Halb või hea? Ma ei tea...

Mu depressiivne lapsuke ütles mulle täna, et 99% sellest, mis maailmas on ilus ja hea, on temani jõudnud minu ja minu armastuse kaudu.
See on ju armas ja hea, eks!

Ainult et ta ütles seda selles kontekstis, et tal puudub igasugune huvi "maailma sukelduda" ja maailma tundma õppida.
Ja see on ju ... mäh :(

Emor, mi amor

Eile õhtupoolikul helises telefon, võõras number, ja ennäe - Emor tahtis asju teada.
Ma mõtlesin, et ... näed, kui tore: muidu muudkui aga imesta, et eestlased annavad kogu aeg mingeid statistikaandmeid, aga minu käest pole keegi midagi teada tahtnud :D, välja arvatud rahvaloendajad, tegelikult...

See kord küsiti televiisorite kohta (ütlesin, et pole, kuigi tegelikult kaks on veel jäänud, kuid need on lahti ühendatud) ja internetikasutuse kohta. Et mitu inimest leibkonnas, kui suur sissetulek ühe pereliikme kohta, mitu laua-, süle- ja tahvelarvutit, kuidas on nutitelefonidega ja kes, kui palju ja mida kasutab.

VT istus parasjagu minu juures ja kui olin kõne lõpetanud, kandsin tallegi ette, ainult et ütlesin "tahvel" asemel korduvalt "kahvel", mistõttu minu jutt oli umbes selline:
Nad küsisid, mitu kahvlit peres on, kas me kõik kasutame sama kahvlit ja mitu korda nädalas me kahvlit kasutame. Vingerdasime mõlemad naerust maas - no ma ei püüdnud vaimukas olla, ei tea, mis veider korduv keelevääratus see selline oli :D

Igatahes kõne lõpus küsiti minult, kas nad võivad mu numbri oma süsteemi jätta, et kui edaspidi mingit küsitlust korraldatakse, siis võib mulle ka helistada, kui arvuti mu numbri ette viskab, ja ma ütlesin reipalt: "Jah, ikka!"

Kui olime Väikuga kahvlinaerud ära naernud, siis jäin korraks mõttesse ja küsisin: "Kuule, kas sa mäletad, kuidas ma veel mõni aasta tagasi iga telefonikõne ajal ja peale pikalt ägasin ja vingerdasin ja ei saanud kuidagi üle sellest, et maailm end mulle nii teravalt ja ebameeldivalt meelde tuletas, helisevale telefonile patju peale viskasin jne?" :D

Ja VT ütles, et jaa, vau, tõesti oli nii ja täitsa alati!

No kujutage ette, eksju, üle kahekümne aasta püüdlikku suhtlemistreeningut viisid ainult telefonisuhtlusega seotud vastikustunde suurenemisele, ja hoopis enda täielik vabaksandmine on kõige muu seas ilmselgelt ära võtnud ka minu telefonifoobia. No kuku pikali! Ma ikka veel saan teadlikuks uutest armastuse, andestuse, aktsepteerimis- ja lubamisteraapia imetulemustest, mille saavutamise tee on käinud vastassuunas juhenditele, mida mulle 25 aasta jooksul andsid arstid, psühholoogid ja psühhiaatrid.

Usaldage iseennast, my loves! You are precious beyond measure, nagu ma ikka VT'le ütlen.

Megamõte

"What is the worth of a happiness 

for which you must strive and work?

Real happiness is spontaneous and effortless."

Sri Nisargadatta Maharaj  

Pilt: Instagram / yogadash

Lihtsalt keelduge sellest, mis ei pane teid särama, kallid!

Meie elu on ühest küljest piisavalt pikk, ja teisalt tuleb kohe uus.

Kannatada pole mõtet!

Aegade alguses oli elu ühtne, kuid sellest ühtsusest/armastusest teadmatuses.

Kõik kuulus päriselt ja ilmselgelt kokku, kasvas üksteisest välja, elas koosmõjus, 

kuid ei teadvustanud seda.

Me oleme endiselt ühtsed, kuid ... vahepeal on vaja teha selline keeruline ja kummaline protsess, et on vaja saada teadlikuks (illusoorsest) eraldiolevast iseendast, et isiklike kogemuste teravnedes taas jõuda tagasi algsesse, kuid seekord teadvustatud ühtsusesse.

