Elusad teod

(Üleval kaanel) „Ärge pange siia lahtiselt elusaid tigusid, sest nad roomavad uuesti välja siit.
Šampuse pudeleid ärge ka pange!!!“
(Alumisel kanistril) „Elusad siia. Kork kinni!“

Pildistatud: sept 2021.
Aitäh külalisesinejale foto eest!

Vaatamisi: heatujufilmid Põhjamaadest

Tänasest alates näitab ETV2 kolmapäevaõhtuti kell 21.30 Põhjamaade heatujufilme, mis ERR-i pressiteate (4. aug 2021) hinnangul esindavad põhjamaist komöödiažanri, kuhu jagub nii kurbnaljakaid kui ka jaburaid hetki, ehedast elurõõmust rääkimata. Kõik filmid on järelvaadatavad Jupiteris.

Kui neist mõnda vaatan, lisan siia ka oma mulje (kaldkirjas).

„Tordikindral“ („Tårtgeneralen“, Rootsi, 2018).
Filip Hammari ja Fredrik Wikingssoni südamlik tõsielusündmustel põhinev lugu viib 1980ndatesse, kui Rootsi telesaatejuht kuulutas Köpingi Rootsi kõige igavamaks linnaks. Kohalik joodik Hasse P otsustas tõestada, et „need sunnikud Stockholmis“ eksivad. Tal tuli idee küpsetada maailma kõige pikem võileivatort, kuid rekordite tee oli konarlikum, kui võiks arvata. Peaosas on Mikael Persbrandt.

Rootslaste elust-olust, suuresti ka veidrustest. Kohati jantlik, siis jälle nukravõitu. Filmis on pikima võileivatordi esitlusaeg 15. juuli 1985 ja organiseerija Hasse P, Guinnessi rekordite raamatus on kirjas (veebis): „The longest smorgastarta measured 510.69 m (1675 ft 5 in) and was made for an event organised by Hans Pettersson (Sweden) in Köping, Sweden, on 9 March 1985.“ Nii et ajaloofakti on filmis tõlgitsetud loovalt, lõdvalt ja lahedalt. Tulemus on päris muhe.

„Gurmeeklubi“ („Madklubben“, Taani, 2020).
Kolm elusügises sõbrannat sõidavad Itaaliasse Apuuliasse kokanduskursusele. Marie mees jättis naise maha jõuluõhtul, Berling on igavene vanatüdruk ja Vanja ei suuda üle saada abikaasa surmast. Itaalias avastavad nad, et iialgi pole hilja hakata täiel rinnal elama.

Tore film ja enamik näitlejaid mängib oma osa ka väga nauditavalt. Teema on nii kirjanduses kui võib-olla ka filminduses viimasel ajal mõnevõrra ära leierdatud: taas kord kolm naist, kes oma elu muuta tahavad ja selleks näikse kõige paremana Itaalia-reis. Meelde tuli ka mõned aastad tagasi loetud Frances Mayesi romaan „Naised päikesevalguses", millega mõndagi ühist oli. Üldiselt aga päris aus ja veidi humoorikas film vananemisest ja eluaegsest sõbrannandusest. Elu teise poolde jõudnute jaoks hea vaatamine

„Seltskonnamängud“ („Seurapeli“, Soome, 2020).
Kolmekümnendates aastates sõpruskond koguneb idüllilisele saarele Mitzi sünnipäeva üllatuspeole. Kuid pidu kisub algusest peale viltu, sest sünnipäevalaps pole üllatusest vaimustuses. Pinge kasvab veelgi, kui Mitzi parim sõbranna toob kaasa oma uue kallima Mikaeli, rootslasest Hollywoodi näitleja.

Ei ollut hauskaa, kuid film võeti Soomes väga hästi vastu ja kiidetakse tuntud näitlejate head koosmängu. Toredad olid selle seltskonna ühislaulmised.

25. august: „Viimane kalalkäik“ („Síðasta veiðiferðin“, Island).

Kuus sõpra avastavad iga-aastasel kalalkäigul, et naiste, töö ja murede koju jätmine polegi nii lihtne. Viltu läheb kõik, mis vähegi saab, ja vahvast kalalkäigust saab täielik põrgu.

1. september: „Diana pulmapidu“ („Dianas bryllup“, Norra).
1981. aasta 29. juulil abielluvad Londonis Diana Spencer ja prints Charles. Ühes Norra väikelinna sööklas peavad samal päeval pulmapidu Liv ja Terje, vankris nende tütar Diana. Läbi tema silmade avaneb vanemate tormilise abielu ja armastuse lõbus lugu.

Postituses on kasutatud ERRi pressiteadet ja sellele lisatud fotosid (saadud EALi listi kaudu).

Uh oh!

Kui sain teada, et eriti tähtis koosolek toimub niihästi kohapeal osalemisena kui ka veebi vahendusel (ühesõnaga hübriidina), oli mul hea meel. Kohaleminekuga oleks mul raskusi, aga veebivahendusel otsustasin osaleda.

