Kuulates Boriss Grebenštšikovi

Kuulan juba hulk aega ja ka praegu seda postitust tehes Boriss Grebenštšikovi laule. Teadupärast on ta üks neist suurtest staaridest, kes said sõjavastaste vaadete eest Venemaal esinemiskeelu. 

Boriss Grebenštšikov (BG, sünd 27. nov 1953) on poeet ja muusik, helilooja ning rokkbändi Akvarium laulja ja kitarrist, üks nõukogude rokkmuusika rajajatest. 

Grebenštšikovi olen ikka aeg-ajalt kuulanud, tema esituslaad meeldib mulle, samuti ta laulude mõtlikud sõnumid. Õnneks on YouTube’is tema ja rokkansambel Akvariumi esituses palju palasid ja kontserte ning minult saavad need kindla kuulamissoovituse. 

Ühe lühikese armsa laulu, oma suure lemmiku, panen ka selle postituse lõppu. Aga viimaste aastate laulud on Akvariumil ja Boris Grebenštšikovil väga tõsised. Näiteks „Пошёл  Вон Вавилон“, „Podmoga“, „Сякухачи“ jt, milles väljendub laulja filosoofiline olemus.

Tulin blogisse, et kirjutada, kuidas  ma eile end järsku vanana ja abituna tundsin. Aga  selle muusika kuulamine on nüüd eilse halva tunde ära viinud. Polnud ju midagi erilist. Läksin lihtsalt Smartpostist pakki ära tooma, aga kui olin koodi sisestanud, siis kapiuks ei avanenud, kuigi tekst ekraanil näitas, et uks on avatud. Teisel katsel juhtus sama. Moblat polnud, sest ma ei kanna seda kogu aeg kaasas,  ja ma ei saanud ekraanil olevale abinumbrile helistada. 

Samal ajal tekkis koperdava minu taha järjekord. Keegi ei pahandanud, üks noorem naine tuli appi, helistas, kuhu vaja, aga ka sealt tehtud kaugjuhtimise peale ei tulnud pakikapp lahti. Kogu episood kestis umbes kümme minutit ja mul oli piinlik, et teised peavad minu pärast aega raiskama. Lõpuks lubati telefoni teises otsas, et mõne tunni pärast pannakse mu pakike uude kappi ja saadetakse mu kodusolevale moblale uue pakikapi kood. Tänasin abistajat ja tulin koju. Õhtul saabuski uus kood ja täna sain oma pakikese kätte. 

Aga millegipärast jäi mul sellest üsna tühisest vahejuhtumist ebameeldiv saamatuse ja väsimuse tunne.

Olgu, kuidas on, praegu kuulan ja naudin muusikat. Sain oma olemuse ja olemise tagasi.

Laulu „То, что я должен сказать“ juurest YouTube'is leidsin huvitava teksti sellest, et kaks nädalat tagasi, 2. märtsil oli Londoni klubis The Troubadour Akvariumi ja Boriss Grebenštšikovi kontsert Akvariumi 50-aastaseks saamise auks. See kontsert kujunes muusikute järjekordseks sõjavastaseks esinemiseks.

„Sõda Venemaa ja Ukraina vahel on hullumeelsus ja selle algatanud inimesed on Venemaa häbi,“ avaldas BG oma arvamust mõni päev enne kontserti. Trubaduuri-klubis esinemisest unistas ta juba ammu, kuid ei kujutlenud, et see juhtub niisugusel ajal.

Akvarium alustas seda kontserti vana sõjavastase lauluga Esimese maailmasõja päevilt, mille omal ajal laulis kuulsaks Aleksandr Vertinski ja millel on kaks pealkirja: „То, что я должен сказать“  ja „Я не знаю, зачем и кому это нужно“ („See, mida ma pean ütlema“  ja „Ma ei tea, milleks ja kellele seda on vaja“). Seejärel esitati legendaarseks saanud kompositsioon „Господу видней“, „Псалом 151“, „Голубой огонек“, „Махамайя“, „Серебро господа моего“, „Не судьба“ ja muud Akvariumi-klassikat.

Ja siis leidsin ma ka olulise fakti just selle armsa laulu kohta, mille lubasin panna postituse lõppu. Nimelt esitas Akvarium sel Londoni kontserdil taas pärast pikki aastaid oma kuulsa laulu „Город золотой“, mille eel BG ütles kuulajatele: „Palvetan, et selle laulu ajal vähemalt üks kuul lendaks mööda, et vähemalt ükski pomm ei tabaks maja.“

See laul on siin: https://youtu.be/7CNjq-DVW00
„Kuldne linn“ – „Город золотой“ – „City Of Gold“, esitavad Akvarium – Аквариум ja Boriss Grebenštšikov. Laul filmist „Assa“ (1987).

Lahkujad lähevad Brisbane'i

Jevgeni Vodolazkin
„Brisbane“ – „Брисбен“
(Kirjastus АСТ: Редакция Елены Шубиной, 2018).

Kui ma mõned aastad tagasi vene menukirjaniku Jevgeni Vodolazkini romaani „Aviaator“ lugesin, sain teada, et kirjanikul on kohe-kohe valmimas järgmine romaan „Brisbane“. Nüüd siis lugesin venekeelse e-raamatuna ka seda ja pean tunnistama, et mul on oma muljeid täitsa raske kirja panna.

„Brisbane“ on paeluv lugemine, mis samuti nagu „Aviaator“ ei lase lugejat enda küljest lahti, kuigi loetu võib teda hingeliselt rohkem väsitada kui tiivustada, sest „Brisbane“ on üsna masendav ja kurb teos. 

Romaani alguses saab peategelane, andekas ja kuulus kitarrivirtuoos Gleb Janovski lennul Pariisist Peterburi  naabriks vintis kirjaniku, kellega lepib kokku, et too hakkab muusiku elust raamatut kirjutama. Janovskist on varemgi kirjutatud, kuid senised käsitlused on temast kui muusikust ja ta tahab, et temast kirjutatakse kui inimesest, sest kõik, mis muusikas on, tuleneb inimlikkusest.

Nii hakkabki Janovski meenutama oma lapsepõlve ja kooliaastaid Kiievis, kus vene-ukraina segaperest pärit poiss kasvas, mille värve, lõhnu ja helisid, samuti tundeid ja juhtumisi ta mäletab. Tegevustik kulgeb umbkaudu 1970. aastast kuni 2014. aastani, postskriptumis on juttu ka hilisemast. 

Algul õpib Gleb nii tava- kui ka muusikakoolis, mängib mitu aastat ukraina rahvapilli domrat, sest ta käed pole veel kitarrimängimiseks piisava suurusega, ja unistab kitarriõpingutest. Viie aasta pärast saabki ta alustada kitarripeensuste õppimist, aga tema nii paljutõotavana tundunud muusikahuvi kõrval hakkavad teda huvitama ka paljud muud asjad, elu toob väga ootamatuid pöördeid, ka lahkumise Kiievist Leningradi, mida ta jonnakalt Peterburiks kutsub, seejärel aga juba Saksamaale…

See on väga suurel määral romaan muusikast, ääretu täpsusega avab Vodolazkin mitmesuguseid muusikasaladusi ja -nüansse, loetleb suurepäraseid muusikapalasid, kuid veelgi rohkem on see raamat inimeste otsingutest ja leidmistest, armumistest ja pettumustest, omapäradest ja kordumatusest, surmast ja surematusest. 

Glebi huvitab ja innustab nii muusikas, kui ka keeles ja elus polüfoonia – mitmehäälsus, häälte meloodiline iseseisvus, millega ta elus ja maailmas ikka ja jälle kokku puutub. Seda polüfoonilisust suudab Vodolazkin  oma romaanis hästi väljendada: „Brisbane“ on sõna otseses mõttes polüfooniline teos.

Brisbane on Glebi ema Irina lemmiklinn, kuhu teda viivad unistused ja kirglik soov kunagi sinna minna. Oma lemmikuks on ema Brisbane’i valinud selle nime ilusa kõla pärast. Glebi jaoks on see linn midagi Aleksandr Grini lugude unistuslinnade taolist. Brisbane kui unistus, lootus, koht, kuhu lähevad need, kes Glebi elust kaovad ja lahkuvad, on romaanis kogu aeg tagapõhjal. Võib-olla on see võimalus, väljapääs või hoopiski hukatus ja lõpp? Ja korduvalt tabab Gleb end mõttelt, kas Brisbane on üldse olemas, kas Austraalia on üldse olemas.

Kui Glebi ründab Parkinsoni tõbi, mis ei lase tal enam kitarri mängida, näib talle kadununa ka elu mõte. Aga Vodolazkini romaan toob Glebi ellu mõneti üllatava pöörde, uue võimaluse, kuid seegi tundub haihtuvat, nagu on haihtunud elus kõik muu…

Ma ei taha oma blogi lugejatele „Brisbane’i“ sisu liiga ära rääkida. Lihtsalt lisan, et omamoodi nüansi lisas raamatule minu jaoks ka selle lugemisaeg – praegu, mil me kõik mõtleme Venemaa ja Ukraina seostest ja vastuoludest, oodates mis saab. 

