Antony and the Johnsons "Cut the World"

Mustvalge ja aegluubis = armastus esimesest silmapilgust! :)





Eile käisin Emmakese juures koos Issakesega istumas ja veini joomas.
Söötsid ja jootsid ja keskööl koju ka saatsid (vastasmajja küll lihtsalt, aga ikkagi!),
nii et mul on super vanemad ikka :D
Väga lõbus ja tore oli kõigil ja ka hommik oli tore, sest mu arukas Issake oli ostnud suure pudelitäie mineraalvett, mille me veinidele otsa kaanisime...

Meist hakkavad võibolla veel Inimesed saama!?
:)

Kusjuures mul on üliveider komme pärast kõige suuremaid pidusid ärgata kolm-neli tundi peale magama vajumist... Nii 15 aastat tagasi kuulusid sellised üksildased (absoluutselt kõik kaaspiduslised magasid alati veel väga palju tunde!) hommikud kassiahastusele... Aga täna oli hoopis laulujorisemise isu, kui ma (uue kella järgi kell 5) ärkasin - ja see laul kummitas.


---

Heh, ma ei hakka uut postitust tegema, lisan siia.

Hakkasin ühe Sheryl Crow albumi sõnu endale Internetist välja kirjutama. 
Esimese laulu esimene rida on, nagu välja tuleb: "I woke up and called this morning" - mina olen seda aastaid laulnud: "I woke up in car this morning" :D 
Huvitav, mis põnevaid möödalaulmisi ma veel avastan! :D

Mi-mi-mi... mina olen nii üllatunud!

Ärkasin normaalsel ajal, 6.30... aga kui aru sain, et pole tööpäev, siis keerasin end voodi sooja lohku tagasi ja magasin... kella 11-ni!

Ma ei oska mitte kunagi mitte midagi peale hakata päevaga, mis nii hilja algab.
Olen juhmistatud, "stupified" nagu Harry Potteri raamatus.

Kell 11 ärkasin ka mitte ise vaid selle peale, et VT tuli küsima minu arvamust selle kohta, kas ta peaks ühiskonnaõpetuses õppima 2 lehekülge, nagu õpetaja tunnis kodus teha jättis, või 3 lehekülge, nagu on sisevõrgus. Mina ütlesin, et õppigu 3, sest teemad on seotud.

Väsinud olin vist sellest, et käisin eile lõpuks oma sõbranje Pisikest Printsi imetlemas. Huh - nii armas väikemees oli! Ta hakkas pahaselt kägisema mingil hetkel, ma võtsin tema jalalabad oma pihku ja silitasin pealtpoolt pöidlaga ja teise käega paitasin ta pead, lagipeast üle lauba - ja ta jäi uuesti magama. Tundsin end nii uhkesti nagu beebilausuja :)


Ja nüüd loen lehte ja selgub, et Tõnu Õnnepalu hiljuti LR's ilmunud "Lõpetuse ingel" müüdi 1,5 nädalaga läbi! Eee... ma ka plaanisin seda osta, ootasin seda va pensionipäeva :D.
Pooleteise nädalaga! Wow! Ta on küllap ise ka väga meeldivalt üllatunud :)


*
Pealkirjast.
Kui VT oli nii kahe-kolme eluaasta vahel, tõi peretuttav meie koju esimese üllatusmuna.
Koorisime selle paberist välja, tegime šokolaadimuna katki ja avasime kollase plastmassmuna, kust tuli mingi lelu. VT ei puudutanud midagi, pani käed lõua all kokku ja tunnistas: "Mina olen NII ÜLLATUNUD!" :D

Ma ei tea, kust ma selle pildi sain... sri!

Võrratud vurrulised / Kassipildid

Tegi pahandust ja ise möirgab naerda... :p

Pai kiisu! Tema ei möirga.

Tubane Turts - tema ei taha jalutada!

Omadega purgis!

Kass ja üks soe ja pehme pepu

Kass ja hiir

Kass ja tema troon

Kass alati on tubli mees, ei ühtki tööd ta põlga :D

Kassid omavahel...

