanud järeleandmatu ja lõputu karje. Ja on veel teine iseloomulik heli. Kui seisate ükskõik mis kell näiteks Lombard Streetil, siis kajab see kitsas tänav – nagu kõik teisedki ümbruskonnas – ruttavatest sammudest. See heli on kõlanud linna südames katkematult palju aastasadu, ja võib olla, et mööduvate sammude igikestev ja vaibumatu kaja ongi aina teiseneva ja kestva Londoni tegelik hääl.“

„Tundub, et Londonis kandsid kõik kostüümi. Lihunikku tunti tema siniste kätiste ja villase põlle ning lõbunaist kapuutsi, salli ja suletuti järgi. 19. sajandi keskpaiga poepidaja reklaamis oma kauba väärtust sellega, et ta „juuksed olid üleni puuderdatud, ta kandis hõbedasi põlve- ja kingapandlaid ja tema käsi ümbritsesid kenasti palmitsetud rüüsid“. 20. sajandi algul pandi tähele, et pangakäskjalad, kelnerid ja politseinikud kandsid ikka veel 1860.–1870. aastate rõivastust, otsekui tahtes väljendada vanaaegset aupaklikkust ja lugupeetavust. Tegelikult võib igat Londoni ajajärku tuvastada tänaval ametit pidavate inimeste riietuse ja käitumise järgi.
Ent välimuse muutmine võib olla ka pettuse vorm...“

Usun, et ka raamatu teise poole lugemine kujuneb naudinguks. Tõlge on igati õnnestunud. Võib-olla leiab mõni süvenenult ajaloouurimisele pühendunud inimene Ackroydi raamatust vigu, mina igatahes ei leidnud, ei otsinudki, sest pakutu on kaasahaarav. Ka illustratsioonide valik on huvitav ning informatiivne.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Ja see, et ma enne lugemise alustamist YouTube'ist Ackroydi Londoni lühibiograafia põhjal tehtud ajaloosaateid „London. Fire and Destiny“ ja „London. Crowd“ vaatasin, on raamatu meeleollu süvenemisele ainult kasuks tulnud. 

Vihmavarjuga WCs

Noh nii, nüüd on siis elus see kah tehtud - vihmavarjuga WCs käidud! Ei, ma ei saanud inspiratsiooni Tegelinski toredatest kempsujuttudest. Lihtsalt elu murdis eile sisse. Või ahviaasta oma ootamatustega.

Vesi hakkas WC laest tilkuma kella kahe paiku öösel. Ikka tilk ja tilk, nii umbes iga kümne sekundi järel. Keset lage, justkui oleks tahtnud täpselt potis istujale pähe tilkuda. Varsti oli tilkuvaid kohti mitu, tilkade sagedus pidev.

Ülaltnaabrit ei olnud kodus. Hommikul kella kuue paiku sain ta telefoniga kätte, lubas tulla, aga ei tulnud. Kell pool kümme helistasin uuesti, sest WCs sadas vihma ja köögi seinad ning must laik laes eritasid vett. Naaber tuli ja tunnistas, et viga on tema köögikraani tihendis. Keeras omal vee kuni parandamiseni kinni.

Mõnda aega veel tilkus. Aga vahepeal "vihma" ajal ei olnud häda andnud häbeneda - siis saigi vihmavarjuga WCs käidud. Sel oli päris hea külg: ajas naerma, olukorra ebameeldivustele vaatamata.

Internetist leidsin ka situatsioonile enam-vähem vastavad tualettruumi tähised. Tuleb vist kasutusele võtta.

Aga muidu on veebruar seni olnud hoogne ja heasoovlik. Isegi tuleviku suhtes kuidagi paljutõotav, kui väljapakutu korda läheb.

"Meie unustamatu näitering"

Lubasin siis, kui ajalehenumbri müüginädal läbi saab, blogisse panna oma loo, mis ilmus Õpetajate Lehes 29. jaanuaril 2016. Siin see on. Kes pikki blogipostitusi lugeda ei malda, võib siinkohal rahumeeli lugemisest loobuda.

