Piksel on nii tilluke ja tühine täpike, et meie telefoniekraanil mahub neid ühele ruutmillimeetrile ka oluliselt rohkem kui 67, aga näe - on võimalik, et ka selline kogus värvitäppe kannab 'dramaatilist' infot.
Hakkasin septembri lõpus kellegi eeskujul oma päeva valdavat meeleolu värviruuduga tähistama.
kollane - enam parem olla ei saagi
heleroheline - hea tuju
tumeroheline - pole viga
tumesinine - tujutu
lilla - paha tuju
must - parem oleks mitte olemas olla
Täiesti juhuslikult langes see pikseldama hakkamine kokku mu liha-muna dieedi kavandamise ja alustamisega.
(Ja tegelikult langes viimasega kokku ka jooga vähenemine ja meditatsioonide ärajätmine - enesetunne oli liiga harjumatu ja mingi tõrge tekkis.)
Kollane triip algab teisest päevast, kui uuesti peamiselt taimsele toidule läksin.
Vahepealne "pole viga" ruut oli kas veidi ebamugavate rahaasjade ajamise päev või sellele järgnenud väsimuse päev - üks neist.
No ma ju ütlesin, et olen pärast vanade söömisharjumuste taastamist end lausa eufoorilisena tundnud :) See super-enesetunne pole isegi eesmärk, heleroheline on täiesti piisavalt hea.
teisipäev, 29. november 2016
esmaspäev, 28. november 2016
"I think my dog is pregernet?"
Kaks minutit nalja õigekirjafännidele, kahjuks inglise keeles.
Keegi tuhnis välja paarkümmend erinevat viisi, kuidas on valesti kirjutatud sõna "pregnant" - rase.
:)
Minu meelest nii naljakas, eriti kui innukalt see noormees neid vigu loeb :P
"starch masks" :D - tärklisemask!
Keegi tuhnis välja paarkümmend erinevat viisi, kuidas on valesti kirjutatud sõna "pregnant" - rase.
:)
Minu meelest nii naljakas, eriti kui innukalt see noormees neid vigu loeb :P
"starch masks" :D - tärklisemask!
pühapäev, 27. november 2016
Pessoa
"I've always clearly seen that I coexist with the world. I've never clearly felt that I needed to coexist with it. That's why I've never been normal."
***
"All problems are insoluble. The essence of there being a problem is that there is no solution. To go looking for a fact means the fact does not exist. To think is not to know how to be."
***
"To discover ways of not acting has been my main concern in life.
I refuse to submit to the state or to men; I passively resist. The state can only want me for some sort of action. As long as I don't act, there's nothing it can get from me. Since capital punishment has been abolished, the most it can do is harass me; were this to occur, I would have to armour my soul even more, and live even deeper inside my dreams. But this hasn't happened yet. The state has never bothered me. Fate, it seems, has looked out for me."
***
"Like all men endowed with great mental mobility, I have an irrevocable, organic love for settledness. I abhor new ways of life and unfamiliar places."
***
"The idea of travelling nauseates me.
I've already seen what I've never seen.
I've already seen what I have yet to see."
***
"Life makes me feel a vague nausea, and any kind of movement aggravates it."
laupäev, 26. november 2016
Pisukesi mõtisklusi
Ma olen vahepeal jõudnud järeldusele, et ka rumalusel ja saamatusel on inimesele - eriti targale ja tugevale inimesele -, kes neid enda juures märkab, päris palju kasu. See hoiab teiste suhtes hoolivana, ei lase nina püsti ajada.
Võtame näiteks hingekoolitajad ja ravitsejad, kes oma hädadega ise mööda laagreid kappavad. Kui nad oleks nii targad, et elu ja tervis neid kunagi 'kinni ei jooksuta', jänni ei jäta, siis poleks nad võibolla üldse nii kaastundlikud, et tahaksid teisi aidata. Inimloomuses on ju palju mugavust ja enesekesksust. Kui targad oleks täiesti eneseküllased, oleks lihtne mõelda, et 'mina teen kõik õigesti - tehke teie ka ja ärge virisege!' Kui aga ravitseja ise peab reiki energiatöö ja kristalliteraapia ammendunuks lugema ja oma vähki lääne meditsiini abil ravima, siis hoiab see alandlikuna. Ja see on inimesele kasulik. Pole hea väga uhkeks minna.
Sama rumalusega. Nii paljud inimesed ütlevad, et neil pole lollide jaoks kannatust. Siis kuluvad ära sellised matsud elult, mille puhul oma mõistus jänni jääb. Ülbe olla ja ennast paremaks pidada pole hea. See rikub inimeses midagi ära.
Samas arvan, et oma tarkuse, läbinägelikkuse ja suutlikuse üle võib rõõmus, õnnelik ja tänulik olla ilma halvustamata neid, kes seda kõike pole. Nii väga.
Veel olen juba lapsest peale mõelnud lahkusest, et me hindame seda selle järgi, kui varmalt inimesed endale kuuluvat jagavad, kuid me ei näe tegelikult, kui suurt pingutust inimene selleks tegema peab. Mõnes mõttes on kade inimene, kes elab puudushirmus ja annab sellest hoolimata šokolaadiruudukese ka lähimale töökaaslasele, käitunud lahkemalt kui see, kellel pole silmipimestavat vajadust kogu šokolaad ise nahka panna ja terve tükkideks murtud tahvli kohe kohvilauale kõigile näkitseda viib.
Sama tahtejõuga. Lihtne on öelda, et 'mul on ka raske ja ma olen ka väsinud, aga ikka käin 4 korda nädalas jooksmas - sina oled lihtsalt laisk!' Aga äkki teine inimene pingutab selleks et kaks korda aastas jooksmas käimist "alustada" ja see paari korra järel katki jätta, hoopis-hoopis rohkem. Võibolla tragi inimene ei suuda ette kujutadagi seda pingutust, mis saadab läbikukkuja mannetuid katseid...
Sellised mõtted.
:)
- - -
Sellest tahtsin veel ka kirjutada, et üks VT klassiõde leidis umbes sellise meemi:
"Meil kõigil on üks selline sõber, kes käitub ilmsüütult, aga samas saab alati aru kõige räpasematest naljadest". Ta pani selle Facebooki üles ja ütles, et see käib täpselt VT kohta.
Meie meelest oli see tore! :)
Meie võtsime seda komplimendina.
Muide, kui VT alles kooli läks ja hakkasid tulema esimesed vihjed, et ta on pealt kuulnud "karvaseid" sõnu, siis ma pidasin otsekohe maha sellise vestluse, et tutvustasin, mis kohad inimkehas iga sagedamini kasutatud sõna taga peituvad.
Sest lapsed, kes neid sõnu kasutama hakkavad, ei mõtle tavaliselt sellele, mida need sõnad tähistavad. Need sõnad on kasutuses nagu aktsendid, tunderõhud, et oma emotsioone väljendada.
"Mine m*nni!" väljendab viha ja kui ilmekalt :D selgitada, et see tähendab sama, mis "mine peenisesse", siis (tütar)laps tõenäoliselt ei taha seda kasutada. Või kui selgitada, et "tra ma ei või!" on sama, mis "suguti, ma ei või!" siis ehk pole tore seda väljendit kasutada.
Minu tõi selline selgitus kunagi maa peale. :)
Lapsed kasutasid sageli seda "mine m*nni!". No mina hakkasin ka kasutama. Olin kümnene.
Ja siis ükskord internaatkoolist rongiga koju sõites ma küsisin isalt, et kuule, misasi see m*nn on?
Isa niheles pingil ja 'mühises' natuke aega omaette, siis kummardus mu kõrva juurde ja ütles kollitamishäälega: "Suur karvane mehe noku."
Ma olin täiesti vapustatud! :D
Rohkem ma seda väljendit ei kasutanud.
Aga jah, selline selgitus mõjub just väikesele lapsele. Kui laps on juba harjunud selliseid väljendeid kasutama, ei aita enam miski :)
- - -
Sõpradest veel.
VT kurtis mul siin, et ta nii kardab, et kui ta suureks saab, satub ta elama sellisesse majja või sellisesse kanti, kus naabrid tihedalt läbi käivad. Mina lapsena elasin muide sellises viiekordses, kus oli iga korruse peal kaks korterit ja peaaegu kõik naised käisid vahel kõigil teistel külas. No see maja alles ehitati ka ja kõik kolisid enam-vähem korraga sisse, kõik olid suured noored pered (korterid olid kolme- ja neljatoalised) ja see kõik oli selline ... uhke ja pidulik värk :)
VT räägib: "Näiteks tuleb keegi ja toob mulle taldrikutäie omatehtud küpsiseid. No kuidas ma ütlen, et ma ei taha? Ja siis varsti toob oma lapse, et hoia tal palun paar tundi silma peal, kuni ma juuksuris ära käin. Et - küpsised ju võtsid vastu, nüüd võta laps ka."
Oma jutu võttis ta kokku nii: "Kõik suhted algavad lahkusega ja lõppevad väljapressimisega."
:D
Võtame näiteks hingekoolitajad ja ravitsejad, kes oma hädadega ise mööda laagreid kappavad. Kui nad oleks nii targad, et elu ja tervis neid kunagi 'kinni ei jooksuta', jänni ei jäta, siis poleks nad võibolla üldse nii kaastundlikud, et tahaksid teisi aidata. Inimloomuses on ju palju mugavust ja enesekesksust. Kui targad oleks täiesti eneseküllased, oleks lihtne mõelda, et 'mina teen kõik õigesti - tehke teie ka ja ärge virisege!' Kui aga ravitseja ise peab reiki energiatöö ja kristalliteraapia ammendunuks lugema ja oma vähki lääne meditsiini abil ravima, siis hoiab see alandlikuna. Ja see on inimesele kasulik. Pole hea väga uhkeks minna.
Sama rumalusega. Nii paljud inimesed ütlevad, et neil pole lollide jaoks kannatust. Siis kuluvad ära sellised matsud elult, mille puhul oma mõistus jänni jääb. Ülbe olla ja ennast paremaks pidada pole hea. See rikub inimeses midagi ära.
Samas arvan, et oma tarkuse, läbinägelikkuse ja suutlikuse üle võib rõõmus, õnnelik ja tänulik olla ilma halvustamata neid, kes seda kõike pole. Nii väga.
Veel olen juba lapsest peale mõelnud lahkusest, et me hindame seda selle järgi, kui varmalt inimesed endale kuuluvat jagavad, kuid me ei näe tegelikult, kui suurt pingutust inimene selleks tegema peab. Mõnes mõttes on kade inimene, kes elab puudushirmus ja annab sellest hoolimata šokolaadiruudukese ka lähimale töökaaslasele, käitunud lahkemalt kui see, kellel pole silmipimestavat vajadust kogu šokolaad ise nahka panna ja terve tükkideks murtud tahvli kohe kohvilauale kõigile näkitseda viib.