Kassid omavahel vol 2

Kassipaar

Kassipaar vol 2

Ronivad

Kõik pildid lehelt izismile.com

Naine, kellel oli saladus

Mu isa on ikka mõnus: kui venna neljaliikmeline pere temaga koos elas, nautis ta tähelepanu ja saginat ja eriti seda, kuidas väike Maša teda armastas ja esimese käiguna pärast ärkamist tema voodisse puges - Issake oli ka varajane ärkaja, kuid et ta ei tahtnud krabistama hakata, siis ta luges voodis raamatut, kuni oli aeg tuli pliidi alla teha.
Nüüd aga naudib ta üksindust ja on rahul, et saab kasvõi terve tööpäeva ühtejutti segamatult oma asjade kallal nokitseda. Win-win! Teda on võimatu mitte rahuldada :D

- izismile.com -

Rääkisime eile VT'ga zombidest ja sarjast Elavad Surnud (ta ütles, et selles sarjas pole libasurnuid mitte kordagi zombideks nimetatud) ja mulle meenus, et lugesin kusagilt, et üks mees oli oma lemmiktegelase surmasaamisest selles telesarjas nii nördinud, et ta lasi taevakanalite lepingu lõpetada ja lapsed jäid pettunult tühja telekat passima. Mõtisklesin: "Aga kust ma seda lugeda võisin...? Äkki lehelt Fuck My Life?"
Kohe, kui olin "fuck" öelnud, hakkas VT end judistama ja tõrjuvalt kätega vehkima, ning kui olin lõpetanud, protesteeris: "Ewww!... I DON'T WANNA fuck it!"

- izismile.com -

Nüüd, kus ilmad on hakanud soojemaks minema, hakkan mina jälle väikesi jalutuskäike tegema. Olen märganud, et kui kõnnin nii, et ümbrust ei uuri ja olen oma pähe vajunud, silmad küll lahti, kuid suund on sissepoole ja tunnen end väga eneses kohal olevana, siis avastan sageli mõne mehe mind ainiti jälgimas, nii et on näha, et ta on seda juba mõnda aega teinud.

Olen mõelnud, et huvitav, milline ma niimoodi välja paistan ja mis see on, mis mind märgatavaks teeb? Enesega rahus olemine? Mis kena maailm see on, kus jalutaja mõtted viibivad? Või müstifikatsioon: inimene, kes kõnnib, on juba kohal - kuidas?

Aga täiesti võimalik, et mehed vahivad naisi kogu aeg, ainult et varjatumalt, kuid pärani silmi unistajat võib vahelejäämist kartmata hoolikamalt uurida.

Ma niisama...
:)

Ingliskeelsed naljad

Mõned neist on tõlkimatud, mõned kõlavad inglise keeles kuidagi kohasemalt, mõni on täiesti tõlgitav, aga las jääb!, ühe tõlgin :)

Minu lemmik! :)

Tahtsin sulle heita vihase pilgu..., aga siis nägin, et sul juba on üks.

"Rääkige meile oma taustast."

"Oma taustast? Hmm, noh, see on valge sein."

Armastus käib akna kaudu

- pinterest -

VT'l on lemmik-klassivend, kes on talle jõuludeks ja sõbrapäevaks kingitusi teinud ja kellega ta talvevaheajal teatris käis. Nad on hästi läbi saanud esimesest klassist peale ja me oleme mõned aastad tagasi sageli naljatanud, et nad on 'paar', ja VT on algklassides lustlikult tema peal 'naiselikke nippe' katsetanud, aga nüüd, kus vanus päriselt tasapisi romantikat lubama hakkab, on VT tagasi tõmbunud ja talle teeb tuska, et ta ei oska poisile öelda, et "Me oleme ju lihtsalt sõbrad, eks!"

Mina soovitan ikka kõik ausalt ära rääkida ja seda hästi soojalt öelda, aga VT ütleb, et ma ei tunne seda poissi ja sellest tuleb tüli, kui ta nii ütleb.
Mina ei usu, aga noh...

Igatahes rääkis see poiss hiljuti ühele klassivennale välja, et nad kingitusi vahetasid ja kahekesi teatris käisid ja see poiss rääkis omakorda Kõigile edasi.
Tüdrukud olid põnevil ja küsisid, et kas see tõesti oli nii ja kas nad Poisiga 'käivad'?
VT maigutas natuke aega suud ja vastas tusaselt: "Ju siis!"
:D

Tüdrukud teavad, et VT räägib mulle igasuguseid asju, mida nemad oma emadele ei räägiks ja eks nad siis küsisid suure põnevusega, et kas VT ema teab, et ta Poisiga niimoodi suhtleb?
VT ütles, et teab.
Tüdrukud küsisid nüüd, kas ema tõesti lubas tal niisama lihtsalt Poisiga kahekesi teatrisse minna?
Selle peale ütles VT tõsiselt: "Ei, seda ma talle küll ei öelnud - ma sidusin voodiriietest köie ja käisin akna kaudu!"
:D

Küll see minu Väike Tüdruk on ikka naljakas :)

Üks mõte

"The cause of the world-wide consumption of hashish, opium, wine, and tobacco, lies not in the taste, nor in any pleasure, recreation, or mirth they afford, but simply in man’s need to hide from himself the demands of conscience."

