Mati matkamas

Matit pole juba mitu päeva. Täna vaatasin ERR portaalist ülekannet tema ärasaatmisest Telemajast. Puude kohina alla. Metsakalmistule.

Mitmesuguseid kilde on need vahepealsed päevad meelde toonud. Näiteks selle väga hea seltskonna, milles 1975. aasta jaanuaris ajakirjanike liitu astusin. Mati Talvik ja Rein Nurk Eesti  Televisioonist ning Rein Põder ja mina tollasest Noorte Häälest. Ootasime ukse taga vastuvõtmist, ajasime pikalt juttu, viskasime nalja, pärast pidasime lähedalasuvas baaris pisikese peo ja hoidsime üksteise ajakirjanduslikel tegemistel sestsaadik teravasti silma peal.

Olime selleks ajaks kõik juba mitu aastat ajakirjanikena töötanud. Liitu aga ei võetud tollal vastu enne, kui juba paar-kolm aastat kutsetööd selja taga oli ja n-ö nimi tehtud. Nagu vanemad kolleegid armastasid rõhutada, ei või iga kollanokk end ajakirjanikuks nimetada. Mati puhul ei olnud aga kellelgi mingisugust kahtlust, et tema on tõeline, sündinud ajakirjanik. Telekast vaadati teda alati heameelega, oli siis tegu AK-ga või noortesaadetega ja muidugi ka hiljem, kui ta oli juba oma ala küps meister. Matist sai 2008. aastal ajakirjanike liidu auliige.

Ühe intervjuu tegi ta minuga tele tarbeks ka, siis kui 1985. a Moskvas ülemaailmsel noorsoofestivalil olime. Intervjuu taustaks valis ta tookord TASS-i moodsa maja, milleni Eesti esindusest, kus me siis elasime, lühike maa oli. Tõenäoliselt ei ole seda intervjuud enam alles ja ma ei mäleta ka, millest täpselt rääkisime. Mina aga tellisin siis Matilt ajakirja Noorus loo sellest, kuidas ta oli festivali teatraliseeritud sportliku etenduse – jääballi stsenarist ja pealavastaja abi. Efektne hiigelshow toimus Moskva suurimas saalis spordikompleksis Olimpiiski. Saali mahtus 17 000 pealtvaatajat. Etendusega oldi laval kuus korda 28. juulist 2. augustini. Esinejaid oli 700, Eestist Marju Länik, Ivo Linna, Palestra, Mahavok jt, lisaks lavastajagrupi liikmed. Mati nimetas seda oma loos üheks tema elus sageli ettetulevaks pea ees vettehüppeks tundmatus kohas. Aga selle ettevõtmise suurejoonelisus sobis ta laiahaardelise loomusega hästi.

Kohtusime veel mitmesugustel üritustel, näiteks ajakirjanike kongressidel, ajakirjanduspäeva pidudel 5. mail, vahetevahel trehvasime ka muidu, kui ühte ja samasse kohta sattusime. Aga päris viimastel aastatel polnud me kohtunud mujal kui teleekraani vahendusel.

Mati oli alati heatujuline, see mõjus ta kaaslastelegi nakatavalt. Nüüd läks ta uusi uudiseid, inimesi, sündmusi, seiklusi otsima sinna, kust tagasi ei tulda (aga võib-olla tullakse ka).

Meie lapsepõlves (Mati oli minust mõni aasta vanem) oli populaarne lauamäng „Mati matkamas“. See oli ühe uudishimuliku poisi käänuline tee – mulle toob see mäng millegipärast juba aastaid meelde Mati ja tema elu- ning teletee. Head teed Sulle, Mati!

32 (ja rohkem)

Ajalooannaalide jaoks: maja lõunapoolsetes tubades on nüüdse kuumalaine ajal pidevalt 32 (ja rohkem) kraadi sooja, põhjapoolsetes 29-30.
Et ühetoalised korterid on kõik akendega lõuna poole, on nende elanikud - enamasti eakamad inimesed - selle leitsakuga eriti hädas. Teised saavad vahepeal "külmemasse" tuppa minna.