Sama tahtejõuga. Lihtne on öelda, et 'mul on ka raske ja ma olen ka väsinud, aga ikka käin 4 korda nädalas jooksmas - sina oled lihtsalt laisk!' Aga äkki teine inimene pingutab selleks et kaks korda aastas jooksmas käimist "alustada" ja see paari korra järel katki jätta, hoopis-hoopis rohkem. Võibolla tragi inimene ei suuda ette kujutadagi seda pingutust, mis saadab läbikukkuja mannetuid katseid...
Sellised mõtted.
:)
- - -
Sellest tahtsin veel ka kirjutada, et üks VT klassiõde leidis umbes sellise meemi:
"Meil kõigil on üks selline sõber, kes käitub ilmsüütult, aga samas saab alati aru kõige räpasematest naljadest". Ta pani selle Facebooki üles ja ütles, et see käib täpselt VT kohta.
Meie meelest oli see tore! :)
Meie võtsime seda komplimendina.
Muide, kui VT alles kooli läks ja hakkasid tulema esimesed vihjed, et ta on pealt kuulnud "karvaseid" sõnu, siis ma pidasin otsekohe maha sellise vestluse, et tutvustasin, mis kohad inimkehas iga sagedamini kasutatud sõna taga peituvad.
Sest lapsed, kes neid sõnu kasutama hakkavad, ei mõtle tavaliselt sellele, mida need sõnad tähistavad. Need sõnad on kasutuses nagu aktsendid, tunderõhud, et oma emotsioone väljendada.
"Mine m*nni!" väljendab viha ja kui ilmekalt :D selgitada, et see tähendab sama, mis "mine peenisesse", siis (tütar)laps tõenäoliselt ei taha seda kasutada. Või kui selgitada, et "tra ma ei või!" on sama, mis "suguti, ma ei või!" siis ehk pole tore seda väljendit kasutada.
Minu tõi selline selgitus kunagi maa peale. :)
Lapsed kasutasid sageli seda "mine m*nni!". No mina hakkasin ka kasutama. Olin kümnene.
Ja siis ükskord internaatkoolist rongiga koju sõites ma küsisin isalt, et kuule, misasi see m*nn on?
Isa niheles pingil ja 'mühises' natuke aega omaette, siis kummardus mu kõrva juurde ja ütles kollitamishäälega: "Suur karvane mehe noku."
Ma olin täiesti vapustatud! :D
Rohkem ma seda väljendit ei kasutanud.
Aga jah, selline selgitus mõjub just väikesele lapsele. Kui laps on juba harjunud selliseid väljendeid kasutama, ei aita enam miski :)
- - -
Sõpradest veel.
VT kurtis mul siin, et ta nii kardab, et kui ta suureks saab, satub ta elama sellisesse majja või sellisesse kanti, kus naabrid tihedalt läbi käivad. Mina lapsena elasin muide sellises viiekordses, kus oli iga korruse peal kaks korterit ja peaaegu kõik naised käisid vahel kõigil teistel külas. No see maja alles ehitati ka ja kõik kolisid enam-vähem korraga sisse, kõik olid suured noored pered (korterid olid kolme- ja neljatoalised) ja see kõik oli selline ... uhke ja pidulik värk :)
VT räägib: "Näiteks tuleb keegi ja toob mulle taldrikutäie omatehtud küpsiseid. No kuidas ma ütlen, et ma ei taha? Ja siis varsti toob oma lapse, et hoia tal palun paar tundi silma peal, kuni ma juuksuris ära käin. Et - küpsised ju võtsid vastu, nüüd võta laps ka."
Oma jutu võttis ta kokku nii: "Kõik suhted algavad lahkusega ja lõppevad väljapressimisega."
:D
reede, 25. november 2016
Sadatmoodi seksuaalsusest
Üks küsis täna, mida tähendab 'demiseksuaalne'?
No mida see tähendab?
Vanasti oli ainult heteroseksuaalsus, impotentsus ja frigiidsus.
Kusagil kollikapis oli masturbatsioon, onanism, homoseksuaalsus ja õuduslooliste vihjetena veel biseksuaalsus.
Nüüd kuuleb igal aastal veel mõnest uuest viisist seksuaalne olla.
Guugel ütles, et demiseksuaalsed inimesed peavad seksuaalse huvi ärkamiseks teise inimesega hingelist sidet tundma.
Üks ütles, et oi, kui tore - tema nüüd ongi demiseksuaalne.
Leidis 'kasti' omale! :D
"Oo," mõtlesin ma, "ma vist olen ka... - ei teadnudki."
Edasi lugesin, et nende seksuaalsus pole väga tugev ja võib üsna olematu olla.
Ma vist ikka pole? Loodetavasti? :p
Kuna guugel pakkus oma 'demiseksuaalsuse' kindlaks määramiseks kohe sealsamas ka testi, tegingi 20 lihtsa küsimusega testikese.
Tuli välja, et ma olen 82% demiseksuaalne. Keskmine on 40-60%. Nii et tublisti 'demiseksuaalsem', kui keskmine inimene.
Oh, noh, mul polnud sellise tulemuse vastu midagi, aga selle all soovitati mul teha aseksuaalsuse test :D - see oli peaaegu solvav :D
No ma tõesti pole absoluutselt romantiline tüüp. Ettevalmistamine, pidulikud kõned ja sihuke värk ei meeldi mulle kohe üldsegiiii! Kui hakata mingit romantilist õhkkonda kujundama, siis on mul tunne, nagu minu jaoks on lava valmis sätitud, kus ma peaks hakkama mingit rolli täitma. (Aga mina arvan, et mida loomulikum ja 'minam', seda parem kõigile asjaosalistele.)
Ja muide - kõigil juhtudel, kui minu jaoks on midagi romantilist korraldatud, olen ma viuh mõelnud, et see mees alateadlikult tunneb, et ta on kaotaja..., et ma kaldun ta mahajätmise poole..., ja et ma kaldungi, kuid polnud sellele ise veel teadlikult mõelnud. Ma arvan, et see paistis lihtsalt kaugele ära, et mulle meeldib 'lustida ja tuustida', mitte dresseeritult mingit teiste inimeste poolt välja mõeldud triipu mööda käia, nii et suuri žeste hakkasid mu 'austajad' tegema alles täielikku segadusse sattununa :D ...
Mulle meeldib rohkem sihuke asi, et paneme nina- ja sõrmeotsad kokku ja teeme lolle nägusid... :D
:D
:D
Sorri!
:D
Huvitav jah, aga romantika ja suured üllatused pole minu teema.
Aga ma olen end ikka kirgliseks inimeseks pidanud ja nüüd - testi ennast, äkki oled aseksuaalne! :D
A ma igaks juhuks testisingi. Sain 36%. Keskmine inimene on 40-60% aseksuaalne, nii et ma olen pigem keskmisest vähem. Huhh! :) Vedas veel seekord! :D
Aga ühes küsimuses ma olin küll 'maksimaalselt aseksuaalne'.
Ma usun, et ma pole tõesti mitte kunagi elus vaadanud mõnd inimest ja mõelnud, et milline ta küll alasti välja näeb?
Kui vanasti vennanaise Z'ga rääkisime, siis ta jutu sees ikka ütles, et keegi nägi seksikas välja ja ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei näe seda, inimesi vaadates. Ma olen näinud paljusid heas mõttes iseäralikke, intensiivseid, põnevaid, intrigeerivaid mehi, kes on tundunud huvitavad ja kõik, kellega ma rääkisin, olidki huvitavad, targad, vaimukad, julged, vabameelsed ja ma usun, et need mulle silmajäänutest, kellega ma ei rääkinud, olid ka, aga seda, et keegi on seksikas... pole võõra inimese puhul kunagi vaadanud. Paar näitlejat küll on minu meelest seksikad, näiteks Hugh Jackman... Eee, hehehee... rohkem ei tulegi meelde. Oma hääle ja oleku tõttu on tohutult kütkestav Michael Caine. Ma tema pilti ei julge pannagi, ta on nii vana mees :D, aga toooohutult kütkestav. Kas te olete näinud filmi "Sleuth"? See film võib kinematograafiliselt (?) näida veider, kuna see on algselt kirjutatud näidendina. Aga mina olen kolm korda vaadanud ja iga kord hinge kinni hoidnud. Põnev, jube ja kaunis - võimsad dialoogid! Võibolla on vaatamisargumendiks hoopis see, et teine peategelane on Jude Law? Mulle pole ükski kõrend kunagi seksikas tundunud :D, nii et mina Law pärast ühtki filmi ei vaata, kuigi ta on minu meelest ka väga hea näitleja. Nagu Michael Cainegi :), kes peale selle on mehelikus mõttes palju kütkestavam. :D
Ehh, tegelikult ma tean, et võin end sapioseksuaalseks lugeda, ma ei viitsi isegi testi teha, sest olen tulemuses täiesti kindel.
Aga kui te tahate teha, siis ingliskeelsed testid on siin:
- demiseksuaalsuse test
- aseksuaalsuse test
- sapioseksuaalsuse test
Ta-daa! :)
- - -
Ehh, ja mis muidu toimub? :)
- - -
Pärast selle muna-kotletidieedi lõpetamist on mul olnud tunne, nagu elaksin isiklikus alalises päikeselaigus! :)
Rääkida nagu millestki pole aga selline 'mullitamise ja trallitamise' tuju on kogu aeg :)
Tavaliselt ma patsutan ja mupsutan inimesi, kui nad mulle tee peal ette jäävad või ise sülle poevad, aga nüüd kalpsan iga natu aja tagant oma toast välja kedagi väntsutama :p
Imelugu, mida kerge toit inimesega teha võib ;), aga kergendus on SUUR, tõesti.
Ei, tegelikult ma ei kurjusta endaga, et ma selle dieedikatsumuse läbi tegin.
Tasus ju teada, et liha-muna värk on mulle päriselt ka raske ("võimatu!" ma ütleks), mitte et ma olen seda nii kaua aega nii vähe söönud, et enam isegi ei taha... Ja soodsam on lihata ka, kuigi ega Taluvõi ja külmutatud oad ka sugugi odavad pole. Kookosvõid kaerahelbepudru sisse ilmselt julgen heal juhul alles veebruaris osta :D - jõul on julm! :p
Paar brokolitutsu ka lisan nüüd oma lõunasöögile - neis pidi kõvasti rauda olema :) Usun, et mul on kvaliteetsem dieet kui enamikul inimestest :D, aga eks me kõik vist mõtleme nii :)
Eeeniveiiii, loodan, et teil ka ikka käbarad kenasti käivad ja olete algavaks jõulutralliks valmis!
Mmmmmuahh! :)
---
Lisatud 10 min hiljem,
mu süda ikka ei andnud rahu ja ma tegin selle sapioseksuaalsuse testi ka ära - 95 %.
Arvasin, et tuleks 100%, aga miinus 5% tuleb sellest, et ma ei põlasta inimest, kelle intellekt jääb... allapoole arvestust - st peigmeheks kindlasti ei kõlba. Ma olen kaugel sellest, et neid halvustada - isegi kui ma tahan neist kiiremas korras lahti saada.