Mina olen Sina! Sina oled mina!

Lõpuks jääb ikka ainult armastus :)

"Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, 

need kolm, 

aga suurim neist on armastus."

(1 Kr 13:13)

💖

Praktiline nõuanne:

(Tegelikult ... äkki olen ma sellest juba kirjutanud?

Vist tõesti olen, aga üpris ammu...)

Ühesõnaga, kui teil on oma väga lähedase inimesega mingi terav erimeelsus ja tundub oluline olukord selgeks rääkida, siis tehke lihtsalt seda, et võtate tal käest kinni. Muidugi peab ka teine inimene nõus olema, lähenege pehmelt, ma pole vägistamise poolt mitte ühegi hea asjaga, on see siis seks, andestus, mõistmis-, leppimispüüd või mis iganes. Kui te võtate inimesel käest kinni, ärge kiirustage, tunnetage seda, kuidas te vastuvõtlikkusse pehmenete. Ja te avastate, ma tõesti usun, et teil on võimatu olla ebaõiglane, liiga karm, halvustav, kui te hoiate inimesel käest kinni. Te olete ühises energiaringis ja te tunnete otsekohe omaenda keha ebamugavustundena, kui teie sõnad teist haavaksid, sest need pärispärispäriselt ja täiesti tuntavalt haavavad otsekohe teid ennast ka. (We are one!) Nii et te ei saa olla ebaõiglane, kibestunud, kalk. Teie oma (emotsionaalne) keha ei luba! Te saate sellest aru nii, et tahate omaenda mittehoolivate sõnade peale käe ära tõmmata.

Aga ärge isoleerige ennast teisest ega endast. Õppige leidma sõnad, mis teid ei sule.

Ma arvan, et ma olen sellest rääkinud seoses sellega, et dalai-laama alati oma vestluskaaslasel käest kinni hoiab ... - väga tark mõte!

Muide, isegi konfliktivaba juttu on hästi mõnus ajada käest kinni hoides! :)

Ma tean üht inimest (kes pole Mees ega VT), kelle energiat ma alati ühe sekundiga muudan, kui tal käest kinni võtan - ma tavaliselt võtan inimese käe oma kahe käe vahele, kui tahan teist aidata/julgustada/rahustada.

Ta on minust vanem, kuid muutub järsku erksaks ja vaguraks nagu kommi nägev lapsuke... :D

Ei julge õieti hingatagi, et see olukord jumala pärast mööda ei läheks :)

Väga armas! :)

Proovige ka! :)

Tuhat musi!

😘

😄

I love you!

💙

Septembri autoportree

Ma olen rääkinud, et tahaks igas kuus vähemalt korra oma paberpäevikusse pilti panna. 

No meil on praegu mustvalge printer, aga siia saab panna värvilised.

Kasutasin filtrit nimega 'valencia', see oli mu Huawei telefonil kohe sees, 

nii et kust saab, seda ma ei tea.

Nii et "tere kena septembrikuud!" :p

Eee, jah, mõte teha pilti oli spontaanne, 

mistõttu mul on jalad juhtumisi lootosistmes

(no mõte tuli keset joogat)

ja see näeb veider välja, aga noh ...

Tähitu taevas

Mõned kuud tagasi sattusin sellise kuulsa sarja otsa nagu Twin Peaks.
No kultuskultuurile tahaks ikka väikse pilgu peale visata, nii et vaatasin ära kaks esimest hooaega, filmi "Fire Walk Wiht Me" ja nüüd mõned päevad tagasi lõpetasin ka 3. hooaja, mis valmis alles nüüd, 2017. aastal (ma muide ei teadnud seda vaatama asudes ja imetlesin nende oskust inimesi vanemaks teha :D :D :D, ainult mobiiltelefonid panid mind üllatuma :D, et kuidas nad teadsid, kuidas see värk 25 aastat hiljem olema saab :D).

Ei olnud täiesti minu maitse, aga muljet siiski avaldas ja kummitama kindlasti jääb.

