neljapäev, 28. mai 2015
kolmapäev, 27. mai 2015
Retro-gaardivägi ja muu jama
Kas te teate ka, eksole, et Merkuur on praegu retrograadne?
Et liigub näiliselt tagurpidi ja selle pärast on kõik inimesed turtsakad ja õnnetusi juhtub ja siis tulevad need teised, kes ütlevad, et ärge te mul üritagegi oma matslikkust retro-Merkuuriga välja vabandada!
Ma ei tea, kas see tegelikult ikka üldse mõjub, aga meie suguvõsa iiiigasugustes harudes on küll paari viimase nädala jooksul sada jama juhtunud.
Neist ma rääkida ei saa, sest pole minu jamad.
Ei tea, kas minu omad alles tulevad?
Pea nädal on veel neid 'graade' või midagi.
Igatahes tegin üle mitme aasta midagi nii riskantset, et läksin juuksurisse. Üldiselt olen oma kaks karva ise ühepikkuseks kärpida üritanud, aga seekord tahtsin nii lühikeseks, et ise poleks saanud.
Ja isegi juuksuris ei juhtunud seekord midagi koledat - lausa täpselt see, mida tahtsin, tuli välja. Ja viimati juhtus mul selline asi juuksuris 9-10 aastat tagasi. Sellepärast ma ei käigi.
Et liigub näiliselt tagurpidi ja selle pärast on kõik inimesed turtsakad ja õnnetusi juhtub ja siis tulevad need teised, kes ütlevad, et ärge te mul üritagegi oma matslikkust retro-Merkuuriga välja vabandada!
Ma ei tea, kas see tegelikult ikka üldse mõjub, aga meie suguvõsa iiiigasugustes harudes on küll paari viimase nädala jooksul sada jama juhtunud.
Neist ma rääkida ei saa, sest pole minu jamad.
Ei tea, kas minu omad alles tulevad?
Pea nädal on veel neid 'graade' või midagi.
Igatahes tegin üle mitme aasta midagi nii riskantset, et läksin juuksurisse. Üldiselt olen oma kaks karva ise ühepikkuseks kärpida üritanud, aga seekord tahtsin nii lühikeseks, et ise poleks saanud.
Ja isegi juuksuris ei juhtunud seekord midagi koledat - lausa täpselt see, mida tahtsin, tuli välja. Ja viimati juhtus mul selline asi juuksuris 9-10 aastat tagasi. Sellepärast ma ei käigi.
VT küsib: "Kas sa piltidel kunagi naeratada ei või?"
Mina: "Ma naeratangi nii. Ma olen lihtsalt väga tõsine inimene!"
Hirnume natuke aega ja läheme sõbralikult lahku.
Aga praegu ma mõtlen, et võibolla selle pärast mul VT'ga kasvatusprobleeme polegi, et kui SEE on mu normaalne nägu, siis kujutage ette, milline ma veel kurjaks saanuna välja näen!!!
Tegelikult ütleb VT enda kohta ka seda, et enda arvates ta naeratab natuke, aga pildile naeratust ei jää...
Veel ütleb ta, et tema jaoks rikub kontserdi ära plaksutamine, see ajab ta jõledalt närvi.
Sama siin, sama siin.
Imelik on jälgida, kuidas laps emme moodi läheb järjest...
Istusin siis juuksuris ja see tädi rääkis midagi vanustest ja värkidest, et elu on mööda lipsanud ja...
No mina pistsin siis ka sekka, et on mulgi imelik mõelda, et saan varsti nelikümmend.
Tema jäi vait ja seisis minu selja taga imeliku näoga.
Ma siis igaks juhuks selgitasin, et mitte nüüd kohe, aga 2-3 aasta pärast. Kuna tema ei öelnud midagi, siis ma vadistasin rahumeeli edasi, kuni märkasin, et ta seisab ikka sama koha peal, käed õhus, suu lahti.
Nüüd ma küll mõtlesin, et appikene, teisel juhtus mingi õnnetus, lõikas mu selja tagant kogemata kiilaks või tõmbas kravapalli kurku ja mina heietan siin saabuvast keskeast.
Vahtisin talle ka siis peeglis kohkunult vastu, et mis juhtus?
Aga tema oligi ikkagi minu vanuse-teema juures. Ütles, et pidas mind nii 23-25-aastaseks, et kortse pole ja olek selline nooruslik.
Nojah, ma olen ju 6 kilo juurde võtnud - kortsud on puha pekki täis :D
***
Nats hiljem...
Kuna ma ei tea, millal jälle kirjutan (pole nagu tuju kirjutada, kui kõigil ümberringi halvasti läheb - kössitad vaikselt lootuses, et ise mingi samasuguse supi sisse ei satuks), siis lisan siiasamma pildikese meie viimasest kanakarrist...
Järgmisest nädalast alates saab ilma kanata köögiviljakarrit, sest VT hakkab vaguniks veganiks ja mina ka liha eriti ei söö (külas söön, ei viitsi tüütu külaline olla), siis ongi kanaga kööga.
neljapäev, 21. mai 2015
Ai et it
Salapärane riiklik tasemetöö oli tõepoolest ajaloos. Sain teisipäeval sõbrannaga kokku ja tema ütles, et saladuses hoiti seda selle pärast, et ei tahetud lapsi koormata. Et nad oleksid rahulikud ja üle ei tuubiks ega muretseks - õppida nagunii ei saa, kui ei tea, mis aineks õppida.
Nii et head kavatsused olid selle otsuse taga, mis kõikjal üle Eesti nii suurt pahameelt tekitas.
Ei arvestatud sellega, et kõik õpetajad on ka mures. VT ütles, et oli näha, et õpetajad on stressis ja neile anti IGAS AINES tavapärasest rohkem õppida, et kui nende aines töö tuleb, siis lapsed ikka teaks-mäletaks midagi.
Ups!
Kurb, et see hea kavatsus niipidi käänas. Täitsa kahju neist otsustajatest nüüd. Küllap nad on ehmunud.
***
Nägin, et poes müüdi Eesti päritolu kanepiseemneid. No kanepiseemnetes olevatest ainetest on nii palju head räägitud, et muidugi ma tahtsin ära proovida. Aga nende kestad on jube kõvad! Nagu toorest tatart näriks. Maitse on selline ... murumaitse või võililleseemnete maitse. Pole sugugi paha - otseselt maitsev ka mitte, aga need kestad on küll tüütud. Kaalusin isegi nende seemnete minemaviskamist - ja ma ei viska mitte kunagi toitu ära :D Kui midagi läheb untsu, siis ma püüan sellest untsus asjast midagi muud teha. Näiteks kui ma üritasin sellerist, tomatist ja õunast smuutit teha ja see tuli tükiline ja ebameeldiva maitsega, siis ma tegin borši ja kallasin selle mögina sinna juurde :D
Ma mõtlen, et ma püüan neid kanepiseemneid mõned tunnid leotada ja panen siis oma banaani-keefirilobi sisse. Püüdsin leotamata ka, ja kannmikser täitsa hekseldabki need terad katki, poleks uskunudki!, kuid need jäävad siiski liiga ebameeldivalt kõva laastupudina mu lurri sisse alles.
***
VT'le õpetatakse koolis Briti inglise keelt ning mõned sõnad on teised, mida me USA sarjadest ja filmidest kogu aeg kuuleme. Usun, et selle eest siiski hinnet alla ei võeta, kui vahetad sõnad ära nt film/movie, lift/elevator jne - ei mina tea, kumba kasutatakse Inglismaal, kumba USA's. Minu arust vahet eriti pole, aru saab ikka igaüks.
Aga on üks äärmiselt veider asi, nimelt sõna 'eat' minevikuvormi 'ate' laseb õpetaja hääldada /et/.
ET!
Ma leidsin, et see on küll väga imelik ja ma pole elu sees kuulnud, et keegi seda sõna nõnda hääldaks, aga nüüd järsku hakkas kipeldama ja ma lõin guuglisse 'ate pronunciation' ja tuleb välja, et Cambridge'i sõnaraamat online hääldab (seal saab kuulata hääldust) seda sõna tõesti /et/.
Me koos VT'ga muudkui plõksisime mõlemat nuppu (USA & Briti) ja muudkui imestasime.
Inimene õpib ikka kogu elu :)
Nii et head kavatsused olid selle otsuse taga, mis kõikjal üle Eesti nii suurt pahameelt tekitas.
Ei arvestatud sellega, et kõik õpetajad on ka mures. VT ütles, et oli näha, et õpetajad on stressis ja neile anti IGAS AINES tavapärasest rohkem õppida, et kui nende aines töö tuleb, siis lapsed ikka teaks-mäletaks midagi.
Ups!
Kurb, et see hea kavatsus niipidi käänas. Täitsa kahju neist otsustajatest nüüd. Küllap nad on ehmunud.
***
Nägin, et poes müüdi Eesti päritolu kanepiseemneid. No kanepiseemnetes olevatest ainetest on nii palju head räägitud, et muidugi ma tahtsin ära proovida. Aga nende kestad on jube kõvad! Nagu toorest tatart näriks. Maitse on selline ... murumaitse või võililleseemnete maitse. Pole sugugi paha - otseselt maitsev ka mitte, aga need kestad on küll tüütud. Kaalusin isegi nende seemnete minemaviskamist - ja ma ei viska mitte kunagi toitu ära :D Kui midagi läheb untsu, siis ma püüan sellest untsus asjast midagi muud teha. Näiteks kui ma üritasin sellerist, tomatist ja õunast smuutit teha ja see tuli tükiline ja ebameeldiva maitsega, siis ma tegin borši ja kallasin selle mögina sinna juurde :D
Ma mõtlen, et ma püüan neid kanepiseemneid mõned tunnid leotada ja panen siis oma banaani-keefirilobi sisse. Püüdsin leotamata ka, ja kannmikser täitsa hekseldabki need terad katki, poleks uskunudki!, kuid need jäävad siiski liiga ebameeldivalt kõva laastupudina mu lurri sisse alles.
***
VT'le õpetatakse koolis Briti inglise keelt ning mõned sõnad on teised, mida me USA sarjadest ja filmidest kogu aeg kuuleme. Usun, et selle eest siiski hinnet alla ei võeta, kui vahetad sõnad ära nt film/movie, lift/elevator jne - ei mina tea, kumba kasutatakse Inglismaal, kumba USA's. Minu arust vahet eriti pole, aru saab ikka igaüks.
Aga on üks äärmiselt veider asi, nimelt sõna 'eat' minevikuvormi 'ate' laseb õpetaja hääldada /et/.
ET!
Ma leidsin, et see on küll väga imelik ja ma pole elu sees kuulnud, et keegi seda sõna nõnda hääldaks, aga nüüd järsku hakkas kipeldama ja ma lõin guuglisse 'ate pronunciation' ja tuleb välja, et Cambridge'i sõnaraamat online hääldab (seal saab kuulata hääldust) seda sõna tõesti /et/.
Me koos VT'ga muudkui plõksisime mõlemat nuppu (USA & Briti) ja muudkui imestasime.
Inimene õpib ikka kogu elu :)
teisipäev, 19. mai 2015
Koivikud ja oivikud
Kooli lõpp on 'käega katsuda' ja VT rallib tõbisena koolitöid teha.
Sel nädalal on veel iga päev suuri kontrolltöid ja homme on see salapärane tasemetöö, mille aine saavad lapsed teada alles vahetult enne töö algust. Ja tõesti-tõesti - see võib tulla ka kehalises kasvatuses või käsitöös!
