Vikipeedia

Trikāta ordulinnus

Trikāta ordulinnus (eesti keeles ka Trikati, saksa Trikaten, poola Trykat)[1] oli Liivi ordu linnus Trikātas. Linnuse varemed asuvad Lätis Valmiera piirkonnas Trikāta vallas Abuli (läti Abuls, saksa Abbul) jõe paremal ehk põhjakaldal kõrgel neemikul, mis paikneb jõelooke ja Trikāta järve vahel.[2]

Trikāta ordulinnus
Linnuse põllukivimüür järvepoolsel mäeküljel
Linnuse põllukivimüür järvepoolsel mäeküljel
Asukoht Trikāta, Läti
Koordinaadid 57° 32′ 27,4″ N, 25° 42′ 31,8″ E
Kaart

Linnus asus Volmari ordulinnusest 17 kilomeetrit idas ja Riia peapiiskopkonna Smiltene piiskopilinnusest 17 kilomeetrit loodes.

Nimekujud

muuda
  • 1429 – Tricaten
  • 1430 – Trikaten
  • 1475 – Trikathen
  • 1506 – Trykaten
  • 1509 – Trickaten
  • 1544 – Trikatenn[3]

Trikāta (Tricatue) nimi ilmus kroonikatesse seoses 1208. aasta sügise sündmustega,[4] kui eestlased tegid sinna piirkonda (lätlaste kihelkonda) sõjaretke vastuseks rüüsteretkele, mille ristisõdijad oli teinud mõni nädal varem Ugandisse. Trikāta kuulus lätlaste Tālava maakonda ja kihelkonna vanemaks oli Talibald, Beverini linnuse pealik ja üks tähtsamaid lätlaste mehi Tālavas. Trikāta puhul ei ole Henriku Liivimaa kroonikas kordagi tegemist mitte linnusega, vaid kõige läänepoolsema Tālava kihelkonnaga keskusega Beverinis.

1224. aastal jaotasid sakslased Tālava (Tholowa): Riia piiskop jättis 2/3 omale, 1/3 loovutas ordule.[5]

Trikāta oli XIII sajandil kõige idapoolsem ordu Vidzeme tugipunkt, edasi kindlustati oma valdusi järjest ida poole: sajandi lõpus rajati Atsele (Koivalinna) ja 1342. aastal Alulinna ordulinnus.

Ajalugu

muuda

Linnuse rajamisest kuni orduriigi lõpuni

muuda
 
Vaade Trikatale, 1866. Stavenhagen

Mõnedel andmetel valiti Trikātas välja linnuse asupaik ja hakati sinna kindlustusi rajama juba 1207. või 1208. aastal Mõõgavendade ordu esimese meistri Winand von Rohrbachi (Venno) ajal.[6]

1225. aastal peatus Trikātas paavsti legaat Modena Wilhelm, kes seal kogu Tālava maakonnast kokkutulnud lätlastele jumalasõna jutlustas. Oletatavasti mõeldakse Trikāta all jällegi Beverini (Volmarit) kui maakonna keskust.[7]

Ühe kroonika järgi (Heermeister Chronik) rajasid ordumeister ja peapiiskop 1281. aastal ühiselt Trikātale kiriku ja kihelkonna. Kirikut hakati nimetama Johannis Kirche'ks.[8]

1284. aastal alustas või jätkas linnuse ehitust ordumeister Wilhelm von Schauerburg (Williken de Endorp) koos Riia peapiiskopiga ning see oli edaspidi ordumeistri otsealluvuses.[9] Oletatakse, et varem asus selles kohas lätlaste vana puidust muinaslinnus. Linnusesse asus Trikāta piirkonna komtuur ja ka ordumeister külastas linnust sageli.[10]

1429. aastal on Trikātat ürikutes esmamainitud,[10] kui seal asus foogti residents.

1472. aastal on Trikātat nimetatud ordumeistrile kuuluvaks alaks (unsses eriverdigen meisters luden ime gebeide Trikaten).[11] Siit saab järeldada, et Trikāta kuulus Võnnu komtuurkonda.