Lev Tolstoi 

Allikas: Brain Pickings

Lev Tolstoi arvab, et psühhoaktiivseid aineid (alkohol, tubakas, hašiš, oopium, eeter jpm) kasutab inimene mitte nende maitse või sellest saadava naudingu pärast, vaid lihtsalt selleks, et oma südametunnistuse eest mõneks ajaks pakku pääseda.

Mulle on see mõte sümpaatne...
Väljendasin seda kord kanepist rääkides: et minu vähesed vaatlusandmed lubavad arvata, et kanep meelitab inimest, kes teab, et ta peaks tublim olema, aga kes ei viitsi. Üks asi on päevad läbi arvutimänge mängida ja ennast salaja läbikukkunuks pidada - teine asi on pea paksuks tõmmata ja siis rahulikult seinamaali jõllitada tundide kaupa. Kanep võtab ära isu midagigi teha, kuid mis veelgi tähtsam - võtab ära südametunnistuspiinad selle pärast, et oled täiskasvanud inimene, aga ikka tahaks ainult puhata ja mängida. Need südametunnistuspiinad aga on väga kohased :)  Ikka tuleb võimalust mööda tubli olla! :)

- izismile.com -

Aeg

Millegipärast olin arvamusel, et kella keeratakse koolivaheaja viimasel ööl enne pühapäeva. Seega keerasime juba laupäeva õhtul VT lauakellal ja telefonil aja tunnikese võrra edasi. Õnneks tuli eile pärastlõunal välja, et 'meie ajad' erinevad... - minu arvuti ja telefon muudavad ise aja õigeks, Mehel samuti.

Võiks arvata, et mulle, kes ma muutusi sugugi ei armasta, on kellakeeramine ülimalt ebameeldiv. Tegelikult ei loksuta see mind karvavõrdki, sest minu ööd ja uned sõltuvad nagunii niivõrd suurel määral eelnevatest ja järgnevatest päevadest ja minu une võivad viia kõige tühisemadki asjad, mille puhul ma ei tea, et ma neist isegi mõelnud oleks - muretsemisest rääkimata. Nii et minu unetsükkel on niikuinii alati sinka-vonka ja see ühe tunni kusagile keeramine on minu jaoks kökimöki.
:)

Niisama

Ma tean inimesi, kes on head ja targad ilma dramaatilisi ja traumaatilisi elusündmusi läbi elamatagi...
Imetlen neid...

Minu avaram pilk on tulnud alles kurbadest kogemustest, kui olen tahtnud kuraasikalt läbi metsa uhada, ja olen siis tegelikkuses tihnikusse kinni, rapsima jäänud :D

Hiljuti helistas mulle noormees, kes tegeles Dormeo värginduste kaelamäärimisega...
Ja kuigi see kõik oli mõttetu ja tüütu, kiitsin ma seda poissi mõttes, et ta vähemalt püüab, mitte ei leia lihtsalt, et ta on liiga hea töö jaoks, mille jaoks piisab pisukesest koolitusest.

Pean mehelikuks seda, et inimene püüab siiski leiva lauale tuua, ka siis, kui amet pälvib ninakirtsutamise enam vähem kõigi silmis.

Olen sama mõelnud nende noorte kohta, kes kaubanduskeskustes elektrit ja internetti pähe püüavad määrida: et see on kohutavalt tüütu mulle kui poe kliendile, kuid noormehed on väga tublid, sest nad püüavad täita oma ürgset leiva lauale toomise kohustust. Kui oskusi parema töö jaoks pole, siis tehakse halvema mainega tööd ja kõik. Kui ei meeldi, siis haritakse ennast. Aga noorte meeste puhul tunnen, et mida iganes tööd nad teevad - tublid on! Väga tublid. Nii lihtne oleks emme rahakoti ääres kräunuda, kuni doktorikraad käes. (Eee... tegelikult see ka ilmselt lihtne pole :D)

...
Ma magan jälle mühinal...
Nii et tõesti oli Õe pulm see, mis mu uneajast pool maha kaksas.
Miks? - Mul pole küll kõige õrnematki aimu.
Empaatia lihtsalt? Õe pingele kaasa elamine, kuigi ta on teiselpool maakera?
Võimalik!

Igatahes nüüd on kõik möödas ja magan jälle nagu paks notsukene :)

It works!