„Только в гармонии с тишиной и может существовать музыка. Без паузы звук неполон, как неполна речь без молчания. Музыкальная пауза Глеба растянулась на много лет, но это была лишь пауза.“

„Когда из музея похищают античную скульптуру, это не отменяет историю античности. Просто античность становится на одну скульптуру беднее.“

„…жизнь – это не момент настоящего, а все прожитые тобой моменты. Будущее – это свалка фантазий. Или – еще хуже – утопий… /- - -/ Будущее легко отнять, потому что его не существует. Это всего лишь мечтание. Трудно отнять настоящее, еще труднее – прошлое. И невозможно, доложу я вам, отнять вечность.“  

„Где кончается слово, начинается музыка.“

See kuulus laulev perekond

Aasta esimese raamatuna lugesin juba mullu alustatud meenutusi von Trappide laulvast perekonnast. Maria Augusta von Trapi ülevaade elust Austrias ja USAs on kirja pandud 1949. a pärast perekonnapea surma ja selle esimene osa sai aluseks paljude lemmikfilmile „Helisev muusika“ (1959).

Raamat erineb filmist vägagi ja lisab palju uut teavet nii perekonna põgenemisest kui ka edaspidisest elust. Olulisel kohal on neis meenutustes kindel usk jumalasse ja lootus sellesse, et ta alati aitab. Vähemasti Maria ja von Trappide perekonna puhul see lootus ka enamasti täitus.

Mulle meeldisid rohked kirjeldused mitmesugustest rahva- ja peretraditsioonidest ning jõulude tähistamisest. Kõik need aitasid kaasa laste kasvatamisele ja perekonna üksmeelsemaks muutmisele.

Kes soovib lugeda midagi rahulikku, sellele sobib see mälestusteraamat kindlasti. Kuid ega von Trappide pereelu Ameerikas kuigi rahulik polnudki, sisaldades nii kinnipidamist kurikuulsal Pisarate saarel Ellis Islandil kui ka rohkeid ringreise, nii püsiva kodu otsimist kui ka ehitamist.

Mitte kunagi ei unustatud oma sõpru – niihästi neid, kes olid jäänud Austriasse ja keda tuli sõjajärgsel raskel ajal abisaadetistega aidata, kui ka neid, kes aitasid suurel perel Ameerikas sisse elada ja hakkama saada. Ja muidugi on see raamat armastusest.

Von Trappide pere kauaaegne juhtmõte oli „Nec aspera terrent“ („Ärge laske raskustel end heidutada“). Pärast USA kodakondsuse saamist võeti perekonna ja ansambli juhtmõtteks „Cor unum“ („Üks süda“), sest üksmeelne perekond tundis end ühtse südamena.

„Heliseva muusika“ viise tunneb meist igaüks. Aga minu jaoks oli nauditav otsida ja näha YouTube'i vahendusel, kuidas laulis tõeline perekond Trapp, kuidas Maria von Trapp koos teda filmis mänginud Julie Andrewsiga joodeldas ja kuidas laulavad kunagise von Trappide perekonna praegused järeltulijad.

Raamatust on ilmunud mitu väljaannet eesti keeleski, pealkirjadeks nii „Helisev muusika“ kui ka „Trapi pere ansambel“, kuid need ei olnud seni mu kätte sattunud. Lugesin venekeelset e-raamatut, siinne esimese ingliskeelse väljaande (1949) kaanepilt on aga internetist.

„Одна из самых главных особенностей человеческой жизни — способность строить планы. Даже если они никогда не обращаются в реальность — вам принадлежит радость ожидания.“

Vaatamisi: „Parimad aastad me elus“

Eile õhtul näitas ETV2 frankofooniakuu raames väga hingeminevat filmi „Parimad aastad me elus“ („Les plus belles années d’une vie“; Prantsusmaa, 2019, rež Claude Lelouch).

Selle filmi kaht eelmist osa (“Mees ja naine” /1966/ ja „Mees ja naine 20 aastat hiljem“ /1986/) nägin palju aastaid tagasi, kui need valmisid. Neist esimene meeldis mulle siis väga, teine aga tundus täiesti keskpärasena. Muusika filmist „Mees ja naine“ oli midagi erilist, filmi põhimeloodia heliseb kõrvus senini. Peategelaste Jean-Louis Trintignant'i ja Anouk Aimée' mäng on samuti meeles. Nad said tollal paljude lemmiknäitlejateks. Väga meeldis mulle Trintignant.

Paar lauset filmi ametlikust tutvustusest:
„Parimad aastad me elus“ räägib eakast paarist, kes kohtub üle pikkade aastate ja meenutab oma möödunud armastust ning minevikku. Minevikumälestustena näidatakse kaadreid varasematest filmidest ning ka nüüd kõlab taustal Francis Lai aegumatu muusika.

Eile õhtul juhtus nii, et vaatasin seda filmi ilma subtiitriteta (vist oli nende puudumine tingitud just filmi telelinastuse ajal ETVle tehtud pommiähvardusest ja teletöötajate evakueerimisest). Prantsuse keelest sain aru ainult kohati, aga seda, et Trintignant ka vanas eas äärmiselt sümpaatne ja armas on, mõistsin keeleoskuseta. Filmi üldmõtet ja laule muidugi ka.

Filmikaader on pärit ERRi pressiteatest.

Teist korda vaatasin täna Jupiterist (nüüd juba subtiitritega).

Ääretult südamlik film. Kui kõik vanaduses ununeb, kui üht ja sama sadu kordi korrutatakse, sest isegi eilne päev ei ole enam meeles, siis ikka mõlgub kuskil mälestuste ääremail kildhaaval ähmane aimus sellest, mis on olnud oluline ja kes on olnud oluline. Kui elu toob liigutava jällenägemisvõimaluse, muutub teistsuguseks ka soov põgeneda hooldekodust sinna, kus midagi pole keelatud ja kuskohast enam tagasi ei tulda, sest taas on meeles, et kunagi armastati ja „armastus võtab või jätab meid, armastus on meist tugevam“.

Jean-Louis Trintingnant (sünd 11. dets 1930) oli selles filmis mängides 89aastane, Anouk Aimée (sünd 27. apr 1932) poolteist aastat noorem. Claude Lelouch'il  (sünd 1937) on 2021. a valmimas uus film „L'amour c'est mieux que la vie“, milles taas mängib ka Trintingnant.

Ma ei tea, kuidas mõjub „Parimad aastad me elus“ minust palju noorematele. Võib-olla on see nende jaoks lihtsalt igav vanainimeste film. Minuvanustele on see  tõeline nostalgialaks. Toob meelde palju: meie endi nooruse ja esimesed armastused, kunagise filmi „Mees ja naine“ ja selle esimese järje kakskümmend aastat hiljem, aga ka näitlejate nooruse, suurepärase muusika, meie kaotused ja võidud, loobumised ja leidmised  ... Oh, seda loetelu võiks lõputult jätkata.

Haruki Murakami „Tantsi, tantsi, tantsi”

Haruki Murakami
„Tantsi, tantsi, tantsi”
Tõlkinud Margit Juurikas.
Toimetanud Taimi Paves.
Kirjastus Varrak, 2020.

Äärmiselt täpne, põhiliselt lühilausetes keskendunud tekst paelub oma kujundlikkuse ja värvikusega kohe romaani algusest peale. Murakami annab lugejale 34aastase peategelase tegevusvaldkonna ja seisundi detailse kirjelduse – sisse- ja väljapääsudest nii tema elukohas kui ka hingeelus.

Minu nö professionaalsest idiotismist ajendatuna olid mulle eriti huvitavad lõigud peategelase ajakirjanikutööst: uurimisrutiinist, teabehankimisest tähtaegadest kinnipidamisest, sellest, mis teeb tema kirjutatud lood eriliseks. Näiteks:

„Ma ei olnud tööde suhtes valiv ja tegin kõike, mis mulle ette anti. Ma pidasin tähtaegadest kinni, ma ei virisenud kunagi, käekiri oli mul samuti loetav. Suhtusin austusega töösse. Seal, kus teised üle jala lasid, võtsin mina asja täie tõsidusega ega krimpsutanud nina ka siis, kui honorar oli väike. Isegi, kui mulle helistati pool kolm öösel ning paluti, et kirjutaksin kella kuueks kakskümmend lehekülge, igal lehel nelisada kirjamärki (kas siis analoogkella eelistest, neljakümnendates aastates naiste kütkestavusest või siis hoopis Helsingist, kus ma muidugi käinud ei ole), oli mul töö poole kuueks valmis. Pole siis ime, et minu reputatsioon muudkui tõusis.

Just nagu lume rookimine.

Kui lumi maha sadas, lükkasin mina selle järjekindlalt teelt ära.“

Murakami raamatuid olen ka varem lugenud, kuid ei „Norra mets“ ega „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad“ ei haaranud mind kohe algusest niimoodi kaasa.

Huvitav on peategelase käsitlus kapitalismist, sellestki, et isegi filosoofia on kapitalismiajastul muutunud rohkem majandusteaduslikuks või poliitiliseks. Kuigi Murakami kirjutas oma romaani „Dansu Dansu Dansu“ juba 1988. aastal, on see meie jaoks praegu väga ajakohane.