Neljapäev tegelikult oleks vabam, aga neljapäeval on parimate õpilaste pidu ja VT ei taha sellest mitte mingil juhul ilma jääda. Eelmisel aastal olid tal kehalised kasvatused tunnistusel 'neljad', 'jooksvaid neljasid' oli vist ka rohkem - ka ei tahtnud ta osa võtta olümpiaadidest ja igasugustest konkurssidest ning jäi seega sellest aust ilma, mida ta väga üle elas :D
Nende klassis on hästi palju ülitublisid tüdrukuid - mõned neist nutavad, kui nad nelja saavad.
Nende klassis on hea õpilane olla popp!
Hämmastav!
Mata tasemetöö läks VT'l ka hästi: 44 punkti 45st. Ja õnneks see homne tasemetöö ei loe - parimad on oma kutsed juba kätte saanud :D
See tõesti luges VT'le nii palju!
Eile oli piiga ikka täitsa tõbine. Ta ütles, et ta oli nii jõuetu ja kottide lohistaminegi pani südame kloppima, nii et kehalise kasvatuse tundi ta lausa kartis. Ja siis juhtus selline haruldane asi, et tunni lõppedes tundis ta end hoopis üle mitme päeva hästi ja erksana! :)
Koolist tuli ta ikka punase ninaga ja köhides, aga eile õhtul järsku ütles: "Emme, ma olen terveks saanud!"
Vaatasin tema poole ja - tõesti! Näost näha, et laps on jälle enda moodi!
Tema ongi selline tubli, et põeb oma pisikesed külmetused koolis käies ära. Vaatasin, et sel trimestril on tal ainult kaks puudumist: ükskord kirjutasin talle kehalise kasvatuse vabastuse, kui ta 37,5 palavikuga kooli läks, ja üks kord oli ta mingi tunni ajal loodusõpetuse olümpiaadil. Ausalt öeldes teeb tema tervis mulle palju suuremat rõõmu kui tema head hinded..., aga eks nendegi üle rõõmustan ikka, kuni neid tuleb :p
Köha alla suruda on üpris raske. Ma soovitasin tal nätsu närida või piparmündikommi lutsutada (mina kasutasin neid vahendeid köha alla surumiseks täitsa edukalt), aga koolis ei tohi ju!
Eile paugatas ta korra madala kõuehäälega, nii et tüdrukud vaatasid imestunult ringi.
Üks küsis: "Kes seda tegi?"
VT, kes ikka veel oma kurguga maadles, siuksatas peenikese häälega: "Mina!," mille peale kõik naerma pahvatasid :p
Sel nädalal on veel iga päev suuri kontrolltöid ja homme on see salapärane tasemetöö, mille aine saavad lapsed teada alles vahetult enne töö algust. Ja tõesti-tõesti - see võib tulla ka kehalises kasvatuses või käsitöös!
Neljapäev tegelikult oleks vabam, aga neljapäeval on parimate õpilaste pidu ja VT ei taha sellest mitte mingil juhul ilma jääda. Eelmisel aastal olid tal kehalised kasvatused tunnistusel 'neljad', 'jooksvaid neljasid' oli vist ka rohkem - ka ei tahtnud ta osa võtta olümpiaadidest ja igasugustest konkurssidest ning jäi seega sellest aust ilma, mida ta väga üle elas :D
Nende klassis on hästi palju ülitublisid tüdrukuid - mõned neist nutavad, kui nad nelja saavad.
Nende klassis on hea õpilane olla popp!
Hämmastav!
Mata tasemetöö läks VT'l ka hästi: 44 punkti 45st. Ja õnneks see homne tasemetöö ei loe - parimad on oma kutsed juba kätte saanud :D
See tõesti luges VT'le nii palju!
Eile oli piiga ikka täitsa tõbine. Ta ütles, et ta oli nii jõuetu ja kottide lohistaminegi pani südame kloppima, nii et kehalise kasvatuse tundi ta lausa kartis. Ja siis juhtus selline haruldane asi, et tunni lõppedes tundis ta end hoopis üle mitme päeva hästi ja erksana! :)
Koolist tuli ta ikka punase ninaga ja köhides, aga eile õhtul järsku ütles: "Emme, ma olen terveks saanud!"
Vaatasin tema poole ja - tõesti! Näost näha, et laps on jälle enda moodi!
Tema ongi selline tubli, et põeb oma pisikesed külmetused koolis käies ära. Vaatasin, et sel trimestril on tal ainult kaks puudumist: ükskord kirjutasin talle kehalise kasvatuse vabastuse, kui ta 37,5 palavikuga kooli läks, ja üks kord oli ta mingi tunni ajal loodusõpetuse olümpiaadil. Ausalt öeldes teeb tema tervis mulle palju suuremat rõõmu kui tema head hinded..., aga eks nendegi üle rõõmustan ikka, kuni neid tuleb :p
Köha alla suruda on üpris raske. Ma soovitasin tal nätsu närida või piparmündikommi lutsutada (mina kasutasin neid vahendeid köha alla surumiseks täitsa edukalt), aga koolis ei tohi ju!
Eile paugatas ta korra madala kõuehäälega, nii et tüdrukud vaatasid imestunult ringi.
Üks küsis: "Kes seda tegi?"
VT, kes ikka veel oma kurguga maadles, siuksatas peenikese häälega: "Mina!," mille peale kõik naerma pahvatasid :p
Pildil: tarkade koolilaste vahetund
 |
| - izismile.com - |
esmaspäev, 18. mai 2015
TÕNU ÕNNEPALU "Lõpetuse ingel"
Sõidab neljaks sügisnädalaks ühele Lääne-Eesti (sügise edenedes üha 'inimtühjema') saare peale kunstist, luulest, surmast ja olemisest mõtisklema ning saab jälle uue toreda raamatu valmis!
Ma täitsa kujutan ette, kuidas (ilu)kirjanikud (palun mitte segi ajada ilublogijatega :D), kes oma raamatute tarvis uurimistööd tehes kuude kaupa raamatukogudes ja arvutis istuvad, hambaid krigistavad, kui jälle kuulevad Õnnepalu uutest, nagu muu seas paberile valgunud hitt-raamatutest, mis on liiga vähe kunstlikud, et seda saaks kunstiks lugeda.
Ja miks peakski raamat olema väärtuslik alles siis, kui see vastab mingitele kirjanduslikele kaanonitele?
Ilus inimene saab end avada ja see on ilus!
Nii ilus, et kunst jääbki selle poole püüdlema ja ei jõua iial päriselt kohale!
Sest kunst võib meie jaoks mõned reaalsuse aspektid proportsioonidest välja lüüa ja selle kaudu hinge kriipida, kuid kui inimesele võimalus anda, tõmbab teda ikka sooja ja südamliku suunas. On ju nii!?!
Mul on nii raske siit katkeid valida, sest see on nii üleni nii kena raamat.
Õnnepalu on haruldaselt pretensioonitu kirjutaja, temas on nii vähe poosi ja ta lepib oma haavatavusega eheduse nimel.
Ning temagi armastab vaikust, üksindust, loodust...
Ma mõtlen lugedes kogu aeg, et nii minu moodi! Ja nii paljud inimesed mõtlevad teda lugedes sedasama! Sest ta ei maskeeri, ei dekoreeri. Ja ilma dekoorita ongi meis palju sarnast - võib-olla mitte isegi selles, mis me oleme, aga selles küll, mille poole me püüdleme -, dekoor on muidugi alati erinev ja eristav.
Siiski mõned katkendid:
Tuul on veel soe, lasi kadakate vahel pikutada, ennast kuulata. Kui end püsti ajasin, kostis sealtsamalt kõrvalt kruusakivide klõbinat. Vaatasin, nägin veel metskitse, kohe enda kõrval, tema suurt tumedat silma, helekollast nahka, kui ta põõsastesse hüppas. Ikka, kui oled paigal, tuleb keegi su juurde. Alati ainult ei jõua nii kaua oodata. (lk 37)
Meenub, et ka Kafka ütles midagi sellist, et sa ei pea kusagile maailma minema, et 'maailma' näha. Istu lihtsalt vaikselt oma toas, ja maailm 'veereb' ise sinu juurde, pakub ennast sulle.
(Muidugi, võib-olla ütles seda keegi teine või mõtlesin ma selle ise välja... Aga ma ei luiska, kui ma ütlen, et minu meelest ütles seda Kafka :) Lihtsalt mälu on imelik asi. Kes võib selle peale kindel olla?)
***
Järgmise katkendi selgituseks ütlen, et põhimõtteliselt oli seal kaks kokku kasvanud saart seal... Sai eristada kahte saart.
Mind aga tõmbab ikkagi veel sinna "teisele" saarele, surnud kirjaniku majja, veelgi suuremasse vaikusesse. Seal, tollel saarepoolel, pole kindlalt ühtegi teist inimest. Seda on seal tunda. Inimtühi saar. Keegi, miski ei mõtle seal. (lk 65)
***
Lugemiseks on vaja aega. Ja kohta. See ei ole üldse niisama. Tõeliseks lugemiseks on vaja tõelist aega ja tõelist kohta. Tõeliseks lugemiseks on vaja saart. On vaja müüriga piiratud aeda keset saart, mille üks nüüdseks surnud kirjanik kunagi rajas, on vaja päikeselist oktoobripäeva selles aias, leebet tuult, inimtühjust, liblikat, kes lehvib üle müüri edasi ja tagasi (ja iial ei tea, kas ta tuleb veel tagasi või kaob igaveseks), väikesi linde, kes ka aeda tulevad, lehelinde seekord, kes lendavad pehmel vurinal ja tasa siuksudes mööda sõstra- ja lillevarsi. Lõvilõugu, mis veel õitsevad, nii et seal on nende helepunast, nende tumepunast, nende helekollast, nende valget. Mungalilli ja võõrasemasid, "kelle palgelt" kastepiisad ei kuivagi. Ja seda teadmist, et sul pole mitte kuhugi minna, mitte midagi teha. Lugemiseks on vaja paradiisi. (lk 53-54)
pühapäev, 17. mai 2015
Skinny jeans
OMG, ma olen seda pilti otsinud :D
Õde saatis mulle kunagi, aga ma kaotasin ära...
Selle tüdruku näoilme on nii super! :D
OMG' ga seostus veel üks lahe asi...
Lugesin mingilt joogalehelt hiljuti sellist pealkirja:
GMO
OMG
WTF
are we eating?
Jälle nii naljakas! :p
Sa tead, et su laps on tõesti haige, kui...
Sa tead, et su laps on tõesti haige, kui ta ütleb:
"Ma armastan sind! Mul on selline tunne, et ma tahaks istuda
ja kolm tundi sulle lihtsalt silma vaadata ja see teeks mind õnnelikuks."
Käis teine lühikeste varukatega koolis eelmisel nädalal.
Aga eks see mõistus kogemustega ehk tuleb, loodame :)
Vähemalt suutis ta riiklikud tasemetööd eesti keeles ja matemaatikas ära teha.
Ma ei tea, kas seda varem ka üritatud on, kuid pooled lastest tegid tasemetööd seekord arvutis, pooled paberil.
Kuna ilmselt soovitakse teada, kas töövahendi muutus hindele mõju avaldab, ei lastud lastel ise valida, kus nad teha soovivad.
Juhtus aga nii, et sellel poolel VT klassist, kes pidid eesti keelt arvutis tegema, ei läinud miski värk tööle ja samal ajal loeti minuteid maha, et "oled teinud tööd 15 min" jne. Teistel klassidel oli kõik korras, aga nende klass ei saanud kuidagi alustatud. Direktor pidi võtma mitu telefonikõnet, et töö käima saada. Ja VT'd ajavad sellised asjad tohutult närvi - lisaks see, et teised polnud üldse närvis :D vaid naersid, et "jee - meie ei saagi tasemetööd teha!"
