Seitse aastat

Tänase seisuga olen seda blogi pidanud seitse aastat. Ja ülehomme on samasugune sünnipäev mu Sulekese blogil. Alustasin nendega üsna ühel ajal ja nüüd on asjad nii kaugel, et neis mõlemas saab lähikuudel ka tuhat postitust täis. Teemad ja  lugejaskond aga on neil täiesti erinevad.

Mõlemate puhul tuleb nüüd mõtelda, mis edasi saab. Kas pidada 1000. postitust piiriks, millest enam edasi ei lähe, või siiski jätkata? Kui jätkata, kas siis kaheksandalgi blogimisaastal samamoodi või midagi otsustavalt muutes?

Aga hetkel ma nende mõtetega tegelda veel eriti ei taha, sest ümmarguse suure numbrini on neis mõlemas siiski aega ja mu mõttelendu kipub ahendama talveune sündroom. Kuid see väärib küll mainimist, et blogimisaastate jooksul olen leidnud endale lugemiseks väga palju huvitavaid blogisid nii Eestis kui ka mujal ning avastanud hiiglama suurel hulgal põnevaid, koguni väga põnevaid inimesi, kes neid blogisid kirjutavad, pildistavad, joonistavad, kujundavad. Tänu neile on mu maailmapilt palju rikkamaks saanud.

Ning nüüd tuleb jälle iga sünnipäevaga seotud tähtis tänukoht: kõigile neile, kes siin käivad, loevad ja kaasa mõtlevad ning aeg-ajalt ka kommenteerivad, SUUR AITÄH! Tore, et te kõik olete olemas.

Pildiks on sedapuhku vana postkaart. Kes meist ei armastaks lilli...

Päevakajaliseks lauluks lisan siia aga midagi hoopis nukramat: 25. jaanuaril 68-aastasena surnud Demis Roussose kauni hüvastijätulaulu "Goodbye, My Love, Goodbye", mis minu noorusaastatel kõlas raadios ja kõikvõimalikes ajaviitekohtades ülisageli. Olime enam-vähem ühevanused, ta sündis 15. juunil 1946. Aga ma arvasin kogu aeg, et ta on minust palju vanem. Ei olnud, napilt noorem koguni. On tähenduslik, et tema lahkumise päeval otsustas ta kodumaa Kreeka ka oma senist poliitilis-majanduslikku suunda muuta, mis viib ei tea milleni...

Seda videot tasub vaadata päris lõpuni, kuigi laul ise varem otsa saab.

Valimisnänn, koduvisiidid ja töövestlused

Mõni päev tagasi vaatasin Postimehest valimiste eel jagatava nänni fotosid ja naersin, et jäta või valimistele minemata, sest ei ole mitte kelleltki nänni saanud. Mitte raasukestki. Korralikku pastakat oleks tegelikult lausa vaja. Aga ega piltideltki ühtki eriti head paistnud. Tuletikke kulub meil majapidamises ka palju. Aga ju peab ikka poe peale lootma.

Siis arutasime veel, et ühtki vali-mind-meest pole ka meie ukse taha sattunud. Palju aastaid tagasi ühtede kohalike valimiste ajal üks linnavalitsuse mees käis, aga siis ei olnud mul tahtmist temaga rääkida. Ja näe imet, justkui tellimise peale oli laupäeval korraga kaks valitavat meie trepikojas koduvisiitidel. Nänni neil polnud, ainult veidi erakonna teabematerjali, aga nendega, kes pikemalt juttu ajada tahtsid või küsimusi esitasid, rääkisid nad põhjalikult. Üks oli just see, keda oleme ehk niigi kavatsenud valida, aga seda me talle ütlema ei hakanud. Las talitab ja toimetab edasi, eks siis näe.

Nänn pole minu jaoks üldse oluline. Võin selle küll vastu võtta, aga oma valimiseelistusi ma selle põhjal ei tee.  Teabematerjale on põnev vaadata ja võrrelda. On küll nendegi seas üpris kentsakaid juhtumeid. Üks arstist kandideerija näiteks kasutab teabelehe võimalusi meeste terviseankeedi laialisaatmiseks. Mehed on esmalt liigutatud, et nende elundkonna probleemide vastu huvi tuntakse, aga kui selgub, et huvi on otseselt seotud valimisreklaamiga, siis ei tee see enam rõõmu.