Detailsed kirjeldused sellest, mida üks või teine tegelane tarbib, millist T-särki kannab, missugust muusikat kuulab, mida sööb ja joob, aitavad tähelepanu pöörata kapitalismi juurde lahutamatult kuuluvale tarbimisele ja raiskamisele, millesse nii autor kui ka tema nimetu peategelane suhtuvad kriitiliselt. Ja kuskil sel taustal liiguvad naised unenäolise veetlusega, mehed naeratustega vastavalt vestluskaaslase staatusele ühiskonnas, ametnikud, taksojuhid, teenindajad, baarikülastajad, politseinikud, prostituudid ja paljud teised, kellega kultuurilise lume rookijast peategelane kokku puutub ja kellest paljud tema elust salapäraselt kaovad.

Raamatututvustus tagakaanelt

Siis toimub nihe: peategelane satub pimedusse, millest ta on ühelt naistegelaselt, kellega ta ehk magada tahaks, kuulnud...

Siinkohal, Lammasmehe ilmudes, mõtlesin, et kahjuks ei ole ma lugenud Murakami triloogia (Trilogy of the Rat) seda osa („Hitsuji o meguru bōken“, 1982 , ingl „A Wild Sheep Chase“), millest Lammasmees pärit on. Selle lugemine tuleks vist tantsuromaani mõistmisele kasuks. Aga minu teada pole seda eesti keelde tõlgitud ja selle olemasolust sain teada kõikide oluliste ja vähemoluliste teadmiste allikast Wikipediast.

Teise vahelepõikena mainin, et kuigi eestikeelses tekstis on vigu üldiselt vähe, on need vähesedki minu jaoks kuidagi väga vastuolus Murakami täpsusega.  Kui ainult mõnda nimetada, siis „une“ asemel „una“, „Fellinit“ asemel „Felliniti“, Hotel Dolphini nime kirjutamisega eksimine ühel leheküljel mitu korda (lk 76, kuid võib-olla on see taotluslik?), „kohutava“ asemel „kohtav“ ... – pisiasjad ehk küll, kuid jäid silma ja häirisid.

Pimedus koos Lammasmehega toob teosesse müstika, paralleelmaailma, teistsugususe, sellegi, et peategelane hakkab märkama, et kõik mis ja kes tema teele juhtuvad, on ühendatud nii omavahel kui ka temaga.  Ta ei saa enam ainuüksi kultuurilise lume rookimisega jätkata, vaid tema eluteed viivad edasi hoopiski ootamatud asjaolud ja kohtumised.

„Kõik teevad näo, nagu nad ei kuuleks. Mina olen ainus idioot. Alati millessegi veidrasse segatud ja omadega läbi.“

Murakami mängleb erinevate kirjandusliikidega, kord on „Tantsi, tantsi, tantsi“ puhul tegemist vägagi realistliku olustikukirjeldusega, siis krimkaga, mis ootamatult muutub psühholoogiliseks romaaniks, seejärel ulmeliselt müstikasse kaldub, et siis jälle põnevikuks teiseneda...

Tähelepanu tasub pöörata ka  romaani tegelasele Hiraku Makimurale (kelle nimi on anagramm Haruki Murakami nimest) ja kes on tuntud, mõjukas ja rikas, kuid veidi mahakäinud kirjanik. Võib-olla ilmneb selles tegelases mõnevõrra Murakami satiirilis-sarkastiline suhtumine iseendasse ja oma (tollal alles eesseisvasse) kirjanduslikku tulevikku?

See raamat on kirjutatud rokirütmis, mida peategelane ja tema nooruke kaasteeline peaaegu pidevalt kuulavad ja naudivad ning mis mullegi sobib. Melomaanidel võib Murakami teose lugemine rohkesti aega võtta, kui nad ei suuda üle saada kiusatusest kuulata interneti abil ära kõik raamatus nimetatud lood, muusikud ja lauljad, kaasa arvatud Tom Jones ja Engelbert Humperdinck, kellesse Murakami ilmse pilkega suhtub.

Mina kuulasin enne lugema hakkamist üht laulu – seda, mis andis romaanile pealkirja. Murakami on jaapanikeelse Wikipedia sõnul öelnud, et kuigi enamasti arvatakse, et romaan sai pealkirja raamatus sageli nimetatud menuansambli The Beach Boys 1964. aasta singli „Dance Dance Dance“ mõjul, olid asjalood siiski teised. Pealkirja võttis ta mustanahaliste muusikute The Dellsi nimelise bändi vanalt laulult „Dance Dance Dance“, millest sai inspiratsiooni romaani kirjutamiseks.

Minu aga pani The Dellsi „Dance Dance Dance“ Youtube'st kuulatuna sõna otseses mõttes tantsima, sest tundsin selles ära oma noorpõlve aegse rock’n’roll'i, mis mind ikka ja jälle tantsupõrandale viis.

Ja kui üks raamat lugeja rokkima paneb, küllap siis on tegu hea teosega. :)

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Kuulamisi: Cracow Singers'i veebikontsert

Just äsja täna õhtul vaatasin/kuulasin Corelli Musicu Jõulumuusika festivali „Kirikupühad Maarjamaal“  raames toimunud veebikontserdi esmaesitust Poola vokaalansamblilt Cracow Singers. Oli hästi meeldiv elamus, mida julgen teistelegi soovitada, endal veel kaunid meloodiad meeles kõlamas. Pimedasse aega valgust toob see kindlasti.

Kontsert on tasuta ja jääb järelvaadatavaks linkidelt:
www.youtube.com/corellimusic
või
„Awaiting Christmas in Cracow“: https://www.youtube.com/watch?v=TnfF7g596Sw
Samas on kirjas ka kolmveerandtunnise kontserdi kava.

Cracow Singers oleks tulnud oma kontserti andma advendiaegsesse Tallinnasse, kuid esialgne plaan muutus juba mitu kuud tagasi koroonapandeemia teise laine tõttu. Nii lauldigi nüüd veebikontserdi jaoks Poola vanimas benediktiinide kloostris Staniątkis (ehitatud 1228). Nautida saab nii imelist barokiaja Poola jõulumuusikat kogumikust „Staniatecki Cantional“ kui ka ajaloolise kloostri mõjusat interjööri.

Vastavalt Corelli Musicu pressiteatele on kontsert kaasrahastatud mitmeaastase programmi „Niepodległa” (Poola 100) 2017-2022 ning Adam Mickiewiczi Instituudi toetuste programmi „Kultuurisillad“ raames ja toimus koostöös Poola Vabariigi suursaatkonnaga Tallinnas.

Pilt: Kontserdikuulutus Corelli Musicu pressiteatest.

Vaatamisi: „Ilmutusest“ „Ootuseni“

Lisaks Põhjamaade filmipärlitele, millest eelmises postituses kirjutasin, pakub ETV2 augustis vaatamiseks ka Arvo Pärdi keskuse filmiõhtutel linastunud teoseid, milles kõlab meie kuulsa helilooja muusika.

Eile vaatasin Prantsusmaa, Belgia ja Jordaania ühisfilmi „Ilmutus“ („L'apparition“; 2018, rež Xavier Giannoli).
Filmitutvustusest: Prantsuse päevalehe ajakirjanik Jacques Mayano saab Vatikanist salapärase telefonikõne. Ühe Prantsusmaa väikelinna 18-aastane tütarlaps väidab, et nägi Neitsi Maarja ilmutust. Tuhanded palverändurid suunduvad oletatava ilmutuse asupaika. Ilmalike vaadetega Jacques nõustub liituma uurimiskomisjoniga, mis asub antud juhtumit uurima.

Pressiteade loetleb ka, et filmis kõlavad mitmed Arvo Pärdi heliteosed, sealhulgas nii küllaltki haruldast kasutust leidnud „Beatus Petronius“, „Mein Weghat Gipfel und Wellentäler“ kui ka „Stabat Mater“, samuti sagedamini kasutatavad „Summa“ ning „Fratres“.

Mul oli seda kuueks peatükiks vormistatud filmi huvitav vaadata mitmel põhjusel. Esiteks kui ajakirjaniku tööd kujutavat linateost, kusjuures mulle väga meeldis Vincent Lindoni mäng. Teiseks kui huvitava sotsiaalpsühholoogilise nähtuse avamist ja uurimist. Kolmandaks kui ennast ohverdava noore neiu saatusele alistumist, mis ometi on täis uhkustunnet selle ohverduse tõttu. Annat mängis Galatéa Bellugi.

Huvitavad olid ka mõttekäigud sellest, kuidas üle saada hirmust, kas sõpruses ollakse kellelegi midagi võlgu ja kas tõde lipsab meil alati peost, kas kedagi võib usaldada ja kas millelgi on üldse väärtust, kui sul pole enam sõpra…

Lausa eriline tunne oli filmi ühe ülevama episoodi ajal kuulda Veljo Tormise regilauluseadet „Lauliku lapsepõli“, mille sõnad ja alleaa-kordus sellises kontekstis mõjusid niihästi ootamatutena kui ka ammuste armsate tuttavatena.

„Ilmutust“ saab veel peaaegu kuu aega vaadata ETV2 järelvaatamisest ja Jupiterist. Kuigi film võib ehk liiga pikk tunduda, soovitan seda kas või juba peaosalise mängu tõttu. Vincent Lindonit saab näha ka peaosas filmis „Rodin“, mis praegu samuti mõned päevad Jupiteris on.