Järgmises tunnis pidi olema tunnikontroll. VT oli juba veendunud, et tasemetöö läheb tal aia taha, nii et ta rallis selle tööga nagu jaksas, saatis selle üle lugemata ära ja 'jooksis ajalukku' - paraku oli tunnikas juba tehtud.
Sel päeval oli VT nii endast väljas, et me ei rääkinudki.
Eile selgus, et ta oli saanud 63 punkti 65-st.
Ilma asjata emotsioneeris. Oh seda väikukat küll!
Muide, need tasemetööd võivad ikka imelikud küll olla.
Siin näide mingist varasema aasta ajaloo tasemetöö küsimusest:
See ei mahu selle kriipsu peale!
Või: poliseid valitseti demokraatlikult, hellenistlikes riikides olid tugeva ainuvõimuga, sageli jumalikuna austatud kuningad.
Kuhu see mahutada või kuidas arusaadavalt lühendada? Ja mis mõttes ühe punkti saad erinevuse välja toomise eest ja teise punkti selle erinevuse sisu selgitamise eest?
Mäletan, keegi rääkis, et laps läks 1. klassi katsetele ja seal olid sellised küsimused:
"Kas sa tead, kui palju on 2 + 4?"
Laps vastas "Jah!"
Nii ei saa küsida, kui sa tahad numbrit vastuseks. Vastus "Jah" on korrektne, kui laps teab, et see on "6". Ta ei pea sellele küsimusele vastama "kuus". Keegi ei küsinud, kui palju see on!
Naljatilgad!
Ajavad lapsed ilma asjata pabinasse!
Ja emmed ka! :)
"Ma armastan sind! Mul on selline tunne, et ma tahaks istuda
ja kolm tundi sulle lihtsalt silma vaadata ja see teeks mind õnnelikuks."
Käis teine lühikeste varukatega koolis eelmisel nädalal.
Aga eks see mõistus kogemustega ehk tuleb, loodame :)
Vähemalt suutis ta riiklikud tasemetööd eesti keeles ja matemaatikas ära teha.
Ma ei tea, kas seda varem ka üritatud on, kuid pooled lastest tegid tasemetööd seekord arvutis, pooled paberil.
Kuna ilmselt soovitakse teada, kas töövahendi muutus hindele mõju avaldab, ei lastud lastel ise valida, kus nad teha soovivad.
Juhtus aga nii, et sellel poolel VT klassist, kes pidid eesti keelt arvutis tegema, ei läinud miski värk tööle ja samal ajal loeti minuteid maha, et "oled teinud tööd 15 min" jne. Teistel klassidel oli kõik korras, aga nende klass ei saanud kuidagi alustatud. Direktor pidi võtma mitu telefonikõnet, et töö käima saada. Ja VT'd ajavad sellised asjad tohutult närvi - lisaks see, et teised polnud üldse närvis :D vaid naersid, et "jee - meie ei saagi tasemetööd teha!"
Järgmises tunnis pidi olema tunnikontroll. VT oli juba veendunud, et tasemetöö läheb tal aia taha, nii et ta rallis selle tööga nagu jaksas, saatis selle üle lugemata ära ja 'jooksis ajalukku' - paraku oli tunnikas juba tehtud.
Sel päeval oli VT nii endast väljas, et me ei rääkinudki.
Eile selgus, et ta oli saanud 63 punkti 65-st.
Ilma asjata emotsioneeris. Oh seda väikukat küll!
Muide, need tasemetööd võivad ikka imelikud küll olla.
Siin näide mingist varasema aasta ajaloo tasemetöö küsimusest:
Ül 10. Mille poolest erinesid hellenistlikud riigid Kreeka polistest?Mida? Issake, selle tillukese kriipsu peale ei mahu erinevuski kirja - kuhu laps selle sisuseletuse veel toppima peab? Näiteks: polis oli linn-riik, hellenistlikud riigid hõlmasid suuri maa-alasid koos linnadega.
Nimeta kolm erinevust ja seleta nende erinevuste sisu.
See ei mahu selle kriipsu peale!
Või: poliseid valitseti demokraatlikult, hellenistlikes riikides olid tugeva ainuvõimuga, sageli jumalikuna austatud kuningad.
Kuhu see mahutada või kuidas arusaadavalt lühendada? Ja mis mõttes ühe punkti saad erinevuse välja toomise eest ja teise punkti selle erinevuse sisu selgitamise eest?
Mäletan, keegi rääkis, et laps läks 1. klassi katsetele ja seal olid sellised küsimused:
"Kas sa tead, kui palju on 2 + 4?"
Laps vastas "Jah!"
Nii ei saa küsida, kui sa tahad numbrit vastuseks. Vastus "Jah" on korrektne, kui laps teab, et see on "6". Ta ei pea sellele küsimusele vastama "kuus". Keegi ei küsinud, kui palju see on!
Naljatilgad!
Ajavad lapsed ilma asjata pabinasse!
Ja emmed ka! :)
laupäev, 16. mai 2015
Armas video
Ma vaatasin alguses, et ah!, jälle homod/geid. Nunu.
Aga ei olnud lihtsalt see...
Päris armas üritus ja 3 min video oli...
Siin: yoganonymous.com
Vaatamiseks klikkige pildil.
Aga ei olnud lihtsalt see...
Päris armas üritus ja 3 min video oli...
Siin: yoganonymous.com
Vaatamiseks klikkige pildil.
neljapäev, 14. mai 2015
Vigadest
Et kui me kannatame, siis ongi meie hing seda kogemust soovinud.
Küllap see mõte jääb kaugeks inimestele, kes parasjagu kannatavad...
Viimasel ajal olen mitmel pool märganud üht sarnast vahvat mõtet:
"Mõnikord toovad valed valikud sind õigesse kohta."
See mõte jõuab minu meelest paremini kohale.
Et mõned asjad, mida enda arvates tegema oleksime pidanud, oleksid meid viinud võõramasse kohta, endast kaugemale tegelikult. "Õige valik" oleks meid võib-olla viinud lähemale sellele, mis me arvame, et me peaksime olema - kuid kaugemale sellest, kes me tegelikult oleme.
Võib-olla meeldivad need mõtted vaid inimesele, kes on raskest punktist üle saanud.
Sellisel juhul on tõesti nii, et ta on rahul sellega, kus ta on - mistõttu on ta nõus ka valikutega, mis tõid talle valusaid kogemusi.
Kas võib olemas olla saatusi, mille puhul inimene teab, kus ta tegi valiku, mis rikkus ära kogu tema ülejäänud elu? Täitsa huvitav! Sest mulle tundub, et "vigu" teeme me selleks, et astuda (langeda) välja elust, mis meile tegelikult ei sobi millegi poolest, isegi kui me pole valmis seda endale tunnistama. Ja see on päris julgustav mõte :)
Mis siis, et see on vaid üks võimalikest vaadetest.
Üks lingike
Üks Korea kunstnik nimega PUUUNG on joonistanud armsa pildisarja,
mis võiks inimestele meenutada, et armastuse väljendamiseks on tuhandeid väikesi toredaid viise. Minu meelest mõjuvad need pildid just järjest vaadatuna, mitte ükshaaval...
... ja ega ma ilmselt tohiks elusa kunstniku pilte oma blogis näidata ka...,
aga ma ei saa ju teda ometi maha koksama sõita! :D
Nii et ma ühe pildi panen, teisi vaadake LINGI alt: The Mind Unleashed.
Erilised plusspunktid Puuungile selle eest, et enamikul piltidest figureerib ka punane kass, kuigi ma vaatan, et sellel pildil teda vist polegi...
Üldse,
1. raamatud
2. lilled
3. kohvitassid
4. voodid-padjad-tekid
5. kass(id)
on kõik, mida maapealse paradiisi kujundamiseks vaja läheb.
Või noh, olgu... loodust võiks rohkem olla kui mõned lilled...ja armas partner võiks ka olla.
Aga uurimused kinnitavad, et lapsed inimesi endisest õnnelikumaks ei tee, veider, eks?!
Enne laste saamist inimesed arvavad küll, et laps teeks nad õnnelikumaks, ja kui laps on olemas, siis nad ka arvavad, et nii on ainuõige viis elada, aga kui vaadata, mis 'hinde' nad oma õnnelikkusele panid aastaid enne lapse saamist ja pärast seda, siis see hinne pole kindlasti kõrgem. Ma ei mäleta, et ta oleks ka oluliselt madalam olnud, aga kõrgem kindlasti pole. Kuid loodus/looja on niimoodi sättinud selle asja, et me varjame seda nii enda kui ka teiste eest. Sest loodus tahab lapsukesi! :)
Igatahes minus on viimastel aastatel tekkinud aukartus naiste suhtes, kes on otsustanud last mitte saada. Sest neil õnnestus ilmvõimatu - neil õnnestus looduse sunnist üle olla, kuigi loodus oskab meid kõiki ju tavaliselt ära lollitada, kas või selleks lühikeseks ajaks, mis kulub lapse saamise peale :)
mis võiks inimestele meenutada, et armastuse väljendamiseks on tuhandeid väikesi toredaid viise. Minu meelest mõjuvad need pildid just järjest vaadatuna, mitte ükshaaval...
... ja ega ma ilmselt tohiks elusa kunstniku pilte oma blogis näidata ka...,
aga ma ei saa ju teda ometi maha koksama sõita! :D
Nii et ma ühe pildi panen, teisi vaadake LINGI alt: The Mind Unleashed.
Erilised plusspunktid Puuungile selle eest, et enamikul piltidest figureerib ka punane kass, kuigi ma vaatan, et sellel pildil teda vist polegi...
Üldse,
1. raamatud
2. lilled
3. kohvitassid
4. voodid-padjad-tekid
5. kass(id)
on kõik, mida maapealse paradiisi kujundamiseks vaja läheb.
Või noh, olgu... loodust võiks rohkem olla kui mõned lilled...ja armas partner võiks ka olla.
Aga uurimused kinnitavad, et lapsed inimesi endisest õnnelikumaks ei tee, veider, eks?!
Enne laste saamist inimesed arvavad küll, et laps teeks nad õnnelikumaks, ja kui laps on olemas, siis nad ka arvavad, et nii on ainuõige viis elada, aga kui vaadata, mis 'hinde' nad oma õnnelikkusele panid aastaid enne lapse saamist ja pärast seda, siis see hinne pole kindlasti kõrgem. Ma ei mäleta, et ta oleks ka oluliselt madalam olnud, aga kõrgem kindlasti pole. Kuid loodus/looja on niimoodi sättinud selle asja, et me varjame seda nii enda kui ka teiste eest. Sest loodus tahab lapsukesi! :)
Igatahes minus on viimastel aastatel tekkinud aukartus naiste suhtes, kes on otsustanud last mitte saada. Sest neil õnnestus ilmvõimatu - neil õnnestus looduse sunnist üle olla, kuigi loodus oskab meid kõiki ju tavaliselt ära lollitada, kas või selleks lühikeseks ajaks, mis kulub lapse saamise peale :)
kolmapäev, 13. mai 2015
Ja geenius olen ma ka!
Mõnikord mind hakkab ängistama, et mul on nii palju vanu päevikuid-märkmikke alles, ja ma kakun mingi osa neist välja lootuses, et nad on nii kaugeks ja tühiseks muutunud, et võin nad ära visata kui millegi, mis ei puutu enam minusse.
Aga ei saa, no ei saa, kui ma leian nende vahelt selliseid pärleid nagu see elujuhis, mis ma endale kiiruga kritseldanud olen (aga pildi peal pidin pool maha lõikama, sest paber oli mingi fuka-plökaga koos ja ma mõtlesin ja mõtlesin, aga ma ikka ei taha seda kakki siia üles panna).