Täna jõudsin oma "Pooleli" kausta tühjendades artiklini Twin Peaksi 3. hooaja muusikast ja taas-leidsin selle megasensuaalse ja igatseva laulu ... Pakun, et see võib vabalt tekitada kuutõbisust ja kassiahastust :D, mulle kõlab see hüljatuselaul nii sensuaalselt. Selle kohta öeldaksegi vist, et "ajab pöördesse"! Mõtlesin selle repeat-peale panna ja joogat tegema hakata, aga ma pean vist ette vaatama, et ma oma Jooga-Matit ära ei vägista :D :D :D (igaks juhuks: joogamatist käib jutt) :p

Rebekah Del Rio "No Stars"

Korduvat mõttepudi asotsiaalsusest, vastutustundetusest ja pingutamisest

Ausalt öeldes kriban siia seekord asju, millest kõigest olen rääkinud, kuid täna keerlevad need mõtted peas nii, et parem oleks need sealt välja saada.


Kui inimene pingutab, soovib ta selle eest saada tasu.
Hea tulemus ei ole tasu, kui inimesel endal on sellest tulemusest poogen, kui ta teeb oma tööd ülemuse, õpetaja või abikaasa soovide, ootuste ja vajaduste tõttu.
Seega pingutamise eest inimene peab saama ka midagi sellist, mis talle endale oluline on.
Kui seda ei toimu, jõuab inimene kriisi.
Enamik inimesi ei saa kunagi aru, et kriisi põhjus on ebaautentsuses: sa elad elu, mida sa ei väärtusta, sa oled inimene, keda sa ei hinda ega armasta; sa oled see tubli inimene enesereetmise hinnaga.
Sellest kriisist õpetab psühholoog inimese väljuma endale valetamise teel.
Inimene julgustatakse uuesti saavutustena nägema tema jaoks ebatähtsaid asju, nimetama rõõmustavaks asju, mis inimesele tegelikult rõõmu ei tee ja seadma eesmärke, mis sageli inimest ennast üldse ei kõneta.
See on ajupesu, mida tehakse sooja südame ja parimate kavatsustega.
Inimene õpetatakse ühiskonnas funktsioneerima nii, et ta valetab endale, et on rõõmus, et saavutas selle või tolle (mini)eesmärgi.
Näiteks: inimene on depressioonist voodihaige ja arst õpetab teda rõõmu ja uhkust tundma nende kordade üle, mil inimene voodist siiski välja tuleb. Kuid kui see inimene ronis sealt välja kohutava vaevaga, seda olukorda ja ennast vihates, siis on "selle üle rõõmustamine" endale valetamine - see on pigem enesesundimisele allaandmine kui edulugu. Sind lihtsalt pannakse mõtlema, et loogiliselt võttes sa peaksid enda üle uhke olema ja küllap sa võid nõustuda, et sa vist siis oled, jah, sest kuidas sa pole, kui ise ka saad aru, et peaks. Eriti kui seda "jahhi" sult kuude kaupa taga nõutakse. Tegelikult nõustud sa rõõmustama selle üle, et tegid midagi, mida sa üldse ei tahtnud teha (= enesereetmine). Sa lihtsalt väsid ära sellest psühholoogile "pideva pettumuse valmistamisest" ja põgened tagasi tööle, kus väsid vahelduseks teistmoodi.
Või näiteks küsitakse sult: Aga kas töölkäimise juures on ka mingeid plusse, näiteks palk/raha? Kuidas inimene saab öelda, et raha pole talle oluline :D, on ju ikka, muidu ta ei langeks depressiooni vaid jalutaks lihtsalt vilistades teda vaevanud töölt minema. Nii et inimene ei saa vastata, et raha pole talle oluline.
Kuid see on vale. (See?) raha ju täiesti ilmselgelt ei ole kaugeltki piisav tasu (selle?) töö eest, muidu inimene saaks hakkama. Võib olla nii, et mitte ükski raha ei asenda rahu, mida inimene tegelikult soovib.
Psühholoog paneb sulle sõnad suhu ja 'aitab sul endale eesmärgid seada' (tegelikult inimene sageli lihtsalt loogika abil punnitab välja, mida ta PEAKS selles olukorras oma eesmärgiks seadma) ning mis on järgmine asi?: sa oled seadnud eesmärgid, nüüd mõtleme välja sammud, mida nende eesmärkide saavutamiseks teha!
Veel punnitamist sõnade ja mõtete kallal, mis inimeses endas mingit vastukaja ja optimismi ei tekita...
Kui sammud on välja mõeldud, tuleb hakata neid samme mööda astuma, sest miks sa nüüd selles etapis sõrad vastu seadma peaksid? :D See poleks loogiline! Sul on eesmärgid! Sul on vahendid! (= sa oled oma varasemate järeleandmiste lõksus!)