1501. aasta novembris tungisid Vene väed tsaar Ivan III korraldusel Liivimaale ja laastasid Tartu stifti, pool Riia stifti ning Aluliina, Trikāta, Härgmäe, Tarvastu, Viljandi, Laiuse, Põltsamaa jt piirkondi. Ühtegi linnust nad siiski vallutada ei suutnud.[12]

XVI sajandi I poolest on säilinud kümmekond dokumenti, mis ordumeistrid Trikātas välja andsid.[13]

1558. aasta septembri keskel põletasid venelased maha Trikāta linnuse ümbrust. Novembris jäi linnusesse talvelaagrisse osa ordu sõjaväest.[14]

1559. aasta 25. juulil otsustati Riias maapäeval, et 20. augustiks peab kogu Liivimaa sõjavägi kogunema Trikātasse. Tulema pidid peapiiskopkonna, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonna ning orduriigi väed. Reguleeriti nii sõjakäigust osavõtvate meeste arvu kui ka sõjakäigu rahastamist. 13. augustil jõudsid Riiga ja tahtsid suunduda Trikātasse Kuldiga ja Vindavi komtuur ning Kandava ja Grobina foogt. 17. septembriks jõuti Võndu, kus Gotthard Kettler valiti ametlikult ordumeistriks. 28. septembril oldi lõpuks Trikātas ja liiguti edasi 5 miili (u 35 km) Tartu poole Tartu piiskopkonna piirile. Edasi võideldi Tartu ja Laiuse all, kuid sõjakäik nurjus.[15]

1560. aasta jaanuari algul tungisid venelased Tartu piiskopkonnast Cesvaine, Smiltene ja Trikāta peale ning röövisid ja põletasid ümbruskonda. 3. aprillil röövisid Trikāta ümbrust Aluliina talupojad, keda venelased olid paljaks riisunud. Trikāta varustusülem oli orduvasall Wolter van Plettenberg. Aprilli lõpus rüüstasid venelased Helme, Härgmäe ja Trikāta piirkonda. Juuni lõpus kogunesid Liivimaa väed uuesti Volmarisse ja liikusid sealt edasi Trikātasse. Kohal oli peapiiskopi vägi ja ordu maamarssal, Kuramaa käskijad ja Sigulda komtuur kokku 400 ratsanikuga. Oodati appi ordumeistrit ja leedulasi. Taheti teha sõjakäiku Venemaale, kuid venemeelne hertsog Magnus segas vahele. Samas ei julgetud ka Valgas paiknevaid venelasi rünnata. Samal ajal käisid venelased jälle Trikāta ümbruses röövimas. Järgmisel sügisel oli Trikātas suur nälg.

1560. aasta 1. augustil otsustati siiski Trikātast Valga poole liikuda. 2. augustil sai väike orduvägi ühes kogu sõjalise juhtkonnaga Vene peaväe käest Luke linnuse all hävitava löögi. Seal sai surma ka Trikāta pealik Frans Lipperheide. Seda sündmust nimetatakse Härgmäe lahinguks.[16]

1560. aasta novembris oli ordumeister Gotthard Kettler sunnitud Trikāta ühes veel viie linnuse ja piirkonnaga Poola kuningale pantima.

1561. aasta novembris alistus Liivimaa Vilniuses Poola kuningale, Trikāta linnus läks Poolale ja sinna paigutati leedu väekontingent.