Minu juhend vaba aja veetmiseks:
Maga!
Kui sa ei saa magada, siis pikuta.
Kui ei saa niisama pikutada, siis pikuta muusikat kuulates.
Kui ei saa - mediteeri.
Kui ei saa - tee joogat.
Kui ei saa - kirjuta päevikut.
Kui tõesti ühtegi mõtet ei tule, siis hea küll, tee endale kohvi ja hakka lugema!
:D
Ma kirjutasin selle igatahes oma praegusesse märkmikku ümber, sest see on liiga hea, et selle sodise paberi peal olla :D
Igatahes toppisin kõik märkmikud, mis ma praegu välja võtsin, karpi tagasi.
Ilmselgelt need kirjutised pole veel aegunud!
Aga ei saa, no ei saa, kui ma leian nende vahelt selliseid pärleid nagu see elujuhis, mis ma endale kiiruga kritseldanud olen (aga pildi peal pidin pool maha lõikama, sest paber oli mingi fuka-plökaga koos ja ma mõtlesin ja mõtlesin, aga ma ikka ei taha seda kakki siia üles panna).
Minu juhend vaba aja veetmiseks:
Maga!
Kui sa ei saa magada, siis pikuta.
Kui ei saa niisama pikutada, siis pikuta muusikat kuulates.
Kui ei saa - mediteeri.
Kui ei saa - tee joogat.
Kui ei saa - kirjuta päevikut.
Kui tõesti ühtegi mõtet ei tule, siis hea küll, tee endale kohvi ja hakka lugema!
:D
Ma kirjutasin selle igatahes oma praegusesse märkmikku ümber, sest see on liiga hea, et selle sodise paberi peal olla :D
Igatahes toppisin kõik märkmikud, mis ma praegu välja võtsin, karpi tagasi.
Ilmselgelt need kirjutised pole veel aegunud!
Cos imma material girl
Nagu ma ütlesin - valge vesti sain valmis.
Õmblesin ta külje pealt kokku ikkagi jupivõrra kõrgemalt kui kavatsesin... - ei teagi, kuidas see juhtus! Ja kui pluska valmis, tuli mulle päriselt meelde, kuidas see muster tegelikult oli :D
Noh, küll ma kunagi teen uue vesti selle võrra nõksa targemini!
Ja noh, vest on ikka hea asi - olgu ta siis veidi iseäralik - ja mulle meeldib, et ta on kõhu pealt lühike ja selja poolt ulatub põrandani välja...
... kui ma põrandal istun :D
Kui ma seisaks ja see slepina mu seal taga lohiseks, siis oleks isegi minu jaoks liiga veider...
Kuigi ma ei välistaks sellise vesti tegemist, sest asja mõte on rohkem VT siinistumiste ajal varraste klõbistamises kui uute riide-esemete hankimises.
Seda, et serv eest lokib, tuleks ilmselt lugeda puuduseks, aga mulle see just juhtumisi meeldib.
Anyway - sellist vesti pole mitte kellelgi teisel :D
(Tegelikult mulle on alati meeldinud, kui mõni mu sõber juhtub ostma või ostab meelega sama asja mis mina :D - et me mõtleme ühtemoodi - see on ju tore!? Muidu pean mina alati see imelik olema!)
Ja siin minu leid massitoodangust.
Sain endale valida kingituse, milleks on - Vero Moda siidipluusikene.
Aitäh! :)
Eest hästi lihtne ja fotodel lausa ilmetu, tõesti, no ei osanud ma seda kenasti liikuma panna, kuigi ta on selline soe, pehme, kerge. Ega ta alla 20-eurose hinna puhul ei saa vist puhas siid olla, aga selline tunne on küll.
No ei tee need pildid pluusile komplimenti. Pluus on ikka palju kenam, kui siit näib.
Ka kaelas ripub mul blogilugeja kingitus: Tiibeti kuukivi :)
Aitäh! :)
Aga selle pluusi suurimad võlud on selja taga:
Vahva, onju! :)
(Ee, jah, juuksed on mul märjad, kammimata, lihtsalt rõnga ja klambriga kinni.
Juuksed jäävad mul tegelikult ka sageli üldse kammimata... Kui lähen ilma mütsita õue, siis tõmban esikusahtlis oleva harjaga kiirelt läbi.)
No vaat, nüüd olen küll kõik viimastel nädalatel koju tassitud imelised asjakesed teile ära näidanud :)
Nüüd läheb vähemalt nädal aega enne, kui padjakattele mingi nägu pähe tekkima hakkab, siis jälle pildistan ja näitan, eksju! :)
Õmblesin ta külje pealt kokku ikkagi jupivõrra kõrgemalt kui kavatsesin... - ei teagi, kuidas see juhtus! Ja kui pluska valmis, tuli mulle päriselt meelde, kuidas see muster tegelikult oli :D
Noh, küll ma kunagi teen uue vesti selle võrra nõksa targemini!
Ja noh, vest on ikka hea asi - olgu ta siis veidi iseäralik - ja mulle meeldib, et ta on kõhu pealt lühike ja selja poolt ulatub põrandani välja...
Kui ma seisaks ja see slepina mu seal taga lohiseks, siis oleks isegi minu jaoks liiga veider...
Kuigi ma ei välistaks sellise vesti tegemist, sest asja mõte on rohkem VT siinistumiste ajal varraste klõbistamises kui uute riide-esemete hankimises.
Anyway - sellist vesti pole mitte kellelgi teisel :D
(Tegelikult mulle on alati meeldinud, kui mõni mu sõber juhtub ostma või ostab meelega sama asja mis mina :D - et me mõtleme ühtemoodi - see on ju tore!? Muidu pean mina alati see imelik olema!)
Ja siin minu leid massitoodangust.
Sain endale valida kingituse, milleks on - Vero Moda siidipluusikene.
Aitäh! :)
Eest hästi lihtne ja fotodel lausa ilmetu, tõesti, no ei osanud ma seda kenasti liikuma panna, kuigi ta on selline soe, pehme, kerge. Ega ta alla 20-eurose hinna puhul ei saa vist puhas siid olla, aga selline tunne on küll.
No ei tee need pildid pluusile komplimenti. Pluus on ikka palju kenam, kui siit näib.
Ka kaelas ripub mul blogilugeja kingitus: Tiibeti kuukivi :)
Aitäh! :)
Aga selle pluusi suurimad võlud on selja taga:
Vahva, onju! :)
(Ee, jah, juuksed on mul märjad, kammimata, lihtsalt rõnga ja klambriga kinni.
Juuksed jäävad mul tegelikult ka sageli üldse kammimata... Kui lähen ilma mütsita õue, siis tõmban esikusahtlis oleva harjaga kiirelt läbi.)
No vaat, nüüd olen küll kõik viimastel nädalatel koju tassitud imelised asjakesed teile ära näidanud :)
Nüüd läheb vähemalt nädal aega enne, kui padjakattele mingi nägu pähe tekkima hakkab, siis jälle pildistan ja näitan, eksju! :)
teisipäev, 12. mai 2015
Minu uued 'märgi-mikud' ja muud loomad
Siin on minu viimase aja lemmikud või lihtsalt asjad, millega olen tegelenud.
Jane Austeni "Pride and Prejudice'i" lugesin läbi.
No mis ta oli, järjekordne meheleminekusaaga.
Peres kasvas viis tütart ja kolm neist olid lõpuks mehel.
Huvitav, kas Austen sai nii palju tunnustust kaunite lausete pärast? Laused olid tõesti lihvitumad, kui otsekõne tegelikkuses on ja ma märkasin, et sel ajal, kui ma seda raamatut lugesin, läksid ka minu inglise keeles kirjutatud sõnumid ajutiselt veidi peenemasse inglise keelde :D
Stoori aga oli üksluine. Mingi tibin targutab kogu aeg ja õigupoolest peaks selline tähtsust täis tots vanatüdrukuks jääma, aga mingi snoob läheb lolliks ja omaenda suureks pahameeleks armub temasse, haha, umbes nii! :)
Neli kangatükki :)
Need, mis ma VT'le põlle õmblemiseks ostsin.
Ma arvan, et ma teen nendest endale hulga seelikuid. Masinat mul pole, aga traageldan niisama. Ma ju kukun ootamatutel hetkedel magama, nii et kannan kodus alati selliseid mugavaid riideid, millega saab ka magada. Lühikesed puuvillased seelikud on ses mõttes head. Öösärgid on ju nii koledad :D, nendega ei tahaks kogu aeg ringi paterdada :)
Mul tegelt polegi ühtegi juba väga ammu.
Kangaste peal on jaanalinnusuled.
Vennanaine ütles, et ta ise kitkus need... Ma pungitasin silmi ja püüdsin seda ette kujutada. Mõtlesin küsida, et kas jaanalind toppis siis pea liiva alla või mitte?
Aga siis selgus, et ta katkus need aia küljest, mitte lindude tagumikest.
"Brideshead Revisited"
Raamat, mille pärast võtsin lausa telefonikõne poodi, et ilma asjata mitte minna.
Valge vest sai valmis, kuid leidsin, et mulle väga meeldib käsitööd teha, kui VT siin istub, nii et ma pidin endale uue 'töö' leiutama...
Mõnikord mõlgutame vaikselt omi mõtteid ja kui ma millegi kallal nokitsen, ei teki mul sellist tunnet, et meil pole ju midagi rääkida ja ma võtaks arvuti ja hakkaks Solitaire'i laduma. Solitaire solvaks VT'd - käsitöö tegemine aga ei solva. Nii et nüüd ma hakkasin padjale katet heegeldama.
Tõnu Õnnepalu "Lõpetuse ingli" lisatrükk tuli juba välja ja ma sain oma raamatu ka kätte :)
Praegu loen. See on alla 100 lehekülje, nii et ei raatsi lugedagi... tahaks, et see nii ruttu läbi ei saaks.
Ja ülejäänud asjad seal all on minu uued märkmikud - ehk minu keeles märgi-mikud: kaks kolmevihikulist komplekti ja üks udupiltidega märkmik.
Alloleval pildil on nad nüüd laiali laotatud:
Need piklikud, art deco stiilis märkmikud on joonelised,
Secret Gardeni omad on valgete lehtedega.
Kenad, mis? :)
No vaat, nii palju materiaalset toredust ka! :)
Muide, huvitav lugu, sain hiljuti kenakese summa kingituseks, millest pool kulutasin trilli-tralli peale (märgi-mikud ja muud loomad) ja pool läheb tarviliku peale, ka Mees sai sel kuul lisasumma...
ja selle peale lagunesid Mehe prillid ära ja minu telefon peab nüüd ilma kasutamata vastu veidi üle päeva, kasutades heal juhul ühe kõne lõpuni. 0_0
Õnneks ma vaatasin, et vanamutitelefoni peaks kätte saama juba 35 euroga :)
See ei logi ennast ise internetti sisse ega midagi!
Ma ei tea... meil ikka veab! Ilma nende lisasummadeta võtaks kohe kukalt kratsima, aga nüüd ainult imestame oma head õnne, et asjad pidasid vastu sinnamaani, kuni ressurssi tekkis!
No ikka imelugu ju!? :)
Muide, huvitav lugu, sain hiljuti kenakese summa kingituseks, millest pool kulutasin trilli-tralli peale (märgi-mikud ja muud loomad) ja pool läheb tarviliku peale, ka Mees sai sel kuul lisasumma...
ja selle peale lagunesid Mehe prillid ära ja minu telefon peab nüüd ilma kasutamata vastu veidi üle päeva, kasutades heal juhul ühe kõne lõpuni. 0_0
Õnneks ma vaatasin, et vanamutitelefoni peaks kätte saama juba 35 euroga :)
See ei logi ennast ise internetti sisse ega midagi!