Ja ongi inimene autentsusest eemale juhitud. Trallallaa ja plaksu-plaksu... :(


Kas on inimesel võimalik olla õnnelik, olemata autentne?
Ma tõesti ei tea ... - ma loodan küll, ausalt öeldes, neid inimesi on ju nii palju, kes ei mõtle 'oma südamega/kõrgema tarkusega' ja teevad ja mõtlevad reipalt seda, mida peab. Nad arvavad, et nad vihkavad laisku ja lolle, kuid tegelikult nad vihkavad iseennast. Inimene, kes ennast või enda elu (salaja) ei vihka, ei saa ka kedagi teist vihata.


Kas saab õnnetu olla inimene, kes on autentsust hoole ja armastusega praktiseerinud ja loobunud uskumusest, et teiste inimeste hea enesetunde või ühiskonna ootuste nimel peab ta olema ja tegema  isiklikult tema jaoks mõttetuid, energiat ja elurõõmu röövivaid asju?
Või kas me peame olema/elama kibestumises ja täitma vastutustundlikult oma väsitavaid ja ebameeldivaid kohustusi, ehk elama ebaautentsusest tekkinud kriisis, kust välja ju ei pääsegi, kohustused, mille hulgas on mõne inimese jaoks ka vastuvõetamatuid, ei kao mitte kunagi mitte kusagile!? Endale oma soovide, hinnangute ja meeleolude kohta valetades saab seda sisemist konflikti lihtsalt summutada. Kuid inimene ei arene niimoodi iseendaks ja kas on üldse mõtet elada millegi muuna?
Samas - ta funktsioneerib. Ühiskonnale ja tema perele on see hea, kui nad midagi paremat ei tea.
Arukas inimene mõistab, et elu on täis kompromisse.
Julge ja autentne inimene näeb, et põhimõtteliselt saab ka ilma kompromissideta. Kui autentsus on kõige tähtsam asi sinu elus, siis pole probleemi. Olen kindel, et teistele pettumust valmistada saab ka armastavalt ja kaastundlikult :D

Selline mõttekäik on ühiskonna ja kaasinimeste suhtes absoluutselt vastutustundetu ... ja enda suhtes ... ainuke hooliv ja vastutustundlik lähenemine mu meelest.

As if you were worried...

Hei, beibs, just checking in :)

Ei mingeid suuri muutusi - või tegelt nagu on, aga mitte minu omad ja umbes sedalaadi, et vist ei sobi neist rääkida, aga mul endal on kõik sama: ma ei tee suurt midagi ja tunnen end samas supersuure kingitusena maailmale :D
Jep, minu argipäev: tee vähem, ole rohkem/suurem.
Tee/ütle seda, mis sa oled.
See, mis ma teen, kasvab minust ja olukorrast välja kuidagi orgaaniliselt, ma ei pea kaalutlema, kõik on õige, kõik on hea, kõik kasvab ja õitseb ja seda täitsa ise, ma ei lükka tagant. (Hehe, muide - mu isa vastab küsimusele "Kuidas läheb?" alati "Kuidas lükkad, nõnda läheb!," mis tähendab seda, et kui panustad, saad tasu, kui laisutad, siis ei saa ka :) ). Aga mina nagu lihtsalt olen ja tasu tuleb nii et aina hüple ja plaksuta heameelest :)
Võibolla mul on madalad ootused :D, aga ma ise küll nii ei tunne.
Või oota, tegelikult - KUNA ma ise ei pinguta, siis ma ei oota midagi, ja kõik mis üldse tuleb on ÜLE OOTUSTE :D

Ja ikkagi... mul on selline tunne, et ikkagi teie suuresti aitasite mu siia kohta kunagi. Ma poleks saanud ise ja üksi.
Täitsa ausalt.
See, mida mu blogilugejad minu ja meie pere aitamiseks raskel ajal tegid, andis tulemusi ka näiliselt asjassepuutumatutes eluosades.
Aitäh teile, ikka veel ja iga päev. Ja kui te armastate ennast pooltki nii palju kui mina teid (iga päev!), siis olete küll omadega mäel, ma arvan. Ja teie olete ka kingitus maailmale, pole kahtlustki.