Paistab, et peenra kohal twerkimine tõesti aitab - valge sinep ja miski kress ajasid juba esimesed libled mullast välja :) - nii vara ei oodanudki, arvasin, et neli päeva ikka läheb muutusteta...
Aga kevad on käes ja taimed tahavad kasvada... :)

VT on nii rõõmus meie peenra üle... Kõik on nii tore! :)

3 luuletust Elo-Mall Toometilt

***

Ma vihkan surma sest ta lahutab meid ükskord

Võibolla annab nelikümmend aastat

Ja siis on kõik ja ta ei hooli sellest

Et elu isegi meid lahutas

Ma vihkan surma sest tal pole üldse nime

Ja sinu nimi voolab minu veres

Ja tema minu vere jahutab

Ei ma ei jäta sind need ainsad jäänud aastad

Kui veri voolab alles palavana

Ei reeda sind ma hoian sind ma luban

Ma luban et ma suren elavana

***

- FB: Faerie Magazine -

***

Ma ei jõua

Läbi varakevade ja suve

Läbi puude ja mesilaste

Vastu maad

Enam tulla

Ma ei jõua

Läbi hilissügise ja talve

Läbi turvalise pimeduse

Sooja

Enam tulla

Tühi lärm

Külm

Võõrad inimesed

Ma ei näe

Ma ei tule

Ma ei jõua enam

***

- Izismile.com -

***

Kas poleks targem kui sa läheksid nüüd pakku

Sest juba mitu kevadet

Sa iialgi ei õitse enam

Ma olen kevadelgi soe

Ma hoian õisi külmast

Ja sul ei ole neid ja mul ei ole külma

Ma sinust kaugemale hoiaks

Elo-Mall Toomet,

kogust "Nagu ei kusagil mujal"

Viljakustantsud

Lõpuks ometi saime seemned mulda!
Esialgu panime seemuskid jõuluteemalistesse papist joogitopsidesse, aga mõtleme, et võibolla järgmisel korral paneme mulla ja seemned tühja munakoore sisse ja siis koos koorega sellele rohelisele alusele, mis on omakorda mulda kenasti täis... Aga võibolla ei meeldi see taimedele, sest õhku on sellises mullas vähe...
See roheline alus käis tegelikult hamstripuuri alla.

Hetkel on kõik väga ligadi-logadi ja läbimõtlemata.

 Aga VT tundis sellest ettevõtmisest nii suurt rõõmu, et kena kohe vaadata :)
Minul tegelikult pole taimede peale kätt, kurb küll.
Ma vist uputan nad... mulle tundub alati, et muld on kuiv ja lehetipud longus ja tuleb panna vett - kuni nad siis mädanema hakkavad... või midagi.


Igatahes - täna hommikul, kui VT minu tuppa oma šokolaadi järele tuli, sööstis ta kohe meie 'peenra' juurde, et kas midagi on juba tõusnud?

Mina naljatasin: "Kas sa siis Totoro-filmi ei mäleta? Tuleb oodata täiskuud ja siis peenra kohal seda allakummardamise ja käte ülestõstmise tantsu teha!"

VT oli sellest heast mõttest vaimustuses :D
ta hakkas kohe Totoro-viljakustantsu tantsima.

Siis mõtles: "Mida ma veel teie heaks teha saan? - Twerkida!"
Keeraski taguotsa peenra kohale ja twerkis natuke aega :D

Siis - gangnam style! Mina lõkerdan nagu pöörane.

Viimane etapp oli striptiis, aga siis naeris VT ka juba nii, et tantsust ei tulnud midagi välja.

Igatahes oleme meie nüüd kõik endast oleneva teinud ja jääme huviga esimesi liblesid ootama :D

Luuletus

uni nägi mind

kui ma magasin

tekialune alastisoe

ja nägin ühte teist und

uni kõhkles hetke

otsustas mind mitte häirida

ja läks ära

siis ma ärkasin

ega teadnud et ta käis

mõtlesin ainult

et pole seda und 

enam ammu näinud

K-luule 

"Sirp" 08.09.2006

- fb -

JEAN-CLAUDE GRUMBERG "Vaba tsoon"

1940. aasta relvarahuga jagati Prantsusmaa kaheks: põhjaosa jäi Saksa okupatsiooni alla, lõunas asus nn vaba tsoon valitsuse peakorteriga Vichys. Selline olukord kestis 1942. aasta novembrini, mil sakslased okupeerisid kogu Prantsusmaa.
- tõlkija märkus -

Juudiperekond sõidab vabasse tsooni pakku. Nad saavad kohalikule perele kuuluva logu korteri. Kumbki pool ei tee nende saabumisest suurt draamat. Ollakse asjalikud. Pole mingeid dramaatilisi dia- ja monolooge nagu Shakespeare'il. Tegeldakse tavalise elu pisiasjadega. Eks juudid on ettevõtlikud ja nende pea lõikab. Kes hakkab nälja vältimiseks voodilinadest päevasärke õmblema, kes raha eest surnupalveid lugema...

Järjest raskemaks läheb, kas pole? Hinnad kogu aeg tõusevad. Ainult meie elu hind langeb, kas pole? (Naerab.)