Kaks tundi enne koosoleku algust tuli korraldajatelt põhjalikuna näiv teave, kuidas veebis osalemiseks toimida: link pääsemiseks selleks vajalikku veebikeskkonda Slido, kus saab esitada kirjalikult küsimusi või kommentaare, hääletada, kui hääletused aktiveeritakse, ja ülekannet jälgida. Lubati, et kui mingil tehnilisel põhjusel ei õnnestu selles veebikeskkonnas ülekannet korraldada, saadetakse välja eraldi Youtube’ link. Jne.

Tutvusin lähteteabega põhjalikult ja jõudsin järeldusele, et saan oma eaka, kuid ustava arvutiga nii  Slidos kui ka Youtube's hakkama.

Umbes viis minutit enne koosoleku algust sisenesin veebikeskkonda, registreerisin koosolekust osavõtu ja asusin ootele. Et algus võib veidi hilineda, sellest oli juba enne hoiatatud. Mõned osalejad esitasid küsimusi, kas ülekanne on alanud kuskil mujal, sest selles veebikeskkonnas seda polnud. Veerand tundi pärast kavandatud algust tuli ekraanile teade, milles leidunud apsakast võis järeldada korraldajate ähmis olekut:

Veel veerand tundi hiljem parandati apsakas ära:

Ülekannet ei olnud endiselt ja veebis osalejad ei teadnud, kas koosolekuga on alustatud või mitte. Sestap tuletas üks osalejatest küsimustes meelde, et reglemendi järgi ei saa koosolekut ilma veebiülekandeta teha ning koosolek ja selle ülekanne peavad olema sünkroonsed.

Sellele vastas veebikeskkonnas teade, et loetud minutite pärast hakkab asi toimuma:

Kes neid minuteid luges, ma ei tea, aga veel mõne aja pärast teatati veebikeskkonnas, et koosolekuga ühinemiseks tuleb minna mingi jitisi lingile. Tegin mitu katset, millele kõigile sain sellise vastuse:

Oli tõesti uh oh! tunne, nagu selle teate alguses kirjas. Korraldajate lubatud Youtube'i võimalust ei olnud kuskil. Tagajärjetute katsete tõttu loobusin, otsustasin, et pimesi hääletama ei hakka, ja teatasin Slidos (mis töötas mul korralikult), et kuivõrd ma pakutud lingi kaudu kuhugi ei saa ja olen veebiülekandeta, lahkun sealt veebist. Soovisin koosolekule edu.

Neli tundi pärast koosoleku kavandatud algust sain korraldajalt e-maili, milles teatati koosoleku tulemustest ja rõhutati ka, et see toimus tänapäevases hübriidvormis, ühendades osalemisvõimaluse kohapeal ja veebis.

Kummalisel kombel asi sellega veel ei lõppenud, sest...

… kirsina tordil sain kaks ja pool tundi hiljem  ehk kuus ja pool tundi pärast koosoleku kavandatud algust korraldajalt veel ühe e-maili, milles öeldi, et veebiülekanne veebikeskkonnas viibib, kuid koosolekuga alustatakse jitis-i kaudu ning vabandati veel kord tehniliste probleemide pärast.

Seda ma küll ei oska öelda ega arvata, kus see e-mail vahepeal kolas, sest siis, kui selleks õige aeg olnuks, see kohale ei jõudnud.

Tuttav IT-asjatundja tegi õhtul kindlaks, et mu arvuti oleks Jitsi-s (mis on salapärase jitis-i  tegelik nimi) olnud raskustes, kui ma ka oleksin sinna sisse pääsenud. Veel aga arvas ta, et kui üritus korraldatakse mingis nii mõnegi osaleja jaoks seni tundmatus keskkonnas, siis tuleks sellest aegsasti ette teatada, et inimesed saaksid kontrollida oma arvuti tehnilist vastavust ja vaadata, kuidas konkreetses keskkonnas toimingud käivad, et seda ei peaks tegema rabistades koosoleku ajal. Sellega saab ainult nõustuda.

Uh oh! Nii sai tähtis koosolekupäev läbi.

Internetimaailm on imeline. Minu jaoks läks esimene koosolekuvasikas küll aia taha ja jättis nördimustunde. Oli nagu vene muinasjuttude tavapärases lõpus: „Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saand midagi“.

O sancta simplicitas!

Eile kuulsin, kuidas äsja Tenerifelt puhkamast tulnud Liisu Lassilt küsiti Vikerraadio saates Uudis+, kas ta on koroonast terve pärast tagasitulekut. Vastuseks ütles ta,  et enesetunne on hea ja:

"Sülitan kolm korda üle õla. Loodetavasti nii ka jääb."

Ei noh, vanarahva tarkused on enamasti paslikud, aga see sülitamise jutt piisknakkuste ajajärgul mõjus puhtakujulise püha lihtsameelsusena.

Pajupill

Täna sain loomaaia sõpradele saadetud e-kirja, milles mind kutsutakse laupäeval loomaaeda tähistama ninasarvikupäeva ja osalema pajupillide meisterdamise töötoas. Kirjas oli ka, et pajupille hindavad loomaaia loomad väga ja lisaks ninasarvikutele peavad pajupillidest lugu elevandid, jääkarud, kaslased ja primaadid.