#gratitude_overload

Love you, beibs! 💖

Loovus

Ma näen küllaltki regulaarselt unenägusid, kus ma ootan last.
Olen mõelnud, kas see tähendab midagi?
Hiljuti lugesin artiklit kõige sagedasematest unenäosümbolitest ja nende tähendusest ning nagu ma arvasingi, sümboliseerib lapseootus loovust, loovat eneseväljendust.

Aint et ... mul on selle loovusega alati olnud nirud lood :D
Ainus väljund on see blog siin, muidu ei ma joonista, ei tee käsitööd, võimalusel ei tee süüa :D, ei ehita ega meisterda, patsi ka korralikult punuda ei oska. Täielik kobakäpp. Kui mul on palutud aidata mõnda ruumi jõulukarva ehtida või kujundada mõnda plakatit, on kõik tulemuse suhtes rahulolematud :D - isegi kui ma olen hoiatanud, et saan sellega hakkama nagu 5-aastane laps.

Aga viimase poole aasta jooksul on mu lapseootuseunenäod veidral kombel muutunud.
Absoluutselt igas sellises unenäos ootan ma nüüd oma KOLMANDAT last. VT ja veel üks tüdruk mul juba on - nüüd ootan poissi.

Ei tea, kas mu alateadvus väsis ära selle teise lapse saamise loost ja arvas, et pärast kõiki neid aastaid tuleks juba kolmandat oodata? :D

Tõde ei tee mitte ainult vabaks vaid ka õnnelikuks

It is always the false that makes you suffer, the false desires and fears, the false values and ideas, the false relationships between people. Abandon the false and you are free of pain; truth makes happy, truth liberates.

Sri Nisargadatta Maharaj

Roogi kõik võlts, kombe, tava, kujuteldavate kohustuste, teiste inimeste ootuste ja mulje pärast tehtu oma elust välja ja vaat, karlumpsti, oledki õnnelik.

Ehk siis jälle lauluke teemal 'ainult asotsiaalid on õnnelikud!'

Mõnikord mulle tundub, et mul on tekkinud uus sõltuvus: eheduse ja tõe sõltuvus.

Ilma ei saa enam kohe üldse mitte kuidagi, mitte kunagi ja mitte kusagil.

Selline sõltuvus võib inimesele elus palju probleeme tekitada :D

Ometi on selle poolt pakutavad hüved nii meeldivad, et mul pole mingit kavatsust end korrigeerida, distsiplineerida või doosi vähendada.

Metsiku inimese teekaaslased :D

Pildi autorit kahjuks ei tea.


---

Suts hiljem:

Ma komistasin umbes viiendat korda tsitaadi otsa, mida ma enda meelest olen jaganud, aga millegipärast on see kustutamata jäänud, nii et mina ka ei tea...

Aga selle teema juurde sobib nii hästi, et ma panen - saagu või topelt.

One of the most commonly overlooked

 spiritual practices 

is daring to be completely honest with everyone you 

encounter. Some may say others cannot handle their 

honesty, but true honesty is not a strategy or a

 weapon of any kind. It is the willingness to be open

 and absolutely transparent in sharing how any moment

 feels in your heart. It has nothing to do with

 confrontation, accusation, or any form of blame. True

 honesty is the willingness to stand completely exposed,

 allowing the world to do what it may, and say what it

 will, only so you may know who you are - beyond all 

ideas.

Matthew Kahn

KRISTIN NEFF "Enesekaastunne. Lõpetage enese nüpeldamine ja jätke ebakindlus seljataha"

Loomulikult ma pidin selle raamatu laenutama, sest enda vastu suuremeelne olemine on peaaegu ainuke asi, millest ma viimase aasta või kahe vältel rääkinud olen :D

Eks siin on tõesti sama jutt mis mul. Ei arvanud, et raamatust palju tsitaate saan, aga praegu olen 128. leheküljel ja sain tõestust, et see on korralikult läbi uuritud teema psühholoogidel ja järeldused olid nii kenad, et ma parem panen selle tsitaadi siia kõige esimeseks asjaks ja võibolla siis kunagi hiljem, kui olen raamatut edasi lugenud, teen sellest raamatust lisapostituse - aga võibolla ka mitte, sest ega siin midagi rabavalt uudset ju pole.