Ka neid inimesi on väga palju, kelle jaoks minu intellekt jääb allapoole arvestust ja mulle meeldiks mõelda, et nad on mõistvad. Kõik ei saa ju kõige targemad olla.
Aga elama ikka peab, ei? :)
No mida see tähendab?
Vanasti oli ainult heteroseksuaalsus, impotentsus ja frigiidsus.
Kusagil kollikapis oli masturbatsioon, onanism, homoseksuaalsus ja õuduslooliste vihjetena veel biseksuaalsus.
Nüüd kuuleb igal aastal veel mõnest uuest viisist seksuaalne olla.
Guugel ütles, et demiseksuaalsed inimesed peavad seksuaalse huvi ärkamiseks teise inimesega hingelist sidet tundma.
Üks ütles, et oi, kui tore - tema nüüd ongi demiseksuaalne.
Leidis 'kasti' omale! :D
"Oo," mõtlesin ma, "ma vist olen ka... - ei teadnudki."
Edasi lugesin, et nende seksuaalsus pole väga tugev ja võib üsna olematu olla.
Ma vist ikka pole? Loodetavasti? :p
Kuna guugel pakkus oma 'demiseksuaalsuse' kindlaks määramiseks kohe sealsamas ka testi, tegingi 20 lihtsa küsimusega testikese.
Tuli välja, et ma olen 82% demiseksuaalne. Keskmine on 40-60%. Nii et tublisti 'demiseksuaalsem', kui keskmine inimene.
Oh, noh, mul polnud sellise tulemuse vastu midagi, aga selle all soovitati mul teha aseksuaalsuse test :D - see oli peaaegu solvav :D
- Pildike mis on ühtaegu seotud jõuluaja, seksuaalsuse ja peresuhetega - |
No ma tõesti pole absoluutselt romantiline tüüp. Ettevalmistamine, pidulikud kõned ja sihuke värk ei meeldi mulle kohe üldsegiiii! Kui hakata mingit romantilist õhkkonda kujundama, siis on mul tunne, nagu minu jaoks on lava valmis sätitud, kus ma peaks hakkama mingit rolli täitma. (Aga mina arvan, et mida loomulikum ja 'minam', seda parem kõigile asjaosalistele.)
Ja muide - kõigil juhtudel, kui minu jaoks on midagi romantilist korraldatud, olen ma viuh mõelnud, et see mees alateadlikult tunneb, et ta on kaotaja..., et ma kaldun ta mahajätmise poole..., ja et ma kaldungi, kuid polnud sellele ise veel teadlikult mõelnud. Ma arvan, et see paistis lihtsalt kaugele ära, et mulle meeldib 'lustida ja tuustida', mitte dresseeritult mingit teiste inimeste poolt välja mõeldud triipu mööda käia, nii et suuri žeste hakkasid mu 'austajad' tegema alles täielikku segadusse sattununa :D ...
Mulle meeldib rohkem sihuke asi, et paneme nina- ja sõrmeotsad kokku ja teeme lolle nägusid... :D
:D
:D
Sorri!
:D
Huvitav jah, aga romantika ja suured üllatused pole minu teema.
Aga ma olen end ikka kirgliseks inimeseks pidanud ja nüüd - testi ennast, äkki oled aseksuaalne! :D
A ma igaks juhuks testisingi. Sain 36%. Keskmine inimene on 40-60% aseksuaalne, nii et ma olen pigem keskmisest vähem. Huhh! :) Vedas veel seekord! :D
Aga ühes küsimuses ma olin küll 'maksimaalselt aseksuaalne'.
Ma usun, et ma pole tõesti mitte kunagi elus vaadanud mõnd inimest ja mõelnud, et milline ta küll alasti välja näeb?
- Hugh Jackman - |
Ehh, tegelikult ma tean, et võin end sapioseksuaalseks lugeda, ma ei viitsi isegi testi teha, sest olen tulemuses täiesti kindel.
Aga kui te tahate teha, siis ingliskeelsed testid on siin:
- demiseksuaalsuse test
- aseksuaalsuse test
- sapioseksuaalsuse test
Ta-daa! :)
- - -
Ehh, ja mis muidu toimub? :)
- - -
Pärast selle muna-kotletidieedi lõpetamist on mul olnud tunne, nagu elaksin isiklikus alalises päikeselaigus! :)
Rääkida nagu millestki pole aga selline 'mullitamise ja trallitamise' tuju on kogu aeg :)
Tavaliselt ma patsutan ja mupsutan inimesi, kui nad mulle tee peal ette jäävad või ise sülle poevad, aga nüüd kalpsan iga natu aja tagant oma toast välja kedagi väntsutama :p
Imelugu, mida kerge toit inimesega teha võib ;), aga kergendus on SUUR, tõesti.
Ei, tegelikult ma ei kurjusta endaga, et ma selle dieedikatsumuse läbi tegin.
Tasus ju teada, et liha-muna värk on mulle päriselt ka raske ("võimatu!" ma ütleks), mitte et ma olen seda nii kaua aega nii vähe söönud, et enam isegi ei taha... Ja soodsam on lihata ka, kuigi ega Taluvõi ja külmutatud oad ka sugugi odavad pole. Kookosvõid kaerahelbepudru sisse ilmselt julgen heal juhul alles veebruaris osta :D - jõul on julm! :p
Paar brokolitutsu ka lisan nüüd oma lõunasöögile - neis pidi kõvasti rauda olema :) Usun, et mul on kvaliteetsem dieet kui enamikul inimestest :D, aga eks me kõik vist mõtleme nii :)
Eeeniveiiii, loodan, et teil ka ikka käbarad kenasti käivad ja olete algavaks jõulu
Mmmmmuahh! :)
---
Lisatud 10 min hiljem,
mu süda ikka ei andnud rahu ja ma tegin selle sapioseksuaalsuse testi ka ära - 95 %.
Arvasin, et tuleks 100%, aga miinus 5% tuleb sellest, et ma ei põlasta inimest, kelle intellekt jääb... allapoole arvestust - st peigmeheks kindlasti ei kõlba. Ma olen kaugel sellest, et neid halvustada - isegi kui ma tahan neist kiiremas korras lahti saada.
Ka neid inimesi on väga palju, kelle jaoks minu intellekt jääb allapoole arvestust ja mulle meeldiks mõelda, et nad on mõistvad. Kõik ei saa ju kõige targemad olla.
Aga elama ikka peab, ei? :)
kolmapäev, 23. november 2016
Lovers of all kinds...
Täna ei tule lihtne päev...
Peame Mehega minema juriidilise nõustaja juurde.
'Peaksin' olema 'seletamatult rusutud', aga olen õnnelik, nagu kõik viimased päevad ...:)
- - -
Vana hea mõte, mille täna jälle netist leidsin.
Mulle meeldib seda endale korrata :p
teisipäev, 22. november 2016
Donald Trump - inglite lemmik
Leidsin Teal Swani blogist kirjutise hiljutistest presidendivalimistest ja tooksin sealt välja sellise lõigu:
(Laisas tõlkes ---
Teal, kes on selgeltnägija ja vaimne teejuht, tõdes kohe, kui Trumpi kandidatuur püstitati, et vaimolendid soosivad kõhklematult Trumpi. Ta oli äärmiselt hämmeldunud, miks need kõrge vibratsiooniga olendid sellist isikut toetavad? Siis aga taipas, et oluline on, et asjad samas vaimus edasi ei läheks. Tuleb kogu rahvas lõpuks üles äratada, kasvõi sellise poliitilise vapustuse hinnaga. Ja veel on oluliseks punktiks autentsus, ehedus, endaksjäämine - see on oluline ja omal kohal ka inetuna/inetusena.)
Noh, mina olin ka Trumpi poolt - seepärast oli tore lugeda. Ja just sellel põhjusel, et lolli juttu ajavalt Trumpilt näis pigem olevat võimalik ausat või "ausapoolset" vastust saada, proua Clinton oleks vastanud täpselt seda, mida parajasti vaja öelda on - tema juba segadusse ei satuks.
Lõpuks soovitab Teal Swan lugejal mõelda, mida tema soovib ja mis takistab teda seda saavutamast. Need olevat rotipuuri võred, millest tuleb lahti saada. On aeg hakata ehitama Uut Ameerikat :) (= Uut Maailma).
Ma siiski leian, et mõelge parem, milline oleks unelmate elu teie perele. Kui ainult endale mõelda, siis võib tekkida tunne, nagu lapsed või abikaasa oleksid takistused. Näiteks mina tahan tühjust ja vaikust, nii et minu unistustes peaksin ma oma perest eralduma? Tegelikult ma nii ei tunne, mulle meeldib neid hoida ja armastada :)
Aa, ja Väiku ütles täna, et on korduvalt mõelnud, et tahaks minuga kahekesi maailmas elada :D
Ja eile ütles, et ei küllastu mu mõtteavaldustest kunagi! :p
Awww! :)
Kuidas ma sellise lapse juurest ikka tühjusesse ja vaikusesse peaks kippuma? :p
Aga muidu - Teal Swan mulle väga meeldib. Tema otsekohesus on väga minu maitse järele - hooliv, samas vahet hoidev/reserveeritud otsekohesus. Kui ma esimest korda teda YouTube'is kuulasin ja VT sisse astus, oli ta väga üllatunud, et mida ma kuulan? See energia olevat minu omale täpselt vastupidine. Teda väga üllatus, et ma sellise hääle ja kõnemaneeriga inimest kuulata tahan.
Ja tal oli õigus - Teali olek oli alguses väga harjumatu. Mõnikord ta läheb närvilisusest veeeiidi kõrgiks ja ülbeks (näiliselt). Aga räägib tõtt, st seda, mida tema näeb-kogeb-tajub, ja see polegi nii sage. Ta otsib viise inimesi otseselt haavamata rääkida kogu tõtt, ei jäta varjupooli tähelepanu alt välja. See on suur töö, ma leian, ta on tubli! :)
Ainult heast rääkida on väga palju lihtsam...
PS:
Mul on täna megasuured probleemid vormindamisega.
Mitte ei saa ühtlase suuruse, värvi, tausta ja fondiga teksti ja... lõigud hüppavad omatahtsi ringi :D
Ma ei suuda seda üht teksti nüüd rohkem pluti-plutitada ja jään lootma, et rohkem iseeneslikke muudatusi ei teki ja et tekst on enam vähem arusaadav.
I predicted Trump would win from the start. I predicted it because since the moment he decided to run, the world has literally been blanketed in the vibration of Trump and all of the spirit guides and angels were in fact in favor of Trump. For him not to win would have meant that our universe no longer operated according to the law of attraction. At first, I could not believe what I was seeing. I was dumbfounded. In general, non-physical beings are beyond liberal in their perspectives. I could not imagine why these high vibrational beings would be in favor of such a person. But then I understood what was really going on. All of these beings were in favor of the “wiping the slate clean”. All of these beings were in favor of the “mass awakening”. Those of us who understand awakening know just what that entails. Like nearly every person on earth, they too were in favor of the system of government in place to end. They too were in favor of authenticity, no matter how ugly that authenticity is.