Mõtlesin, mida paganat nad nende pajupillidega teevad? Kas neile mängitakse muusikat? Õige hingeliseks läinud. Ise nad ju pajupilli ei puhu.

Aga mu fantaasia takerdus, kui sain aru, et olin valesti lugenud. Jutt käis pajupallidest, mitte pajupillidest.

Oh jah! Kujutluspilt pajupillihelidest lummatud ninasarvikutest ja elevantidest oli nii südantsoojendav.

(Pilt interneti vabakasutusest.)

Vale buss

Istusin bussis. Olin  bussi sisenedes reisisaatjale maksnud piletiraha kakskümmend senti, paigutanud oma rohked reisikotid istmete vahele ära ja nüüd ootasin oma peatust. Kuhu ma sõitma pidin, seda ei mäletanud, aga lõppsihiks oli seejärel rongile minna ja Tartusse sõita.

Sõitjaid oli palju, igas peatuses tuli keegi peale või väljus. Buss läbis Kroodi, mõtlesin, et näe, polegi sinna varem sattunud. Siis möödus veel hulk kauneid ja vähem kauneid kohti, seejärel hakkasime Hagudisse jõudma. Ütlesin reisisaatjale, et istusin vist valesse bussi (või valele poole sõitvasse bussi), ta vastas, et teab seda ja käskis mul lõpp-peatuses istuma jääda, et siis viiakse mind sama raha eest ringiga tagasi...

Selle kuumalaine ajal olen ma päris palju igasuguseid sekeldamisunenägusid näinud. Mõned ööd tagasi korraldasin kontserti. Üks kena habemik araablane, umbes niisuguse välimusega nagu kuningapoeg, kes hiljuti Tallinnas käis, mängis imelist muusikat ja kuulajad olid mu muusikavalikuga rahul...

Ühel ööl maksin mingi uhke hotellirestorani puhvetis arvet. Raha võeti peaaegu kaks korda rohkem, kui ost tegelikult maksis. Siis avastasin, et mu valge sall, midagi Haapsalu salli taolist, on kadunud. Kuni seda otsisin, varastati ära mu mantel. Seejärel, vahetult enne ärkamist, sain aru, et ka käekott on läinud...

Kuuma aja unenäod… Ma poleks neid siia kirja pannudki, kui mu tänaöise bussiunega poleks mõni tund hiljem haakunud tänane postitus Seth Godini praktiliste näpunäidete blogist. Ta kirjutab, et elus edasijõudmiseks on vaja meeles pidada, et valesse bussi istutakse sageli ja sihilejõudmiseks ei ole mõtet valesse bussi jääda, vaid tuleks maha astuda ja õigesse bussi minna.

Nojah, aga kuidas sa unenäos suurte kompsudega sekeldades ikka bussi vahetama hakkad?

Blogija egoismipilveke

Täielik egoist ja kirglik blogija... Mida muud arvata sõnapilve põhjal, mille moodustas üks FB-rakendus sõnadest, mida ma FBs kõige rohkem kasutavat.

Egoismiga tegelikult vist ikka nii pahad lood ei ole. Lihtsalt olen FBsse hästi palju oma blogipostituste linke üles pannud ja alustanud neid sõnadega "minu blogis". Eriti kirglik blogija ma ka pole, ikka kipub lühemaid või pikemaid vahesid sisse tulema ja endiselt pean ennast rohkem ajakirjanikuks kui blogijaks. Aga sõnapilve puhul võib ju igasuguseid huvitavaid järeldusi teha.

Mulle tundus, et blogisse sobib see sõnapilv paremini kui FB seinale. Sestap paningi selle meelelahutuseks või -jahutuseks siia.

"...palju aitäh kõikidele"

Aprill teeb nalja ehk Kahtluse vari

9. aprilli varahommikul nägin koduaknast Mustamäe kohal kummuvat valget vikerkaart ehk udukaart, mille üks ots ulatus kuu pannkoogilatakani ja teine kuhugi sinna, kus taevas peatsest päikesetõusust helendama hakanud. Valget vikerkaart, sisuliselt öösel, ei olnud ma varem näinud, aga see oli lummav vaatepilt, mis moblafotole ei tahtnud jääda, sest liiga pime oli.

Aga taevaste nähtustega ei ole aprillikummalisused piirdunud. Maistest oli üllatavaim see, et näoraamat mu siinset blogi mõnda aega ohtlikuks ehk kuritahtlikuks pidas. Kui sinna eelmise postituse linki tahtsin panna, tuli ette tekst, mis teatas, et see võib ohtlik olla. Aga captcha abil sai lingi üles panna. Kui seda klõpsasin, sain punases raamis hoiatuse, et selle lingiga on võimalik probleem. „Me oleme avastanud, et see link ... võib olla ohtlik.“ Ühesõnaga soovituse oma nina sinna mitte toppida.

No mida ohtlikku saab olla postituses autogrammikogujast? Aga lähemal uurimisel tuli välja, et millalgi aprilli alguses on mulle seni teadmata põhjusel ohtlikuks tunnistatud kogu see blogi. Näoraamatus olid ohtlikud lingid, mis viisid kultuurist, kirjandusest, kunstist, lahkunud sõpradest, minu elust jne viivate blogipostituste juurde. Ja seda hoiatust nägid tõenäoliselt kõik need võimalikud blogilugejad ükskõik millises maailma paigas, kes näoraamatu linkide kaudu püüdsid siseneda.