Kohalikud sandarmid käivad neid kord otsimas, kuid esiteks on suuremal osal pereliikmetest uue nimega paberid - ainult ämmamamma on paberiteta ja natuke napakas, nii et teda tuleb küll peita, sest ta kipub jonni pärast jidišit rääkima - ja pealegi hoiatatakse neid ette, nii et rahvas paneb jooksuga, ämmamammat kaasa lohistades, metsa pakku. Ja ega võimuesindajatel pole ka mingit isu vaevatud inimesi kimbutada, nii et kedagi eest leidmata raporteerivad nad, et mingeid juute ei leidunud.

See pere jõuab sõja lõppemise ära oodata. Nüüd tuleb püüda kohaneda muutunud maailmas. Erilist vaimustust see inimestes ei tekita - ollakse murelikud ja väsinud.

JEAN-CLAUDE GRUMBERG "Õmblustöökoda"

Nonii, järgmine näidend!

Prantsusmaa aastatel 1945 - 1952.

Seekord lastakse meid õmblustöökoja käsitsi õmblejate/viimistlejate töötuppa, kus rõivaste kallal nokitseb kuus naisterahvast. Aeg-ajalt on näha ka juhatajat - juut LEONi, kes tegeleb arvete, majandamise ja logistikaga. Tema naine HELENE aga tegeleb õmblejate juhendamisega ja personaliküsimustega.

Kui näidendit lugeda, siis tundub, et muud siin polegi, kui õmblejannade-tõmblejannade omavahelised nägelused, naljatamised ja muu tühijutt. Samal ajal aga tuleb pisikestest kõrvalistest vihjetest ja tegevustest välja ajastule omane traagika: kadunud mehed, koonduslaagrid, nälg, kvaliteetse materjali puudus, ebavõrdsus, töökäte vähesus, isata lapsed, koduta mehed... See kõik on pea-aegu varjatud, pealt paistavad naljad ja nägelused, aga allhoovused pääsevad ka kenasti mõjule. Väga hästi tehtud!

Katked:

Üks naine nutab ja teine lohutab:

"Noh, nuta siis, sõbrake, siis pissid vähem!"

*

MARIE /küsib Gisele'ilt/: Mida te tahate, et teie tütred hiljem teeksid?
MIMI: (Simone'ile ja Marie'le, moka otsast): Litsi lööksid, muidugi!
GISELE: Teate, ma ei taha viriseda, aga mulle ei meeldiks, kui nad peaksid nagu mina terve jumala päeva niiti nõela taha ajama. Ma palun väga vabandust, aga ma ütlen, mida mõtlen: see ei ole kuigi huvitav elu... Mulle meeldiks palju rohkem, kui nad masinaga õmblema õpiksid. Ei väsi nii ära, makstakse rohkem ja see on ju huvitavam töö, kas pole?
PROUA LAURENCE: Masinõmblejaks? See on meeste töö!
GISELE: Seal, kus ma varem töötasin, õmblesid masinatega nii mehed kui ka naised.
PROUA LAURENCE (kordab kangekaelselt): See on meeste töö.
MIMI: Miks? Kas pedaalile peab munadega vajutama või?

*

Õmblustuppa tuleb tellija, kes karjub, et lubatud pintsakud pole kohal, need mis on, ei istu hästi ja kõik on nr 40 suurusega, kui vaja oleks loomulikult kõiki suurusi.

Õmblustöökoja juhataja LEON karjub vastu, et saadetud uuest kunstmaterjalist pole võimalik korralikke asju välja lõigata ja kui seda triikida, siis läheb see kõvaks ja hakkab läikima ja kui selline pintsak selga panna, siis keerduvadki käised selja taha ja nööpaugud hargnevad üles. Lisaks on äsja selgunud, et üks õmblejatest ei tule, kuna ta on haigeks jäänud ja nende triikija keeldub reedeti üle poole seitsme tööle jäämast, kuna tal on kommunistide koosolek.

Tellija karjub, et ka tema töötajad haigestuvad ja käivad ametiasutustes sõjas kadunud mehi otsimas ja peretoetusi taotlemas, ka nende lapsed haigestuvad jne, aga ta ikka püüab klientide soovid ja oma lubadused täita.

LEON (karjub HELENE'ile): Mida sa ootad? Helista, lase kuulutus lehte panna: otsitakse kvalifitseeritud õmblejat viimistlustöödeks, ilma pereta, ilma lasteta, kes ei oleks lesk, ei ole abielus, ei ole lahutatud, ei tee poliitikat ja on hea tervise juures. /.../

Hmmjaa!

Seda näidendit on isegi Eestis mängitud, aastal 2005 Eesti Draamateatris, lavastaja oli Kadi Tudre.

Õe 'värsked' sugulased...