Ma ei tea... meil ikka veab! Ilma nende lisasummadeta võtaks kohe kukalt kratsima, aga nüüd ainult imestame oma head õnne, et asjad pidasid vastu sinnamaani, kuni ressurssi tekkis!
No ikka imelugu ju!? :)
Blogimisest
 |
| - pinterest - |
Näiteks selline, et inimene peab oma mõtteid väga väärtuslikuks ja eriliseks pidama, et tal tuleks mõte neid niimoodi avalikult jagada. Või kui ta blogib oma elust, siis näe - uhkustada tahab! Oma tutvusringkonnast jääb väheks, või vastupidi - oma tuttavad teavad, milline krants ta tegelikult on, aga blogidemaailmas võib teistele rõõmsalt puru silma ajada :p
Või et kõigi blogijate soov on kuulsaks saada ja sellega ilmtingimata kaasnevat tasuta nänni saama hakata.
Ja müüt on ka see, et virtuaalsõbrad on ju toredad küll, kuid keegi ei tule sulle poest mett tooma, kui sa haigeks jääd.
Kõik, kes on minu blogi kauem lugenud, teavad kui ekslik see arvamus on :)
Ma usun, et meil on kodu praegu alles, ja VT'l on tema oma kool ja sõbrad alles tänu teile, mu blogisõbrad.
See mõlgub mul suure sooja imena pidevalt meelel ...
Ma tunnen end õnnistatuna!
Võib olla ma ei oskaks üksikasjalikult analüüsida, miks mina blogima hakkasin ja ikka veel blogin, kuid minu jaoks on blogisuhtlusel mõned hästi konkreetsed võlud, mida silmast silma suhtlus ei pruugi pakkuda.
* Ma saan kohe 'asja' kallale asuda. Ma ei pea kedagi tervitama ja väikese small-talgi käigus välja selgitama, kas me oleme samal lainel, ma ei pea end veiniga abistama, et oma hinge puistata :D. Milline tohutu aja kokkuhoid!
Ja mina olen teise inimese meeleolude ja oleku suhtes nii tundlik, häälestun kohe - teised inimesed tavaliselt nii avameelsed pole kui mina ja nii kipubki jutt pigem ümmarguseks jääma, kahe-peale sobivaks ja ümbruse-miljööga arvestavaks.
Blogis ma ei arvesta mitte millegagi, ma lihtsalt klõbistan klahvikesi, nagu tuju tuleb.
Isaga räägime me aeg-ajalt väga avameelseid jutte, kuid ikkagi läheb palju tunde ja päevi, enne kui tema jõuab eneseväljenduseni. Nii palju õhtuid maal ma lihtsalt tolgendan seal all köögi, isa toa ja elutoa vahel - tahaks üles õe tuppa minna ja lugeda midagi - mis me siin ikka vaikime või telekat vahime -, aga ega ma ju oma toas konutamiseks maale ei sõitnud. Ja siis tiksun seal allkorrusel. Isa saab oma keelepaelad valla võibolla õhtul enne mu äraminekut alles :D
On ikka häda nende pikaldaste eestlastega :D
Mina võtan paar klaasi isa tehtud koduveini ja hakkan kohe kõigile armastust avaldama ja oma 'südamesaladusi' välja rääkima, aga ega ma ju igal õhtul seda korraldada taha..., üldsegi - viimastel aastatel on mulle klaarid hommikud liiga kalliks saanud, nii et ma hea meelega ei veinitaks üldse. Samas on ebasobivaid kohti alkoholi abil palju kergem välja kannatada. Kuid siis tuleb küsida, miks ma üldse lähen sinna ebameeldivasse kohta. Sest oodatakse? Ja solvutakse, kui ma ei tule. Hmm.
Meenub et sarjas Seks ja Linn hakkas Carrie käima mingi kirjanikuga, kes talle väga meeldis, aga kainena neil voodis nagu ei edenenud see asi... Ja Samantha andis talle nõu, et siis hakaku aga parem usinasti kummutama! :P
Ilmselt pidev purjutamine oli tema meelest köki-möki, võrreldes seksita suhtega.
Üldiselt inimene vist ei tohikski niipalju endas kaevata, et ta saab teada, et ta ei sobi enam oma suguvõsasse :D - kuna see võsa on, noh, tihe - nagu võsa ikka. Liiga palju rebimist, et end sealt läbi saada.
Parem sellist asja mitte teada.
Ja näiteks sugulaste lapsed - neid tahaks ju ikka üle vaadata ja süles kaaluda, nuusutada ka :D, kuid ma vaatan, et kogu maailma lapsed on minu VT'ga võrreldes kiired, tugevad, julged, iseteadlikud... nad on nagu mingi ühekorraga kõikjalviibiv Püha Vaim. Nad liiguvad valgusest kiiremini mu meelest. Mina alles mõtlen, et peaks šokolaadiga äramusitatud rõduklaasi jaoks lapi tooma, kui juba saan aru, et öökapilamp on läbi plõksutatud ja esik lõhnaõli täis sutsutatud, nii et järgmised pool aastat lõhnavad kõigi külaliste esikus hoitud riided selle lõhna järgi. Lapsepabulad on imearmsad - ja samas hirmutavad, tõsiselt - ma kirjutasin nii Vennale kui ka Z'le et nad peaksid enda lastele ohutu mängutoa tegema, kus oleks ainult mänguasjad, padjad ja tekid, nii et nad ei saa end vigastada ja vaat sellesse tuppa saaks nad lükata, kui inimene tahaks pissile minna või pesud nöörile riputada. Ja õue peale peaks ka neile 'aediku' tegema :D
Oeh, kuhu ma nüüd eksisin oma jutuga...?
Sugu-võssa...
* Veel üks super hea asi blogimise juures on see, et mitte midagi halba või piinlikku ei juhtu, kui keegi kellestki ära tüdineb. Võib ju juhtuda, et tutvud kellegagi, kes pikapeale ammendub. Päriselus on kohutavalt keeruline seda inimest 'maha jätta', aga mina olen küll mõnede blogide lugemise mõnikord lausa paariks-kolmeks aastaks lõpetanud ja siis uuesti tagasi pöördunud, võibolla...
Ja ma eeldan, et minu blogiga käituvad lugejad samamoodi.
Siin on see eemaldumine ülimalt delikaatne - mul pole tavaliselt õrna aimugi, kui ma kellelegi närvidele käin või kedagi ära tüütan :D
Ükskord eelmises blogis ütles küll keegi, et mu blogi on 'viimasel ajal igavaks muutunud' :D,
* Kolmas põhjus:
Teiste inimeste energiaväljadega kohandumine käib mul (meil?) küllaltki automaatselt, kuid see ei tähenda, et see oleks kerge! Kui nad on energeetiliselt minust kauged/erinevad, siis on see tõsiselt kurnav, kuid seda märkan tavaliselt alles pärast 'lahtiühendumist'. Märkangi, et olen endale võõras, kauge endast. Brrr! Läheb tunde ja mõnel juhul ka päevi, enne kui ma enesejuhtimisvõime tagasi ja jalakesed maha saan. Blogis on ka kellegi taipamatust/võõristust kergem taluda kui tegelikkuses kramplikult naeratada ja laua all käsi murda/väänata (eee - öeldakse nii üldse või?). Eriti tobe on see, et ma märkan alles mingi sümptomi järgi, et ilmselt tunnen ma end halvasti. Näiteks, et mu peavalud on sagenenud, või et ma väänan oma käsi... - järelikult midagi on halvasti, ja siis alles hakkan mõtlema, mis see võiks olla. Kui mul selleks üldse aega on!
Nii et minu jaoks on blogimine ülimalt sobilik 'suhtlemise' viis!
Ja kuigi neid punkte lugedes tundub, et ma olen eriti 'eemalehoidlik' inimene, kes sõpru üldse ei väärigi :D, siis... ma ei tea... kuidagi tegelikkuses inimesed on ikka hästi armsad ja kenad minu vastu, ja leiavad, et mina samamoodi, nii et see millegipärast ei loegi, et ma olen müra ja sagina suhtes pelglik ja väsin kergelt.
Kui ma loen blogilugejate kirju, siis mõnikord ma mõtlen, et teie tunnete mind paremini kui päriselu-sõbrad, kellega ma ei kirjuta. Kirjutades on end nii palju kergem avada... ilmselt just seetõttu, et sa ei pea kaaslasega arvestama :D
Nii et blogimine on mitmes mõttes suurepärane viis 'suhelda' ja ma ei tunne end sugugi 'tegelikult ikkagi ihuüksi' olevat... :)
pühapäev, 10. mai 2015
Niisama ja eimidagi
 |
| - pinterest - |
prillipoes käisime täna Mehega ja...
kevad on lõpuks ometi kahtluseta puhkenud...
Ma olen ikkagi üllatunud, et kõik on nii kenasti:
me elame ikka veel 'oma kodus' :),
VT'l läheb koolis igas mõttes hästi,
Mees on tubli, hea ja rõõmus,
mina... oh, eks muidugi VEELGI tublim :D, 'heam' ja rõõmsam :)
Kes oleks aasta tagasi julgenud kõike seda loota?
See on nii veider ja tore! :)
---
VT istus mul süles, kõrva-auk minu nina ees...
Ma ütlesin: "Kuule, las ma kallan sulle mullivett kõrva - vaatame, kui kaua ta mullitab?"
VT pööritab silmi: "Kust sulle niisugune tobe mõte tuli?"
Mina: "No ma ei tea, Sul on selline väike ja armas kõrv, mis lausa kutsub endaga mängima."
VT: "Kas sa kujutad ette - ka minu sõbrad on mulle seda öelnud, et mul olevat 'armsad väiksed kõrvad'?"
Mina naeran: "Jah?"
VT: "Jaa, kujutad ette. HH ükskord hüüdis, et 'oi, kui armsad väikesed kõrvad sul on'. Mina vastasin viisakuse pärast, et 'sinul ka', aga tema hüüdis HL'i, et kuule, tule vaata kui ilusad väikesed kõrvad VT'l on, ja selle aseme, et öelda: "Kuulge, käige koos kõigi oma kõrvadega Kuu peale!" HL tuligi, vaatas ja hüüdis ka nunnutades, et oi, tõesti! - nii väikesed ja armsad!"
:)
Selline see elu meil siin praegu on :)
reede, 8. mai 2015
Rafineeritud maitsest
Ma ei oska seda kuidagi seletada, aga inimesed kipuvad arvama, et mul on rafineeritud huumorimeel ja labased naljad pole minu teema.
Jah, äraleierdatud ja ebaoriginaalsed naljad mind nii väga ei köida :D, aga näiteks Peeter Oja näib mulle täiesti intelligentne inimene - Mart Juurest rääkimata - ja mulle väga meeldivad ka Oja kõige lärmakamad, metsikute näomoonutuste saatel esile manatud naljad. Neid kahte kõrvutades on Juur intellektuaalsem ja Oja emotsionaalsem. Juur meeldib ka väga, aga Oja on lemmik. Ja no kirjutavatest humoristidest rääkides on ilmselt Kivirähk kõigi, mõistagi ka minu suurim lemmik, tema on omaette fenomen. (Ah, aga ta teeb/tegi ju raadiosaateid ka - vaat neid pole küll kunagi kuulanud, raadiot kuulavad vaid autoomanikud/autojuhid tänapäeval :) .)