Aga nüüd see tsitaat:

Üks teadusajakirjanduse kõige selgemaid ja ühesemaid järeldusi on, et enese vastu kaastundlikumad inimesed kalduvad olema vähem murelikud ja depressiivsed. See seos on tugev: enesekaastunne vastutab kolmandiku kuni poole ulatuses selle varieeruvuse eest, mis inimeste seas depressiooni ja ärevuse osas eksisteerib. See tähendab, et enesekaastunne on peamine depressiooni ja ärevuse eest kaitsev tegur.

No vaat! :)
Olge enda vastu lahked!


Ja varem siia toksitud tsitaadid ka, eestpoolt siis:

*

Kui pakume pidevalt ise endale hoolitsust ja mõistmist, hakkame samuti tundma end hoolt ja tunnustust väärivana. Kui lubame endale empaatiat ja toetust, õpime arvestama, et abi on alati käepärast. Kui mähime end enesesõbralikkuse sooja embusse, tunneme end kindlalt ja turvaliselt.

Ma ei tea kuidas teistel, aga minul oli küll nooremana nii, et mina pakkusin oma partnerile hoolitsust ja mõistmist ning ootasin, et tema jälle omakorda mind sellega varustaks. Ma ei tulnud üldse selle peale, et ma peaksin ise ennast mõistma ja lohutama. Kui mina olin kogu aeg oma partneri vajadustele häälestatud, siis eeldasin, et tema peaks samamoodi olema minu vajadustele häälestatud. Kui partner oli tähelepanematu, olin jõle kuri, sest mulle tundus, et ta jättis mu ilma võimalusest toetust saada. Kuid see on lühinägelik seisukoht. Mees näiteks on kogu aeg nautinud toetust, aga seda boonusena. Enese suhtes mõistva inimesena ei sõltunud ta välisest toetusest ja kui tal oli raskem, siis keskenduski endale, mitte mulle. Nüüd leian, et nii ongi hea, ainult et - parem oleks, kui inimene lihtsalt omaette ei hoiaks vaid ütleks oma partnerile, et ta on hetkel endale keskendunud, ja mille pärast.
Samas tuleks eneseavaldamisoskust kellegi pealt õppida - ei saa oodata, et see ise hakkab ilmnema ning ei saa süüdistada inimest, kes ei heieta pidevalt sellest, kui imelikult ja haavatavalt ta end täna tunneb.

*

Peonarkootikum MDMA (teisisõnu ecstasy) jäljendab oksütotsiini toimet ning seetõttu ollakse pärast selle tarvitamist nii enda kui ka teiste vastu pehmem, armastavam ja sõbralikum.

Oh mah gahd! Ma arvasin, et see ajab niisama elevile, teeb energiliseks.
Ma paneks kõik inimesed vahetult enne töölt koju pere juurde jõudmist ecstasyt või oksütotsiinisutsukest võtma - siis elaksid kõik pered teadmisega, et mitte kusagil pole nii hea kui kodus, ja mitte keegi pole nii tore kui su oma pere.
Vah, narkodiiler oleks minu tõeline kutsumus :D

*

Kui oleme langenud lõksu ja hakanud arvama, et asjad peavad hästi minema, siis kaldume arvama, et et miski on kohutavalt valesti, kui meil äkki hästi ei lähe. /.../ Kui läheneksime täiesti loogiliselt, siis arvestaksime tõsiasjaga, et tuhanded asjad võivad elus iga hetk viltu minna, seega on väga tõenäoline - õigupoolest lausa möödapääsmatu -, et kogeme reaalselt raskusi.

Mõeldud on siis lõksu, mille sisuks ongi arvamus, et kui me oleme arukad ja head, siis peab meil kogu aeg hästi minema ja tülin/möödapanek/raskus on tulnud meie eksimusest või eksitusest.
Väga nõus!

*

Kui oleme näinud palju vaeva endast positiivse pildi loomisega, siis kipume tajuma ohtu, kui teistel läheb meist paremini.