Koduvisiidid pole iseenesest ka kuigi meeldivad, sest enamasti satub uksekell helisema just siis, kui miski muu pooleli või näiteks midagi pesemas oled. Aga seekordsete ringikäijate puhul imponeeris mulle see, et nad ei käinud tööajast, vaid oma laupäevasel vabal päeval. Pühapäeval, muide, oli neid korraks ka maja juures näha - ju siis jätkasid sealt, kust laupäeval pooleli jäid. Ja televisiooni võttegruppi neil ka kaasas polnud.

Üks mälestus tuli meelde. Nõukaaegsed valimised mu lapsepõlves. Ma ei olnud veel ise valimisealine, aga koolilastele anti ülesandeks viia valijate kodudesse laiali kutsed: postkaardimõõdus sedelikesed, enamasti punasel  poolel mingi propagandapildike, teisel küljel aga valimisjaoskonna aadress ja lahtioleku kellaaeg. Neid kutseid ei tohtinud postkasti panna, vaid pidi kodudes inimestele käest kätte andma. Pikka juttu seejuures ei aetud, sest lastel oli vaja ruttu see töö ära teha ja koju saada. Aga ükskord juhtus nii, et pidin tegema mitmekilomeetrise ringi oma kodust kaugel, mulle täiesti tundmatus piirkonnas ja nägin sellega päris palju vaeva. See kord, need majad ja tüübid, mida ja keda siis nägin, olid hiljem hulk aastaid külas mu õudusunenägudes.

Ei tea, kas nüüdisajal valimiseelseid koduvisiite tegevad vali-mind-mehed (ja -naised) oma ringkäike ka unes näevad. Meie kandis on suured majad, palju kortereid, vägev kilometraaž võib kokku tulla ja inimesi kohtab igasuguseid...

Poliitikutele võiks enne valimisi korraldada hoopistükkis kohustuslikud töövestlused. Niisugused, kus ei saaks õiendada selle kallal, mida teised on teinud või tegemata jätnud, ja kus ei lubataks kokku taevast ja maad. Poliitikud peaksid ju olema rahva teenrid. Töövestlustel räägiksid nad konkreetselt, mida teevad, mida lubavad ja kuidas seda teha kavatsevad. Kes asjaliku töövestlusega hakkama ei saa, see ei ole kandideerima sobiv.

Minu foto.

Eesti ajakirjanike esimene kongress

Esimene Eesti  ajakirjanike ülemaaline kongress toimus mais 1909. a Tallinnas raekoja saalis. Ajakirjanike Liidu asutamiseni jäi siis veel kümme aastat. Esimese kongressi ajendiks sai vajadus midagi ette võtta ajakirjanike endi heaolu kindlustamiseks, sest 1905. a ärevad ajad olid kindlustunde kõikuma löönud. Nii väitis mu vanaisa, kes sel kongressil osales, kakskümmend aastat hiljem, meenutades  seda koosolemist Eesti Ajakirjanike Liidu albumis "Õitsituled", XVII/1939, lk 71-72.

Raekoja saalis oli koos umbes 40 ajakirjanikku. "Postimeest" esindanud Jaan Tõnisson valiti kongressi juhatajaks. Peale "Postimehe" olid esindatud "Päevaleht", "Virulane", teised Tartu, Pärnu, Narva ja Kuressaare lehed, samuti "Ristirahva Pühapäevaleht". Praeguseni tuttavatest nimedest olid kohal dr Juhan Luiga, Jakob Mändmets, Eduard Hubel (Mait Metsanurk). Minu vanaisa esindas "Peterburi Teatajat".

Naisajakirjanikke osales neli. Külas oli ka kolm Soome ajakirjanike esindajat.