Üks suur ja õnnelik pere :)

Mu õeke näeb siin välja nagu haldjas... :)

JEAN-CLAUDE GRUMBERG "Dreyfus..."

Hmm, hakkasin seda kolme näidendit sisaldavat raamatut lugema täiesti huvitult. VT sai selle kusagilt ja mulle ei meeldi lugemata raamatuid suurde riiulisse toppida. Lugemata raamatu koht on öökapil. Nii et puhtast kohusetundest võtsin selle kätte.

Aga esimene näidend meeldis mulle küll väga!

Sündmused leiavad aset 1930. aasta kandis, mingis Poola väikelinnas. Loo keskmes on juudi harrastusteatritrupi liikmed, kes püüavad lavastada ja esitada lugu Dreyfusi afäärist (Dreyfus oli Prantsuse sõjaväelane, keda alusetult süüdistati riigireetmises /1895. a kandis/ - paljude tolleaegsete kultuuriinimeste meelest ainult selle pärast, et ta oli juut - keegi ei kaitse juuti ja kõigil on hea meel, et "omad inimesed" jäetakse rahule - ning hiljem selgus, et riigisaladusi müüs tõepoolest hoopis keegi teine - oli vist nii?) ja sellest, kuidas tollases Euroopas hakkas (taas) pead tõstma juudivaenulikkus.

Nojaa.

Näitetrupi liikmed, neid on kuus, kemplevad omavahel. Dreyfus/MICHEL ei saa paatost täis sõnavõttudega hakkama. Ta on intelligent, rahulik inimene - fraasid kodumaa lipu ja armee armastamisest kõlavad tema suus tuhmilt ja kahtlevalt. Dreyfus pole talle sümpaatne. Ta ei taha seista õlad taga, rind ees ja neid piinlikult kõlavaid fraase lausuda. Vaidlevad...

MICHEL: Miks ta siis kapteniks hakkas, ilusa vormi pärast või? Ei, ei, vere maitse, vere maitse...! See sinu Dreyfus oli lihtsalt hull...
MIRJAM: Ei olnud. Ta lihtsalt armastas oma maad ja armeed...
MICHEL: Jaa-jaa, just seda ma räägingi: hull...

Lavastajat/MAURICE'i ajab kõige rohkem närvi kõige kogenum trupiliige ARNOLD, kes käib ja õpetab ja kelle arvamusavaldustel pole otsa ega äärt - veel tüütum on see, et kui teised on soliidsed, siis tema on selline... lärmakas ja paljusõnaline.

Sellegipoolest on nende irooniline kemplemine huvitav ja mõnus, väga usutav ja loomulik!
Näiteks...
Vanemad trupiliikmed ja armsamad, ARNOLD ja ZINA värvivad dekoratsioone ja vaidlevad...

ZINA (jätab töö pooleli ja mõtiskleb): Üks väike asi on veel, millest ma aru ei saa...
ARNOLD: Üksainus?
ZINA: Ma olen näidendi mitu korda läbi lugenud, ma olen osalenud paljudes proovides ja ometi...
ARNOLD (jätab ka värvimise pooleli): Ja ometi? Noh, lase tulla, ma tahan juba rutem teada saada, mis võis sulle sinu legendaarse taiplikkuse juures arusaamatuks jääda!

Asi, mis Zina pead vaevas oli see: midagi see Dreyfus pidi ometigi tegema, et talle kallale tuldi. Kunagi pidi ta inimesed ikkagi enda vastu keerama millegagi. Reetmises ta jah, süüdi polnud, aga milleski siiski. Pole ju võimalik, et talle ainult juut olemise pärast kallale tuldi - kui asi oleks olnud nii, poleks tal olnud võimalik sõjaväelist karjääri üldse tehagi!

Ja eks see küsimus vaevab kõiki juute ja mõtlejaid - mis see on, millega juudid läbi tuhandete aastate on rahvaste pahameele enda peale tõmmanud. Tuhandeid aastaid on neid siit-sealt välja aetud. Miks? Kas nad tegid midagi halba? Millal ja mida? Põhjus peab ju olema! Ei?



Siis aga juhtub selline asi, et kohaliku lihuniku naisel leitakse olevat armuafäär lihuniku abilisega. ARNOLD satub paanikasse - tema meelest kütavad mehed end nüüd üles ja tahavad kellelegi kätte maksta. Kuna naiste ja abitööliste kimbutamisel on hind, mida mehed maksta ei taha, on juudid alati olnud selleks käepäraseks patuoinaks nagu Dreyfus omal ajal. Teised ütlevad Arnoldile, et ta on peast soe. Arnold aga näeb igas asjas - näiteks selles, et linnarahvas laulab tänavatel kristlikke laule - märki sellest, et olukord kisub juutide jaoks teravaks.