Hmmnjaa, seda minagi kogu aeg räägin. Et kui me pingutame, siis tahame selle eest tasu, mille üks osa kipub enamasti olema see, et teised ütlevad "ohhoo!", kui me enda saavutustest räägime :D.
Eriti teravalt torkab see silma USA filmides ja seriaalides, kui need, kes on saanud doktorikraadi, nõuavad, et neid kutsutakse doktor 'Smithiks', mitte härra 'Smithiks' ja parandavad nördinult otsekohe, kui keegi neid argise härra-tiitliga ristib. See on pööraselt huvitav, sest näitab ju just nõrkust ja sõltuvust, inimese väiksust.

*

Siin on tsiteeritud Hermann Hesset:

"Te teate sügaval sisimas päris hästi, et on olemas vaid üks ime, üks jõud, üks lunastus ... ja seda nimetatakse armastuseks. Armastage siis oma kannatusi. Ärge punnige neile vastu, ärge põgenege nende eest. See on teie tõrksus, mis haiget teeb, ei miski muu."

Mulle hakkab tunduma, et sada aastat tagasi teadsid kõik inimesed, et kannatuste eest ei saa ära joosta ja neid ei saa eitamise, teesklemise ja bravuuriga vähendada - ikka ainult enese inimlikkuse aktsepteerimisega.
Aga noh, raske on oma lapsi õpetada samaaegselt võimalikult kõrgele hüppama ja kaotustega leppima. Ei tule leppida mitte niivõrd kaotusega kui sellega, et suur hulk energiat läks raisku. Leppida ei tule mitte sellega, et energia läks raisku, vaid et me olime pingutuse tõttu teiste suhtes kärsitumad ja jäime lõbust ilma, tehes sel ajal - nagu selgub - tulutut tööd. See muidugi ei kehti pingutuste puhul, mida teeme nokitsedes asja kallal, mis meile endale põnevust ja huvi pakub. Sageli aga pingutame selleks, et ühiskonnas tunnustust saada, väljendugu see siis kõrgemas palgas, suuremas tunnustuses või paremas seksuaalpartnerite valikus :p Kui anname oma rõõmu ja jõu ära ja ei saagi midagi vastu, siis on ikka paha tunne küll... (Rõõmu ära andmise all pean ma silmas seda, et kui meil on raske, siis räägime teiste inimestega ära-sega-mind-toonil, isegi kui need on meie kõige kallimad.)


See raamat ilmus alles mõned kuud tagasi, nii et raamatukogus tuleks end ilmselt järjekorda panna ...
Samas, tõlge või teksti toimetamine on niruvõitu ("ning see õigustab omakorda tema õiglast viha"), nii et otseselt soovitada ei saa.


Aa, aga tegelikult midagi rabavat ma lugesin küll.

Võibolla te teate, et autistlikud lapsed on kergesti üle stimuleeritavad, mis tähendab, et neil võib ka väljaspool kodu vingeid jonnihooge ette tulla. Ma ise alati mõtlen, kui mõnda vanemat kui nelja-aastast poe ees kriiskamas näen, et ehk on jonn, ehk on autism. Aga olen küll näinud mööduvaid tädisid kurja nägu tegemas ja näpuga viibutamas käimas neile lastele. Selles raamatus aga ütles üks naine, et tema autistist lapsele andis võõras tädi poes laksu, et last distsiplineerida.
Vaat see tõesti rabas!

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Nii kena päevake jälle! :)
Tahaksin õnne soovida kõigile koolilaste-emmedele, kes said vaba päeva selleks puhuks.
Minul näiteks oli see hea selleks, et sain oma trügimisfoobikust lapsele ise hommikul poest lilled ära tuua, nii et tema sai otse kodust lilledega minna ja ei pidanud hüplema teiste lillekrabajate ja -ämbrite vahel koos minuga.