Ma pole kunagi olnud see tüüp, kes vaatab filmi ja armub mingisugusesse selli või - mis veel imelikum - plakatipoissi ajakirjas. Ma ei saa öelda, et ma tunneks, et mul midagi puudub, aga jah, see koht mu ajus on ilmselt lömmis, mis ilusa välimusega inimese minu jaoks nõksa huvitavamaks ja kütkestavamaks muudab. Alguses ma lausa ei suutnud uskuda, et naised tahavad kõhulihastega plakatipoisse vaadata, aga nüüd olen, eksole, veidi kauem elanud jakogenud lugenud, et on küll välimus ka naise jaoks üks köitev asi - mitte ainult silmnähtavalt seksuaalinstinkti turjal läbi elu purjetavate naiste juures, vaid ka väga intelligentsete ja edukate daamide juures, kellest ma iial seda ei ootaks, et neid huvitaksid kellegi turja- või kõhulihased... :D
Ei oskagi midagi kosta. Võibolla ongi hea?
Ma tõesti pole kuigivõrd visuaalselt stimuleeritav inimene.
Peaasi, et see 'soe lõhn' oleks, millest Marca ka siin kunagi rääkis. Noh, et poed oma väljavalitule lähemale ja nii mõnus 'lõhn' on seal ümber, et silmad tõmbuvad vidukille ja tahaks ainult sisse hingata, välja ei raatsigi eriti... :)
AGA - KUI ma kellessegi 'niisama vaatamise pealt' armuks, siis oleks see Fatal siin videos :)))
(See mees, kes algul muru niidab ja siis seda 'hallide juustega beibet' mängib.)
Vaatad teda ja kohe usud, et temaga oleks jube äge koos elada :)
Täpselt nii rafineeritud ma siis olengi, bwahhahhaaa :)
Jah, äraleierdatud ja ebaoriginaalsed naljad mind nii väga ei köida :D, aga näiteks Peeter Oja näib mulle täiesti intelligentne inimene - Mart Juurest rääkimata - ja mulle väga meeldivad ka Oja kõige lärmakamad, metsikute näomoonutuste saatel esile manatud naljad. Neid kahte kõrvutades on Juur intellektuaalsem ja Oja emotsionaalsem. Juur meeldib ka väga, aga Oja on lemmik. Ja no kirjutavatest humoristidest rääkides on ilmselt Kivirähk kõigi, mõistagi ka minu suurim lemmik, tema on omaette fenomen. (Ah, aga ta teeb/tegi ju raadiosaateid ka - vaat neid pole küll kunagi kuulanud, raadiot kuulavad vaid autoomanikud/autojuhid tänapäeval :) .)
Ma pole kunagi olnud see tüüp, kes vaatab filmi ja armub mingisugusesse selli või - mis veel imelikum - plakatipoissi ajakirjas. Ma ei saa öelda, et ma tunneks, et mul midagi puudub, aga jah, see koht mu ajus on ilmselt lömmis, mis ilusa välimusega inimese minu jaoks nõksa huvitavamaks ja kütkestavamaks muudab. Alguses ma lausa ei suutnud uskuda, et naised tahavad kõhulihastega plakatipoisse vaadata, aga nüüd olen, eksole, veidi kauem elanud ja
Ei oskagi midagi kosta. Võibolla ongi hea?
Ma tõesti pole kuigivõrd visuaalselt stimuleeritav inimene.
Peaasi, et see 'soe lõhn' oleks, millest Marca ka siin kunagi rääkis. Noh, et poed oma väljavalitule lähemale ja nii mõnus 'lõhn' on seal ümber, et silmad tõmbuvad vidukille ja tahaks ainult sisse hingata, välja ei raatsigi eriti... :)
AGA - KUI ma kellessegi 'niisama vaatamise pealt' armuks, siis oleks see Fatal siin videos :)))
(See mees, kes algul muru niidab ja siis seda 'hallide juustega beibet' mängib.)
Vaatad teda ja kohe usud, et temaga oleks jube äge koos elada :)
Täpselt nii rafineeritud ma siis olengi, bwahhahhaaa :)
Uni
Kuulasin eile õhtul ligi kolm tundi Antony Hegarty laule (ja laulsin kaasa) ning muidugi nägin seepeale unes, et me olime armastajatepaar.
Antony armastas mind hellalt, kohusetundlikult ja kurvalt, sest tegelikult oleks tema ise tahtnud olla suhte naispool.
Ihulist armastust näen mina unes harva - ju siis ei huvita eriti! :p
Antony armastas mind hellalt, kohusetundlikult ja kurvalt, sest tegelikult oleks tema ise tahtnud olla suhte naispool.
Ihulist armastust näen mina unes harva - ju siis ei huvita eriti! :p
Dreamy
- izismile.com -
neljapäev, 7. mai 2015
Lauake, mata end
No, ma pole veel uute märkmike jahile jõudnud, aga kindlasti lähen, ja seni näitan teile, milline mu kirjutuslaud praegu välja näeb... Varsti on ta ilmselt suurema paberikuhja all, sest kui ma endale midagi kena ostan, siis hoian seda esialgu mõned päevad oma voodi juures, et noh... saaks mitu päeva järjest voodis rõõmust hüpelda ja käsi plaksutada, kui pilk peale langeb...
Kõigepealt mu kohvikandik
Tavaliselt on see mul eemal, lauanurgal...
Selle päeva fotodel on mul piimakannuke ka...
Kas pole mõnus? :)
Piilume laua alla ka...
Vaat, veekannu hoiangi nüüd riiulis...
keegi tegi meil siin kannukaane katki
ja ma mõtlen, et ehk siin kukub kannu vähem konni tolmu sisse...
Muide, mulle on viimasel ajal tunduma hakanud, et ma teen mõnel juhul vahet professionaali ja pühapäevapildistaja tehtud fotodel. Ma pole tugeva visuaalse 'esteetilise vaistuga', nii et fotode kriitiline vaatlemine pole mul kunagi eesmärgiks olnud. Seega olin ise kõige rohkem üllatunud, kui äkisti mõttes mõnd fotot kiitsin, et väga professionaalne! Et kust ma seda võtan? :D Paistab, et mitu aastat fotoleheküljel izismile passimine on äkitselt mõjuma hakanud :D Aga kõik oma elu varasemad aastad vaatasin fotosid ainult selle huviga, et mis seal peal on?, mida pildistati?
Mõistagi ei püri ma ise harrastusfotograafiks; olen teinud täpselt ühe pildi, mis mulle väga meeldib - see oli siin blogis ka üleval..., selle peal olid punasele joogamatile laotud raamat(ud?) ja värvilised mulineeniidid... ja Kääbiku DVD. Võibolla ka õe draakon-kilpkonn.
Iga kord, kui ma olen hakanud lugema mingit artiklit sellest, kuidas paremini fotosid teha (ja ma pole neid kunagi otsinud - vahepeal lihtsalt juhtub, et mõni blogija hakkab järsku rääkima kuidas tema pilte teeb), tundub see juba viienda lause juures mulle ületamatult keeruline. Ma olen väga rahul, et olen õppinud foto suurust vähendama (võtab arvutis vähem ruumi) ja servi maha lõikama. Aga VT tõmbas oma tahvlisse sellise app'i, mis korjab nahalt ära sünnimärgid ja vistrikud, kaotab kortsud ja ühtlustab jume. Sellega saab oma silmi protsenti määrates suuremaks teha, nina jälle väiksemaks, suud nagu vaja - suuremaks tumedamaks... Inimesed näevad välja nagu nukud :p ja VT ütles, et tohutult lihtne on ka.
Aga programmi nime ma ei mäleta, minul on ikka see va Paint ja olen rahul sellegagi :)
Kuidagi vihmane on viimasel ajal, mis?
Aga VT'le vihm väga meeldib, eriti vihmaga joosta...
ta tunneb end läbi vihma kihutades tugeva, võimeka ja õnnelikuna... :)
teisipäev, 5. mai 2015
Anonüümsed märkmikuhullud
Ma olen märkmikuhull.
Kasutan korraga tohutult paljusid märkmikke.
Ühte kirjutan, mida ma täna söön.
Teise, mida ma unes nägin.
Kolmandasse lühike päevakokkuvõte.
Neljandasse märkmikusse käib päevaplaan.
Viies kaust on lugemispäevikuks.
Kuuendasse märgin üle raamatud, mida tahaks lugeda.
Seitsmendasse kirjutan oma mõtted ja VT naljakad jutud-juhtumised.
Siis on mul kaks korralikku märkmikku, kuhu kirjutan igasuguste kontode salasõnad, inimeste telefoninumbrid ja aadressid, meie pere arstide andmed, jms.
Veel üks kaustik on tsitaatide jaoks, mille olen leidnud Internetist, ajalehtedest-ajakirjadest, blogidest ja tont teab kust, ehk siis kõik, mis lugemispäevikusse ei lähe, kuna pole seotud minu loetud raamatutega.
Ja luuletuste jaoks on mul eraldi klade.
Samuti Tarot jaoks, aga seda pole ammu kasutanud.
Ja käsitöö jaoks võtsin vihiku, et hiljem saaks ette teada, kui suur kude mingite varrastega tuleb, näiteks. Aga ega ma iga päev kaugeltki ei klõbista neid vardaid, nii et hea, kui aastas kolm asja saan kanda sinna.
Prantsuse keele jaoks oli oma kaustik, aga see on ka õpiku kõrval koridori raamaturiiulis ammu.
Ühte väikesesse märkmikku kirjutan, mida YouTube'ist uurida.
Loomulikult on mul paras ports kleepsuribaga memopabereid ja rebitavate lehtedega väikesi 'meelespäid'.
Nii et... paras paberimeri mul siin :)
Veel võiks mul olla märkmik blogimisideede jaoks.
Sünnipäevade jaoks.
Miks mitte kirjutada VT asjad eraldi kausta - saab ta ise ka kunagi hiljem lugeda ja naerda, ma oma päevikuid päris nii julgelt ei annaks.
Muide, lugesin päris hiljuti, et autistidel on väga sageli vanemad, kes obsessivad üksikasjalike märkmete tegemisega. Kusjuures selles artiklis vanemate kohta muud ei öeldudki, kui et neil sageli on soov kõike ebatavaliselt üksikasjalikult üles märkida.
Hm.
...
Sain hiljuti kingituse ja ma juba tunnen, kuidas mind raamatupoe märkmikuleti poole rahapabereid märkmepaberite vastu vahetama tõmbab...
Kõikvõimalike muude kirjatarvete lummus on mul ka: pastakad, pliiatsid, templid, augurauad, värvilised teibid, kleepsud, joonlauad, vildikad, pliiatsid, markerid, kustukummid - you name it, kõike ma jumaldan :D
Kõik pildid seekord Pinterestist (ma arvan).
Kasutan korraga tohutult paljusid märkmikke.
Ühte kirjutan, mida ma täna söön.
Teise, mida ma unes nägin.
Kolmandasse lühike päevakokkuvõte.
Neljandasse märkmikusse käib päevaplaan.
Viies kaust on lugemispäevikuks.
Kuuendasse märgin üle raamatud, mida tahaks lugeda.
Seitsmendasse kirjutan oma mõtted ja VT naljakad jutud-juhtumised.
Siis on mul kaks korralikku märkmikku, kuhu kirjutan igasuguste kontode salasõnad, inimeste telefoninumbrid ja aadressid, meie pere arstide andmed, jms.
Veel üks kaustik on tsitaatide jaoks, mille olen leidnud Internetist, ajalehtedest-ajakirjadest, blogidest ja tont teab kust, ehk siis kõik, mis lugemispäevikusse ei lähe, kuna pole seotud minu loetud raamatutega.
Ja luuletuste jaoks on mul eraldi klade.