5-6 tundi kestnud töökoosolekul "rõhutati tuliste sõnadega, et ajakirjanikud, kes seni olid ainult oma kaaskodanike heaolu eest võidelnud, peaksid nüüdsest peale hakkama ka enda isiklikke vajadusi ja heaolu rohkem silmas pidama."

Töökoosoleku järel mindi banketile ühte tolle aja nooblimasse lokaali "Bade-Salongi" Kadriorus. Järgmisel päeval tehti aga ühine väljasõit Rannamõisa. Toreda detailina meenutas vanaisa, et sõit sai alguse tolleaegselt Heinaturult (praegune Vabaduse väljak) Jaani kiriku juures ja sõiduvahendiks oli "laisavanker" - omaaegne pikk vedruvanker, millega kohalikud härrased sõitsid tavaliselt Telliskopli ja Tallinna vahet. Omnibussi ja teisi mootorsõidukeid siis ju veel ei olnud.

Nii "Bade-Salongis" kui ka Rannamõisas tehti ühispilte, "Õitsituledes" on näha Rannamõisas tehtu, mille siia skännisin.

Vaata veel:
"Tallinna Teataja" algusaastad ehk Käbi ei kuku kännust kaugele
Õhtu vanaisaga.

Liivased rajad

Kui õues on libedavõitu, siis ma sinna eriti ei kipu. Kõndides on varbad  saabastes konksus, justkui püüdes klammerduda millessegi, mis saapataldade jaoks libe poleks.  Olen põlvkonnast, kelle jaoks libedale tänavale liiva puistamine loomulik oli. Viimastel aastatel liiva ei panda, vähemasti Tallinnas mitte.

Igal pool pole ka seda graniidipuru, mis kiiresti lume sisse vajub, et siis oma pealispinnale ikkagi libeda kihi jätta. Oi, kuidas ma seda graniidipuru ei salli. Nii et selle puudumine on pigem meeldiv. Kui see lumest välja sulab, siis torgib läbi saapataldade ja lõhub jalanõusid. Liiv oli parem.

Mõnel pool, kus ahjust või pliidi alt tuhka võeti, kasutati vanasti ka seda teede "liivatamiseks". Ja nii liiva kui ka tuha puhul olid majahoidjad ja kojamehed vanasti üsna hoolsad seda ära pühkima, kui see välja sulas.

Mingil ajal olid koristajad siiski oma hoolsuse minetanud ja linnas hakati kevaditi kaebama liivatuisu üle. Aga seda tuisku oli vaid lühikest aega ja selle ärahoidmise nimel mina küll libedaga mööda ebamugavaid teid komberdada ei taha. Nii et oleksin väga poolt, et liivatamine libedatele tänavatele tagasi tuleks.

Ei tea, kuidas teistes linnades on, kas ka liiv libedatelt tänavatelt keelatud või kadunud?

Näib siiski, et eelnevate põlvkondade liivatamise kogemus on hoopiski kadunud. Niisama, nagu ka välistreppide puhastamise kogemus. Viimaste puhul loodetakse ikka kojamehele, kui kojameest on, et küll tema teeb, ja ollakse valmis kukkuma, kui ta ei tee. Blogidestki olen viimasel ajal lugenud ohtratest kukkujatest. Mõnigi neist pahandab endaga tagantjärele, et jättis tee liivatamata. Nii näibki, et ega eelnenute kogemused maksa midagi. Alles siis oled targem, kui ise vopsu saad.

Illustratsioon: "Kojamees", O. Nettelgorsti ja V. Timi joonistus 20. saj algusest.

Kuidas mind postkontoris dresseeriti

Eile püüti mind postkontoris dresseerida. Läksin kaubanduskeskuse postkontorisse maksikirja järele. Sisenedes tundsin heameelt, et kedagi järjekorras polnud.

Kolmest teenindajakohast oli üks tühi, teises mässas teenindaja kassaaparaadiga, millel vist midagi viga oli, ja kolmandas, hiljuti juurdetehtus,  istus  igavlev tütarlaps. Küsisin temalt, kas ta annab kirju kätte. Ta kähvas: "Võtke järjekorranumber".