(Laisas tõlkes ---
Teal, kes on selgeltnägija ja vaimne teejuht, tõdes kohe, kui Trumpi kandidatuur püstitati, et vaimolendid soosivad kõhklematult Trumpi. Ta oli äärmiselt hämmeldunud, miks need kõrge vibratsiooniga olendid sellist isikut toetavad? Siis aga taipas, et oluline on, et asjad samas vaimus edasi ei läheks. Tuleb kogu rahvas lõpuks üles äratada, kasvõi sellise poliitilise vapustuse hinnaga. Ja veel on oluliseks punktiks autentsus, ehedus, endaksjäämine - see on oluline ja omal kohal ka inetuna/inetusena.)
Noh, mina olin ka Trumpi poolt - seepärast oli tore lugeda. Ja just sellel põhjusel, et lolli juttu ajavalt Trumpilt näis pigem olevat võimalik ausat või "ausapoolset" vastust saada, proua Clinton oleks vastanud täpselt seda, mida parajasti vaja öelda on - tema juba segadusse ei satuks.
Lõpuks soovitab Teal Swan lugejal mõelda, mida tema soovib ja mis takistab teda seda saavutamast. Need olevat rotipuuri võred, millest tuleb lahti saada. On aeg hakata ehitama Uut Ameerikat :) (= Uut Maailma).
Ma siiski leian, et mõelge parem, milline oleks unelmate elu teie perele. Kui ainult endale mõelda, siis võib tekkida tunne, nagu lapsed või abikaasa oleksid takistused. Näiteks mina tahan tühjust ja vaikust, nii et minu unistustes peaksin ma oma perest eralduma? Tegelikult ma nii ei tunne, mulle meeldib neid hoida ja armastada :)
Aa, ja Väiku ütles täna, et on korduvalt mõelnud, et tahaks minuga kahekesi maailmas elada :D
Ja eile ütles, et ei küllastu mu mõtteavaldustest kunagi! :p
Awww! :)
Kuidas ma sellise lapse juurest ikka tühjusesse ja vaikusesse peaks kippuma? :p
Aga muidu - Teal Swan mulle väga meeldib. Tema otsekohesus on väga minu maitse järele - hooliv, samas vahet hoidev/reserveeritud otsekohesus. Kui ma esimest korda teda YouTube'is kuulasin ja VT sisse astus, oli ta väga üllatunud, et mida ma kuulan? See energia olevat minu omale täpselt vastupidine. Teda väga üllatus, et ma sellise hääle ja kõnemaneeriga inimest kuulata tahan.
Ja tal oli õigus - Teali olek oli alguses väga harjumatu. Mõnikord ta läheb närvilisusest veeeiidi kõrgiks ja ülbeks (näiliselt). Aga räägib tõtt, st seda, mida tema näeb-kogeb-tajub, ja see polegi nii sage. Ta otsib viise inimesi otseselt haavamata rääkida kogu tõtt, ei jäta varjupooli tähelepanu alt välja. See on suur töö, ma leian, ta on tubli! :)
Ainult heast rääkida on väga palju lihtsam...
PS:
Mul on täna megasuured probleemid vormindamisega.
Mitte ei saa ühtlase suuruse, värvi, tausta ja fondiga teksti ja... lõigud hüppavad omatahtsi ringi :D
Ma ei suuda seda üht teksti nüüd rohkem pluti-plutitada ja jään lootma, et rohkem iseeneslikke muudatusi ei teki ja et tekst on enam vähem arusaadav.
pühapäev, 20. november 2016
Never again!
Oookeii, ma tegin nüüd selle liha-muna-dieediga lõpparve.
Uimasus ja tuimus olid väga harjumatud ja ma ei suutnud kuidagi sellega leppida, kuid viimaseks piisaks oli, kui käsime VT'ga paari kilomeetri kaugusel poes talle saapaid ostmas ja ma olin juba kohale jõudes omadega täiesti läbi. Tagasi tulles ootasime all lifti ja isegi siis polnud ma veel täiesti kindel ja rahulik, et esikuni välja vean. Siis mõtlesingi, et kaua ma loodan ja ennast petan - mul on halb olla iga päev, ma olen nii uimane, et see tundub vahel lausa iseloomumuutusena ja energia on hoooooopis kadunud. Poolteist lisakilo tulid ilmselt ka lihtsalt sellest, et kõht ei osanud raskema värgiga midagi peale hakata - see oli nii võõras.
Hakkasin siis isude järgi sööma ja taastumiseks alustasin lihtsalt õuntest, banaanidest ja keefirist. Järgmisel hommikul ärkasin tiba enne kaheksat, täiesti värskena. (Kui liha-muna vitsutasin, sain suure vaevaga pool kümme maast lahti.) Järgmisel hommikul ärkasin pool viis ja tundsin end puhanud ja õnnelikuna. Kolmandal päeval ärkasin öösel 2.20 - erksa, värske ja üliõnnelikuna. Sama neljandal päeval. Naersin, et mul on nagu uimastivõõrutus see muna-lihavaba dieet. Tunne oli tõesti selline, nagu oleksin uimastatud või mürgitatud olnud selle vahepealse kuu ja nüüd organismi puhtaks saanud. Hakkasin ennast jälle ära tundma. Mõtlesin, et olen unetusest ekstaatiline, kuid siis meenus, et enne liha-muna vitsutamise 'kohustust', mis ma endale võtsin, oligi see minu loomulik seisund! See, mis mulle ekstaasina tundus, oli mu tavaline rõõmus ärksus, mida polnud ühelgi päeval kogu selle dieedieksperimendi ajal!
Kui ma liha-muna-leibu sõin, siis kahtlesin kogu aeg, kas ma suudan seda ka järgmisel päeval teha - see oli nii raske! Rühkisin päev korraga vitsutada! Nüüd, kui need ära jätsin, tundsin juba teisel päeval, et teen õigesti, kindlasti!, ei mingit kahtlust! nii peabki! see on hea!
Deeem!
Ma ei sunni enam mitte kunagi elus ennast liha ja muna sööma! Söön ainult siis, kui isu tuleb ja see isu tuleb väga harva.
Praegu on siis nii, et hommikuks teen endale kohvi ja pudrukese, lõunaks aurutan kartulit-uba-porgandit ja söön neid soola ja võiga, õhtuks aga 2-banaani, 2-maasika ja 300 ml keefirilurr.
Muide, mis soola puutub, siis tuleb välja, et see võileib oli minu jaoks liiga soolane (kuigi ma soola sinna üldse ei raputanud - sidrunipipart ja musta pipart ainult, ja sinepit-majoneesi panin ka), kuna panen oma kartulitele-võile vanaviisi soola, aga sööma hakates saan aru, et pean 4/5 maha kraapima. Järelikult olen oma organismi üle soolanud! Jumal tänatud, et sisemised indikaatorid kenasti nii korras on, et mulle sellest teada annavad!
Igal juhul pean oma pulsi- ja vererõhuprobleemid teistmoodi kontrolli alla saama - liha ja muna on jäledad! :p
Ja keegi ei saa öelda, et ma ei andnud võimalust sellele dieedile. Ma olin täiesti valmis nägema häid tulemusi ja ma 'mürgitasin' ennast üle kuu aja, et neile oodatavatele tulemustele ilmumisaega anda.
Kusjuures - liha pidi ju agressiivseks tegema, mitte uimaseks?!? :D
___
PS, tänapäeval tuleb oma jutuga hästi vastutustundlik olla ja arvestada, et inimesed on enam vähem ajusurma seisundis ja ise mõelda ja otsustada ei oska...; kui oled kusagil rääkinud, mida sa teed, siis vastutadki selle eest, kui mõni lugenu ka nii teeb.
Niisiis pean ma igaks juhuks lisama äraleierdatud tõsiasja, et organismid on erinevad ja pole ühtegi inimest peale minu enda, kellel ma liha ja muna osas ettevaatlik soovitan olla. Ei mina tea, mida tahab/vajab kellegi teise organism. Ja ma meenutan ka, et mina söön kõike, mida TAHAN (ja osta jaksan :D). Kui ma tahan munaga tehtud kooki, pannkooki või kasvõi praemuna, siis ma kindlasti teen ja söön seda. Lihaga sama. Ma lihtsalt tahan seda väga väga harva ja väga vähe.
Uimasus ja tuimus olid väga harjumatud ja ma ei suutnud kuidagi sellega leppida, kuid viimaseks piisaks oli, kui käsime VT'ga paari kilomeetri kaugusel poes talle saapaid ostmas ja ma olin juba kohale jõudes omadega täiesti läbi. Tagasi tulles ootasime all lifti ja isegi siis polnud ma veel täiesti kindel ja rahulik, et esikuni välja vean. Siis mõtlesingi, et kaua ma loodan ja ennast petan - mul on halb olla iga päev, ma olen nii uimane, et see tundub vahel lausa iseloomumuutusena ja energia on hoooooopis kadunud. Poolteist lisakilo tulid ilmselt ka lihtsalt sellest, et kõht ei osanud raskema värgiga midagi peale hakata - see oli nii võõras.
Hakkasin siis isude järgi sööma ja taastumiseks alustasin lihtsalt õuntest, banaanidest ja keefirist. Järgmisel hommikul ärkasin tiba enne kaheksat, täiesti värskena. (Kui liha-muna vitsutasin, sain suure vaevaga pool kümme maast lahti.) Järgmisel hommikul ärkasin pool viis ja tundsin end puhanud ja õnnelikuna. Kolmandal päeval ärkasin öösel 2.20 - erksa, värske ja üliõnnelikuna. Sama neljandal päeval. Naersin, et mul on nagu uimastivõõrutus see muna-lihavaba dieet. Tunne oli tõesti selline, nagu oleksin uimastatud või mürgitatud olnud selle vahepealse kuu ja nüüd organismi puhtaks saanud. Hakkasin ennast jälle ära tundma. Mõtlesin, et olen unetusest ekstaatiline, kuid siis meenus, et enne liha-muna vitsutamise 'kohustust', mis ma endale võtsin, oligi see minu loomulik seisund! See, mis mulle ekstaasina tundus, oli mu tavaline rõõmus ärksus, mida polnud ühelgi päeval kogu selle dieedieksperimendi ajal!
Kui ma liha-muna-leibu sõin, siis kahtlesin kogu aeg, kas ma suudan seda ka järgmisel päeval teha - see oli nii raske! Rühkisin päev korraga vitsutada! Nüüd, kui need ära jätsin, tundsin juba teisel päeval, et teen õigesti, kindlasti!, ei mingit kahtlust! nii peabki! see on hea!
Deeem!
Ma ei sunni enam mitte kunagi elus ennast liha ja muna sööma! Söön ainult siis, kui isu tuleb ja see isu tuleb väga harva.
Praegu on siis nii, et hommikuks teen endale kohvi ja pudrukese, lõunaks aurutan kartulit-uba-porgandit ja söön neid soola ja võiga, õhtuks aga 2-banaani, 2-maasika ja 300 ml keefirilurr.