18. aug kl 21.30 – Bulgaaria ja Rootsi  film „Tzvetanka“ (2012, rež Julian Tabakov).
Film lavastaja vanaemast, kes sündis 1926. a ja kelle elulugu on kokku põimunud Bulgaaria 20. sajandi ajalooga. Filmis on rohkelt Arvo Pärdi muusikat: „Lamentate“, „Aliinale“, „Peegel peeglis“ ja „Saara oli 90aastane“.

Mulle meeldis, kuidas mitmesuguste väljendusvõimaluste kasutamine andis kokku  väga isemoodi doki. Täpne lakooniline tekst, palju muusikat ja valgust, sümboleid, isegi paberlilli. Kannatustest, kutsumusest,  vanaduse tulemisest tasahilju. Huumoriga ka valusatest aegadest ja asjadest.

25. aug – Itaalia ja Prantsusmaa film „Ootus“ („L'attesa“, 2015, rež Piero Messina).
Juliette Binoche mängib selles filmis poja kojutulekut ootavat Annat, kelle ootuses segunevad lein, vaikus ja ütlematajätmine. Ühes filmi stseenis kõlab ema ja poja vestluse taustaks Pärdi „Trisagion“.

Vaatasin seda mõni aasta tagasi ja muljed olid omapärased ning head. Kirjutanud olen neist siin: http://iltaka.blogspot.com/2017/05/ootus-lattesa-2015.html

Postituses on kasutatud pressiteateid ja filmiplakatit internetist.

Kuulamisi: viisteist kuuldemängu Klassikaraadios

Sättigem end tänasest alates kuuldele, sest Klassikaraadios algab kuuldemängude festival, mida ERR-i pressiteates enneolematuks nimetatakse ja mis kestab 12. juulini.

Mulle, kes ma olin laps ja noor n-ö tele-eelsel ajal, oli raadio alati väga hea kaaslane. Toona oli kuuldemänge raadiokavas palju ja neis esinesid parimad näitlejad, sekka ka päris algajaid, kelle puhul on tore meenutada, kuidas nende, praeguste tuntud näitlejate, esinemistee alguse sai.

Olid kuuldemängud nii lastele kui ka täiskasvanutele, kuuldemängudeks said hästi paljud kirjandusteosed, seejärel hakati korraldama kuuldemänguvõistlusi. Kuuldemängude ja kuuldepiltide kirjutamist ei pidanud patuks meie tuntud kirjamehed ja -naised.

Praegu kuulan kuuldemänge küll varasemast palju vähem, aga mingil iseäralikul kombel on need minu jaoks alati olulisel kohal olnud. Seetõttu Klassikaraadio teade mus huvi ärataski.

Pealegi: ajal, mil järjest suuremat populaarsust omandavad audioraamatud, võiks kuuldemängude kuulamine olla samuti kasvava populaarsusega.

Aga tsiteerin nüüd ERRi pressiteadet:
„Eripalgelised kuuldemängud eesti ja välisautoritelt on Klassikaraadio eetris läbi nädala iga päev kell 19. Kavas on Franz Hieseli „Mida arvate teie Irma Preinist?“, Martin Alguse „Laviin“, Jim Ashilevi „Godzilla“, Ervin Õunapuu „Õhtueine Emmauses“, Grzegorz Walczaki „Kaktus“, Eeva Pargi „Varipruut“, Piret Jaaksi „Aasta pärast“ ja Wolfgang Baueri „Dream Jockey““.

Kuuldemängude festivali kava on koostanud ERR-i arhiivi salvestistest Raadioteatri toimetaja ja teatriekspert Pille-Riin Purje. Peaosades on üldised lemmikud Ita Ever, Andrus Vaarik, Jan Uuspõld, Gunnar Kilgas, Tõnu Aav, Ain Lutsep, Tambet Tuisk jt.

Lisaks on esmaspäevast reedeni kell 12.50 ja nädalavahetusel kell 10.50  kavas lühikuuldemängusari Eesti popmuusika ajaloost. Kuuldepildid laulutekstidest tõstavad esile laulusõnu kui olulist osa meie keele ja kultuuri ajaloos, esitajateks Elina Purde ja Jan Uuspõld.

Blogipostituses on kasutatud ERR-i pressiteate materjale.

EDIT: Kõik loetletud pikad kuuldemängud on ka Jupiteris.

...aga naeratus jääb

Eilsest pärastlõunast kaasa saadud naeratus soojendab südant praeguseni ja jääb küllap kauaks meelde. Hea film oli. Elust, surmast, nukrusest, hirmust, sõprusest ja ...naeratusest.

„Lucky“ (2017, režissöör John Carrol Lynch) on vist paljudel juba ammu nähtud, aga paar päeva saab seda ETV2 järelvaatamisest veel vaadata.

Kultusnäitleja staatusesse tõusnud Harry Dean Stanton (1926–2017) mängis selles filmis 90aastasena õnneseent, kelle pikas elus on olnud palju keerulist, kuid kes sellest hoolimata on säilitanud sügava huvi eksistentsiaalsete teemade vastu, armastab elu ja muusikat.

„Lucky“ jäi  Stantoni viimaseks filmiks. Selle stsenaarium kirjutatigi Stantoni jaoks ja Stanton mängis põhimõtteliselt iseennast. Kõrvaltegelasedki on ilmekad, nende hulgas ka teine, kuulsam Lynch (David). Kuigi põhiliseks tundetooniks on melanhoolia ja aimatava lahkumise hingus, kuigi Stantoni laul selles lausa pisarateni mõjub, on see film ...naeratusest ja naeratusega.

Naerata saatusele!

Viirusekartuses kantavate maskide tagant pole hulk aega olnud naeratusi näha. Aga kindlasti on need olemas.

Saagu siia ajalootähisena kirja, et täna on Eestis koroonast tingitud eriolukorra viimane päev.

Foto: Kaader „Luckyst“, Harry Dean Stanton.

1330.

Lootuse muusika

Eilse õhtu kõrghetked olid minu jaoks Andrea Bocelli kingitus maailmale ja jõudsid kõikideni otsepildis tühjast Milano Toomkirikust ja selle esiselt. Otseülekande ajal oli YouTubes ligi kolm miljonit vaatajat, nüüdseks on nende arv jõudmas 30 miljonini.

Andrea Bocelli: Music For Hope - Live From Duomo di Milano
https://youtu.be/huTUOek4LgU

Kavas: Francki "Panis Angelicus", Gounod' "Ave Maria", Mascagni "Sancta Maria", Rossini "Domine Deus" ja Newtoni "Amazing Grace".

Ja need tühjad tänavad...

Ja meis kõigis peituv eluvaim...

Aga eilse ilusa hommikuhetke pakkus mulle üks oravake, kes köögiaknast paistis männitüvedel hommikuvõimlemist tegemas. Munad jäid mul seekord värvimata, aga võtan selle "suure maalritöö" ette pärast järgmist poeskäiku umbes nädala pärast mõnel kirkal kevadisel päeval. Miks mitte...

Märtsipudemed – 2. ...Depeche Mode'ni

Kavatsesin märtsipudemeid kirjutada kümne päeva kaupa, aga siis veniksid blogipostitused liiga pikaks. Seekord on ajavahemikuks 11.-15. märts '20.

11. märts.
WHO teatas, et koroona on pandeemia.

12. märts.
Eelmises postituses kirjutasin, et koroonast kirjutamine tasulisena on kuritegelik. Ilmselt oli nii arvajaid palju, sest nüüd teatas Postimees, et vabastab kõik koroonaviirust puudutavad lood maksumüüri tagant. Sama tegi ka Eesti Meedia.

Donald Trump keelustas kuuks ajaks lennud Euroopast USAsse. Eestis võttis peaminister sõna erakorraliseks avalduseks ja rääkis loodavast valitsuskomisjonist ning hädaolukorrast.

Kodus olid piim ja leib otsas, käisin neid hommikul suhteliselt vara poest toomas – kaubapuudust ei hakanud silma. Naabrimees tuli teisalt, ütles, et Prismas olnud palju tühje riiuleid. Õhtul näidati mitme kaupluse tühje riiuleid nii teles kui ka muus meedias.

Õhtul kehtestati Eestis eriolukord koos sellest tulenevate piirangutega.

13. märts.
Hakkavad saabuma meilid mitmesuguste ürituste ärajäämisest. Ka ajakirjanike liidu aprilli kavandatud kongress lükkub edasi. Tundub, et üks näitus, mida lähiajal vaatama kavatsesin minna ja mille lõpptähtaeg on aprillis, jääbki minust nägemata, sest ega näituse lahtiolekut vist kunagi saabuvasse koroonavabasse tulevikku ei pikendata.