Ja ei lähegi palju aega, kui uksele koputavad kaklushimulised mehed.
Kuigi mitte keegi peale Arnoldi seda uskuda ei suuda, lähebki rüsinaks.

Vähemalt see hea asi juhtub, et Dreyfus/MICHEL leiab oma hääle, mis sobib loosungite hüüdmiseks :D... vehib seal, munder seljas, oma mängumõõgaga :D ja lubab suurtükitulega tervitada järgmisi kakukulle :D

Kuid trupp laguneb. Kolm kuuest näitlejast sõidab mujale elama. MICHEL ja MIRJAM Berliini - nad on kindlad, et seal on turvaline, kuna alles paarkümmed aastat tagasi said sakslased sõjas pähe; pole usutav, et nad uuesti sõdima tahaksid hakata. Ja üks sõidab suuremasse Poola linna ja hakkab kommunistiks. Nad usuvad helgema tuleviku saabumisse, loodavad selle peale; selle lootusrikka tooniga lõppeb näidend - lugeja aga teab, et õudused nende jaoks alles algavad.

---

Raamatus on veel kaks näidendit, aga neist koos kirjutada läheks pikaks... ja muidugi - ma pole neid veel lugenud ka :D

---

Alati on rõõm õppida uusi sõnu:

ŠA - "tasa!" jidiši k
OMEIN - nii hääldub jidišis "aamen"
KOL NIDRE - "suure lepituspäeva" kõige tähtsam palve, millega (üks kord aastas) tühistatakse kõik mõtlematult antud lubadused.  :D - võimas!

Facebook on minust targematele

Eks te ju teate, et Facebookis on videosid, mis ise mängimist alustavad, kui te oma uudistevoogu allapoole rullides nendeni jõuate?

Saatsin eile mitu minikirja FB messengeri kaudu ja jäin oma messengeris vaatama üht mehenime - et mis sõnumeid ma küll temaga vahetanud olen? Klõpsasin tema peal ja sain aru, et see on mu lapsepõlvesõbranna mees. Neil oli ühine konto, kuid siis tegi too sõbranna endale eraldi profiili, kuid kuna olime vana alt sõnumeid vahetanud, jäi see mulle sinna messengeri alles, kuid profiili nimi oli muutunud (enne oli, ütleme - Kati ja Mati, nüüd oli, ütleme - Metsamees Mati).

Ja selle mehe lehel oli esimeseks asjaks video, mis hakkas mängima. Jäin seda vaatama ja - seal peksis üks must mutt julmalt umbes kaheaastast tüdrukut, kes näoli vaibal lamas ja kui mutt talle jalaga selga astus ja teine jalg õhus end jõnksutas, et survet suurendada, ei teinud tüdruk häältki.

Oeh! Miiiiiiiks ma jäin seda vaatama?
Oli ju selge, et 'õnnelik lõpp' jääb tulemata.


Püüdsin edasi lugeda suurepärase blogi (Väike Sinine Puuduolek) arhiivi, aga kogu aeg tuli nutt peale  ja need sundmälestused nähtust, ja lõpuks ma kutsusin VT ennast lohutama... Kui armas, et ta on alati valmis tulema jutustama ja sülle... eks meil ole vast viimased aastad või kuud, kuigi ta kinnitas, et tuleb mu sülle ka siis, kui ta on 35-aastane ja tal on endal laps, kes sülle tahab :D
Nüüd ka - istus terve tunni minuga ja lasi isegi vanni-aja üleaja minna :D - meie peres meeldib kõigile teatud asju kindlal kella-ajal teha ja VT pühapäevaõhtune vann peab algama kell 18.00.
Aga eile ei raatsinud ta veel veerand tundi minu juurest ära minna...


Igatahes... nüüd on mul totaalne facebookifoobia.

- izismile.com -

Pulmad

Täna abiellus Indias minu väike Õde.

Ma mõtlen, et olen vist küll ainuke nooremas keskeas inimene maa peal, kes otsustaks jätta sõitmata kolmenädalasele India-reisile, kus iga viimane kui pabertaskurättki oleks tasuta - rääkimata lennukipiletitest ja hotellidest - ning reisijuhiks enda kallis õde...
Aga jah, võibolla olen niisamutigi liialt ärevil, sest olen viimastel päevadel jube halvasti maganud, aga (ja seda enam) mingit kahetsust minemata jätmise osas mul küll pole, ega ka ühtegi sellist mõtet, et kui see või teine asi oleks teisiti, siis oleks läinud.

See tore üritus on väga kauge kaarega üle minu kohanemissuutlikkuse.