- Minu tänane lõunasöök - |
Muide, mis soola puutub, siis tuleb välja, et see võileib oli minu jaoks liiga soolane (kuigi ma soola sinna üldse ei raputanud - sidrunipipart ja musta pipart ainult, ja sinepit-majoneesi panin ka), kuna panen oma kartulitele-võile vanaviisi soola, aga sööma hakates saan aru, et pean 4/5 maha kraapima. Järelikult olen oma organismi üle soolanud! Jumal tänatud, et sisemised indikaatorid kenasti nii korras on, et mulle sellest teada annavad!
- Dekonstrueeritud (tomat, kurk, sibul on kõrval mitte vahel) võileib, milliseid sõin 2 korda päevas - |
Igal juhul pean oma pulsi- ja vererõhuprobleemid teistmoodi kontrolli alla saama - liha ja muna on jäledad! :p
Ja keegi ei saa öelda, et ma ei andnud võimalust sellele dieedile. Ma olin täiesti valmis nägema häid tulemusi ja ma 'mürgitasin' ennast üle kuu aja, et neile oodatavatele tulemustele ilmumisaega anda.
Kusjuures - liha pidi ju agressiivseks tegema, mitte uimaseks?!? :D
___
PS, tänapäeval tuleb oma jutuga hästi vastutustundlik olla ja arvestada, et inimesed on enam vähem ajusurma seisundis ja ise mõelda ja otsustada ei oska...; kui oled kusagil rääkinud, mida sa teed, siis vastutadki selle eest, kui mõni lugenu ka nii teeb.
Niisiis pean ma igaks juhuks lisama äraleierdatud tõsiasja, et organismid on erinevad ja pole ühtegi inimest peale minu enda, kellel ma liha ja muna osas ettevaatlik soovitan olla. Ei mina tea, mida tahab/vajab kellegi teise organism. Ja ma meenutan ka, et mina söön kõike, mida TAHAN (ja osta jaksan :D). Kui ma tahan munaga tehtud kooki, pannkooki või kasvõi praemuna, siis ma kindlasti teen ja söön seda. Lihaga sama. Ma lihtsalt tahan seda väga väga harva ja väga vähe.
kolmapäev, 9. november 2016
Senituntud maailma lõpp
Mees ütles mulle just, et Donald Trump sai USA presidendiks.
Kas keegi selle võimaluse realiseerumisse tegelikult uskus?
Mina küll mitte. Ma küll leidsin, et tema 'suhteline edu' (nagu selgub, see polnud sugugi suhteline vaid päris edu) on väga oluline hoiatav näitaja, kuhu inimeste harimatus ja lootusetus riigi viia võib.
Eks... harimatuid inimesi on kergem kontrollida, aga kuidas seda kontrollida, et neid nii palju ei saa, et nad lihtsalt massiga võimule ei tule?
See öeldud - neist kahest meeldis mulle ka Trump rohkem.
(Ma ootan, kuni te minestusest toibute, mul kiiret pole...)
Jah, ta on rumalavõitu ja lühinägelik ja täiesti taktitu mats, aga tal on oma arvamused ja mingisugune südametunnistus.
Clintonil on ainult teesklemise ja mahasalgamise tugevus, kas tal süda tiksub sees - mina kahtlen.
Ja kuna mina pole ka soolist samasust ei nägema ega ka hindama õppinud veel, ütlen ausalt, et meesterahvana poleks proua Clintonil häda midagi. Asi pole selles, et ta on tark. Ma sugugi ei arva, et ta oma vaieldamatu distsiplineerituse, arukuse ja kogemuse ehk tarkuse pärast imelik või ebanaiselik on. Aga... las mehed valetavad omavahel ja naistele. Ma ei taha, et naine sirge seljaga valetaks. Ja proua Clinton valetaks vajadusel silmagi pilgutamata. See haavab mind rängalt. Mulle ei meeldi, kui naised avalikkusele valetavad, ma ei tea... Ilmselt ma võtan naisi veidi tõsisemalt... Täiesti isiklik/subjektiivne arvamus ja suhtumine, millega ma kusagile väitlema ei roniks.
Aga ameeriklasena ma ise seekord valima läinud poleks, sest poleks mõeldav oma häält Trumpile anda ja Clinton, nojah, mulle lihtsalt ei meeldi, tundub vale. Vale elaval, kahel jalal ringi käival kujul.
See paneb mind maailma lõpu peale mõtlema...
Hinduismis tuntakse Brahma päeva ja Brahma ööd. Brahma päeva alates loob ta (jumal Brahma) tühjusest kõik universumid ja neis sisalduva. Päev kestab miljardeid aastaid ja hääbub siis olematusesse/jumalasse - nii mateeria kui ka hinged. 'Õhtuks' on kõik läbi põlenud või ennast realiseerinud, või oma antikehaga kohtunud ja nullitud saanud... ma oletan - seda antiosakestega kohtumise värki vist Veedades kirjas pole... või mine tea?
Vaatasin eile õhtul YouTube'ist väga toredat dokumentaalfilmi, kust kuulsin, et nagu tumeainest ja tumedast energiast oleks veel vähe - leitud on ka tume vool (dark flow). On teada, et tähesüsteemid liiguvad üksteisest kogu aeg lahku. Ma arvasin, et lihtsalt Suurest Paugust saadud impulsist, sest mis neid seal tühjas kosmoses ikka takistab ja pidurdab? Aga teadlased taipasid üllatusega, et galaktikate liikumine üksteisest eemale kiireneb. On midagi, mis neid enda poole tõmbab. Seda salapärast tõmbejõudu nimetataksegi tumedaks vooluks. Ja nagu kõik sai kunagi alguse Suurest Paugust... võiks see info tõesti viidata sellele, et kõik ka jõuab lõpuks ühte punkti tagasi - kogu olemasolev mateeria tõmbub tagasi mikroskoopilisse täpikesse, ehk?, ja siis võib see uue Brahma päevana jälle laiali plahvatada-suurpaugutada.
Kuidas küll hindud sellist asja tuhandeid aastaid tagasi teadsid (kuigi ajaühikutega veidi nagu eksiti, aga ehk nad arvasid, et kui palju neid nulle sinna Brahma päeva ikka kirjutada, ega keegi üle kontrollida ei saa ju :D)?
Sest ka täppisteadmisi saab meditatsiooni või transi kaudu, kui see nii vajalik (kellele ja milleks - seda mina ei tea) on.
Kas seda nimetada Akaši kroonikateks või millekski muuks, aga ma usun, et selline kõiki teadmisi, minevikke, olevikke ja potentsiaalseid tulevikke sisaldav infoväli on olemas küll.
Samas alati tuleb arvestada, et meedium peab mingil määral oma tõlgendusele toetuma.
Aga lingitud dok on väga lustakas, need teadlased on seal nii lahedad, hehehee... :)
Selle tumeda voolu peale pahandati (umbes): "Nobody asked for it. Nobody wanted it. Nobody understands it. It's very unwelcomed!" ja tumeaine peale: "Ma ei tea, mis see on. Tõttöelda olen ma juba mõnda aega selle pärast tõsist muret tundnud. Hahahhaaa!" :D
Kas keegi selle võimaluse realiseerumisse tegelikult uskus?
Mina küll mitte. Ma küll leidsin, et tema 'suhteline edu' (nagu selgub, see polnud sugugi suhteline vaid päris edu) on väga oluline hoiatav näitaja, kuhu inimeste harimatus ja lootusetus riigi viia võib.
Eks... harimatuid inimesi on kergem kontrollida, aga kuidas seda kontrollida, et neid nii palju ei saa, et nad lihtsalt massiga võimule ei tule?
See öeldud - neist kahest meeldis mulle ka Trump rohkem.
(Ma ootan, kuni te minestusest toibute, mul kiiret pole...)
Jah, ta on rumalavõitu ja lühinägelik ja täiesti taktitu mats, aga tal on oma arvamused ja mingisugune südametunnistus.
Clintonil on ainult teesklemise ja mahasalgamise tugevus, kas tal süda tiksub sees - mina kahtlen.
Ja kuna mina pole ka soolist samasust ei nägema ega ka hindama õppinud veel, ütlen ausalt, et meesterahvana poleks proua Clintonil häda midagi. Asi pole selles, et ta on tark. Ma sugugi ei arva, et ta oma vaieldamatu distsiplineerituse, arukuse ja kogemuse ehk tarkuse pärast imelik või ebanaiselik on. Aga... las mehed valetavad omavahel ja naistele. Ma ei taha, et naine sirge seljaga valetaks. Ja proua Clinton valetaks vajadusel silmagi pilgutamata. See haavab mind rängalt. Mulle ei meeldi, kui naised avalikkusele valetavad, ma ei tea... Ilmselt ma võtan naisi veidi tõsisemalt... Täiesti isiklik/subjektiivne arvamus ja suhtumine, millega ma kusagile väitlema ei roniks.
Aga ameeriklasena ma ise seekord valima läinud poleks, sest poleks mõeldav oma häält Trumpile anda ja Clinton, nojah, mulle lihtsalt ei meeldi, tundub vale. Vale elaval, kahel jalal ringi käival kujul.
See paneb mind maailma lõpu peale mõtlema...
Hinduismis tuntakse Brahma päeva ja Brahma ööd. Brahma päeva alates loob ta (jumal Brahma) tühjusest kõik universumid ja neis sisalduva. Päev kestab miljardeid aastaid ja hääbub siis olematusesse/jumalasse - nii mateeria kui ka hinged. 'Õhtuks' on kõik läbi põlenud või ennast realiseerinud, või oma antikehaga kohtunud ja nullitud saanud... ma oletan - seda antiosakestega kohtumise värki vist Veedades kirjas pole... või mine tea?
Vaatasin eile õhtul YouTube'ist väga toredat dokumentaalfilmi, kust kuulsin, et nagu tumeainest ja tumedast energiast oleks veel vähe - leitud on ka tume vool (dark flow). On teada, et tähesüsteemid liiguvad üksteisest kogu aeg lahku. Ma arvasin, et lihtsalt Suurest Paugust saadud impulsist, sest mis neid seal tühjas kosmoses ikka takistab ja pidurdab? Aga teadlased taipasid üllatusega, et galaktikate liikumine üksteisest eemale kiireneb. On midagi, mis neid enda poole tõmbab. Seda salapärast tõmbejõudu nimetataksegi tumedaks vooluks. Ja nagu kõik sai kunagi alguse Suurest Paugust... võiks see info tõesti viidata sellele, et kõik ka jõuab lõpuks ühte punkti tagasi - kogu olemasolev mateeria tõmbub tagasi mikroskoopilisse täpikesse, ehk?, ja siis võib see uue Brahma päevana jälle laiali plahvatada-suurpaugutada.
Kuidas küll hindud sellist asja tuhandeid aastaid tagasi teadsid (kuigi ajaühikutega veidi nagu eksiti, aga ehk nad arvasid, et kui palju neid nulle sinna Brahma päeva ikka kirjutada, ega keegi üle kontrollida ei saa ju :D)?