Kui parasjagu päikest ei paista ja õhk väljas on veidi jahedam kui toas ning tsipake tuuleõhku puhub, võiks eeldada, et akende avamisest on kasu, aga tegelikkuses pole. Õhk ei liigu.

Pilt: RIA Novosti ilmateate karikatuur internetist, juuli 2011. "Kui kaua see kuumus ometi kestab?" - "Vähemalt nädala!"

EDIT: 30. juuli 2018. Õuetemperatuur jõudis toapalavusele järele. Delfi teatel on eilsest Tallinnas selle suve kuumarekord 32,6 kraadi ja kogu Eestis (ilmateenistuse Pärnu-Sauga vaatlusjaamas) 32,9 kraadi. Eesti absoluutne soojarekord on 35,6 kraadi (11. augustil 1992. aastal Võru ilmajaamas).

Paar ääremärkust suvehittidest

Kestev kuumus on mu suveplaanidesse teinud oma korrektuurid. Näiteks pole kavatsetud kepikõnnist (eesmärgiga rohkem kui mullu samal ajal!) välja tulnud mitte midagi – ei istu mulle see palavuses päikese all higistamine. Suured päevitamisajad on ka kaugesse noorusesse jäänud.

Blogi on suhteliselt vähese põnevates kohtades liikumise pärast muutumas lugemispäevikuks. Aga kõikidest raamatutest ma pikalt kirjutada ei taha. Lugesin ingliskeelse e-raamatuna Rosie Walshi romaani „The Man Who Didn’t Call“, mis meil olevat selle suve roosakaaneline hitt pealkirja all „Ilma ainsagi sõnata“. Lugesin blogidest ka vaimustunud arvamusi eestikeelse väljaande kohta.

Mina nii vaimustunud ei ole. Tegu on keskpärasest tugevama armastusromaaniga, mis kohati põnevikuelemente sisaldab. Aga lõpp osutus minu jaoks etteaimatavaks ja kohati oli sündmustik ebaveenev. Usun siiski, et minust märksa noorematele lugejatele võib see raamat vägagi meeldida, sest selle tunnetevahus on kuumal suvepäeval kerge kümmelda. Nii et las ta olla pealegi suvehitt.

Kummalisel kombel juhtus, et nii mu eelmisena loetud Mitch Albomi romaanis kui ka Rosie Walshi omas on keskseks tegelaseks Sarah, kes on hädas mobiili- ja Facebooki-sõnumite puudumisega oma kallimalt. Näikse, et Sarah on ingliskeelse maailma viimaste aastate üks lemmiknimesid. Mobiilide ja näoraamatu kohta kehtib aga endiselt lööklause, et kes neid ei kasuta, seda polegi olemas. Walshi romaan sai USAs ilmudes pealkirjaks „Ghosted“, millega sealmaal märgitakse sotsiaalvõrgustikus kaduma läinud inimesi. Eks neid kummitusi liigub ka eestlaste suhtlemisringides küllaga.

Praegu on selle blogi kõige vaadatavamaks postituseks kujunenud umbes aasta tagasi kirjutatud mulje telesarjast „Katariina“. Ilmselt seoses mullu ETV+ mängukavas olnud seriaali jõudmisega ETV-sse otsitakse kinnitust, kas tasub vaadata. Mina küll soovitan. Liiati on sarja alguspooles keisrinna Jelizavetat mängiv eestlannast näitlejanna Julia Aug nüüdseks paljudele tuttav ka „Seltsimees lapse“ menukast linastusest.