14. märts.
Magasin öösel väga rahulikult. Hommikul oli lumi maas. Mitte keegi polnud sellele veel jälgi teinud, isegi mitte koerajalutajad. 
Eriolukord ei muuda mu elus kuigi palju. Olen juba aastaid elanud seltskondlikust elust suhteliselt kõrvale tõmbununa, sedasi harjunud ja oma peretki harjutanud. Et enesetunne parem oleks, hakkasin eelmisel sügisel jälle iga päev kodus paarkümmend minutit joogat tegema ja nädala pärast saab niimoodi kakssada järjestikust päeva täis. Tunnen, et see on mind teinud ühtaegu nii paindlikumaks kui ka tugevamaks. Mediteerin. Enamasti kaks korda päevas. Aga olen sedagi juba aastaid teinud. Kätepesus pole minu jaoks midagi uut. Poeskäimise paanika mind kaasa ei ole haaranud, käin siis kui vaja, umbes kaks korda nädalas, ja ostan enamasti seda, mis kodus otsakorral on. Väike tagavara mõnedest kauem säilivatest toodetest kestab loodetavasti paar nädalat.  Loodetavasti suudetakse toidukaupluste ja apteekide varustamist vajalikuga jätkata ka siis, kui haigestumiste hulk veelgi suureneb.

Mõtlesin, et praegu peaks e-raamatute jaoks hea aeg olema. Ise olen neid lugerisse aeg-ajalt ikka varunud. Ajal, mil nakkust kardetakse levivat, on e-raamat väga hea nakkusevaba kultuuri- ja meelelahutusvahend. 

Martin Fourcade lõpetas vägeva võiduga oma laskesuusatajakarjääri. Ilus sõit oli, kahjuks tühjade tribüünide ees.

Platsi puhtakstegemine tulevase vaimuhaigla jaoks (millest olen siinses blogis korduvalt kirjutanud) käib suure hooga, Ka täna, laupäeval, tehakse tööd. Praeguse seisuga on ettejääva hoone peaaegu kogu madalam osa juba lammutatud. Kui see maja oleks alles, ei peaks PERH praegu püstitama abitelke, vaid saaks seda hoonet koroonatõrjeks kohaldada ja kasutada. Aga „oleks“ on paha poiss...

15. märts.
On päikeselise päeva varahommik. Öösel lõppes valitsuse ligi viis tundi kestnud erakorraline istung. Koroonaviiruse leviku tõkestamiseks taastatakse piirikontroll alates 17. märtsist. Seda oli oodata, sest paaril viimasel päeval on lukkuminekust teatanud paljud riigid, meil pandi esimesena lukku saared.

Vaatasin ETV2 järelvaatamisest USA 2019. aasta filmi „Depeche Mode: „Hinged metsas““ (Spirits in the Forest).
https://etv2.err.ee/1034920/depeche-mode-hinged-metsas
Usun küll, et see on kõigil Depeche Mode'i fännidel juba ammu ära vaadatud, aga kordamine pole kurjast ning järelvaatamine annab selleks tänase seisuga veel 12 päeva võimalust. Panin arvuti kõige tugevamale helile  – päevane aeg, kedagi ei sega. Suurepärane muusika, hea, ühtaegu lõõgastav ja tiivustav film ansambli lõppkontserdist 2015. a juulis ning kuuest fännist, kes on pärit eri riikidest, kuid kelle kõigi saatust on Depeche Mode tugevasti mõjutanud.

Vt ka
„Märtsipudemed – 1. Koroonast Atwoodini“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-1-koroonast-atwoodini.html

„Märtsipudemed – 3. Südamlikest kirjadest Kreeka müütideni“
http://iltaka.blogspot.com/2020/03/martsipudemed-3-sudamlikest-kirjadest.html

Lugemisi: tore uudis auavaldusest minu noorpõlve lauljale

Georg Ots. Kaader filmist „Mister X“ (1958).

Eile sattusin ühes Venemaa portaalis toredale uudisele. Selle blogipostituse kirjutamise ajaks ei ole ma seda kuulnud ega näinud eestikeelses meedias, seetõttu refereerin seda siin.

Järgmisel aastal möödub 100 aastat meie kuulsa laulja Georg Otsa sünnist. Lisaks eestlastele laulis ta ennast paljude rahvaste südametesse. Soomlased meenutavad senini heldimusega tema lauldud „Saaremaa valssi“, venelaste eriliseks lemmikuks on kujunenud mister X aaria Kálmáni „Tsirkusprintsessist“ ja filmist „Mister X“ (1958). Muidugi pole nad unustanud ka paljusid teisi laule.

Eilne uudis teataski, et Moskvas anti 25. ja 26. septembril avalöök Georg Otsa mälestuseks tänavu ja järgmisel aastal Venemaal kavandatud üritustele. Kavas on mälestuskontserdid, raamatud ja artiklid ajakirjades, näitused jm. Aga avalöögiks sai Moskva teatri Helikon-Opera lavastus „Mister Georg Ots“.

Etenduse arvustaja rõhutab, et kuigi Georg Ots laulis 20 keeles, oli ta veendunud, et laule tuleb esitada nende originaalkeeles, sest tõlked muudavad esialgset mõtet ja olemust. Helikoni etendus aga on peaaegu täielikult eestikeelne. Tsiteerin:

„Это оправдано, хотя в самой Эстонии после обретения страной в 1991 году независимости, о главном своем певце на какое-то время словно стыдливо забыли – наверное, обижались, что он был народным артистом СССР, кандидатом в члены ЦК КПСС и депутатом Верховного Совета, пел  „Севастопольский вальс“ и „С чего начинается Родина?“
Сегодня Георг Отс вновь любим и почитаем. Спектакль о нем – коллаборация с эстонской концертной организацией Eesti Kontsert. Главные партии в постановке – Биографа и Поклонницы – исполняют специально приглашенные из Эстонии звезды оперной сцены (Рене Соом и Хейли Вескус). У создателей спектакля большие гастрольные планы, где значится даже Украина. Словом, эстонский язык в постановке со всех точек зрения оправдан. Это дань уважения и к артисту и его корням.
Вообще, уважением в спектакле наполнено все. Режиссер Дмитрий Бертман взял за основу главные вехи биографии Георга Отса и пытался понять, как певцу удавалось, оставаясь чужим среди своих, стать героем эпохи и покорить сердца миллионов.“

Niisiis osalevad etenduses ka kaks eesti lauljat: Rene Soom ja Heili Veskus – üks Biograafi, teine fännina. Eesti keel kõlab aga etenduses austuseks Georg Otsale ja tema juurtele.

Kajastatud on paljud Georg Otsa eluseigad, tegevus kulgeb filmilõikude, ülesvõtete, teatrikuulutuste jm taustal. Georg Otsa kehastavat näitlejat etenduses pole – kõlavad ainult tema hääl ja teda ümbritsenud muusika. Tegevuses on rõhutatud inimesi, kellega laulja elutee kokku viis, eelkõige tema kolme abikaasat: Margotit, Astat ja Ilonat. Ajakirjaniku sõnul ei ole etenduses mingeid skandaalseid üksikasju, sest need ei sobiks kokku austusega Georg Otsa vastu, kes vaatamata üldisele imetlusele oli hingeliselt alati üksi.

„В том, что спектакль про Георга Отса идет именно в „Геликоне“, есть что-то символичное, ведь театр находится в соседнем с посольством Эстонии в России здании, а его худрук Дмитрий Бертман несколько лет назад получил из рук президента Эстонии Орден, стал лауреатом Государственной премии этой страны. Он не раз ставил там спектакли, объединяя наши народы и культуры.“

Arvustuses meenutatakse ka, et Moskva Helikon-Opera kontsertetenduse „Mister Georg Ots“  maailma esiettekanne oli tänavu juulis XII Saaremaa ooperipäevadel.

Postituses on tsiteeritud ja refereeritud ajakirjanik Felix Grozdanovi arvustust dni.ru-s:
https://dni.ru/culture/2019/9/27/433024.html 
Arvustust täiendavad ka etenduse fotod ja filmilõik "Mister X-st".
Etenduse tutvustus teatri Helikon-Opera leheküljel:
http://www.helikon.ru/ru/performances/mister-georg-ots.html
Etenduse näidiskatke YouTube'is:
https://youtu.be/r7e2FoIot-c

Jo Nesbø „Nuga“

Jo Nesbø
„Nuga“
Tõlkinud Kadri Rood.
Kirjastus Varrak, 2019.

Lugema meelitas kaanepilt – valev väits tumedal taustal. Esmapilgul ei märganudki, et noa vari naisekeha kujutab. Kas nuga on naine või on naine ohver?

Harry Holega kohtusin esmakordselt, kuigi Nesbø temast kaksteist teost on kirjutanud ja neist enamik olevat krimiklassikaks saanud. Sel esmakohtumisel mõtlesin tihti, et kui Hole poleks nii suur sõber Jim Beamiga, oleks raamat vist poole õhem.

Selle raamatu põhjal ma Holest ei vaimustunud, sest mulle eriti ei meeldi kõikvõimalikesse maailma pahedesse, sealhulgas ka alkoholismi langenud uurijad ja politseinikud, vist isegi siis mitte, kui neil geniaalne mõistus ja üliterav silm on. Huvitav, miks ei võiks raamatutes uurijad ja politseinikud olla, noh ütlen pehmelt, suurema patukoormata lihtsalt korralikud inimesed? Või oleks siis lugejal nendega raskem samastuda ja nad tunduksid igavatena? Seda enam, et siis ei saaks kurjategijad nendega manipuleerida.

Sisututvustus raamatu tagakaanelt.