MEIE UNUSTAMATU NÄITERING

Tallinna 10. keskkoolis, praeguses Nõmme gümnaasiumis on näitering olnud tugev traditsioon läbi aegade. Kõigist seal osalenutest ei saanud näitlejaid, aga kõik võtsid kooli näiteringist midagi kaasa. See oli omamoodi väärtuskasvatus.

Ajalugu legendides

Minu keskkooliaastatel (1962–1965) meenutati legendina, et 1946. a märtsis oli lavastatud õpilaste omaloominguline operett, kolme vaatusega „Odysseus”. Selle libreto autorid olid Vidrik Kivilo ja Kulno Süvalep, muusika autor Eino Tamberg, lavastajaks vist Marta Sillaots. Seda etendati ainult üks kord. Kuigi esietendus olnud väga menukas, ei pidanud haridusosakond ja parteikomitee nõukogude ajale vastavaks opereti sisu: sügavasti magama jäänud õpilase unenägu, milles Odysseus (Vidrik Kivilo) sattus koos sõbra Lysipposega (Eino Tamberg) 1950. aastate oludesse, mille kombetuses ta pettus ja kust põgenes pärast mitut seiklust kodumaale. Osaliste nimekirjas oli ka Erast Parmasto.

Minu mälestused 10. keskkooli näitemängudest algavad 1960. aastast, mil loodi pioneeride teater, mille esimest lavastust – teaduse ja tehnika arengule pühendatud malevakoondust – „Õhulaeval Lõbus 114” käisin vaatamas külalisena naaberkoolist. Lastelehes Säde kirjutasin siis: „Koondusel alustasime lendu Kuule õhulaeval „Lõbus 114”. Meie, kes olime laeva reisijad, pääsesime õhulaeva libedat treppi mööda. See valmistas palju lõbu /- – – / ja muutusime ise kosmonautideks. Teel nägime tähtede elanikke, kuulasime nende väikest kontserti, külastasime tähelagendikku ja kasvatasime ümber ühe reisija – lohaka ja valeliku Rüpeskäteste.”

See oli tollase koolipoisi Ingo Normeti esimene lavastus, lapsevanemate Tamara Vindi ja Ellen Tõkke kaasabil. Ingo jäigi hulgaks ajaks pioneeride teatri eestvedajaks. Suuremate näiteringiga tegeles põhiliselt Tamara Vint. Ta tegi seda imetlusväärse pühendumusega. Tal oli ju kolm last, Tõnis, Toomas ja Maara, seetõttu oskas ta õpilastega hästi suhelda ja neid igati innustada.

Kauaaegne kirjandusõpetaja Helju Viires käis aastatel 1961–1964 koos Tamara Vindiga täienduskursusel draamateatris. Seal õpetati siis paljut kooli näiteringiga seoses, nemad olid režissuuriosakonnas. Aga selletagi võis Vinti kutseliseks näitejuhiks pidada, sest ta õppis sõja eel teatrikoolis.

Viires mäletas, et 1965. a tähistati Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva ja õpetajate näitering õppis ära „Pisuhänna”, mis sobis hästi kui väheste osalistega salongitükk. Kokku andsid õpetajad neli etendust koolis, õpetajate majas ja Juuru kultuurimajas.

Viires meenutas ka õpilaste esitatud Martti Larni „Neljandat selgroolüli”, mille stsenaariumi ta tegi. „Larnil oli palju otsest kõnet, päris hea oli teha. Väga vägev neljatunnine etendus tuli. Pahandust oli sellega ka. Vaatamas käis ju palju Nõmme elanikke. Ühe ususeltsi liikmed panid pahaks piiblirevüüd, kus kuus-seitse tüdrukut kankaani tantsisid, piibel käes. Haridusosakonda esitati kaebus, mis õnneks tasapisi sumbus.”

„Neljandat selgroolüli” mäletan nõmmekast pealtvaatajana minagi. See särtsakas näitemäng oli sõna parimas mõttes päris teater. Peaosa mängis Harry Gustavson, kes on mulle meelde jäänud ka andeka etlejana. Harryst saigi kutseline näitleja, kuid ta jäi põhiliselt sirmi taha riiklikus nukuteatris, kus ta palju aastaid töötas.