Sain Õelt pulmamineku-selfie... loodan, et kuulen temast nüüd millalgi ka pärast pidulikku üritust ja saan lõpuks ometi jälle magada. Täna ärkasin 4.10 - võeh! Kui ma oleks Indiasse läinud, siis poleks ma nädalate kaupa vist päriselt magama jäänud seal...

Täna öösel nägingi unes, et see seltskond, kes Eestist Õe pulma sõitis, pidi elama Õega ühes toas (Õe peigmeest selles unenäos üldse polnud), kokku 12 inimest (mõned neist, näiteks mina, tegelikult pulma ei läinud). Meie äramahutamiseks ehitati Õe tuppa vahelagi - ühed kükitasid siis 'allkorrusel' ja teised üleval... Sellisest jõledast unenäost ärkaks tõesti suurima heameelega kasvõi kell 4 üles! :D


---

Lisatud 15.03...

Ja meie tegime täna lõunaks indiapärast rooga: köögiviljakarri basmati riisiga, lihasööjate jaoks veel kanatükid sibulaga lisaks. Nämma! :) Väike india meie köögis ja kõhus... :)

Emakeelepäev

Leidsin raadiosaate "Hallo, kosmos!" Facebooki leheküljelt sellise laheda keelekaardi -
väga põnev ja ilusti tehtud, minu meelest!

Ole lahke / Practice Kindness

Lugesin kord ühest raamatust, et naise ülesanne on tutvustada last lapse isale :D
See ajas mind siis ka naerma, kuid pidin tõdema, et meie peres on see tõesti olnud nii, et suurema osa omavahelisest suhtusest korraldavad Mees ja VT minu kaudu.

Nüüd aga on VT suuremaks ja targemaks saanud ning Mehe poolt ei ole enam takistusi minu poolt vahendamata suhtluseks.

Paraku on VT nii harjunud, et issi tegeleb oma asjadega, et ta saab pigem pahaseks, kui Mees meie jutusse sekkub.

Mehel on väga armas komme mind alati uksele saatma tulla: aitab mulle jope selga, ulatab prügikoti, keerab ukse lahti, annab musi, lehvitab ja keerab minu järel ukse lukku.

Kui VT eile üksinda sünnipäevapeole minema hakkas, tuli Meeski esikusse vaatama seda imelugu, et ta üksi läheb, ja last heade soovidega ära saatma. Aga VT ei vaadanud tema poolegi. Mees keeras tema jaoks ukse lukust lahti, VT pöördus lehvitama, aga vaatas ainult minu poole.

Mis mulle Mehe juures tohutult meeldib on see, et ta ei solvu selliste pisiasjade pärast. Mina patsutasin ja kallistasin teda ja ütlesin, et temast oli väga armas VT'd saatma tulla ja tema oli sama rõõmsa olekuga edasi, millega ta esikusse tuli. Ta tuli enda pärast, ta ise tahtis vaadata, kuidas meie lapsuke siis üksi läheb, lõpuks! - ja see, et VT teda ignoreeris, teda üldse ei loksutanud, nagu poleks ta seda üldse märganudki ja võibolla muidugi ei märganudki :D
Igatahes ei puudutanud see teda.
/Meest on üldse raske solvata - ta raputab selle kergelt maha. Tal on hästi väike ego - selle pärast! Väikese egoga inimesed ei solvu nii kergelt. Ja ilma igasuguste spirituaalsete otsingutega on Mehele selge see, et solvang kuulub solvaja juurde, mitte selle juurde, kelle kohta midagi öeldakse./


Kui ma VT'ga sellest õhtul rääkisin, et issu muutub tema suhtes tähelepanelikumaks ja armastavamaks, siis oli VT üllatunud. Ta ütles, et tema sai issi peale pahaseks, kui issi ka esikusse tuli - et niigi on sahmerdamist ning tema peab veel ka tulema ja segadust juurde tekitama!

Ma ütlesin, et ma ei käsi tal oma käitumist issi suhtes arvestavamaks ja hoolivamaks muuta. Kui ta on närviline ja tahab issit ignoreerida, siis minu poolest palun väga! Aga mulle on oluline, et VT teadvustaks, et issi hoolib temast ja näitab seda ka välja.
Kui ta seda teadvustab, siis pole mul vaja midagi käskidagi ja muutus toimub iseenesest.

- Brain Pickings.org -

Jack Kerouac

Mäuksikud / Kassipildid

Need ei saa iial otsa! :p

daamike

garderoobivalvur

soliidne härrake

väiksed ja armsad une-elukad

kass ja tass

jonnituurid poepõrandal?

sõbrakesed

kass kraanis, ise kreenis, juua kaanis...

krõnksus kass

üllatunud!

paksuke nagu bowlingukuul

aeh!, mulle kukkus pepu pähe!

peenike preili

tšilliv kass

Kõik pildid ikka izismile.com'ist