Mitch Albom „The Time Keeper“

Lugemisega umbes kümnendale leheküljele jõudnud, tabasin end mõttelt, kui eriliselt ilus raamat see on. Mitch Albomi romaan „The Time Keeper" (2012) on kirjutatud kaunilt ja kargelt, nii et kõike on lihtne kujutleda. Ja mingil seletamatul kombel tekitab efekti, nagu oleksin ma seda kõike, mida loen, juba varem oma sisimas teadnud, kuigi loen seda teksti esmakordselt ja see on mulle uus. Nii et ühesõnaga: meeldis. Paelus. Päris lõpus vajus justkui kergelt ära, aga see enam üldmuljet ei häirinud.

Mitch Albomi raamatud on minu jaoks väga meloodilised ja musikaalsed. Küllap tuleneb see autori muusikaarmastusest. Igatahes hakkab neid lugedes minus miski helisema.

Eelmised Mitch Albomi raamatud, mida oma nn suveprojekti raames lugesin ja millest siin blogis kirjutanud olen, olid eelkõige surmast ja teispoolsusest, mis sellele järgneb. Surm on ka „Aja hoidja“ teema, kuid tähendusrikkamaks kujuneb aja tajumine, selle kulutamine, suhted, mis meile antud aja jooksul tekkivad, armastus ja teised hingeliigutused, mis meid mõjutavad. Kõik see on kirja pandud segades muinaslugu tõsieluga – ma ei tahaks siin kasutada sõna „fantaasia“.

Inimkonna esimene aja mõõtmisest huvitunud mees ei tea, mis on aeg. Ta loendab ja mõõdab kõike ettejuhtuvat, paneb tähele Päikese ja Kuu liikumist, jõudes nii päevade loendamiseni, paneb tähele varjude liikumist, jõudes nii kellaajani.

„There are as many expressions with „time“ as there are minutes in a day. But once, there was no word for it at all. Because no one was counting. Then Dor began. And everything changed.“

On Paabeli torni ajastu. Ajamõõtja naine sureb, heitunud ajamõõtjast saab Aja Isa.

„You might think him a myth, a cartoon from a New Year’s card – ancient, haggard, clutching an hourglass, older than anyone on the planet. But Father Time is real. And, in truth, he cannot age.“

Aastatuhandeid istub ta koopas ja kuuleb inimkonna ohkeid, kogu kurbust, sest aeg möödub inimestest hoolimata ja inimesed tahaksid aega juurde.

„Banished to this cave, he must listen to the world’s every plea – for more minutes, more hours, more years, more time. He has been here an eternity. He has given up hope. But a clock ticks for all of us, silently, somewhere. And one is ticking even for him. Soon Father Time will be free.“

Sellest lõputust ohete ja soovide voost eristuvad kaks häält, mis kuuluvad inimestele, keda Aja Isa peab aitama, et koopavangistusest pääseda. Nii kohtuvad ühes New Yorgi kellakaupluses Paabeli torni ajastu inimene Dor ja Facebooki ajastu tütarlaps Sarah Lemon, kes end õnnetu armastuse pärast tappa tahab. Ka teise hääle omanik, eakas ärimees Victor Delamonte tuleb kellakauplusse. Ta kavatseb oma surnukeha külmutada, et sajandite pärast ärgata igavesse ellu. Kuid enne tahavad nad mõlemad osta kella ja on sestsaadik enese jaoks ootamatute sündmuste keerises...

Mõni tsitaat (minu tõlkes):
„Ainult inimene tunneb halvavat hirmu, mis ei valda ühtki teist olendit.  Aja möödumise hirmu.“

„Sellest ajast, kui hakkasime arvestama aega, ei rahulda meid miski.“

„Lihtne rõõm elada päikesetõusust päikesetõusuni oli kadunud.“

* * *
See oli niisiis kuues raamat, mida Mitch Albomilt järjestikku lugesin.
Kahe esimese kohta vaata siit:  Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Viies:  Mitch Albom „The First Phone Call from Heaven“

Üks Albomi raamat on mu „suveprojekti“ raames veel lugeda jäänud. Aga see on paksem ja pidavat olema eelmistest hoopis erinev.
1210.