Samuti Tarot jaoks, aga seda pole ammu kasutanud.
Ja käsitöö jaoks võtsin vihiku, et hiljem saaks ette teada, kui suur kude mingite varrastega tuleb, näiteks. Aga ega ma iga päev kaugeltki ei klõbista neid vardaid, nii et hea, kui aastas kolm asja saan kanda sinna.
Prantsuse keele jaoks oli oma kaustik, aga see on ka õpiku kõrval koridori raamaturiiulis ammu.
Ühte väikesesse märkmikku kirjutan, mida YouTube'ist uurida.
Loomulikult on mul paras ports kleepsuribaga memopabereid ja rebitavate lehtedega väikesi 'meelespäid'.
Nii et... paras paberimeri mul siin :)
Veel võiks mul olla märkmik blogimisideede jaoks.
Sünnipäevade jaoks.
Miks mitte kirjutada VT asjad eraldi kausta - saab ta ise ka kunagi hiljem lugeda ja naerda, ma oma päevikuid päris nii julgelt ei annaks.
Muide, lugesin päris hiljuti, et autistidel on väga sageli vanemad, kes obsessivad üksikasjalike märkmete tegemisega. Kusjuures selles artiklis vanemate kohta muud ei öeldudki, kui et neil sageli on soov kõike ebatavaliselt üksikasjalikult üles märkida.
Hm.
...
Sain hiljuti kingituse ja ma juba tunnen, kuidas mind raamatupoe märkmikuleti poole rahapabereid märkmepaberite vastu vahetama tõmbab...
Kõikvõimalike muude kirjatarvete lummus on mul ka: pastakad, pliiatsid, templid, augurauad, värvilised teibid, kleepsud, joonlauad, vildikad, pliiatsid, markerid, kustukummid - you name it, kõike ma jumaldan :D
esmaspäev, 4. mai 2015
Energeetilisest vägistamisest
Eile sõitis Vend perega Tartust läbi ja tegi meeldiva ettepaneku kohtuda Emmakese pool, et minu kodu asjad puhtaks ja terveks jääksid. Milline kiiduväärt ettehool või kuidas seda nimetada! Minu piiga oli hästi ettevaatlik laps, aga tema tirtsud on väga hakkajad :D
Väga asjakohane ettepanek, seega.
Läksin sinna, kallistasin Z'd ja patsutasin piigasid. Täitsa oma nägu olid veel :)
Maša hõikas mulle: "Tere tulemast!" Ma usun, et ta tundis mu kenasti ära, Leenust oli raskem aru saada, aga vähemalt ei peljanud ta mind nagu Vana-Issakest :) Sain ikka sülle ka võetud. Mõnus on neid hapraid lapsekehasid vaadata ja süles hoida.
Mul olid neile juba ammust ajast kingitused ka:
Leenule hästi pehme loomake;
Mašale suur siidise karvaga ämblik, keda saab üht kummipalli pigistades juhtida;
Vennale (harrastuskalamehele) ehtsa kala kujuline pastakas - täitsa mugav ka!, Ahhaast leidsin.
Vennanaisele poolvääriskivide komplekt (25 tk vist), mis peaksid tooma kõike noh - armastust, õnne, rikkust, tarkust.
Ämblik oli kõigi suur lemmik, aga pehme loomake lendas küll silmapilk põrandale ja sinna ta jäigi - pole need piigad sellised nunnutajad :D, teinekord tean paremini... Tegelikult mul on tunne, et ma võiksin neid ämblikke mitu tükki osta, sest ega nad igavesti vastu pea ja iga paari kuu tagant oleks vaja uut :D
Rahvas leidis igatahes, et see on best gift ever, mida lapsele kinkida...
Ja mina veel poolihääli küsisin, ega Maša ämblikke karda, enne kui selle kingi üle andsin! :p
Lastega räägivad nad eesti keeles ja kuulsin venda ka naisega eesti keeles rääkimas. (Z vastas 'okei!')
Vahva, nad plaanivad ikkagi Eestisse jääda! :)
Kui olin kõik austraallased ära kallistanud, siis läksin kööki pr. Emmakese juurde ja vabandasin, et laian siin tema korteris, aga talle heitsin vaid põgusa tere-pilgu (no tegelikult Z jooksis vastu mulle ja siis jäingi temaga jutustama, läksime koos laste juurde).
Kuna ma eelmine kord Emmakese juures käies kallistasin teda (Emmakest) ja midagi kohutavat ei juhtunud, siis sirutasin seegi kord käed embuseks välja.
Sellest, kuidas ta mul ümbert kinni võttis, sain juba aru, et ta kavatseb nüüd sajanditeks mulle kaela kiikuma jääda. Ok, mida iganes - embame!
Ma arvan, et üle viie sekundi tere-kalli teha on ebamugav, niisiis hakkan end sirgu ajama.
Tema ripub kaelas.
Mina võtan käed ta seljalt ja patsutan mõistaandvalt.
Tema ripub kaelas.
Mina ütlen end veel rohkem sirgu ajades: "Noh-noh, aitab nüüd kah!"
Tema ripub kaelas.
Ajan selja tahapoole kaardu (silda).
Tema ripub kaelas.
Minu kehasse valgub vastikus ja viha ja ma hakkan teda õlgadest eemale lükkama. Järjest suurema jõuga.
Tema hoiab elu eest kinni.
Minu silme ees hakkavad vilksama kaadrid, kus ma teda rusikatega näkku ja kõhtu löön.
Lõpuks laseb ta lahti.
"Kas sa tead, et see on teise inimese üle võimu näitamine, kui sa edasi head nägu tehes klammerdud inimese külge, kes tahab eemalduda?" küsin ma temalt minema pöördudes. (Me oleme sellest TUHAT korda rääkinud).
"Ei! See pole üldse see," vastab tema õndsalt naeratades.
Mina oma tasakaalu enam tagasi ei saa ja kui Vend hakkab telefonidest rääkima ...
(Õde jättis venna kätte mulle oma vanema telefoni - minu oma on hakanud hästi kiiresti tühjaks saama -, aga Vend tahtis seda mingitel põhjustel omale ja pakkus mulle oma vana kosu, mis pidi mingis mõttes parem olema)
... ei saanud ma mitte millestki aru. Leppisin vennanaisega kokku, et tulen suve alguses Lääne-Virusse ja läksin ära.
Ma olen Emmakesega sellest kallistamises omal ajal palju rääkinud.
Teised on ka, eks ta teistele tegi võimalusel sama...
Tema räägib, et kallistamine kinnistab armastust jne. (Teadusuurimused ja sensitiivid kinnitavad seda, lähedushormoonid paiskuvad verre jne.)
Ma olen talle öelnud, et see toimib vaid armastavate, lähedust soovivate inimeste vahel. "Seks kuulub ka armastuse juurde, aga kuidas sulle meeldiks, kui sinuga asuks sinu soovi vastu seksima mingi mees kellega sa sugugi seda teha ei taha, ja kui sa siis leiad, et sind vägistati, teatab see mees sulle õnneliku näoga, et te ju hoopis armatsesite!"
Aga noh, ta ei mäleta selliseid asju.
Ta ei mäleta, et ma iial kallistamise/vägistamise üle kurtnud oleks.
Ma ei viitsi ka enam lahata seda teemat.
Sinna see tärkav suhtemine igatahes kadus. Vähemalt kolm järgmist aastat ei suuda ma teda silmaotsaski näha.
---
Nõksa hiljem,
teate mis? Ma panen kommentaarid parem kinni.
Aitab mulle juba eilsest vihastumisest.
Nagunii keegi ütleb, et Emmake ju armastab mind (tal pole halli aimugi, milline inimene ma olen ja armastamisest teab ta veel vähem)
või et kui ta poleks selline, siis poleks ta ju ... TEMA :D - ma hiljuti ühest blogist lugesin sellist arvamust ja meenus, et ka mulle ütles keegi vanas blogis Emmakese kohta nii.
Minu meelest see pole loogiline, aga paistab, et mingi osa jaoks inimestest on.
Väga asjakohane ettepanek, seega.
Läksin sinna, kallistasin Z'd ja patsutasin piigasid. Täitsa oma nägu olid veel :)
Maša hõikas mulle: "Tere tulemast!" Ma usun, et ta tundis mu kenasti ära, Leenust oli raskem aru saada, aga vähemalt ei peljanud ta mind nagu Vana-Issakest :) Sain ikka sülle ka võetud. Mõnus on neid hapraid lapsekehasid vaadata ja süles hoida.
Mul olid neile juba ammust ajast kingitused ka:
Leenule hästi pehme loomake;
Mašale suur siidise karvaga ämblik, keda saab üht kummipalli pigistades juhtida;
Vennale (harrastuskalamehele) ehtsa kala kujuline pastakas - täitsa mugav ka!, Ahhaast leidsin.
Vennanaisele poolvääriskivide komplekt (25 tk vist), mis peaksid tooma kõike noh - armastust, õnne, rikkust, tarkust.
Ämblik oli kõigi suur lemmik, aga pehme loomake lendas küll silmapilk põrandale ja sinna ta jäigi - pole need piigad sellised nunnutajad :D, teinekord tean paremini... Tegelikult mul on tunne, et ma võiksin neid ämblikke mitu tükki osta, sest ega nad igavesti vastu pea ja iga paari kuu tagant oleks vaja uut :D
Rahvas leidis igatahes, et see on best gift ever, mida lapsele kinkida...
Ja mina veel poolihääli küsisin, ega Maša ämblikke karda, enne kui selle kingi üle andsin! :p
Lastega räägivad nad eesti keeles ja kuulsin venda ka naisega eesti keeles rääkimas. (Z vastas 'okei!')
Vahva, nad plaanivad ikkagi Eestisse jääda! :)
Kui olin kõik austraallased ära kallistanud, siis läksin kööki pr. Emmakese juurde ja vabandasin, et laian siin tema korteris, aga talle heitsin vaid põgusa tere-pilgu (no tegelikult Z jooksis vastu mulle ja siis jäingi temaga jutustama, läksime koos laste juurde).
Kuna ma eelmine kord Emmakese juures käies kallistasin teda (Emmakest) ja midagi kohutavat ei juhtunud, siis sirutasin seegi kord käed embuseks välja.
Sellest, kuidas ta mul ümbert kinni võttis, sain juba aru, et ta kavatseb nüüd sajanditeks mulle kaela kiikuma jääda. Ok, mida iganes - embame!
Ma arvan, et üle viie sekundi tere-kalli teha on ebamugav, niisiis hakkan end sirgu ajama.
Tema ripub kaelas.
Mina võtan käed ta seljalt ja patsutan mõistaandvalt.
Tema ripub kaelas.
Mina ütlen end veel rohkem sirgu ajades: "Noh-noh, aitab nüüd kah!"
Tema ripub kaelas.
Ajan selja tahapoole kaardu (silda).
Tema ripub kaelas.
Minu kehasse valgub vastikus ja viha ja ma hakkan teda õlgadest eemale lükkama. Järjest suurema jõuga.
Tema hoiab elu eest kinni.
Minu silme ees hakkavad vilksama kaadrid, kus ma teda rusikatega näkku ja kõhtu löön.
Lõpuks laseb ta lahti.
"Kas sa tead, et see on teise inimese üle võimu näitamine, kui sa edasi head nägu tehes klammerdud inimese külge, kes tahab eemalduda?" küsin ma temalt minema pöördudes. (Me oleme sellest TUHAT korda rääkinud).
"Ei! See pole üldse see," vastab tema õndsalt naeratades.
Mina oma tasakaalu enam tagasi ei saa ja kui Vend hakkab telefonidest rääkima ...