Sest ka täppisteadmisi saab meditatsiooni või transi kaudu, kui see nii vajalik (kellele ja milleks - seda mina ei tea) on.
Kas seda nimetada Akaši kroonikateks või millekski muuks, aga ma usun, et selline kõiki teadmisi, minevikke, olevikke ja potentsiaalseid tulevikke sisaldav infoväli on olemas küll.
Samas alati tuleb arvestada, et meedium peab mingil määral oma tõlgendusele toetuma.
Aga lingitud dok on väga lustakas, need teadlased on seal nii lahedad, hehehee... :)
Selle tumeda voolu peale pahandati (umbes): "Nobody asked for it. Nobody wanted it. Nobody understands it. It's very unwelcomed!" ja tumeaine peale: "Ma ei tea, mis see on. Tõttöelda olen ma juba mõnda aega selle pärast tõsist muret tundnud. Hahahhaaa!" :D
esmaspäev, 7. november 2016
A mistake I keep making ...
Mu muusikamaitse on viimase aasta jooksul paremaks muutunud, if I may say so myself...
Ja see on tänu YouTube'ile, sest sõpru mul ju pole ... vähemalt mitte selliseid, kes minuga veini jooksid ja muusikast räägiksid. (Ja oma vana arvutiga ma ei pääsenud palju aastaid YouTube'i - see suri kohe välja!)
(Ma ütlen nüüd ausalt - kaks sõbrannat, kes mul on, on ikka väga vanast ajast, ja nad on imetlusväärsed inimesed mõlemad, mitmes mõttes, ja ma hoian neid endale eeskujuks, kuid kumbki pole emotsionaalne inimene, kellega võiks veiniklaasi taga filosofeerida või muusikamuljeid vahetada.
Ja Mehele meeldib eelkõige 80ndate diskomuusika, rõõmus ja nooruslik inimene nagu ta on ;), et ... NO VABANDAGE!... seda ei taha ma mitte mingil juhul kuulata, mul pole sellega seoses isegi nostalgiat mitte :D Kaheksakümnendatel käisin mina algklassides ja kuulsin raadiost vahel "Roosiaia kuningannat" ja vinüülplaatidelt Biitleid ja Onu Remuse jutte, pehmelt siniselt plaadilt aga Smokie't.)
Nii et Fiona Apple'it soovitas mulle YouTube ja mulle ei mulle ei meenunud isegi tema ainus lugu, mida varem kuulnud olin - "Criminal". (See lugu, ütleme, leidsin, et oli hästi tehtud, aga polnud minu stiil. Üldsegi mitte.) Vaatasin, et muudkui soovitatakse seda õunapreilit mulle YT paremas veerus ja siis vajutasin.
ÕUHHH!
Milline tuttav must auk.
Jõuline, kodune - nagu uneskukkumine.
Olin täitsa oimetu nagu elektrišoki saanud jänes...
Suurivaevu suutsin välja rabelda.
Aga kaks korda olen (kogemata) mõelnud, et oot, see Fiona Apple oli ju super - peaks kuulama jälle!
Ja tavaliselt muusika mind kaasa EI haara, sest mul endal on sellise õrna (märksõnad: Pärt ja Olafur Arnalds) värgi tuju ja muu panen esimese minuti pealt kinni, sest ei haagi, aga vaat - see artist väänab mu lupsti minu tavapärasest Luna Lovegoodi egota olekust välja, haarab kaasa ja virutab ei tea kuhu, vanadesse süvikutesse... Kui....... jõhker!!! :D
Tidido.com fänn nagu ma olen, löön oma leiud kohe sinna ja Fiona Apple'ilt on seal hetkeseisuga 154 laulu, mis hakkavad aga jälle otsast peale, kui läbi saavad...
Täna hommikul tuli mul minna VT'le raamatukogust ühte raamatut võtma (ja uurisin ka, mis värk on Maria Lee luulekoguga, mille poolteist nädalat tagasi koos Leelo Lauritsa raamatuga tellisin ja mille staatus on sealtmaale "kohal", aga valvelauda ta nagu ei jõuagi... - kellegi näpukas) ja ennast sättides tuli mulle tobe mõte panna käima Fiona Apple ja... oeh. Ma mõtlen alati kohe, et ma olen liiga vana ja liiga kaine selle muusika jaoks...
Vanusega ei saa nagu õieti midagi ette võtta, aga kainusega saab, eks?!, nii et pärast raamatukogu hiilisin poodi ja ostsin endale pudeli Dreameri veini. (Hiilisin, sest pole eriti tore, kui Mees teada saab, et ma salaja üksinda purjutan siin ;p, ta saab kohe kadedaks, aga tema puhul tuleb alkoholivärki väga reguleerida ja sättida).
Ja loomulikult olen ma terve õhtu lakkamatult sedasama muusikat kuulanud ja veini joonud. Kohe saab otsa. Vein, mitte muusika. Hetkel on mul kavas see ka ööseks ketrama jätta...
Äää, ma ei teagi, miks ma sellest kirjutada tahtsin, see pole kellelegi õpetlik ega midagi...
Ma kavatsen selle teksti küll 'preview'-ga üle vaadata, aga kui ma siin ikkagi jubedalt puterdan, siis arvestage sellega, et ma pole viimasel ajal eriti napsutanud ja praegu olen terve pudeli üksi pintslisse pistnud. Muide - inimesed väidavad, et kui oled taimtoiduline, siis kaobki alkoholi ja liha isu ära ja täitsa uskumatu, aga nii see on. Olen viimased kolm aastat väga vähe liha söönud ja alkoisu käis iseenesest maha... Suhte alguses trimpasime ja trallasime ikka Mehega võrdselt ja see oli üks tore aeg - lapsi ja sõltuvusi polnud. Oi. See on pigem 'jätkusuutmatu' kui 'tore' :D, aga noh...
Aa, ja no nüüd ma sain aru ka, miks ma siin sellest kirjutan - sopsus inimesed ikka usuvad, et nende läbielamised on kangesti kuulamist väärt :p
Ikkagi inimene olen! :)
"My feel for you, boy
Is decaying in front of me
Like the carrion
Of a murdered pery
And all I want is
To save you, honey
You can't intimidate me
Back into your arms"
Tsau-blau ja kalliralli! :)
- - -
Update, järgmisel hommikul.
Ärkasin küll hilja, aga täiesti triksis-traksis ja peavaluta, sest mul oli aega ja oidu mitu klaasi vett siia otsa juua. Jee! :)
Aga ma loodan, et mulle jääb nüüd meelde seda mitte korrata! :p
Ja see on tänu YouTube'ile, sest sõpru mul ju pole ... vähemalt mitte selliseid, kes minuga veini jooksid ja muusikast räägiksid. (Ja oma vana arvutiga ma ei pääsenud palju aastaid YouTube'i - see suri kohe välja!)
(Ma ütlen nüüd ausalt - kaks sõbrannat, kes mul on, on ikka väga vanast ajast, ja nad on imetlusväärsed inimesed mõlemad, mitmes mõttes, ja ma hoian neid endale eeskujuks, kuid kumbki pole emotsionaalne inimene, kellega võiks veiniklaasi taga filosofeerida või muusikamuljeid vahetada.
Ja Mehele meeldib eelkõige 80ndate diskomuusika, rõõmus ja nooruslik inimene nagu ta on ;), et ... NO VABANDAGE!... seda ei taha ma mitte mingil juhul kuulata, mul pole sellega seoses isegi nostalgiat mitte :D Kaheksakümnendatel käisin mina algklassides ja kuulsin raadiost vahel "Roosiaia kuningannat" ja vinüülplaatidelt Biitleid ja Onu Remuse jutte, pehmelt siniselt plaadilt aga Smokie't.)
Nii et Fiona Apple'it soovitas mulle YouTube ja mulle ei mulle ei meenunud isegi tema ainus lugu, mida varem kuulnud olin - "Criminal". (See lugu, ütleme, leidsin, et oli hästi tehtud, aga polnud minu stiil. Üldsegi mitte.) Vaatasin, et muudkui soovitatakse seda õunapreilit mulle YT paremas veerus ja siis vajutasin.
ÕUHHH!
Milline tuttav must auk.
Jõuline, kodune - nagu uneskukkumine.
Olin täitsa oimetu nagu elektrišoki saanud jänes...
Suurivaevu suutsin välja rabelda.
Aga kaks korda olen (kogemata) mõelnud, et oot, see Fiona Apple oli ju super - peaks kuulama jälle!
Ja tavaliselt muusika mind kaasa EI haara, sest mul endal on sellise õrna (märksõnad: Pärt ja Olafur Arnalds) värgi tuju ja muu panen esimese minuti pealt kinni, sest ei haagi, aga vaat - see artist väänab mu lupsti minu tavapärasest Luna Lovegoodi egota olekust välja, haarab kaasa ja virutab ei tea kuhu, vanadesse süvikutesse... Kui....... jõhker!!! :D
Tidido.com fänn nagu ma olen, löön oma leiud kohe sinna ja Fiona Apple'ilt on seal hetkeseisuga 154 laulu, mis hakkavad aga jälle otsast peale, kui läbi saavad...
Täna hommikul tuli mul minna VT'le raamatukogust ühte raamatut võtma (ja uurisin ka, mis värk on Maria Lee luulekoguga, mille poolteist nädalat tagasi koos Leelo Lauritsa raamatuga tellisin ja mille staatus on sealtmaale "kohal", aga valvelauda ta nagu ei jõuagi... - kellegi näpukas) ja ennast sättides tuli mulle tobe mõte panna käima Fiona Apple ja... oeh. Ma mõtlen alati kohe, et ma olen liiga vana ja liiga kaine selle muusika jaoks...
Vanusega ei saa nagu õieti midagi ette võtta, aga kainusega saab, eks?!, nii et pärast raamatukogu hiilisin poodi ja ostsin endale pudeli Dreameri veini. (Hiilisin, sest pole eriti tore, kui Mees teada saab, et ma salaja üksinda purjutan siin ;p, ta saab kohe kadedaks, aga tema puhul tuleb alkoholivärki väga reguleerida ja sättida).
Ja loomulikult olen ma terve õhtu lakkamatult sedasama muusikat kuulanud ja veini joonud. Kohe saab otsa. Vein, mitte muusika. Hetkel on mul kavas see ka ööseks ketrama jätta...
Äää, ma ei teagi, miks ma sellest kirjutada tahtsin, see pole kellelegi õpetlik ega midagi...
Ma kavatsen selle teksti küll 'preview'-ga üle vaadata, aga kui ma siin ikkagi jubedalt puterdan, siis arvestage sellega, et ma pole viimasel ajal eriti napsutanud ja praegu olen terve pudeli üksi pintslisse pistnud. Muide - inimesed väidavad, et kui oled taimtoiduline, siis kaobki alkoholi ja liha isu ära ja täitsa uskumatu, aga nii see on. Olen viimased kolm aastat väga vähe liha söönud ja alkoisu käis iseenesest maha... Suhte alguses trimpasime ja trallasime ikka Mehega võrdselt ja see oli üks tore aeg - lapsi ja sõltuvusi polnud. Oi. See on pigem 'jätkusuutmatu' kui 'tore' :D, aga noh...