Tõeline „vanaema-terrorist“!

Hakkasin vastu. Kirjutasin näoraamatu turvakeskusele kaks kirja, selgitasin oma seinal ka sõpradele olukorda, sain soovituse pöörduda meie veebikonstaabli poole, sest näoraamat kasutavat oma tugevama õigust ja niikuinii ei vastavat. Guugeldades ilmnes ka, et paljud inimesed on sama probleemiga maadelnud kuude kaupa.  Õiguse taotlemine olevat lootusetu.

Ma ei teagi, mis mõjus, kas mu kirjad turvakeskusele või sekkus veebikonstaabel, kuid seitse tundi (!) pärast nende kirjade saatmist oli probleem lahenenud või lahendatud ja mu blogi jälle kahtlusest prii.

Aga päris eriline tunne on, kui sind (su blogi) asjatult üleilmselt võimalikuks pahalaseks tunnistatakse. Justkui oleksid mingisse teise aega või kohta sattunud, hoopis kellegi teisena...

Imelikest asjadest pajatavat raamatut lugesin aprillis ka. Murakami „Kafka mererannal“ paelus mind oma mõtetega aja ja ruumi suhtelisuse üle. Filosoofiliste mõtlustega ja eripäraste tegelastega.

Aprilliilm on samuti üsna ära pööranud. Nüüd lubatakse, et umbes nädala jooksul sajab iga päev vihma või lörtsi. Nagu sügisel...

Foto: AJ, 18. aprill 2017.

Alama alamleht

Küsimusega "Kuidas tellida pension või toetus endale koju?" jõuab Google´is Omniva kodulehele:
https://www.omniva.ee/era/veel/pension

Sealt edasi juhatatakse, et pensioni või toetuse kojukande tellimiseks tuleb esitada avaldus Sotsiaalkindlustusametile.

Punase kirjaga sõna "avaldus" all peitub kodulehel link:
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/alama-alamleht

Nii on pensionärid ja toetuse saajad (sotsiaalkindlustusametis) tunnistatud alamast alamaks.

Omniva koduleht, nähtud 10. aprillil 2017, aga küllap nii juba hulk aega olnud.

Nõuandeid blogikriisi puhul

Kui ma aastaid tagasi üsna algaja blogija olin, siis vaevas mind pettekujutelm, et blogima peaks enam-vähem iga päev, ja oli ka hirm, et äkki ei jätku teemasid. Teemasid on senini jätkunud ja vajadus või tahtmine iga päev postitada on ka üle läinud. Kirjutan siis, kui tahan, ja sellest, mida tahan.

Aga toona varustasin ennast abivahendiga, mida mul ei ole senini vaja läinud. Ostsin raamatu, mille pealkiri pakkus 365 moodust maailma muuta ja mis sisaldas iga päeva kohta ülevaadet sellest, mis päevaga on või võiks olla maailma mastaabis tegu, et ilmaelu päev-päevalt paremaks muuta. Autor oli Michael Norton, keda ka rahvusvaheliselt ühemehe-ideevabrikuks kutsuti.

Tänase päeva kohal on kirjas: hakka protestilauljaks! Kui ma aga kavatseksin selle soovituse järgi toimida, tabaks mind kodakondsete äge protest mu laulmise vastu, sest mis sa ikka laulad kõvasti ja valesti, kui sulle elevant on kõrva peale astunud. Nad lihtsalt eemalduksid minust vaikselt. Nii ma siis ümisengi omaette ja tänase päeva soovitus minu jaoks ei sobi.

Homme, muide, soovitab see sisukas raamat käimlatega tegelda ja sinna lastut mitte minema uhtuda, vaid kasutada kuivkäimlaid, mis ei ole reoveesüsteemiga ühenduses ja ei põhjusta keskkonnale mingit kahju, vaid võimaldavad oma aia või põllulapi jaoks komposti toota. Veel soovitatakse kasutada vaatega käimlat (võib-olla paremate mõtete tekkimise huvides). Küllap on need soovitused maailma paljudes paikades väga aktuaalsed. Mina homme neist siiski blogima ei hakka.

Nõndasamuti ei blogi ma ülehomme puuetega inimeste õigustest (kuigi see on mõistagi väga oluline teema), üleülehomme Marokosse reisimisest, 31. märtsil jalgpallifänniks hakkamisest või 1. aprillil masturbeerimisest rahu nimel. Need kõik on ohtrate internetilehekülgede viidetega varustatud soovitused sellest mitmekesisest ja üsna vaimukast raamatust – nii et kui blogiteemade valikuga hätta jääte, tasub endale mõni selline 365 päeva soovitustega köide muretseda. Selletaolisi leidub maailmas palju, igaühes erinevad nõuanded.

Blogige terviseks!

Illustreeriva tähendusega pilt internetist.

Mina - vallutaja

Tuleb tunnistada, et kõikvõimalikud meelelahutustestid oskavad mett mokale määrida.