Neile krimkade austajatele, kes on Holega rohkem kokku puutunud, meeldib ta küllap tingimusteta. Kuritegusid lahendab ta nutikalt isegi siis, kui on uurimisest kõrvaldatud ja ise kahtlusalune. Naisi keerleb ta ümber palju, mõned neist vägagi ilmekad, võimekad ja ilusad. Ning nii mõnigi töökaaslane näib temaga võrreldes suisa tohmanina või vähemasti ei tee oma tööd pühendumusega.

Valev väits tumedal taustal teeb oma tööd, verd voolab, tapjaks peetu on erakordselt ebameeldiv, tema harjumused ja tavad on võikad. Täpsemini ei taha ma siin kirjutada, sest varitseb oht blogilugejale enne krimka lugemist liiga palju teavet anda. Parem, kui lugeja ise naudib Nesbø kohati lausa poeetilist ning üldiselt väga täpset keelekasutust ja kõigi tegelaskujudega ise tuttavaks saab. Nesbø teisi Hole-krimkasid lugenutele on vist osa neist tegelastest juba varasemast tuttavad ja neisse ehk juba omapoolne suhtuminegi välja kujunenud.

Raamatu esimene pool justkui kinnitaks lugejale ühe ja ainsa mõrvari olemasolu, aga edasi läheb segasemaks. Muide, ühe ööga seda teost läbi lugeda võib osutuda raskeks, sest raamat on paks – nii saab esimese lugemisöö jooksul ainult aimu, kes ikka võiks tapja olla. Lõpplahendust selle esimese magamata ööga, mil teost loetakse ja mille järgne tööpäev tõotab rõhuvaks kujuneda, ei pruugi veel tulla.

Rohkesti on „Noas“ surma filosoofiat, tapmise anatoomiat, mõrvarite tüpoloogiat, mitmesugustest välismissioonidest osavõtnute keerukat psühholoogiat, uurijate ja kurjategijate alateadvuse keerdkäike, külvamise ja saagikoristuse põhjendusi ja igasuguseid muid arutlusi. Need näikse Nesbø omapära olevat.

„Miks inimesed nii väga nuga kardavad? See oli inimese esimene tööriist, kaks ja pool miljonit aastat on neil olnud aega sellega harjuda ja ikka veel leidub neid, kes ei suuda näha ilu selles, mis oli võimaldanud neil puu otsast alla tulla. Jaht, peavari, põllumajandus, toit, kaitse. Sama palju kui nuga elusid võttis, sama palju see ka lõi elu. Ei saa olla ühte ilma teiseta. Ainult need, kes sellest aru said, kes leppisid oma inimlikkuse tagajärgedega, oma päritoluga, suutsid nuga armastada. Karta ja armastada. Taas sama asja kaks poolt.“

Lõpuks saab kuri karistatud, aga lõpp ei osutu lõpplahenduseks ja lugejas (vähemasti minus) ei sünni tunnet, et ta nüüd kõike teab, sest ta ei tea sedagi, mis saab Holest elu täringumängus (ja kas Hole kohta kirjutatakse veel mõni krimka).

Raamatus on palju muusikat. Kuulasin YouTube'ist Ramonese laule Hole plaadikogust ja muidugi ka Jo Nesbøt ennast Norra ansambli Di Derre solistina. Näiteks seda: https://youtu.be/2Hn8MixPsqY

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Sügispudemed

Aastad lähevad oma teed, kadudes olematusse. Mõned inimesed on meiega kaua. Eile suri 94aastaselt Prantsuse laulja, laulukirjutaja ja näitleja Charles Aznavour, kel oli üle 80 aasta oma oluline ja populaarne koht muusika- ja filmimaastikul Prantsusmaal ja Ameerikas. Ta on olnud üks minu põlvkonna lemmiklauljaid, seda eriti me nooruses.

Kuulasin täna YouTube’ist tema laule, leidsin muu hulgas ühe ülimeeldiva itaaliakeelse Veneetsia-põimiku, mida ma enne kuulnud polnud ja mitu juba ammu tuttavat laulu. Siia panen lingi ühele laulule Aznavorilt, nagu ta esines kümme aastat tagasi Pariisis l'Opera Garnier's: https://youtu.be/Z24X730KABU

Pikkadest eludest mõteldes ei saa ma mainimata jätta, et üleeile sai 95aastaseks minu tädi, keda olen näinud ainult korra (piltidelt muidugi rohkem), sest ta läks ära kaugele juba enne mu sündimist ning siis sealt kaugelt veel kaugemale üle mitme maa ja ookeani...

Neeme Raud on mõni kuu teinud oma saadet „Siin“ Kuku raadios. Enam ei ole ma suur raadiokuulaja, sest vaikuses on parem oma mõtteid mõelda ja enamik jutusaateid on ajapikku alla käinud. Aga Neeme Raua saadet kuulan iga kord, küll mitte kohe laupäevahommikuti, mil see kavas on, vaid järelkuulamisest Kuku podcastist (link). Ühtegi pole veel vahele jätnud.

Minu jaoks on „Neeme Raud. Siin“ meeldiv kultuurisaade, mida võiks iseloomustada pisut vanamoodsa, kuid palju huvitavat hõlmava sõnaga „kultuurimagasin“ – ajakirjalaadse lähenemisviisiga võimalus kõnelda kõigest, mis autorile südamelähedane. Hästi tehtud, selle omamoodi südamliku ja süvenenud intelligentsiga, mis Rauale nii omane on. Viib igas saates mõnele põnevale maale, mõne huvitava kultuurisündmuse keskele või arutab lihtsalt saatejuhi vestluskaaslastega ilmaelu üle. Ka saate muusikavalik on mulle seni sobinud.

Alexander Genise „Колобок и др. Кулинарные путешествия“ (v. k 2010, eesti keelde võiks seda pealkirja tõlkida „Kakuke jt. Kulinaarsed rännakud“), mis mul parasjagu pooleli, on ladus lugemine, mille autor tajutava elevusega naudib eri maade gurmaanlikke mõnusid. Ta kirjutab tuntumatest rahvustoitudest, maitse- ja lõhnaaistingutest, lemmikampsudest, kõigest sellest mõnusast, mida söömine pakub.

Võrreldes raamatuga „Уроки чтения: камасутра книжника“ (v. k 2013, e. k „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“, LR, 2016) on Genis „Kakukeses…“ pingevaba, mitte nii kammitsetud oma väljendites, pidades justkui pikka sujuv-muhedat monoloogi pärast head söömaaega. Mingis mõttes on see toidukriitiku raamat, kuigi näiteks Ruth Reichli „Küüslauk ja safiirid. Toidukriitiku salaelu“ (e. k 2013) selles valdkonnas mulle märksa paremana tundus. Aga ka söögilembet Genist on lahe lugeda, pealegi ei pea seda tegema ranges järjestuses, vaid suvaliste peatükkide kaupa on täiesti võimalik häid toiduelamusi saada. Vene rahvustoitudest (eriti kolmest hapust: hapukoorest, hapukapsast ja hapukurgist ning sellest, mida kõike nendega teha saab) kirjutab Genis ülimalt isuäratavalt. Sööge Lugege terviseks!

Seekordsel fotol on Sütiste tervisekeskuse ehitus Mustamäel 29. septembril 2018.

Mitch Albom „The Magic Strings of Frankie Presto“

Seitsmes Mitch Albomi raamat, mida sel suvel lugesin – sellega on minu isiklikul n-ö suveprojektil joon all.

Kui eelmiste kohta üldiseloomustusena kirjutasin, et neis on palju meloodilisust ja musikaalsust, siis „The Magic Strings of Frankie Presto“ (2015) jutustajaks ongi Muusika ise. Muusika pajatab loo muusiku elust ja muusikast, loob palju huvitavaid tegelasi ja toob esile ka paljusid tegelikult elanud ja veel elavaid muusikuid.

See on Mitch Albomi viies ja kõige pikem (u 400 lk) romaan. Peategelane Frankie Presto on ühtaegu traagiline, ülev ja üliandekas. Muusika räägib tema matustele tulnute ja oma meenutuste kaudu maagilise ja müstilise loo, milles on palju tundepurskeid, üleelamisi, suurt armastust, loobumisi, niihästi rõõmsaid kui ka kurbi sündmusi ja tohutu palju kõikvõimalikku muusikat. Vana kitarri kuus keelt on täis salapära ja sel pillil tunneb Frankie end tõelise loojana. Aga moosekantide elu kipub olema keeruline, nii ka Frankie oma.

„But in each band you join, you will play a distinct part, and it will affect you as much as you affect it. And, as is usually the fate with bands, most of them will break up – through distance, differences, divorce, or death.“

Mitch Albom on ka ise kiindunud muusikasse, mänginud mitmes ansamblis ja oskab ansamblite kirevat elu kirja panna, lisaks tunneb ta hästi ka muusikaajalugu ja nii hõlmab Frankie Presto lugu põhilist 20. sajandi muusikas, klassikalisest kuni jazzi ja rockini. Frankie saab läbi raskuste tuntud muusikuks, kes mängib mitmesugust muusikat ja ka laulab imeliselt, kohtub Hank Williamsi, Elvis Presley', Carole Kingi, Little Richie' ja ka The Beatles'iga. Raamatu tegevusliinidesse on põimitud väga palju muusikapalasid,  romaani ühe väljaandega koos olevat müügil ka CD, millel neist mõniteist.