Aa, ja no nüüd ma sain aru ka, miks ma siin sellest kirjutan - sopsus inimesed ikka usuvad, et nende läbielamised on kangesti kuulamist väärt :p
Ikkagi inimene olen! :)
"My feel for you, boy
Is decaying in front of me
Like the carrion
Of a murdered pery
And all I want is
To save you, honey
You can't intimidate me
Back into your arms"
Tsau-blau ja kalliralli! :)
- - -
Update, järgmisel hommikul.
Ärkasin küll hilja, aga täiesti triksis-traksis ja peavaluta, sest mul oli aega ja oidu mitu klaasi vett siia otsa juua. Jee! :)
Aga ma loodan, et mulle jääb nüüd meelde seda mitte korrata! :p
Kirjad
Sain eile sellise huvitava kirja, kus naisteriiete netipood StyleWe.com pakkus mulle koostööd.
Variante oli mitu - et nad varustavad mind tekstidega hooajamoe kohta, või ma kirjutan ise nende firmat tutvustava postituse, panen nende bänneri üles ja kui see kõik mulle ei meeldi, siis kuidas oleks sellega, kui ma oma vanade postituste juurde lisaksin lingi nende leheküljele.
Kõik tundus täiesti kena ja korrektne, välja arvatud see, et ta väitis, et lehitses mu blogi läbi ja talle meeldib minu 'unikaalne stiil'.
Jah?
See oli ainus asi, mis tundus juba esmapilgul veider.
Ma tean üht blogijat, kes ütles, et teenib vanade postituste juures olevate linkidega rohkem, kui oma palgatööga. StyleWe-nimeline netipood on tõest olemas.
Aga kuna ma lihtsalt ei uskunud, et minu blogi võiks niimoodi välja valitud saada, siis kustutasin selle kirja.
Pärast soovisin endale tõestada, et ma ei lasknud soodsat võimalust käest ja guugeldasin selle mehe nime, tema nime seoses selle poega, tema e-maili aadressi ja tema e-maili aadressi seoses selle poega. Ja vaat siit ei tulnud küll mitte midagi välja. Aadress oli ka tavaline gmaili konto - ei olnud selle poega seotud domeen (kui see ikka on õige sõna - ma ei tea ITielust suurt midagi; siiamaani imestan, kui YouTube mulle soovitab artiste ja laule, mis mulle tõepoolest meeldivad :D).
Veider värk, mis?
Kas keegi teist sai veel selle kirja, ja mis te tegite? :)
- - -
Helistasin ühel päeval Issakesele, rääkisime üksindusest. Pärast ma veel kirjutasin talle ka ja saatsin fotosid. Tema kirjutas mulle vastu:
Minu meelest on see väga tore mõte, et hingelise üksilduse eest saab ennast ära peita enda 'disainitud' ja rikastatud väikesesse üksindusse, ehitada endale oma maailm.
Ja minu meelest on Issake ka olnud eneseküllane ja mitte enesekeskne. Mul on kurb mõelda, kuidas Emmake püüab teda, meid-lapsi ja kõiki teisi veenda, et ta oli halb, eemalehoidev isa. Mina ei tundnud seda kunagi.
Variante oli mitu - et nad varustavad mind tekstidega hooajamoe kohta, või ma kirjutan ise nende firmat tutvustava postituse, panen nende bänneri üles ja kui see kõik mulle ei meeldi, siis kuidas oleks sellega, kui ma oma vanade postituste juurde lisaksin lingi nende leheküljele.
Kõik tundus täiesti kena ja korrektne, välja arvatud see, et ta väitis, et lehitses mu blogi läbi ja talle meeldib minu 'unikaalne stiil'.
Jah?
See oli ainus asi, mis tundus juba esmapilgul veider.
Ma tean üht blogijat, kes ütles, et teenib vanade postituste juures olevate linkidega rohkem, kui oma palgatööga. StyleWe-nimeline netipood on tõest olemas.
Aga kuna ma lihtsalt ei uskunud, et minu blogi võiks niimoodi välja valitud saada, siis kustutasin selle kirja.
Pärast soovisin endale tõestada, et ma ei lasknud soodsat võimalust käest ja guugeldasin selle mehe nime, tema nime seoses selle poega, tema e-maili aadressi ja tema e-maili aadressi seoses selle poega. Ja vaat siit ei tulnud küll mitte midagi välja. Aadress oli ka tavaline gmaili konto - ei olnud selle poega seotud domeen (kui see ikka on õige sõna - ma ei tea ITielust suurt midagi; siiamaani imestan, kui YouTube mulle soovitab artiste ja laule, mis mulle tõepoolest meeldivad :D).
Veider värk, mis?
Kas keegi teist sai veel selle kirja, ja mis te tegite? :)
- - -
Helistasin ühel päeval Issakesele, rääkisime üksindusest. Pärast ma veel kirjutasin talle ka ja saatsin fotosid. Tema kirjutas mulle vastu:
"Eks ma kordan siin oma juba oma kunagi räägitud mõtteid et ida arusaamade järgi on kahte liiki üksindust - väike ja suur. Väike üksindus on erakuna elamine koopas, metsas või mägedes. Suur üksindus on elamine kas või suures linnas, kuid vaimult võõra inimmassi keskel. Minu jaoks on väike üksindus lihtsalt üksiolemine. See on minu jaoks alati olnud viljakas - mõttetihe ja teguderohke aeg. Aga suurt üksindust - üksildust olen vältinud niiviisi, et tõmbunud võimalusel ikka oma mulli (austrikarpi), väikesesse üksindusse ja tegelnud oma asjadega - asjadega, mis mind huvitavad ja millega tegelemine mulle rahuldust pakub. Olen olnud eneseküllane, kuid mitte enesekeskne. (Enda arvates.)"
Minu meelest on see väga tore mõte, et hingelise üksilduse eest saab ennast ära peita enda 'disainitud' ja rikastatud väikesesse üksindusse, ehitada endale oma maailm.
Ja minu meelest on Issake ka olnud eneseküllane ja mitte enesekeskne. Mul on kurb mõelda, kuidas Emmake püüab teda, meid-lapsi ja kõiki teisi veenda, et ta oli halb, eemalehoidev isa. Mina ei tundnud seda kunagi.
pühapäev, 6. november 2016
Banaanikala
Olen üldiselt väga vapralt oma nuumdieedist kinni pidanud.
On läinud veidi kergemaks ... vahel tundub, et mingi osa mu kõhust on tühi ja juba ootab uut einet :)
Aga loomulikuks veel muutunud pole.
Eile aga sõin terve päeva ainult banaane ja babaani-keefiri-lurri.
Ega ma meelega, aga ostsin kunagi hunniku, et öösel uimase peaga hea poolkinni silmadega nosida.
No ma unustasin ära, et ma nüüd magan öösiti... eks seda ongi kerge unustada :p
Nüüd olid need banaanid juba pruuniks mumifitseerunud ja oli kõige tagumine aeg nad naha vahele keerata.
Kaks asja torkas silma.
Esiteks sain aru, et minu varasem söömisharjumus oli väga süsivesikuterikas - puuviljad, piim, sai, makaron ja kartul. Usun, et selle pärast mul alguses nendelaipadega liha-muna-leibadega nii raske oligi, et olin harjunud magusat sööma ja ei suutnud neid kuidagi ära jätta ega isegi vähendada. Nüüd märkasin, kui võõras on kogu aeg magusat süüa. Järelikult maitseharjumus on juba muutunud.
Teiseks - ohhohhhooo, kui hästi mu kõht ennast tunneb. Ligi kuu aega on mu 'kõhutunne' mulle võõras ja raske olnud. Nüüd on mu vana 'kõhutunne' tagasi, üheks päevaks. Nii puhas ja kerge on olla, et ma olen sellest kogu aeg teadlik ja mõistan eriti hästi, kuidas ma sellise kergetest asjadest toitumiseni jõudsin ja sinna nii pikalt kinni jäin.
Paraku näib, et mu südame-veresoonkond eelistab teistsugust toitu kui seedesüsteem.
On läinud veidi kergemaks ... vahel tundub, et mingi osa mu kõhust on tühi ja juba ootab uut einet :)
Aga loomulikuks veel muutunud pole.
Eile aga sõin terve päeva ainult banaane ja babaani-keefiri-lurri.
Ega ma meelega, aga ostsin kunagi hunniku, et öösel uimase peaga hea poolkinni silmadega nosida.
No ma unustasin ära, et ma nüüd magan öösiti... eks seda ongi kerge unustada :p
Nüüd olid need banaanid juba pruuniks mumifitseerunud ja oli kõige tagumine aeg nad naha vahele keerata.
Kaks asja torkas silma.
Esiteks sain aru, et minu varasem söömisharjumus oli väga süsivesikuterikas - puuviljad, piim, sai, makaron ja kartul. Usun, et selle pärast mul alguses nende
Teiseks - ohhohhhooo, kui hästi mu kõht ennast tunneb. Ligi kuu aega on mu 'kõhutunne' mulle võõras ja raske olnud. Nüüd on mu vana 'kõhutunne' tagasi, üheks päevaks. Nii puhas ja kerge on olla, et ma olen sellest kogu aeg teadlik ja mõistan eriti hästi, kuidas ma sellise kergetest asjadest toitumiseni jõudsin ja sinna nii pikalt kinni jäin.
Paraku näib, et mu südame-veresoonkond eelistab teistsugust toitu kui seedesüsteem.
laupäev, 5. november 2016
Pisut pilte ka
Minu träkkerid lõpetatud kujul:
Midagi läheb alati plaanitust teisiti...
Värvikoodid:
Lõputud sändvitšid ja õunakoogid
Alustame päeva päevapealkirja kirjutamise,
katkise lina lõhkirebimise (tolmulappideks)
ja raamatuga.
Mõnikord on minu päevikuleheküljed värvitud...
Kogemata vajutasin nuppu, mis värvid ümber pööras - päris lahe! :)
Aga mu tavalised leheküljed on ikka kribukrabu ja sotapotat täis :)
Ja lõpetuseks Õe pilt -
tema leidis Eestimaalt sellise koha, kus kääbikud end sõrmusevaimu eest peitsid:
Lahe, mis!? :)
LEELO LAURITS "Kütioru tillukesed asjad"
Eesti Keele Sihtasutus
Tallinn 2014
83 lehekülge
Ma olin üpris kindel, et Leelo Lauritsa raamatud mulle meeldiksid, kuna olin väga ammu lugenud tema ülimalt võluvaid lühijutte Vikerkaarest. Need lood meeldisid mulle nii väga, et olen mõned korrad ikka guugeldanud, kas ta on mõne raamatu ka välja andnud - see pole asi, mida ma sageli teen, Ann Must tuleb meelde - ja tema on ka minu teada tõlkija ja võibolla ka toimetaja :). No ja näe - lõpuks leidsin ühe paar aastat tagasi ilmunud raamatu.