Mälupildid proovist ja lavalaudadelt

Kui ma juba ise 10. keskkooli läksin, sai minust selle vahva näiteringi liige. Mäletan, et ühes proovis istusin taluteenijana klaverikaanel, klaveri kõrval noris sulasepoiss Peeter Tulviste lakka ehalepääsu. Pidime olema tõsised, mõtlema välja dialoogi ja mängima oma stseenikest nii, et kõik pealtvaatajad naeraksid.

Mari Lill-Tamm oli niisugustes proovides andekas improviseerija. Eriti on ta mul meeles seoses Moliere’i „Naiste kooli” etendustega. Tal oli vanatüdruku osa, milles ma teda dubleerisin. Et tal aga hea mänguisu oli, siis ei tulnudki mul dublandina lavale astuda. Olin sellega väga rahul, sest mulle ei meeldinud vanatüdruku suus mustaks tehtud hambad. Tundusin endale niimoodi väga inetuna, aga Marit grimm ei häirinud – tema nautis mängu ilu.

Koos Arvo Pillega olime peaosades Ludvik Aškenazy raamatu põhjal tehtud näidendis „Armunud kastis”. Tüdrukuke-memmeke ja poisike-taadike tegutsesid suure osa lavaloleku ajast kastis, aga ümberringi kees värvikas elu. „Armunuid kastis” mängisime vist paar-kolm korda.

Eneken Aksel (Priks) mängis Tamara Vindi käe all Tiinat Kitzbergi „Libahundis”. Ta oli selles rollis kaunis ja lennukas. Marguse rollis oli Peeter Tulviste. Pärast teatrikooli lõpetamist Moskvas Vahtangovi teatri juures esines Eneken meie draamateatri laval, filmides, reklaamiklubis.*

Andekas oli Jüri Niin, kes hiljem mõnda aega oli Viljandi Ugalas. Ingo Normetist on saanud kuulus lavastaja ja näitlejate õppejõud, Olav Neuland oli filmimees. Insener ja orienteerumissportlane Uku Annus, kes minu mäletamist mööda oli kooliajal ühes osas Mati Undi „Hüvasti, kollane kass!” etenduses, rääkis näiteringi kohta: „Et leida end rollis, pidime kasutama mitmesuguseid teid. Otsisime mõnikord tüdimuseni. Igapäevastes tegemistes ja võistlustel on kunagi omandatud tööoskusest rohkesti kasu. Ja veel: klassis, tunnis polnud kunagi sellist mahvi peal. Tegid, mis tegid, kolme ikka said. Aga näiteringis midagi kehvasti teha käis au pihta, sest see oli esinemine avalikkuse ees.”

1964. a oli Juhan Liivi 100. sünniaastapäev. Näiteringi tüdrukud esitasid Tamara Vindi eestvõttel Nõmme rahvale tema luulepõimiku nii koolisaalis kui ka Tähe tänava kõlakojas. See oli esinejatele suur elamus, luuletused on senini peas.

Ilus tava oli koolisaalis vana-aastaõhtul näiteringiga koos olla, pidu pidada (laua ja tantsuga ning omatehtud etüüdidega), uusaasta hakul aga vaadata, kuidas koolionu Jaanus püssist rakette taeva poole laskis.

Näitering kasvatab mitut moodi

1972. aastal, kui Tamara Vint töötas ENSV teaduste akadeemia majanduse instituudi vanemlaborandina, tegin temaga kunagisest näiteringi juhendamisest pikema intervjuu. Ta meenutas, et hakkas õpilasi juhendama siis, kui ta vanem poeg kooli läks. Esialgu ainult üht klassi, edasi juba kõiki klasse nende tegemistes, alates esimeste klasside õpilaste kooliperre vastuvõtmisest ning lõpetades abiturientide viimase koolikellaga. Seda tööd tegi ta aastate vältel niihästi Tallinna 10. kui ka 22. keskkoolis, olles veendunud, et näitering peab olema igas koolis ning sellesse kuulugu õpilasi esimesest klassist abituuriumini.