Tõepoolest, ma polnud pannud tähele, et teeninduskohtade juures kõrgusid numbritablood, mida mu varasematel sealkäikudel ei olnud. Ja kuna postkontoris parasjagu teenindatavaid polnud, ei põlenud ka tablootuled. Sissekäigu juures oli aga väike järjekorraautomaat.

Ütlesin vabandavalt, et kedagi ju pole, aga neiu nõudis uuesti järjekorranumbrit. Kuni ma sissekäigu juurde tagasi jõudsin automaadinuppu vajutama, sisenes kolm uut kundet, kes ilmselt teadsid automaadi olemasolust. Nii vajutasingi ma nuppu neljandana, ootasin ka järjekorras neljandana üle veerand tunni, enne kui oma kirja kätte sain.

Õnneks ei sattunud ma enam selle neiu juurde, sest teine teenindaja oli oma kassaaparaadi korda saanud.

Formaalselt ehk tegi too neiu kõike õigesti. Huvitav, kui minu asemel oleks olnud mõni tõsisema jalahädaga inimene, kas ka tema oleks tagasi sissepääsu juurde suunatud nuppu vajutama? Ja kas see nupp on selleks, et teenindajate tööd parandada siis, kui järjekorrad pikaks kipuvad, või loendada, kui palju tööd teenindaja teeb ehk mitut klienti teenindab?

Igatahes ebameeldiv tunne jäi sest käigust.

"Tallinna Teataja" algusaastad ehk Käbi ei kuku kännust kaugele

Üks sarnane episood minu ja mu vanaisa elust: me mõlemad oleme töötanud Tallinna lehes.

Vanaisa oli teise, mina neljanda põlvkonna tallinlane. Me ei ole teineteist näinud, sest ta suri enne mu sündimist. Oma elukutse valisin suuresti teadmise tõttu, et vanaisa oli ajakirjanik. Eile sattusin lugema tema meenutusi saja aasta taguse Tallinna elu kajastanud lehe kohta.

1909. a "peeti Tallinnas esimene Eesti ajakirjanike kongress, mis andis lehemeestele esimese tõuke ühiseks tegutsemiseks". Ka mu vanaisa osales sellel kongressil, mille järel suurimaks ühisettevõtteks kujunes "Tallinna Teataja" asutamine.

1910. a jaanuaris lahkus toimetuseliikmete ja väljaandja konflikti tagajärjel terves koosseisus ajalehe "Virulane" toimetus. Koos "Virulase" alaliste kaastöötajate-sõnumisaatjatega, kelle hulgas oli ka mu vanaisa, tekkis päevakorrale uue ajalehe asutamise mõte. Uue lehe ellukutsumiseks otsiti kõigepealt rahastajat.

Uue lehe mõtet hinges kandvate tööta jäänud lehemeeste kooskäimisekohaks kujunes trükitöösturi Mihkel Schifferi trükikoja kontoriruum Tallinnas, Rüütli 13. Mihkel Schiffer lubas trükkimise ja ruumide näol ka muud ainelist abi. Lehemehed astusid Eesti laenu- ja hoiuühisuse liikmeks ja võtsid igaüks 300 rubla laenu, mis nad uue lehe tegemisse investeerisid. Sularaha ja garantiiveksleid koguti ka koosolekutel, millest vanaisa oma mälestuses meenutab "Pandorini" seltsi ruumes toimunut.

"Tallinna Teataja" väljaandmiseks loodi osaühisus, mille osamaksu suurus oli 200 rubla. 13. veebruaril 1910 ilmus uue päevalehe "Tallinna Teataja" esimene number, vastutava toimetaja ja väljaandjana kirjutas sellele alla Johannes Reinthal.

Sel "Tallinna Teataja" asutamisajal oli mu vanaisa pere oma teise lapse ootel - lehe esiknumbri ilmumisest möödus veidi üle kuu, kui ilmale tuli minu isa.