Jim Robbins „Imelised linnud. Mida neilt õppida meie endi, maailma ja tuleviku kohta“

 
Jim Robbins
„Imelised linnud. 
Mida neilt õppida meie endi, maailma ja tuleviku kohta“
Inglise keelest tõlkinud Kalle Klein
Toimetanud Anu Sillaots
Kirjastus Varrak, 2018.

Oli omamoodi vahva kokkusattumus, et just sel päeval, kui see raamat minuni jõudis, otsustas Eestis populaarse Looduskalendri merikotkakaamera peategelane, nooruke kotkapiiga pesast esmakordselt välja lennata. Tähistasin seda väljalendu nõnda, et alustasin raamatu lugemist mitte algusest, vaid neist lehekülgedest, kus merikotkastest juttu oli.

Seejärel otsisin Robbinsi raamatust toonekurgi, keda samuti  Looduskalendrist juba aastaid jälginud olen, siis vareseid, kes koduümbruses igapäevaselt patseerivad, ja siis võtsin lugemise ette algusest lõpuni.

Mulle meeldib sedalaadi kirjandus, mis aitab targemaks saada. Selle alla kuulub palju aimekirjandust ja ka Jim Robbinsi „Imelised linnud“ osutus tõepoolest teaberohkeks ja annab väga mitmekülgseid vastuseid alapealkirja küsimusele „Mida neilt õppida meie endi, maailma ja tuleviku kohta“.

Palju on juttu niisugustest lindudest, keda ma kunagi näinud pole, aga kes on nagu põnevusfilmide staarid oma omaduste ja oskuste poolest. Tuttavamate lindudega, nagu juba öeldud, saab rõõmsalt taas kohtuda. Kõiki neid harutatakse lahti peenimatest närvirakkudest kuni tuhandekilomeetriste rändelendudeni, näidates neis peituvat igapäevast imetabasust lugejatele mõnigi kord ootamatust küljest.

Ikka ja jälle leitakse uusi sarnasusjooni linnu- ja inimkäitumise vahel. Aga kirjas on seegi, kuidas inimene teeb sageli mõtlematusest, aga suurelt osalt ka tahtlikult lindudele haiget, sooritades nende kallal lausa massimõrvu.

Raamatus on palju ilmekaid arve ja fakte, on erakordsete sündmuste kirjeldusi, on meeldetuletusi, et vaadeldes linnupoegi saame me suurepäraselt aimu, kuidas kujunesid kunagised dinosaurused, ja lindude erakordne lennuoskus on aidanud ka inimestel oma lennutiibu täiustada. Köitvad on panpsühhismi ja etnoornitoloogia ilmingud ja meeleolud.

Lisaks lindudele avanevad Robbinsi kirjapanekus neile pühendunud teadlaste ja linnukasvatajate huvitavad iseloomud ja süvenemisoskus, millest autor kirjutab suure sümpaatiaga. Linnud kujundavad tihti ümber inimeste elu ja saatust, tekitades neisse kiindunud inimestes erakordset tänu- ja liigutustunnet.

Tõlkimiseks on see raamat üsna ilmselt raske, sisaldades palju nö ornitoloogilisi oskussõnu ja väga suurt tõlketäpsust nõudvaid kirjeldusi, kuid tõlkija/toimetaja tandem on kiiduväärt, sorava ja sujuva töö teinud.

Raamatututvustusest: „Jim Robbinsi sõnul on linnud meie kõige olulisem side loodusega. Nad tõmbavad meie pilgu taevasse, nii sõna otseses mõttes kui ka kujundlikult; nad ahvatlevad meid loodusesse nende ilu imetlema ning annavad meile võimaluse aimata, mida tähendab kaalutus. Linnud on aidanud inimestel jõuda paljude saavutusteni: õppida lendama, hankida rõivaid ja toitu ning omaenese aju ja keha paremini tundma õppida. Ning neil on meile lisaks palju öelda, kuidas jääda inimeseks loodusmaailmas.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Mitch Albom „The First Phone Call from Heaven“