(Õde jättis venna kätte mulle oma vanema telefoni - minu oma on hakanud hästi kiiresti tühjaks saama -, aga Vend tahtis seda mingitel põhjustel omale ja pakkus mulle oma vana kosu, mis pidi mingis mõttes parem olema)
... ei saanud ma mitte millestki aru. Leppisin vennanaisega kokku, et tulen suve alguses Lääne-Virusse ja läksin ära.
Ma olen Emmakesega sellest kallistamises omal ajal palju rääkinud.
Teised on ka, eks ta teistele tegi võimalusel sama...
Tema räägib, et kallistamine kinnistab armastust jne. (Teadusuurimused ja sensitiivid kinnitavad seda, lähedushormoonid paiskuvad verre jne.)
Ma olen talle öelnud, et see toimib vaid armastavate, lähedust soovivate inimeste vahel. "Seks kuulub ka armastuse juurde, aga kuidas sulle meeldiks, kui sinuga asuks sinu soovi vastu seksima mingi mees kellega sa sugugi seda teha ei taha, ja kui sa siis leiad, et sind vägistati, teatab see mees sulle õnneliku näoga, et te ju hoopis armatsesite!"
Aga noh, ta ei mäleta selliseid asju.
Ta ei mäleta, et ma iial kallistamise/vägistamise üle kurtnud oleks.
Ma ei viitsi ka enam lahata seda teemat.
Sinna see tärkav suhtemine igatahes kadus. Vähemalt kolm järgmist aastat ei suuda ma teda silmaotsaski näha.
---
Nõksa hiljem,
teate mis? Ma panen kommentaarid parem kinni.
Aitab mulle juba eilsest vihastumisest.
Nagunii keegi ütleb, et Emmake ju armastab mind (tal pole halli aimugi, milline inimene ma olen ja armastamisest teab ta veel vähem)
või et kui ta poleks selline, siis poleks ta ju ... TEMA :D - ma hiljuti ühest blogist lugesin sellist arvamust ja meenus, et ka mulle ütles keegi vanas blogis Emmakese kohta nii.
Minu meelest see pole loogiline, aga paistab, et mingi osa jaoks inimestest on.
reede, 1. mai 2015
Koolilood
Ei noh, nüüd on asjad päris hullud!
VT'l on inimeseõpetuse koduseks tööks koduse konflikti kirjeldus, kus ta kasutab koolis õpetatud oskusi nagu solvangute ja halvustamise vältimine, oma soovide põhjendamine arusaadavalt, teise poole ärakuulamine, oma emotsioonide jälgimine ja kontrollimine, aja mahavõtmine jne...
Aga VT'l pole õdesid ja vendi ning meil võib olla lahknevaid arvamusi, aga siis need lihtsalt on erinevad arvamused - ega sellest meil veel mingeid konflikte tule, isver-susver!
Me kumbki ei suuda midagi välja mõelda...
Pean vist hakkama hekseldama konflikte loetud ilukirjandusteostest... Veider probleem! :p
---
Veidi hiljem...
Eks me lihtsalt mõtlesime välja loo, et ma pahandasin temaga segamini toa pärast.
Tegelikult tal ongi tuba minu silma jaoks üsna segamini, aga see 'segadus' on ju tema toa kinnise ukse taga - mind see segadus ei sega :)
VT luges mulle valmis teksti ette ja see tundus talle nii tobe, ta naeris piinlikkust tundes iga lause juures...
Ta ütles, et ta nagu kirjutaks naiivset reklaami või näidendit.
Minu meelest oli täitsa normaalne konfliktikirjeldus.
Aga me avastasime, et meile kummalegi oli tugevalt vastumeelne hakata sellise asja peale üldse mõtlema, keskenduda konflikti väljatöötamisele...
Ebameeldiv kodune ülesanne oli ses mõttes.
---
Aga kas te olete ka kuulnud, et sel aastal on kuuendal klassil (ja võibolla ka mitmel teisel klassil) üks selline tasemetöö, et õppeaine selgub vahetult enne tööd?
Kui VT mulle seda paar kuud tagasi rääkis, siis ma ütlesin, et see pole võimalik -, et ta pidi millestki valesti aru saama. Aga jah, nii see on! On teada, et tasemetööd tulevad eesti keeles ja matemaatikas, ja siis üks kolmas aine, mis jääb esialgu saladuseks.
Täna hommikul tuli klassijuhatajalt selline kiri:
Ma nii väga loodan, et mul õnnestus VT'd veenda, et see ei tähenda, et igaks aineks tuleb õppida, vaid hoopis vastupidi - riiki huvitab laste (koolide?) tegelik, mitte "tuupimis-tase".
Mina ise olin täielikult see laps, kes õppis "homseks" ja unustas kohe.
VT on nii palju tublim... ta räägib juba teisest klassist peale, et teda huvitab tema haridus ja ta teab, et see on privileeg, et ta saab tasuta hea hariduse, ja ta tahab sellest võtta kõik, mis võimalik. Mina pidasin lapsena pea kõiki tunde tüütuteks ja hirmsateks - tema aga leiab igasugustest õpikutest pidevalt asju, mis on tema jaoks põnevad ja millest ta tahab rohkem teada ja rääkida.
Muide, üks õpetaja juba ütles lastele, et kui see töö tuleb tema aines, siis ärgu lapsed kartku - ta ei hinda seda!, ei võta selle tulemust veerandi- ja aastahinde panekul arvesse!
Nii kena ja normaalne mu meelest!
Üldse on VT koolis ebatavaliselt suur osa inimlikke õpetajaid ja koolil endal on 'hea aura'. Mina tahtsin teda alguses kodule lähemale panna, kuid kui olin mõlemas kodule lähimas koolis sees ära käinud, oli täiesti selge, et tema praegune kool on soojema ja mõnusama õhkkonnaga koht. Direktor ka räägib lapsevanematega, mitte ei esine kusagil pukis.
Olen veidi nukker, et see õppeaasta läbi saab...
Kardan nii väga, et praegune kehalise õpetaja asendub eelmisega, kes on selline ... agressiivsem, mitte füüsiliselt muidugi. Aga minu ja VT jaoks inimesena ikkagi üpris heidutav. Ta on see tüüp, kes läheb alati võitma! Aga mõnelpool on võistlussport üldse keelatud... ja kust ma seda lugesin - ei mäleta! Võibolla oli see idamaiste noormunkade kloostri põhikirjas kusagil.
Ja noh, klassijuhatajale mõeldes on selline tunne, et teda ei oska ega jõua ära tänadagi. Ja tema asemele tuleb kindlasti keegi uus.
VT'l on inimeseõpetuse koduseks tööks koduse konflikti kirjeldus, kus ta kasutab koolis õpetatud oskusi nagu solvangute ja halvustamise vältimine, oma soovide põhjendamine arusaadavalt, teise poole ärakuulamine, oma emotsioonide jälgimine ja kontrollimine, aja mahavõtmine jne...
Aga VT'l pole õdesid ja vendi ning meil võib olla lahknevaid arvamusi, aga siis need lihtsalt on erinevad arvamused - ega sellest meil veel mingeid konflikte tule, isver-susver!
Me kumbki ei suuda midagi välja mõelda...
Pean vist hakkama hekseldama konflikte loetud ilukirjandusteostest... Veider probleem! :p
---
Veidi hiljem...
Eks me lihtsalt mõtlesime välja loo, et ma pahandasin temaga segamini toa pärast.
Tegelikult tal ongi tuba minu silma jaoks üsna segamini, aga see 'segadus' on ju tema toa kinnise ukse taga - mind see segadus ei sega :)
VT luges mulle valmis teksti ette ja see tundus talle nii tobe, ta naeris piinlikkust tundes iga lause juures...
Ta ütles, et ta nagu kirjutaks naiivset reklaami või näidendit.
Minu meelest oli täitsa normaalne konfliktikirjeldus.
Aga me avastasime, et meile kummalegi oli tugevalt vastumeelne hakata sellise asja peale üldse mõtlema, keskenduda konflikti väljatöötamisele...
Ebameeldiv kodune ülesanne oli ses mõttes.
---
Aga kas te olete ka kuulnud, et sel aastal on kuuendal klassil (ja võibolla ka mitmel teisel klassil) üks selline tasemetöö, et õppeaine selgub vahetult enne tööd?
Kui VT mulle seda paar kuud tagasi rääkis, siis ma ütlesin, et see pole võimalik -, et ta pidi millestki valesti aru saama. Aga jah, nii see on! On teada, et tasemetööd tulevad eesti keeles ja matemaatikas, ja siis üks kolmas aine, mis jääb esialgu saladuseks.
Täna hommikul tuli klassijuhatajalt selline kiri:
NB! 6.klassi lõpus toimuvad kolmes aines riiklikud tasemetööd. Eesti
keele töö toimub 12.mail ja matemaatika on 14.mail. Sel aastal
sooritavad lapsed töö arvutis. 6. klassi kolmas tasemetöö on 20. mail.
See tasemetöö võib olla ühes järgmistest õppeainetest: ajalugu,
inimeseõpetus, kehaline kasvatus, kunst, käsitöö ja kodundus,
loodusõpetus, muusika, tehnoloogiaõpetus, tööõpetus, võõrkeel või
ühiskonnaõpetus.
Seda, mis aines kolmas tasemetöö on, antakse koolile teada alles päris
enne töö toimumist.
Ma nii väga loodan, et mul õnnestus VT'd veenda, et see ei tähenda, et igaks aineks tuleb õppida, vaid hoopis vastupidi - riiki huvitab laste (koolide?) tegelik, mitte "tuupimis-tase".
Mina ise olin täielikult see laps, kes õppis "homseks" ja unustas kohe.
VT on nii palju tublim... ta räägib juba teisest klassist peale, et teda huvitab tema haridus ja ta teab, et see on privileeg, et ta saab tasuta hea hariduse, ja ta tahab sellest võtta kõik, mis võimalik. Mina pidasin lapsena pea kõiki tunde tüütuteks ja hirmsateks - tema aga leiab igasugustest õpikutest pidevalt asju, mis on tema jaoks põnevad ja millest ta tahab rohkem teada ja rääkida.
Muide, üks õpetaja juba ütles lastele, et kui see töö tuleb tema aines, siis ärgu lapsed kartku - ta ei hinda seda!, ei võta selle tulemust veerandi- ja aastahinde panekul arvesse!
Nii kena ja normaalne mu meelest!
Üldse on VT koolis ebatavaliselt suur osa inimlikke õpetajaid ja koolil endal on 'hea aura'. Mina tahtsin teda alguses kodule lähemale panna, kuid kui olin mõlemas kodule lähimas koolis sees ära käinud, oli täiesti selge, et tema praegune kool on soojema ja mõnusama õhkkonnaga koht. Direktor ka räägib lapsevanematega, mitte ei esine kusagil pukis.
Olen veidi nukker, et see õppeaasta läbi saab...
Kardan nii väga, et praegune kehalise õpetaja asendub eelmisega, kes on selline ... agressiivsem, mitte füüsiliselt muidugi. Aga minu ja VT jaoks inimesena ikkagi üpris heidutav. Ta on see tüüp, kes läheb alati võitma! Aga mõnelpool on võistlussport üldse keelatud... ja kust ma seda lugesin - ei mäleta! Võibolla oli see idamaiste noormunkade kloostri põhikirjas kusagil.
Ja noh, klassijuhatajale mõeldes on selline tunne, et teda ei oska ega jõua ära tänadagi. Ja tema asemele tuleb kindlasti keegi uus.
Avalike (intiim)Suhete Instituut :D
-izismile.com -
Tellimine:
Postitused (Atom)