Tsiteerin vanaisa kirjutatut: "Toimetuse töö oli jaotatud sääraselt, et kodumaa-osakond jäi vastutava toimetaja redigeerida, Venemaa sõnumeid ja päevakajasid kirjutas J. Mändmets, välismaa-osakond oli P. Olaki vilunud kätes, Ed. Hubel toimetas teatri, kunsti ja kirjanduse ala, A. Kampf - Tallinna sõnumeid, A. Veiler - tööliste elu ja nende ridade kirjutaja - kohtukoda. Peale selle pidid viimased kaks ka see-eest hoolitsema, et lehega kaasaskäiv "jutulisa" oleks alati täidetud huvitavate romaanidega."

Vanaisa kirjutatut tõendab ka lõiguke "Tallinna Teatajast" nr 1, 13. veebr 1910:

Praegusele lugejale on siit ehk kirjanikena tuttavad Jakob Mändmetsa ja Eduard Hubeli (Mait Metsanurga) nimed.

Internetist leidsin kirjandusmuuseumi foto "Tallinna Teataja" toimetusest, millel on lambi juures istumas ka mu siis alles üsna noor vanaisa, kelle nimi tol ajal oli veel Johan Kruberg (KM EKLA, B-181:2616).

Foto allikas: http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?image_id=4454&action=scan&hide_template=1

"Tallinna Teataja" juures hakkas "kohe ilmuma kolm korda nädalas "Tallinna Uudised", mille sisu moodustas "Tallinna Teatajast" võetud maarahva ellu puutuv materjal. /---/ "Tallinna Teataja" ja "Tallinna Uudiste" alaliste lugejate arv tõusis lühikese ajaga mitmele tuhandele, mis andis asjaalgatajaile julgust lehtede edasiarendamiseks. Nii hakati lehele kaasa andma igal laupäeval kunsti< ja kirjanduselisa "Külaline" ning kord kuus pilkelehte "Kaval Hans"."

Ja teinegi pilt (KM EKLA, B-181:2617). Kahjuks ei tunne ma siit peale vanaisa teisi nägupidi.

Foto allikas: http://krzwlive.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?image_id=4902&action=scan&hide_template=1

Keda asi huvitab, võib lugeda Juhan Kruustee artiklit "Lehemeeste esimesi ühisalgatusi" (Eesti Ajakirjanike Liidu album "Õitsituled" XVI/ 1938, lk 71-72; leitav ka DIGARIS).

Ja mis puutub siia pealkirjas mainitud käbi. Noh, kaudselt võiks ehk "Tallinna Teatajat" pidada "Õhtulehe" eelkäijaks ja "Õhtulehes" oli Tartu ülikooli ajakirjandust õppiva tudengina mu esimene praktikakoht 1968. a. Veel olin ma "Õhtulehe" toimetuses tööl enne selle tabloidistumist 1994-1999, küll mitte kohtukoja ja järjejutu valdkonnas, vaid juhatades põhiosa sellest ajast linna- ja majandusosakonda.

Vaata ka: Õhtu vanaisaga.

Sibula visadusega

Vana aasta päris viimastel päevadel oli üks sibul mu tagavarast otsustanud, et temast praelisandit ei saa: temal on kevad südames ja ta hakkab hoopis kasvama. Teinegi järgnes ta eeskujule.

Panin nad siis aknalauale kevadiselt kosuma ja mühisema. Ise mõtlesin, et niisugust sibula visadust võiks meil uuel aastal kõigil rohkem olla. Ka siis, kui mõni olukord juba täbarana tundub.

Nii ongi sibul mõnusalt roheline - tõeline rõõmsameelsuse eeskuju. Vitamiinipomm arvatavasti ka. Hea uue aasta alguse sümbol.

Jätsin vanal aastal siia blogisse kirjutamise katki jõuluajal. Selleks ajaks olin eelmisel aastal teinud 100 postitust ja see tundus kena ümmarguse numbrina. Aga toredat juhtus aasta lõpupäevalgi. Näärinoor vahetas mu vana arvuti uuema vastu, kuigi ka see uus on kasutatud arvuti. Aga vanaga võrreldes on tal mitu eelist. Nii kirjutasingi vanasse viimased sõnad: "Aitäh, armas arvuti!".

Sestap siis uuel aastal uue hooga!