Neid vilgub FBs päris palju, mina teen neid üliharva, aga mõned päevad tagasi andsin veerand tunniks kiusatusele järele. (Linki ma nametests'ile siin panema ei hakka, FBs viibijatele on see niigi lihtsasti leitav.)

Loetud raamatute peategelastest olevat mulle kõige sarnasemad „Alice Imedemaal“ (mis tundubki selle testi üks stampvastuseid olevat, mida FBst palju silma hakkab) ja, kuivõrd see tulemus mulle ei meeldinud, lõi  teisel katsel ette „Tappa laulurästast...“. Ka see ei kuulu mu lemmikraamatute hulka, aga võib-olla tasuks n-ö värske pilguga ülelugemist.

Ühes testis pakuti testitegijale seadust, mille vastne USA president olevat tema jaoks teinud. Enamasti olid FBsse välja pandud kas seadused tasuta õlleportsjoni, pikendatud puhkuse, mõne tasuta reisi või muu säärase hüve kohta, aga mul läks kehvasti – presidendiukaas keelas voodis krõpsude söömise...

Siis uudishimutsesin ma veel, mis sõna võtab kokku kogu mu elu. Uudistevoost oli näha, et teistel oli selleks enamasti olnud „Armastaja“. Minu tulemus on siin.

Tegelikult see mulle isegi meeldib.

Sõbrapäeva teste on seal ka mitmesuguseid. Aga neid ma tegema ei hakanud.

1090.

Nädala naerukoht: nõiapiiga Lenini voodis

Hulk aega ei ole ma nii südamest naernud, kui eile Venemaa "Selgeltnägijate tuleproovi" vaadates. See oli tõeline nädala naerukoht!

Tegevus toimus Moskva lähistel Gorkis, endises miljonär Savva Morozovi majas, kus oma elu viimastel aastatel elas poolhalvatud Lenin ja kus ta ka suri 21. jaanuaril 1924. Sensitiivid viidi majja ühekaupa, silmad olid kaetud ja nad ei teadnud kus ja kelle ruumides viibivad, vaid pidid selle ära arvama ja asjaoludest võimalikult palju rääkima. Muuseumitöötajad valisid igaühele neist välja erineva toa - kellele kabineti, kellele raamatukogu, kellele vannitoa, aga Marilyn Kerro viidi tuppa, kus Lenin suri.

Kaetud silmadega neiu keeras end peaaegu kohe surivoodi poole ja moondus haigeks inimeseks, kelles nii televaatajad kui ka muuseumitöötajatest ja ajalookirjanikust eksperdid Leninile omaseid jooni nägid. Marilyn elas oma nägemusse nii sisse, et kui tal silmadelt side eemaldati ja ta voodit nägi, heitis ta sinna pikali.

Naerukrampides olid nii üliehmunud eksperdid, kes rõõmustasid siiski peagi, et nõid nii habras on, et voodit ära ei lõhu, kui ka kindlasti suur osa saate vaatajatest. Marilyn ei teadnud, kelle voodis ta on. Alles hiljem, transist väljununa, kui talle selgitati, et lauakesel on surimaskid, arvas ta ära, et tegemist on Leniniga, kellest ta oli koolis õppinud.

Nõukogude võimu aastatel olnuks Lenini voodisse (ja eriti surivoodisse, mis muuseumieksponaadina püha oli, kuigi tegelikkuses kes teab mitmes voodi koopia) pikali heitmine olnud väga rangelt karistatav. Seda nii kriminaalselt kui ka poliitiliselt vaadates, suure pühaduse rüvetamine. Aga ajad ja olud on väga palju muutunud ja nüüd ajab kogu seik oma ootamatusega vaid naerma (kuigi võib arvata, et Lenini fännklubi, kes Venemaal rohkearvuline on, oli eesti nõia peale väga tige).

Nõukogude Liidus oli omal ajal liikvel palju anekdoote sellest, kuidas Leniniga kohtunute arv pärast tema surma iga aastaga suureneb. Kuigi inimesed vananesid ja surid, rohkenes nende hulk, kes väitsid, et nad on Leninit tema eluajal näinud, temaga rääkinud. Keegi ju seda kontrollida ei saanud ja inimesed olid varmad niisugustest olematutest kohtumistest pajatama, arvates, et see neile kasu toob. Kuid anekdoote sellest, et keegi oleks Lenini voodis lamanud (noh, kui Krupskaja ja Inessa Armand välja arvata), ei olnud. Sellest ei juletud isegi mõelda.

Nüüd aga oli kogu seik lihtsalt väga koomiline puänt ühe kunagise suurriigi tõekspidamistele, Marilyn Kerro aga sellega kindlalt ajalukku sisenenud.

Postituvi eksitus

Murphy seadus: kui ümbrikule on kirjutatud Järve, siis on ilmselge vajadus see toimetada Kohtla-Järve suunas.

Igatahes jõudis mulle täna, 8. novembril kohale kaugelt maalt kuu aega tulnud Tallinnasse adresseeritud kiri, mille tagaküljel olev Tallinnasse saabumise tempel kandis kuupäeva 6. november ja selle kõrval olev Jõhvi kandekeskuse tempel oli dateeritud 7. novembriga.