„Õpilastele tuleb end anda jäägitult. Õpetajad on mõnikord liiga kuivad, lisaks on nende koormus koolis ennegi suur. Kaldun arvama, et näiteringi peab juhendama inimene, kellel on selleks kutsumust. Ja see inimene peab omakorda tundma, et tema tööd hindab lisaks õpilastele ja publikule ka kooli direktsioon, et näiteringi asjades ollakse valmis alati kaasa aitama, et on ruume, kus töötada, et näiteringi juhendajat peetakse koolis o m a inimeseks. Näiteks neis kahes koolis, kus töötasin, oli õpetajaskonna suhtumine näiteringi diametraalselt erinev. See on väsitav töö ja nõuab innustust.

Ringijuhi tasu pole suur. Paljast armastusest asja vastu võib seda teha aastaid, aga mitte kogu elu. On ju näiteringi juhendaja ühtaegu pedagoog, kunstnik, organisaator, kostümeerija … Tema tagasihoidliku ametinimetuse taha võib mahtuda suur osa noorte esteetilisest kasvatusest, kokkupuudetest muusika, teatrikunsti, kirjanduse ja kujutava kunstiga, vaidlustest ja diskussioonidest, mida koolitunni napp aeg tihti ei võimalda. Areneb õpilase oma vaatenurk. Näiteringi juhendaja peab olema analüüsimisvõimeline, oma kontseptsioonidega. Õpilane peab aga nendeni ise juureldes välja jõudma. Ainult sel juhul on need õiged.”

Vindi arvates oli kasulikum pigem halvemini ettekantud väärtuslik teos kui natuke paremini esitatud tulevärgitsev sisutus. Sest: „Näitering õpetab analüüsima, täiendab. Seepärast ei paku puhtnaljakese, mingi kirjandusliku väärtuseta lavatüki esitamine mingit rahuldust. Vääriskirjanike kaudu õpib laps nägema mõtet, allteksti, mõistma kirjanduslikke fraase; ta lihvib oma keelt. Ja pole põrmugi ilmtingimata vaja mängida niisama hästi kui kutselises teatris.

Õpilastele läheneda on väga raske. Sageli seda raskem, mida andekamad nad on. Meeles on põhiliselt need, kes suurtes lavastustes kaasa tegid ja kellega kõige rohkem töötatud sai. Üllatusõpilasi oli palju; mõni avanes seal, kus enam millegi saavutamist ei lootnudki. Aga kõige hullem oli, kui näiteks õpetajaskond ei mõistnud, millist mängujõudu ja lavasarmi oli ühes inetu-pardipojalikus tütarlapses, ja keeldus teda soovitamast konservatooriumis lavakunsti õppima. Keeldujate hulgas oli ka klassijuhataja, kes tüdrukut õpetatud aastate arvu järgi kõige põhjalikumalt tundma pidi! Ometi on tütarlaps praegu armastatumaid kutselisi näitlejaid.

Paljude puhul ei ole üldse tähtis, et nad läheksid teatrikunsti õppima. See peab olema kutsumus. Nad on lihtsalt omandanud esinemis- ja väljendumisoskuse. Mõneti on nad muutunud tagasihoidlikumaks, mõistnud, et deklareerimine „ma-armastan-ei-armasta-seda-ja-teist” on ainult enesele sildi riputamine. Kui inimene tegelikult midagi teeb, pole silti vaja! Veel on nad aru saanud, et kellegi või millegi liigne jumaldamine tähendab enese tõkestamist. Need aga on teadmised, mida vajab iga töö.”

© Linda Järve. Ilmunud: Õpetajate Leht nr 3, 29. jaan 2016.
http://opleht.ee/28193-meie-unustamatu-naitering/
Vaadatav ka DIGARIS.

Fotol on Tamara Vint kooli näiteringi proovis. Pildi andis oma erakogust Toomas Vint.

* Täpsustuseks: Kooli praegune nimetus on Moskva Štšukini-nimeline Teatrikõrgkool. Draamateater on Eesti Draamateater ja reklaamiklubi on telesaade "Reklaamiklubi", mida Eneken juhtis koos Mati Elistega.