Sel aastal läks Väiku 9. klassi - seega viimasesse tema praeguses mõnusas väikeses kodulähedases koolis.
Ta on üsna mures, sest kodulähedane keskkool pole suurem asi ja meil on selline tunne, et VT ei suuda ennast hommikustesse täis linnaliinibussidesse litsuda, et paremasse kooli sõita... Võibolla see enam pole nii, aga kunagi olid hommikused kesklinna poole suunduvad bussid nii täis, et viimased pealeminejad pidid sõna kõige otsesemas mõttes oma kehaga varem sisenenud inimesi lükkama, et uksed kinni saaks. Hmm. Äkki see pole enam nii? Et rahvaarv väheneb ja puha... Peaks mõnel korral ekstra vaatama minema, kui täis need hommikused bussid siis ikka praegu on... :D aga kui on samamoodi, siis VT vist ei suuda.
Jala nagu jaksaks ka ainult kaks esimest nädalat, selles maksimaalses stressihormoonide tulvas, aga edasi mitte...
Sellised huvitavad küsimärgid...
Pealegi kardab VT, et saab olema esimene viieline õpilane, kellel õnnestub eksamitel läbi kukkuda ja 9. klassi kordama jääda.

Aktust mina piilumas ei käinud, aga VT rääkis, et sai näpu otsa klassivenna tillukese õe, kes teadis VT'd - eks vist klassipiltidelt või ma ka ei tea ... Igatahes viis pisike piiga kohe VT näo ja nime kokku.
Aktusel olid ka väikesed kaksikud, kes hirmsat moodi kartsid, nii et emme pidi ise aabitsaid vastu võtma tulema kahe lapse vahel, kes oma nägu tema riietesse peitsid ja nutta tihkusid. Awww my gawd! Nii armas ja näu! :) Ja ometi olid need tirtsud ainsad, kes ei pidanud seda läbi tegema üksinda. Ikkagi - my heart! Nii liigutav!

Olen jälle nii segane ja õnnelik, et mul on hundirataste viskamise isu, kuigi pole seda kunagi osanud... aga ma mõtlen, et kui ma ükskord peaksin maale kolima, siis ma päris kindlasti õpin selle ära, sest just ainult see on mu elust praegu puudu :D


Muide, ma vist millalgi viitsin teha augusti-päeviku postituse, sest pläkerdasin selle jälle kõike värki nii täis, et tahaks seda imelooma lausa näidata; see on palju koledam kui sinimustvalge päevik, aga ilmselt olen nii lapsik, et mulle ikka meeldib igasugust träni sinna kokku kleepida... ilu pole nii oluline, kui ma ise päevikut teen. Teiste inimeste paberite puhul hindan küll stiili ja esteetikat :D Ma vahepeal natuke imestan, et ei taha ilusti teha, kuigi saan aru, kuidas saaks..., aga ega eriti ei viitsi imestada ka, lihtsalt teen, mis tahan.

Aga praegu tõmbasin arvutisse oma augusti-graafikud: energia, stress ja häpiness.
Mul oli vahepeal nii pingeline aeg - see paistab stressigraafikul kenasti kätte -, aga õnnetunne oli ikka kas hüper-super või lihtsalt hea. Ennast ka hämmastab :) Küll ma ikka olen tubli, mmmwahh, mwahh, mwahh! :D
Tegelikult ma ühel hetkel, kui ma stressist päriselt värisesin ja mõtlesin, et võibolla kohe minestan (kuna kõrvad läksid vatti täis), tabasin end mõttelt, et koos selle asjaga ja hetkeseisundiga olen ma ikkagi vist küll kõige õnnelikum inimene, keda ma tunnen... Et need asjad on lahus: probleem, mida ma hetkel viimase jõuga lahendada aitan, ja minu õnnetunne.

Kusjuures sel päeval, kui inimene sai selle otsa peale aidatud, kust ta ise edasi sai, oli mu stress küll kõige kõrgem, aga õnnetunne juba tagasi super-peal :)

Aga leidsin kaustast veel kaks 'erakordset' augusti-fotot.
Nimelt ma väga sageli õues ei käi ja juhtus nii, et esimest ja ainukest korda sel suvel käisin õues seelikuga 9. augustil. Kleiti olen küll kandnud, aga siis on teksapüksid all olnud. Palja säärega õues sel suvel - üksainus päev!

Tulin õuest ja hakkasin kohe joogamatil postist võetud ajalehte lugema...

Ja palun pöörake nüüd tähelepanu mu elu kõige pekisematele käsivartele! :D

Kui ma seda pilti vaatan, siis ma mõtlen, et numbrid ja näidud (energiagraafik) ei loe - ma olen ikkagi parem kui iial varem! :)

Kuku! :D

Viimane pilt samast kuupäevast.

Tsau-balu, nautige koolisügise algust ja kõike muud ka! 😘