Väga huvitavaks muudab Frankie Presto elukirjelduse üks rohkem ajakirjandusse kuuluv nipp: kirjanikul on õnnestunud meelitada ja keelitada oma väljamõeldud peategelase elust rääkima paljusid tuntud muusikuid.  Suuresti tänu just neile „meenutuskildudele“ on Frankie Presto nagu tegelikult olemas ja muusikalegendides elus.

Minu arvates väga hea raamat. Muide, GoodReadsis on selle kohta kirjutatud üle 3000 arvamuse. Enamasti kiitvad.

Erilisel kohal Frankie Presto saatuse keerdkäikudes on hispaania kitarrivirtuoosi Francisco Tárrega (sünd 1852) pala „Lágrima“. See on kitarrimängijatele hästi tuntud, kuid panen siia ka lingi YouTube'ist Cesar Amaro esituses: https://youtu.be/Mlrj7mNKuYE

* * *

Kokkuvõttes võin öelda, et olen oma „suveprojektiga“ väga rahul.
Kokku lugesin Mitch Albomilt niisiis seitset raamatut, mis kõik ka muljetena blogisse jõudsid.
Kahe esimese kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Viies: Mitch Albom „The First Phone Call from Heaven“
Kuues: Mitch Albom „The Time Keeper“

Ei me ette tea

Kui mu ammu aega tagasi sõlmitud abielu poleks ära lagunenud, oleks mul sel jaaniajal kuldpulmad.

Aga oleks ja poleks on pahad poisid mõlemad.

Lihtsalt tuli meelde üks vana laul.
https://youtu.be/_ozm85bfwxk

Mitch Albom „For One More Day“

Kui inimestel on väga halb, mõtlevad nad oma lähedastele, sageli ka neile, keda enam elavate kirjas pole. Tihti on siis tunne, et midagi on ütlemata jäänud, midagi tahaks veel küsida, korrata uuesti ammu unustatut, mis kuskil mälupõhjas elab, olla veidigi veel koos nendega, keda enam pole.

Just sellele tundele rajanebki Mitch Albomi romaan „For One More Day“ (2006) endisest pesapallurist Charley „Chick“ Benettost, kelle elu on läinud nii allamäge, et ta otsustab sooritada enesetapu. Koguni kaks katset ei õnnestu. Lapsepõlvekodus väikelinnas, kuhu ta ebaõnnestunult tagasi pöördub, kohtub ta ootamatult kaheksa aastat tagasi surnud emaga. Korraga on kõik nii, nagu poleks midagi muutunud, sest tunne, et ema elab, haarab Charleyt jäägitult.  Ta saab emalt palju uut teada, aga meenub ka palju vana, lapse ja noorukina läbielatut. Tulevad meelde seigad, mil ta on ema alt vedanud, ja selgub tähendus, mis vanematel ta elus on olnud.

On öeldud, et Albomi romaan vastab küsimusele: „Mida teeksid, kui saaksid olla veel ühe päeva kellegagi, kelle oled kaotanud?“ Aga muu hulgas on Albom väga sügavalt ja mõistvalt kirjutanud ka lahutusest, laste tunnetest pärast seda, kui isa või ema on nad maha jätnud. Ta nendib, et praegu on olud paremad, kui olid vanasti – praegu vähemalt selgitatakse lastele, miks vanemad lahku tahavad minna, aga varem oli lahkuja lihtsalt ühel päeval kadunud ning perel tuli ilma temata hakkama saada, kusjuures lapsed pidasid sageli end toimunus süüdlasteks. Nad ei teadnud enam, kelle omad nad on, kas isa või ema, ja keda peaksid armastama.

„For One More Day“ on väga lihtsalt ja sooja südamega kirja pandud teos armastusest, ema kirjadest, pereelu juhtumitest – kõigest, mis inimese elus toimub, tähtis on, alati püsivana näib ja ometi nii kiiresti möödub.

Mõni mõte:
„But every family is a ghost story. The dead sit at our tables long after they have gone.“

„I don’t know what it is about food your mother makes for you, especially when it’s something that anyone can make – pancakes, meat loaf, tuna salad – but it carries a certain taste of memory.“

„“You can find something truly important in a minute,“ she said.“

„But behind all your stories is always your mother’s story, because hers is where yours begins.“

Mitch Albom on öelnud, et kirjutatu peegeldab paljuski tema enese suhteid emaga ja mitu raamatus aset leidvat sündmust on ta ise läbi elanud. Selle teose ongi ta pühendanud oma emale Rhoda Albomile.

„For One More Day“ ilmus 2006. a ja oli Albomi teine romaan, mis saavutas samuti kui esimene („Viis inimest, keda kohtad taevas“) kohe suure tunnustuse. Lugejad on seda nimetanud oodiks emale ja kirjutanud, et Albomi raamat pani neid oma vanemaid teistsuguse pilguga vaatama ja neisse paremini suhtuma. Eesti keeles pole seda minu teada ilmunud, mõnes blogis on seda mainitud pealkirja all „Veel üksainuke päev“.

Justkui täitumatute unistuste sümbolina on romaanis korduvalt juttu Chicki ema Pauline „Posey“ lemmiklaulust „This Could Be the Start of Something Big?“, mida lauldi 1958. a populaarses „The Steve Allen Show“s:
https://youtu.be/05pU6l4PEJw
Albom meenutab ka, kuidas sama laulu esitas Bobby Darin:
https://youtu.be/yIZh0JHT6lY

See oli kolmas raamat, mida Mitch Albomi omadest lugesin. Esimese kahe kohta vaata siit: Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast

Vaatamisi: „Legend Vahtang Kikabidze“ (2011)

Alustuseks kirjutan kohe, et tänase seisuga saab seda muusikafilmi ETV+ veebilehelt veel 7 päeva järelvaadata. Saade on venekeelne, sisaldab Vahtang Kikabidze mõtisklusi, filmikatkendeid ja laule.

Eile õhtul vaatasin telesaatekavu ja leidsin oma suureks rõõmuks, et ETV+ oli päeval näidanud muusikasaadet „Legend Vahtang Kikabidze“ (Studio Kvartal, 2011).  Tema esinemisi naudin ma alati väga. Käisin aastaid tagasi Kikabidze kontserteil nii Tallinnas, Leningradis kui ka Moskvas. Muidugi olen näinud ka tema esimest menukat peaosa filmis „Mimino“ (režissöör Georgi Danelia, 1977) ja mõnda teist filmi. Vanasti esines ta palju ka telesaadetes. Kuulan tema esituses laule hästi sageli internetist. Absoluutseks lemmikuks on laul „Minu aastad – minu rikkus“ („Мои года – моё богатство“).

Otse loomulikult vaatasin ma selle saate, õigupoolest dokumentaalsusele pürgiva muusikafilmi kohe ära ja kavatsen allesjäänud järelvaatamise päevade jooksul veel vähemalt korra vaadata. Minu jaoks oli selles filmis iga hetk nauding ja ma soovitaksin seda (isegi kohatisele kitšilikkusele vaatamata) kõigile, kellele Vahtang Kikabidze laulja ja näitlejana meeldib.

1938. aastal sündinud Buba, nagu teda sünnimaal kutsutakse, räägib südamlikult oma emast, Gruusia vürstitarist kuulsast Bagrationide suguvõsast, ja isast, kes lühinägelikkusest hoolimata läks sõtta ning jäi Kertši lähedal peetud rasketes lahingutes kadunuks. Räägib lapsepõlvest ja poisikeste mängudest, esimesest tätoveeringust, millest on laul „Esimene armastus“, naabritest ja sõpradest. Oma loometeest ja sellest, et tema südames on kodumaal Gruusial alati eriline koht, nagu ka sõpradel ja perekonnal. Räägib temale omase pehme ja leebe huumoriga sellestki, et „armastus on hambavalu südames“ ja pika eluga seostuv vältimatu sõprade kaotus on alati valus.

Ja muidugi laulab ta oma lauljateelt kuulajatele armsaks saanud laule nii gruusia kui ka vene keeles.

Muide, kel järelvaatamine meelest läheb või muidu ei õnnestu, leiab selle filmi ka YouTube'ist, kus selle pealkirjaks on „Настоящая грузинская легенда“.

Foto: kaader filmist.

Richard Flanagan „Kitsas tee sisemaale“

Richard Flanagan
„Kitsas tee sisemaale“
Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud  Kristjan Kannike.   
Kirjastus Varrak, 2016.

Mulle meeldib maakera kuklapoole kirjandus. Mu kõigi aegade kõige lemmikum raamat, millest ma veel selles blogis ei ole kirjutanud, on pärit Austraaliast. Veel mõned sealse kandi kirjanike romaanid ja novellid on mind vägagi paelunud. Seepärast otsustasin pikemalt mõtlemata ka Flanagani lugeda, olles kindel, et saadav elamus on seda väärt.