Loo kirjutamisel kasutasin oma ammuseid artikleid ja intervjuusid ning nende jaoks tehtud ülestähendusi. Kui siia juhtub lugema mõni Tallinna 10. keskkooli vilistlastest ja neil on samuti kooli näiteringiga seotud mälestusi, siis palun neist mulle teada anda kas selle blogi kommentaarides või e-posti teel. (Või siis Enekenile Näitlejate Liidus.) Siis saab seda teemat tulevikus veel jätkata.

Blogirännud - 6: blogija kandideerib aasta kultuurikandja tiitlile

Kas panite tähele, et Tartu Postimehes oli täna hea uudis? Koguni väga hea ja võib veel paremaks minna.

Nimelt selgusid Tartu kultuurikandja aunimetuse nominendid - need, kes on mullu märkimisväärselt edendanud Tartu kultuurielu. Toredal kombel on nende hulgas ka blogija. Aasta kultuurikajastaja kategoorias võib kultuurikandja tiitli saada kultuuriajaveebide suurjalutuskaik.blogspot.com ja jalutuskaikajas.blogspot.com autor Agnes Joala.

Nii "Suurt jalutuskäiku" kui ka "Jalutuskäiku ajas" olen juba hulk aega jälginud, küll blogija nime teadmata. Ta on väga isepäiselt ja omapäraselt ajanud oma rada, nautides nii vanu fotosid kui ka uusi grafiteid. Ja alati on nende blogide leiud põnevad olnud, silmaringi avardavad ja tihti ka laiema, mitte ainult Tartu-põhise tähtsusega. Nii nagu peaga linnale, kus lehvib ringi Tartu vaim, kohane on.

Hea meel on mul ka sellepärast, et ometi ükskord on üleriigilises ajalehes mainitud mitte ilu-, moe-, tibina- jm taolist blogi, vaid kultuuriblogisid. Ja kui nende autor tõesti tiitli pälvib, on see suur edasiminek blogidesse suhtumise üldise suundumuse jaoks. Mina igatahes hoian pöialt.

Tartlastel on ju huvitavaid blogisid mitmest mastist. Mainin veel vaid kaht üsna erinevat. Rentsi loen alati suure huviga. Tõtt öelda ei teagi ma, kas tema iroonilis-optimistliku blogi nimi on "Pärdikute päevaraamat", nagu varem, või "Täiuslik maailm. Feel no evil. Fear no evil", nagu blogipäises lugeda on. Väga köitvad on minu jaoks Karikate emanda isikupärased arutlused ("Orkaani südames on vaikus").

EDIT: Ja uudis läkski veel paremaks!  Tartu Linnavalitsuse pressiteatest 17.02.2016: "Aasta kultuurikajastaja aunimetuse pälvis kultuuriblogide "Suur jalutuskäik" ja "Jalutuskäik ajas" autor Agnes Joala, kes on teinud blogidest taas arvestatava kultuurimeediumi ja suunanud kultuuriüldsuse huvi ka Tartu teemadele."

300-eurosed kõrvaklapid

Käisin täna kaubanduskeskuses. Selle koridoris tuli vastu vanem paar. Minust möödudes ütles mees naisele: "Lähme mõnda elektroonikapoodi. Ma tahaksin neid 300-euroseid kõrvaklappe näha."

Naine vastu: "Ma olen kuueeuroseid näinud ja vist sajaeuroseid ka. Aga need on vist teistmoodi..."

Nii see on, mõni tahab näha seitset maailmaimet, teise jaoks on suureks imeks, kui tal just asutuse krediitkaarti ei juhtu olema, näiteks 300-eurosed kõrvaklapid.

300 eurot on muuseas lõviosa paljude inimeste pensionist ehk sellest rahast, millega nad kuu aega elavad. Seitset maailmaimet sellega ei näe või kui, siis ehk telerist.

Reklaami ei tee, pildi allikat ei avalda, lisan vaid, et pildil olevad kõrvaklapid maksavad 299.99 eurot.