Nähtavasti märgati Jõhvi kandekeskuses viga nii kähku, et suudeti sealt kiri Tallinnasse ülikiirelt tagasi toimetada. Mida mõtles aga selle sorteerija 6. novembril, et ta kirja Jõhvisse laskis viia, kes seda teab. Tõenäoliselt ajas teda segadusse mu perekonnanimi.

Aga võib-olla oli kõik hoopis teisiti?

PS Ma ei saa ka aru, kuidas oskab lennuposti kiri Austraaliast Tallinnasse tulla kuu aega - vanasti sai nädalaga kätte. Eelmine kiri tuli kahe nädalaga. Ja üle-eelmine oli teel olnud ligi kolm kuud.

Läheb suuremaks võtmiseks!

Käisin hommikul poes. Kassas sain tšekile lisaks uhiuue kampaania reklaamilehekese. Hakkasin seda alles kodus vaatama ja avastasin, et oleksin saanud kohe palju asju võtta. Vaadake ise:

Tekst siis: "Osta vähemalt 1 Leiburi Rösti sarja toode, esita kassas Äitah kaart ning võid võtta kontaktgrilli või võileivakarbi koos kotitäie Leiburi toodetega."

Mul küll on Aitäh, mitte Äitah kaart, aga igatahes järgmine kord, kui poodi lähen, ostan ühe Leiburi toote ja võtan kindlasti ka kotitäie tooteid veel. Või ostan kaks toodet ja võtan ühe juurde karbi ja kotitäie ning teise juurde selle grilli kah. Ja katsugu poepidajad mind vastupidises veenda, et võin võita, aga mitte niisama võtta - teen just nii, nagu nende endi antud lehekesel kirjas.

Ainult et kui kampaania kestel suuremaks võtmiseks läheb, võivad nii Leibur kui Maxima majandusliku põntsu saada.

40 aastat hiljem

Ühest unustatud sahtlist leidsin karbikese 1975. a toodetud papist klaasialustega. Kasutamata ja värvilustakad. Eesti Paberitööstuse toode. Toona maksis see karbitäis 95 kopikat.

Tundub, et neid on kõvasti üle poolesaja, võib-olla lausa sada. Üle lugema ei hakanud, aga kasutusele võtsin küll. Kõigest 40 aastat hiljem. Ilus vana asi. Puhas öko...

Vihmavarjuga WCs

Noh nii, nüüd on siis elus see kah tehtud - vihmavarjuga WCs käidud! Ei, ma ei saanud inspiratsiooni Tegelinski toredatest kempsujuttudest. Lihtsalt elu murdis eile sisse. Või ahviaasta oma ootamatustega.

Vesi hakkas WC laest tilkuma kella kahe paiku öösel. Ikka tilk ja tilk, nii umbes iga kümne sekundi järel. Keset lage, justkui oleks tahtnud täpselt potis istujale pähe tilkuda. Varsti oli tilkuvaid kohti mitu, tilkade sagedus pidev.

Ülaltnaabrit ei olnud kodus. Hommikul kella kuue paiku sain ta telefoniga kätte, lubas tulla, aga ei tulnud. Kell pool kümme helistasin uuesti, sest WCs sadas vihma ja köögi seinad ning must laik laes eritasid vett. Naaber tuli ja tunnistas, et viga on tema köögikraani tihendis. Keeras omal vee kuni parandamiseni kinni.

Mõnda aega veel tilkus. Aga vahepeal "vihma" ajal ei olnud häda andnud häbeneda - siis saigi vihmavarjuga WCs käidud. Sel oli päris hea külg: ajas naerma, olukorra ebameeldivustele vaatamata.

Internetist leidsin ka situatsioonile enam-vähem vastavad tualettruumi tähised. Tuleb vist kasutusele võtta.

Aga muidu on veebruar seni olnud hoogne ja heasoovlik. Isegi tuleviku suhtes kuidagi paljutõotav, kui väljapakutu korda läheb.

Läbipõlemine

TÕELINE SÄÄSTUPIRN. Tarbijakommentaar: ilgelt kaua pidas vastu, peaaegu kümme aastat muudkui venis ja venis.
Foto: aug 2015.

Täitsa nunnu!

Kui ma kuulen hõiskamist "oh kui nunnu!", siis pean alati hulk aega mõtlema, millest jutt käib või milles tegelikult asi. Sest näib, et minu jaoks tähendab sõna "nunnu" hoopis midagi muud, kui juba mõnda aega enamiku eesti keelt kõnelejate jaoks.

Minu nunnul, võiks öelda, on teiste omaga täpselt vastupidine tähendus. See on pärit lapsepõlvest, mil mäletan, et lastele ei räägitud mitte kaka- või sitahäda tegemisest, vaid nunnuhädast. Lapsed käisid nunnul, tahtsid nunnule, tegid nunnut. Ka selle tulemusel jäänud junn oli nunnu.

Nüüd leidsin guugeldades internetist ainult ühe nunnuhäda, seevastu aga tuhandeid rõõmuhõikeid, kui nunnu miski on. Huvitav, millal täpselt see tähendusvarjund nihkuma hakkas?