Ega ma eksinudki. Tasmaania mees Richard Flanagan on raamatus „Kitsas tee sisemaale“ („The Narrow Road to the Deep North“, 2013) oskuslikult kasutanud nii oma isa meenutusi Jaapani orjatöölaagrist Tai-Birma Surmaraudtee ehitusel kui ka omaenese kujutlusjõudu ja karakteriloomise oskust. Tema romaani ainestik on sõna otseses mõttes kõhedust tekitav, aga surmalemääratute paine kõrvale on ta põiminud kauni armastusloo ja vähem kauneid tüdimuselugusid ning peategelase, vananeva arsti mõttekäike. Lisaks veel ekskursid jaapani luulesse.

„Sel moel, mõtles Nakamura, on jaapani vaim raudtee ise ja raudtee on jaapani vaim, meie kitsas tee sisemaale, mis aitab Bashō ilu ja tarkust laia maailma viia.“

Kõik kokku on kohati üllatavalt filigraanne, poeetiline ja diskreetne, et siis jämeda robustsuse ja jahmatava otsekohesusega vahelduda.

Sellest romaanist saaks põneva filmi. Ma arvan, et selles filmis domineeriks pruun värv kõikides oma varjundites. Mudapruun raudtee-ehituse ja pommiplahvatuste kaadrites, hallikaspruun maharaiutavate peade kaelakortsudes, väljaheidete pruunikas löga, mille lakkamatu vihm laiali uhub. Tulekahjude pruuni lõõma oleks selles palju ning jahtuva tuha pruuni, aga ka mustjaspruune silmi ja juukselaineid, liivapruuni rannal, kus armsam käis, vanade raamatute pruunikaid nahkköiteid. Paljutki veel...

Ja veel on punast. Verd. Palju verd ja piinamisi. Peksu. Julmust. Mõnitamist. Koolerat. Surma.

Just see on põhjus, miks ma ei söanda seda väga hästi kirja pandud teost kõikidele lugemiseks soovitada. Kuid alustanul on raske raamatut pooleli jätta, sest nii väga tahaks, et tegelastel, noil üliväsinutel ja viletsaks muutunutel seal vangilaagris hästi läheks. Aga hästi minemine tähendab siinjuures paljude kannatuste üleelamist. Selleks aga aitab kaasa meeste karm sõprus. Kannatusi kirjeldades ülistab kirjanik inimlikkust.

On ka punane kameeliaõis, mis peategelasele ikka ja jälle meelde tuleb...

Võib kujutleda tõlkija tunnetepinget seda teost vahendades. Minu arvates on ta hästi hakkama saanud. Märkisin enda jaoks ära palju tsitaate. Kuid piirdun siin ainult kolmega.

„Löö! kuulis ta kedagi karjumas. Löö seda kuradi palli, enne kui kell heliseb ja kõik on läbi.
Ja sügaval südamepõhjas mõistis Dorrigo Evans, et terve tema elu oli olnud teekond selle punkti poole, kus ta oli hetkeks lennanud päikesesse ja pidi nüüd igavesti sellest eemalduma. Miski ei ole enam iial sama tõeline. Elul ei ole enam eales säärast tähendust.“

„Liin tervitas vihma ja päikest. massihaudades idanesid kolpade ja reieluude ja katkiste kirkavarte vahel seemned, rööpanaelte ja rangluude kõrvalt tõusid üles köitraod, mis väändusid ümber tiikpuust liiprite ja sääreluude, abaluude, selgroolülide, pindluude ja reieluude.“

„Kõik oli ühtaegu kummaline ja lahke. Lihtsatel toolidel oli hea istuda, ja ka paigal oli õige tunne ja inimesed tundusid head, ja nii kaua kui kestab see öö, mõtles Jimmy Bigelow, ei ole maailmas teist paika, kus ta olla tahaks.“

Romaanis on meenutatud mitut laulu. Selle ajastu hitte. Üks neist, šotlaste „Auld Lang Syne“ on meile eesti keeleski väga tuttav, algab sõnadega „On küünlavalgus hell ja soe, süda marsitaktis lööb...“ Vennaskond on seda „Lahkumismarssi“ laulnud, veel varem aga keegi meie tuntud solistidest. Mäletan seda oma lapsepõlvest. Siia valisin YouTube'ist paljude hulgast Julie Andrewsi esituse –


Peategelane meenutab oma armastatust mõteldes 1930. aastate kabareetähte Leslie Hutchinsoni (1900-1969), kes oli „lähedane kuningliku perekonna daamidele“. Kontrastina raamatu masendavamatele lehekülgedele kirjutangi seda postitust nüüd tema mahedate laulude saatel. Temast ei teadnud ma enne seda raamatut midagi. See laul, millest romaanis juttu – „These Foolish Things“ – ja laulja on siin:


Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Katkend raamatu algusest.

Will Self „Vihmavari“

Will Self
„Vihmavari“
Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud Triin Tael.
Kirjastus Varrak, 2016.

Ma ei ole päris kindel, kumb variant oleks parem: kas lugeda Will Selfi eriskummalisel viisil kirjutatud romaani „Vihmavari“ (Umbrella, 2012) teadmata midagi selle ajendiks olnud sündmustest psühhiaatria ajaloos või teades, millega oli tegemist ja kuidas eksperiment kulges?

Mina olin viimast tüüpi lugeja, sest mu lemmikfilmiks on juba väga kaua olnud 1990. a tehtud mängufilm „Ärkamised“ Robert De Niro ja Robin Williamsiga peaosas ja sellega seoses lugesin mõned aastad tagasi läbi ka filmi aluseks olnud maailmakuulsa neuroloogi Oliver Sacksi 1973. a kirjutatud väga mahuka ja raske raamatu „Awakenings“.

Olen neist ka selles blogis kirjutanud, aga ärge toksake neid selle  teksti allosas olevaid linke siis, kui tahate Will Selfi romaanile läheneda „puhta lehena“, teadmata täpsemalt, mis ees ootab.

Oleks päris huvitav teada, kui palju kasutas Self oma peategelase arst Zack Busneri noore ja vana tegelaskuju loomisel seda, mida ta teadis Oliver Sacksist. Päris rohkesti fakte tundub klappivat, aga siis tuleb lugemisel tõrge, kui lugeda näiteks:

„Nii et hüsteerilise ahastusega silmitsi seistes surus ta sellele peale omaenda lihtlabase norutunde. Neil hommikutel, kui Busner oli morn, diagnoosis ta depressiooni, neil, mil ta oli morn, kuid oli ühtlasi joonud liiga palju kohvi, maniakaal-depressiivse psühhoosi. Ja hommikuil, mil ta klammerdus kraanikausi serva külge ja nägi peeglist endale vastu jõllitamas sassis juustega Vana Meremeest, kes ei suutnud talle silma vaadata ja kelle oimukohad kõmisesid musttuhande sürrealistliku retke riimidest, ajas ta habet, pani riidesse, sõitis Austiniga Friern Barbetisse ning pani esimesele vastuvõetud patsiendile olenevalt kulli ja kirja viskamisest diagnoosiks kas skisofreenik või hüpomaaniline, olles täiesti kindel, et kumb see ka poleks ... tuleb kõik pesus välja.“

Kohe kuidagi ei tahaks uskuda, et Sacks niimoodi diagnoose oleks pannud.

Aga ega ei peagi uskuma. Romaan võib ju olla tegelikule elule põhinev väljamõeldis, kuid mitte see tegelikkus ise.

Busner noorena ja Busner vanana ei saa jätta mõtlemata postentsefaliidsete patsientide taasärkamisele, need mõtted jooksevad kõrvuti ja koos pikaajalise patsiendi Audrey Deathi mõtete ja mälestustega, segunedes nendega ja veel tuhandete allhoovustega sel määral, et romaani peab lugema väga tähelepanelikult saamaks aru, kes, kus, mis ja millal ning võib juhtuda, et sellest ei olegi võimalik aru saada, sest sõnad jooksevad Selfil pideva joana, moodustavad kujundeid, kogunevad lompidesse, võtavad siis jälle uue voolusuuna, puudutavad aeg-ajalt vihmavarju kui eset ja kui sümbolit, keerlevad läbi kümnete aastate, vahelduvad enamasti isegi taandridu jätmata tava- ja kaldkirjas, imbuvad siis jälle haiglakorpustesse mattunud patsientide ja neist rohkem või vähem hoolivate arstide argipäeva. Sekka ülevoolavalt palju ka eri ajastute kultuuri- ja olmetausta.

Ei ole kerge lugemine, ei ole. Aga huvitav on küll.

Tõlkija jaoks on see olnud keerukas töö. Kui tõlkija nime teada saan, panen siia kirja, praegu ei tea, sest raamatu tiitelleht pakub üht nime, impressum teist. Aga Triin Tael on minu arvates selle sõnade voolavuse ja aegade ning mõttekäikude ülekandumise vahendamisega väga hästi hakkama saanud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Katkend raamatu algusest.

Teoses on ülirohkesti vihjeid kõikvõimalikele kultuuriväljunditele. Näiteks kohe päris raamatu alguses kõnnib peategelane inglise rokibändi The Kinks 1970. a loodud ahvmehe-laulu saatel. Panen selle siia:


Ja siin on viited eespool mainitud postitustele dr Sacksi tööst:
(Raamat) „Ärkamised“ - „Awakenings“: http://iltaka.blogspot.com.ee/2014/09/arkamised-awakenings.html 
(Film) „Ärkamised“ - „Awakenings“: http://iltaka.blogspot.com.ee/2008/01/rkamised-awakenings.html