Kui alustasin oma „selle suve projektiga“ lugeda läbi seitse Mitch Albomi teost, ei arvestanud ma selle tõigaga, et ühe autori mitut raamatut järjestikku lugedes hakkab märkama traagelniite ja mõttekäike, mille abil need kokku kirjutatud on, iseäranis siis, kui teoste teema on sarnane. Pole ka erilist vahet, kas raamat on puhas ilukirjandus või mõni pikem pajatus tõsielust. Tegelikult tuhmub seetõttu ka lugeja arusaam, kas raamat on hea või väga hea –  halva tunneb ära –, sest eri teostes on palju ühetaolisust ja kordusi.

Mitch Albomi  „The First Phone Call from Heaven“ (2013) oli selle „suveprojekti“ viies raamat. Teemaks ikka, et inimesed tahavad teada teispoolsusega, eriti surmaga seotud saladust, tahavad teada, kas on elu teiselpool seda piiri, millest kõik kord üle astuma peavad.

Kuigi ka selles teoses on Albom tavapäraselt tundlik ja südamlik, on siin eelmiste raamatutega võrreldes rohkem žanrilist mitmekesisust: seda võib pidada niihästi põnevusromaaniks kui ka psühholoogiliseks heietuseks, krimkaks või ulmekski, selles on seiklusi rohkem kui neis eelmistes, mida lugesin. Sellisena on see romaan kõnetanud paljusid lugejaid, kes on GoodReadsis teada andnud, et neile Mitch Albomi kirjutatu niisugusel justkui muutumatul, aga ometi teisenenud kujul meeldib.

Mind haaras „The First Phone Call from Heaven“ vähem kui eelmised raamatud. Lõpus jätsin rahumeeli lehekülgi vahele, kuskil teises pooles oli teos minu jaoks mõneti äravajunud. Aga see ei tähenda, et romaan on vilets, sest tõenäoliselt hakkas nüüd oma osa mängima teatud küllastustunne, mis ühe ja sama autori raamatute järjestikusel lugemisel nii kergesti kipub tekkima.

Tegevus kulgeb väikeses Coldwateri linnas Michigani osariigis. Selles kirjaniku sõnul väljamõeldud paigas, kus kõik tunnevad kõiki ja kus pered on elanud põlvkondi,  heliseb ühel ilusal reedel Tessi telefon. Ta jääb ootama uusi kõnesid ja otsustab, et ei räägi kellelegi, et helistas ta surnud õde. Aga helistatakse ka teistele: naisele, kes otsustab just nimelt kõigile teatada, et kummalise kõne sai, ja veel mõnele, kes kõik tunnevad ära tagaigatsetud tuttava hääle – nendega räägivad kallid kadunukesed, ema, õde, poeg... Nad ütlevad, et helistavad taevast.

Need, kellele pole helistatud, on ühtaegu kadedad ja kurvad. Nad ruttavad ostma sama firma telefone, mis on neil, kes on saanud kõnesid taevast. Telefonil on selles raamatus üldse väga tähtis koht, sest rööbiti Coldwateris juhtuvaga kirjutab Albom ka telefoni leiutamise ajaloost, Alexander  Belli elukäigust ja teistestki, kes telefoniside leiutamisele pretendeerinud on.

Sully Harding, raske saatusega endine sõjaväelendur, jääb skeptiliseks ka siis, kui enamik inimesi juba suurde imesse usub. Ta hakkab asja uurima. Samamoodi uurivad toimunut ajakirjandus, iga väljaanne muidugi omakasu peal väljas olles ja telejaamad järjest tulusamaid saateid planeerimas; kirikud, sest helistatud on erinevate koguduste liikmetele ja kirikuisad tahavad, et eelistatud oleks just nende usku; politsei ja tuhanded palverändurid.