Väikese mõra minu teadmisse, et nunnu ikka ja üksnes nunnuhädaga seoses on, lõi küll millalgi, kui juba suurem laps olin, Oskar Lutsu näidend "Kapsapea", mida vist umbes 1954. aastast raadios pidevalt kuuldemängitati. Seal nutsid lapsed, et Pliuhkam viib nende nunnu ära.

Aga väikese armsa asja tähendusega, mida nunnule nüüd juba paarkümmend aastat külge on poogitud, ei haaku minu meelest ka "Kapsapea" nunnu, sest oli see ju suur põrakas peakapsas, mitte mingi väike armas asjake. EKSS väidab küll praegu, et nunnu käivat ka millegi v. kellegi armsalt ümmarguse kohta, ja toob just "Kapsapea" näite: "... käivad [lapsed] teist [= kapsapead] silitamas ja paitamas, ikka et: meie nunnu ja meie nunnu. O. Luts."

Veel on EKSS-i hinnangul nunnu miski, mida lastekeelselt öeldakse heldima panevalt kena ja armsa olendi v. eseme kohta, samuti vaikse, vempudeta inimese kohta.

Eesti etümoloogiasõnastik pakub aga veel tähendusi:
"nunnu : nunnu : nunnut 'kena ja armas olend v ese'; mrd 'väike olend v ese; väike puunõu'
● liivi ņūņa '(tütarlapse) rinnanibu'
soome nunnu 'nisa; lill'; mrd 'lutt'
Aunuse karjala ńuńńu 'peenis'
Lastekeelne läänemeresoome tüvi. Võib olla eri keeltes rööpselt kujunenud. Lähedase läänemeresoome tüve vasted on lüüdi ńüńü 'peenis' ja vepsa ńüńa 'poisi peenis'."

Nii et, mida siis ikka tegelikult mõeldakse, kui jutuajamistes või lehepealkirjades vaimustunult (ja lapsekeelselt või kohati infantiilselt)  kilgatakse jälle kord nunnut taga?

Illustratsiooniks panen siia kunagi väga populaarse Taani karikaturisti Herluf Bidstrupi (1912-1988) pildisarja "Meistriteos" (raamatust "Huumorit ja satiiri", 1963), mis kenasti kokku võtab, mis kellelegi meelest nunnu on.
- - -
EDIT: 15. juuli 2015. Lisan siia detaili oma blogi ühe püsilugeja fotost, mille ta tegi "peaaegu illustratsiooniks", kui talle ühel laadal reklaami nähes meenus see blogipostitus. Aitäh!

Kohv võiga ehk Patent rätsepmeister Kiirele

Viimasel ajal kirjutatakse palju sellest, et moes on juua kohvi võiga. Siis hakkavat kaal kolinal langema. Küll väitvat seda Los Angelese terviseeksperdid, kes soovitavad kohvile lisada supilusikatäis kookosõli ja teine supilusikatäis võid. Küll olevat see paleodieedi trendijook, mis on Austraalia kohvikutes juba ammu pakkumisel. Levinud olevat see ka LCHF toitumisel.

Lugedes neist uuskatsetustest on see kõik mulle vägagi tuttav ja kord ammu loetu põhjal tekkinud äratundmisrõõm paneb muigama, sest...

...tegelikult kirjeldas õliga kohvijoomist juba üks eesti kirjandusklassik päris kaua aega tagasi (1918. a), nii et vastava patendi võiks tagantjärele temale anda või rätsepmeister Kiire perekonnale. Mäletatavasti olid nii Jorh Aadniel kui ka tema isa ja punapäised vennad vibalikud. Eks soovi ju praegused võiga ja õliga kohvijoojad olla saledad, kõhnad, võimalikult vibalikud ja nii joovadki, vaatamata sellele, kas meeldib või ei meeldi.

Tänapäeval, mil enamik noori lugejaid, tundub mulle, otsivad teoste lühikokkuvõtteid internetist, võib-olla enam paljud ei mäleta ega tea, kuidas Venemaalt tagasi tulnud Toots rätsepmeistri perel külas käis, et kallist klassivenda üle hulga aja näha, ja mida talle siis juua pakuti.

Kirjeldus on põhjalik ja algab nii:

Ja mis nägu oli Toots seda kohvi juues:

Rohkemat saab kohvijoomisest õli ja võiga lugeda igati ontlikust raamatust: Oskar Luts "Suvi. Pildikesi noorpõlvest".
Lisatud pildid on kaadrid filmist "Suvi" (1976). Esimesel on rätsepmeistri käsi kohvi pakkumas, teisel Tootsi mängiv Aare Laanemets.

Poiste kool

Hästi ammu, 1973. a kirjutasin tollasele ajalehele Noorte Hääl alloleva loo. Täna on selle loo ühel tegelasel sünnipäev. Palju õnne!