See raamat oli ilus ja tilluke, ja räägib Leelo enda vaiksest elust talus. Tema muudkui aga istub ja toimetab õues ja naudib koos oma kolme kassiga kogu seda elusat, hingestatud ilu, mida loodus pakub. Palgatööks on tal tekstide toimetamine. Sekka jutustab ta õigete nimedega oma sõpradest, kes on ka kultuuriinimestele puha tuttavad tegelased (mina seda pole, aga uduselt ikka kuulnud olen neist midagi). No mõned kohalikud külatädid ka esinevad tema lugudes.
Hästi vahva, et see raamat jõudis minuni just siis, kui olin ise ka hästi palju mõelnud talus üksi elamisest ja üksinduse viljastavast mõjust, zen olemisest... :)
Lõigukesi:
Jaa, kui ma päevakeskuses töötasin, läks mu kõrv ka mitmel korral mitmeks nädalaks järjest lukku. Oli suhtlemist nõudev töö. Olin toona samuti (ja nüüdki veel) täiesti kindel, et see on psüühiline kaitse - kõrv on lukus, kuna ma ei taha kuulda.
Aww, mulle väga meeldis see vana, vaikne, sõnu ja kasse täis maailm!
Tallinn 2014
83 lehekülge
Ma olin üpris kindel, et Leelo Lauritsa raamatud mulle meeldiksid, kuna olin väga ammu lugenud tema ülimalt võluvaid lühijutte Vikerkaarest. Need lood meeldisid mulle nii väga, et olen mõned korrad ikka guugeldanud, kas ta on mõne raamatu ka välja andnud - see pole asi, mida ma sageli teen, Ann Must tuleb meelde - ja tema on ka minu teada tõlkija ja võibolla ka toimetaja :). No ja näe - lõpuks leidsin ühe paar aastat tagasi ilmunud raamatu.
See raamat oli ilus ja tilluke, ja räägib Leelo enda vaiksest elust talus. Tema muudkui aga istub ja toimetab õues ja naudib koos oma kolme kassiga kogu seda elusat, hingestatud ilu, mida loodus pakub. Palgatööks on tal tekstide toimetamine. Sekka jutustab ta õigete nimedega oma sõpradest, kes on ka kultuuriinimestele puha tuttavad tegelased (mina seda pole, aga uduselt ikka kuulnud olen neist midagi). No mõned kohalikud külatädid ka esinevad tema lugudes.
Hästi vahva, et see raamat jõudis minuni just siis, kui olin ise ka hästi palju mõelnud talus üksi elamisest ja üksinduse viljastavast mõjust, zen olemisest... :)
Lõigukesi:
***
Päevad on nii pimedad, et panen laua kohal laes suure päevavalguslambi põlema ja siis kõik kollased valgused ka, et oleks mitmekesisem valgusevärv, ja siis me siin koos kassidega oleme aknaveerses toanurgas; mina töötan ja nemad zenivad. Mina istun päev läbi ja kassid vahetuvad, kordamööda vedelevad lauanurgal. Nii ma siis mõtlen siin selle peale, et kui vähe ruumi mina tegelikult kasutan ja kui palju ruumi ma kasutan ja kütan oma asjade hoidmiseks ja kiisudele mõnuleda.
Vaikselt tuli minu sisse selline tasane tunne, nagu oleksin üks tillukene karu ilmaruumi mullikese sees. Ja ämblikud jooksevad üle mu nina ja peavad sidet muu ilmaga.
***
Mu parem kõrv on mitu nädalat lukus olnud.
Mu kunagised koolikaaslased ütlevad, et õngitse oma sisimusest välja, mis see psüühiline asi on, mida sa kuulda ei taha.
Jaa, kui ma päevakeskuses töötasin, läks mu kõrv ka mitmel korral mitmeks nädalaks järjest lukku. Oli suhtlemist nõudev töö. Olin toona samuti (ja nüüdki veel) täiesti kindel, et see on psüühiline kaitse - kõrv on lukus, kuna ma ei taha kuulda.
***
HÄLLILAUL JA KASS
Teki all soojas mõnusalt keras, oli juba hää unesegune olla; äkki tuli kõva häälega mu suust (pea ikka pehme padja peal) unelaulujoru: "Mina lätsi Siidile, Siidile, Siidile ... lammas tegi läll-läll-lää, läll-läll-lää, läll-läll-lää, vett tuuma ma ei lää, ma ei lää, ma ei lää..." Vana kass hüppas rohelise tugitooli seest püsti, tuiskas üle mu toa mu padja pääle, vahtis suurte kollaste silmadega mulle silma sisse.
Aww, mulle väga meeldis see vana, vaikne, sõnu ja kasse täis maailm!
teisipäev, 1. november 2016
The world is your oyster
Olen siin viimastel päevadel mõelnud selle peale, kuidas inimesi julgustatakse proovima asju, mida nad pole julgenud proovida, mugavustsoonist välja tulema ja oma unistusi teoks tegema.
Jõudsin selgele järeldusele.
Võibolla tulemus ei üllata teid ... :)
Et minu jaoks oma kõige julgemate unistuste teoks tegemine seisneb mitte millegi uue ja huvitava ette võtmises, vaid hoopis veel julgemas minimeerimises.
Vaikust, tühjust, puhtust, liikumatust - seda tähendab minu jaoks oma unistuste realiseerimine.
Selline on minu unelmate elu.
Kuhu ma nüüd jooksma, hüppama ja ronima peaksin hakkama, et seda elu saavutada? :D
- - -
Alguses mõtlesin kirjutada hoopis teisest asjast, aga selle kirjutasin hoopis päevikusse, pidades seda mõtet tooreks, ja tegelikult ma ei viitsinud korralikult kirjutada..., kuni see selge sähvatus tuli, mida siiski jagada tahtsin.
Nüüd aga, kus mul blogi juba lahti, kirjutaksin ka sellest toorest mõttest :)
Leidsin netiavarustest sellise kaunikõlalise tsitaadi:
Oma meelt selle tsitaadiga hellitades meenus aga, kuidas paljud tänapäevased abistajad-terapeudid - ka minu suur lemmik Armas Kaisukaru Veet Mano - panevad inimesed valjult kordama (olgem ausad - KARJUMA!) affirmatsiooni "ma olen armastust väärt!"
Ma arvan, et see kisa ei muuda mitte midagi.
Mida kõike me väärt pole?
Me oleme väärt teiste lugupidamist ja viisakat kohtlemist ja tasuta haridust ja oma kodu ja püha jumal - me olemegi väärt lausa jumalad olema (ehk enda jumaliku loomuse ära tundmist).
Ja siis?
Mida see meie tegelikus elus muudab?
Ainult seda, et kui me järgmine kord liiga palju veini joome, siis karjume teistele inimestele ka agressiivselt ja nõudlikult, et me oleme paremat kohtlemist ja suuremat armastust väärt :D ja küllap tekitame neis omajagu vastikust.
Kogu see kraaksumine... pole tühjagi väärt :p
Millest aru saamine on väärt?
Et maailma hingemattev ilu on ka meie hinges - kui natuke tasa olla, kui iseendaga koos olla, selleks aega võtta, endaga sõbraks saada, siis me näeme seda. Ilu ilmubki ainult vaikuses, pausi ajal.
Meie töökoht, karjäär, eluase ja muu omand, haridus, tutvused - see kõik võib olla tore, rõõmu pakkuv, suurepärane, kuid kahvatub siiski nii armetuks selle kõrval, mida me oma hinges niikuinii juba kanname...
Kõik muu, mis meil on - me võime selle kaotada. See tähendab, et see ei kuulu tegelikult meile, me ei valitse seda.
Me oleme üks väike hingeke, see on kõik, mis meil tegelikult on - ja sellest on küllalt, see on sama hea kui terve maailm, sellest piisab täiesti enda armastamiseks.
So... I hope you do! Or will! :)
Jõudsin selgele järeldusele.
Võibolla tulemus ei üllata teid ... :)
Et minu jaoks oma kõige julgemate unistuste teoks tegemine seisneb mitte millegi uue ja huvitava ette võtmises, vaid hoopis veel julgemas minimeerimises.
Vaikust, tühjust, puhtust, liikumatust - seda tähendab minu jaoks oma unistuste realiseerimine.
Selline on minu unelmate elu.
Kuhu ma nüüd jooksma, hüppama ja ronima peaksin hakkama, et seda elu saavutada? :D
- - -
Alguses mõtlesin kirjutada hoopis teisest asjast, aga selle kirjutasin hoopis päevikusse, pidades seda mõtet tooreks, ja tegelikult ma ei viitsinud korralikult kirjutada..., kuni see selge sähvatus tuli, mida siiski jagada tahtsin.
Nüüd aga, kus mul blogi juba lahti, kirjutaksin ka sellest toorest mõttest :)
Leidsin netiavarustest sellise kaunikõlalise tsitaadi:
“Some people feel like they don't deserve love. They walk away quietly into empty spaces, trying to close the gaps of the past.”See tsitaat küll puudutab mind, mõneti - mõelge ise - "vaikselt tühjusesse...!" :D. Mida muud veel? :)
― Jon Krakauer, Into the Wild
Oma meelt selle tsitaadiga hellitades meenus aga, kuidas paljud tänapäevased abistajad-terapeudid - ka minu suur lemmik Armas Kaisukaru Veet Mano - panevad inimesed valjult kordama (olgem ausad - KARJUMA!) affirmatsiooni "ma olen armastust väärt!"
Ma arvan, et see kisa ei muuda mitte midagi.
Mida kõike me väärt pole?
Me oleme väärt teiste lugupidamist ja viisakat kohtlemist ja tasuta haridust ja oma kodu ja püha jumal - me olemegi väärt lausa jumalad olema (ehk enda jumaliku loomuse ära tundmist).
Ja siis?
Mida see meie tegelikus elus muudab?
Ainult seda, et kui me järgmine kord liiga palju veini joome, siis karjume teistele inimestele ka agressiivselt ja nõudlikult, et me oleme paremat kohtlemist ja suuremat armastust väärt :D ja küllap tekitame neis omajagu vastikust.
Kogu see kraaksumine... pole tühjagi väärt :p
Millest aru saamine on väärt?
Et maailma hingemattev ilu on ka meie hinges - kui natuke tasa olla, kui iseendaga koos olla, selleks aega võtta, endaga sõbraks saada, siis me näeme seda. Ilu ilmubki ainult vaikuses, pausi ajal.
Meie töökoht, karjäär, eluase ja muu omand, haridus, tutvused - see kõik võib olla tore, rõõmu pakkuv, suurepärane, kuid kahvatub siiski nii armetuks selle kõrval, mida me oma hinges niikuinii juba kanname...
Kõik muu, mis meil on - me võime selle kaotada. See tähendab, et see ei kuulu tegelikult meile, me ei valitse seda.
Me oleme üks väike hingeke, see on kõik, mis meil tegelikult on - ja sellest on küllalt, see on sama hea kui terve maailm, sellest piisab täiesti enda armastamiseks.
So... I hope you do! Or will! :)
Tellimine:
Postitused (Atom)