Väikelinna elu muutub täielikult. Inimeste elukäigud ka, sageli ootamatus suunas. Põnevust jätkub. Lõpplahendus on ootamatu. Reedeseid kõnesid oodatakse pakiliselt. On see siis ime või hoopiski pettus, kes teab…

„There are two stories for every life; the one you live, and the one others tell.“

„The media had two sides; the side that wanted to get the news, and the side that wanted to make sure nobody else got it.“

„In the end, the network treated proof of heaven no differently from a royal wedding or a reality-show finale: it weighed the costs of production versus the return on investment. Viewer interest in Coldwater was immeasurable; people would watch...“

***
See oli niisiis viies raamat, mida Mitch Albomi omadest nüüd järjestikku lugesin.
Esimese kahe kohta vaata siit:  Mitch Albom surma loomulikkusest, ilust ja eetikast
Kolmanda kohta kirjutasin siin: Mitch Albom „For One More Day“
Neljas: Mitch Albom „Have a Little Faith“
Kaks Albomi raamatut on veel lugeda jäänud.

Tõeline tüütus

Päikeselised päevad on nagu nuhtlus.

Põhjapoolsesse tuppa, kus ma arvutis oma kirjatöid teen, paistis päikest varem harva.  Ainult õhtuti ja nii, et see mu tegemisi ei seganud. 

Aga juba mõned aastad, pärast seda, kui naabermaja endale uue suure parkimisplatsi rajas, on päike tõeline tüütus, sest ta peegeldub parkivate autode klaasidelt ja keredelt peaaegu terve päeva jooksul mu tuppa üsna teravate pimestavate kiirtena või kuskil silmanurgas häirivate valguslaikudena. Mõnikord paneb silmad valutama ja vett jooksma.

Sellest hädast päästab ainult paksude kardinate ettetõmbamine, aga tervet päeva ka kardinate varjus olla ei taha. Igatahes olen märganud, et parkimisplatsi päikesepeegelduste pärast on mu silmanägemine tasahilju halvenemas. Loodetavasti ei lähe asi siiski nii tõsiseks, et ma lugemise ja kirjutamisega jätkata ei saaks.

Blogisse peaksid lugemismuljetena varsti jõudma Mitch Albomi „The First Phone Call From Heaven“ ja hiljuti Varrakult ilmunud Jim Robbinsi „Imelised linnud“.

Sain esimest korda elus laenutushüvitist

Juuni lõpus selgus, et minu raamatut „Nooruse lugu“ on eelmisel aastal raamatukogudest laenutatud 388 korda. Selle eest sain paar päeva tagasi 2017. aasta laenutushüvitist 28 eurot 26 senti, millest läks maha tulumaks.

Ei ole kuigi märkimisväärsed arvud võrreldes näiteks Erik Tohvri või mõne teise lugejatelemmiku raamatute tuhandete laenutustega. Saadud raha eest saan ligikaudu kaks korda toidupoes käia. Aga minu jaoks on märkimisväärne asjaolu, et tegemist on mu pika elu jooksul esimese laenutushüvitisega üleüldse.

Saadud on see ühe raamatu eest. (Eelmise, „Eestimaa ilu“ ilmumise ajal 2008. a ei teadnud ma laenutushüvitiste andmisest midagi ega kirjutanud ka vastavat avaldust.)

Sisuliselt on tegemist umbes kolme või kolme ja poole kuu laenutuste arvuga, sest „Nooruse lugu“ ilmus 2017. a augusti lõpus ja jõudis raamatukogudesse ligikaudu septembri keskel või veel hiljem.

Aitäh kõigile lugejatele! Loodan, et teid juurde tuleb ja et mu esimene laenutushüvitis viimaseks ei jää :)

„Nooruse loo“ kohta saab rohkem teada sellelt blogileheküljelt.

Kutsun oma blogisõpru raamatukogudest rohkem laenutama ka „Eestimaa ilu“ – lugusid meie inimestest, mille kohta saab lugeda siit.

Avalik teave: Laenutushüvitised 2017. aasta eest. 

Suurema hüvitise saajatest.