Poiste kool

Maailm, kus nad elavad, on praktiliselt mõõtmatu, alates kuskilt tegelikust elust ning lõppedes fantaasiaküllaste tagamaadega.
Olen neid Mustamäel majaesisel tihtipeale vaadanud. Ikka kuidas suuremad väiksemaid utsitavad ja õpetavad ning enamasti paha peale minna ei lase. Endalgi poeg seal hulgas. Tuleb siis see väike liivahunnik (sest tegijal juhtub mõndagi) õhtul tuppa ja ütleb: “Aga mina sain täna Gustaviga (Alariga, Mardiga jne) tuttavaks. Ta õpetas mind palli hästi jalaga lööma (või näitas oma mänguautot või viskas liiva kaela või käis täna isaga Pirital)” kuidas just parajasti…
Mängivad näiteks suured poisid noamängu, kus maapinnale joonistatud ringist enesele “ruumi lõigatakse”. Pisemad tahavad ka.  Aga mis parata, nemad pole veel nö taskunoaealiseks saanud. Lapse kätte nuga ei anta. Puupulk kõlbab küll. Antaksegi siis neile puukilluke pihku, kohendatakse nende joonistatud rõngas ümarikumaks ja “noamäng” läheb lahti. See on üks tund poiste koolist.
Või siis jälle niimoodi:
“Kuhu sa lähed?”
“Vanaema andis mahlaraha.”
“Me tuleme ka…”
Käivad vandersellid kaupluses. See ju siin Mustamäel käepärases kauguses. Tulevad tagasi, mahlamärjad suud herilasi meelitamas. Siis meenub suuremale:
“Sa ei öelnudki aitäh!”
Ja väiksem vudib poe poole tagasi…
Või jalgpallitreening. Kuidas lüüa põlvega, peaga…
“Sina oled veel liiga väike, sina peaga veel ei saa.”
“Nii suur poiss peaks ikka jalgpalli oskama.”
“Aga sina kõlbad juba väravavahiks.” See on kõige väärtuslikum tunnustus.

Nii see poiste kool tegutseb. Asjalikult, omaenese tarkusest, mida ikka suuremalt väiksemale jagatakse. Mõnikord, kui riiuks läheb, antakse võmme ka. Aga viimastega on nii, et kui need riburada pidi kasvult eelviimaselt kõige väiksema pihta jõuavad, tuleb kõige vanem appi:
“Ära löö vähemaid!”
Jälle kord positiivne kogemus.
Kui kiiresti levib sõimusõna? Tuleb näiteks pesamuna tuppa ja kasutab peres seni ütlemata väljendit.
“Kuskohast sa seda kuulsid?”
“Arvo ütles.”
“See on rumal sõna. Niimoodi ei räägita.”
“Aga Arvo isa vist räägib nii, kust ta muidu kuulis?”
Pole parata. Tuleb vaid vaikselt selgitada, milles viga, või jutt kogunisti mujale viia, ehk unustab. Unustabki. Järgmise korrani.
See on negatiivne kogemus. Lapsed on nagu peeglid, millest ümberkaudsete elu paistab. Iseäranis terased on poiste silmad ja kõrvad. Ega asjata ütle inglise lastelaul, mis “Kirju-mirju” vahendusel meiegi mudilastel suus, nõnda:
“Millest küll tehtud on väikesed poisid?
Millest küll tehtud on väikesed poisid?
Tiigrist ja konnast ja kutsika hännast,
Vaat millest tehtud on väikesed poisid.”
Uus ja huvitav pannakse kohe tallele.
“Ema, mis auto see on?”
“Žiguli.”
Aga see? Oi-oi, vaata kui punane ja laiade ratastega!”
“Ma ei tea…”
“Kuidas sa ei tea? Nii suur, ja ei tea? Sina kohe ei jaga seda asja.”
Ja see “kõikejagaja” on alles, noh, ütleme, et nelja- ja pooleaastane. Kraanad olid tema jaoks kaelkirjakud juba siis, kui vanust vaid kaheks aastaks sättis, kolme ja pooleselt arvas ta heaks joonistada “laevat” ja “elikopter” ja veel palju muid asju, sest tehnikameel on ühel poisil vist küll kaasa sündinud.
Toapõrandal ujutas ta laevu ning liivakastis tegi liivalumesadu. Sest miks ei võiks suvel lund sadada?

Üleüldse elavad väikesed poisid ühel suurel Miksi- ja Mismaal.
Mis on ülehomse järel, kas eile või?
Millal päike magab?
Miks roosil on okkad?
Mis aeg on? Miks aega üles kirjutatakse? Kas Ajakirjandusmajas on ajakirjandajad?
Kas supelpääste päästab siis, kui ujud, ja vetelpääste siis, kui juba vee all oled?
Miksi- ja Mismaa poiste koolis kõigile küsimustele vastust ei saa. Siis peavad vastama täiskasvanud. Nii, et kõik selge ja arusaadav on. Siis sünnivad autoriteedid. Algul nõnda:
“Minu isa on kõige pikem” ja “Minu ema on kõige ilusam”, siis aga juba ka nii:
“Küll see poiss jookseb kiiresti” või “Tema on hästi tark”.

Maailm laieneb. Laieneb alates sellest ajast, mil need väiksed poisid mehesammuga ning liivaämbriga oma silmaga maailma “avastama” lähevad.

© Linda Järve. “Noorte Hääl” 14. juulil 1973.

Miski ei muutu, poiste koolid tegutsevad ikka - selle postituse avapildil on inglise kunstniku William E. Rochforti maal "Poisid" (2007).