Poola ja Rootsi aeg

muuda
 
Karl Löwis of Menari koopia rootslaste Trikata 1688. aasta lossiplaanist. Rootsi Sõjaarhiiv

1562. aastal pantis Poola kuningas Zygmunt II August Trikāta koos mitme teise linnusega (Helme, Karksi, Härgmäe jt) 120 000 riigitaalri eest Rootsi printsile ja Soome hertsogile Johannile.[9] Viimane seadis nende linnuste asehalduriks krahv Johannes von Artzi. Rootsi kuningas, hertsog Johanni vend, aga pani Johanni koduaresti kahtlaste tehingute eest Poola kuningaga. Trikātas resideeriv asehaldur hakkas Vene tsaariga kauplema: ta pakkus, et annaks linnused venelastele üle ning end nende kaitse alla, juhul kui üks linnustest talle omandiks jäetaks. Sobing tuli ilmsiks, asehaldur viidi Trikātast Riiga ja hukati seal. Poola kuningas võttis pandilossid enda kätte tagasi.[17]

1577. aasta 12. septembril asusid Vene väed tsaar Ivan Groznõi juhtimisel minema Võnnust (Cesis) Tartusse. Teel suundusid nad hertsog Magnuse teenistuses olnud Poola-Leedu garnisonidega mehitatud Rauna, Trikāta ja Smiltene peale. Linnused alistusid tsaari esimese nõudmise peale ja kaitsjad said loa takistuseta Leetu taganeda.[18]

1582. aasta jaanuaris sõlmiti Jam-Zapolski vaherahu, misjärel venelased lahkusid ja Jan Zamoyski väed võtsid linnused üle. Märtsi keskpaiku lõi Poola kuningas Stefan Batory Võnnu piiskopkonna ja allutas Trikāta linnuseringkonna (nagu ka Asti, Volmari jt) koos mõisatega piiskopile ja tema kapiitlile.[19]

1600. aastal hõivasid linnuse Rootsi hertsogi Karl Södermanlandi väeüksused. Liivimaa aadli enamus kaldus toetama Rootsi hertsogit Karli, rittmeister Johann Anrepi ettepanekul püüdsid Rootsi poolele üle läinud aadlikud koguneda Trikātasse.[20]

1607. aasta juunis tungisid Rootsi väed Saksa krahvi Joachim von Mansfeldi juhtimisel poolakate valduses olevale Liivimaale, ja kuna Poola sõjavägi oli Leedus laagris, hõivasid nad mõned linnused, sealhulgas Trikāta. Krooniku väitel oli rootslasi 2000 mehe ringis. 11. novembril vallutas 1000-meheline Poola väeüksus hetman Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel tagasi olulise tugipunkti Volmari. Trikātast olid rootslased sunnitud loobuma.[21]

1622. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Trikāta piirkonna kantsler Axel Oxienstiernale.

1641. aastal moodustasid linnuselääni 10 mõisat (kokku 51,5 aakrit maad) ja need hõlmasid peaaegu kogu Trikāta kihelkonna. Mõisate reduktsiooniga läks kogu omand Rootsi riigile tagasi. Varem oli osa mõisaid eravalduses.

1688. aastast pärineb Johannes H. Keltschi joonistatud plaan, millest saab järeldada, et põhiosas olid linnuse müürid ja väravad alles.

 
Linnusevaremed, mai 2008

Linnus tsaariajal ja hiljem

muuda

1725. aasta 25. septembril kinkis Vene keisrinna Katariina I linnuselääni Liivimaa rüütelkonnale. Linnuse mahajätmise aeg ei ole teada.

XVIII sajandi lõpus tehtud Johann Christoph Brotze joonistusel on näha ainult varemed.

1830. aastal oli markiis Paulucci albumis oleval Trikāta pildil näha pealinnuse edelatiiva varemetesse ehitatud ja ilmselt kõrvalasuvale Trikāta mõisale kuuluvat kelpkatusega vahvärk-magasiaita.

1889. aastal korraldas Trikātas väljakaevamisi ajaloolane Karl von Löwis of Menar. Ta mõõdistas varemeid ja koostas ka linnuse plaanid. Asendiplaanil on näidatud ka vallikraavis eeslinnuse läänekülje varingurusu.[22]

Ehitus

muuda

Trikāta oli ordu Võnnu residentsi all – linnus. Linnus asetses peapiiskopkonna piiri lähedal ja koht oli juba Läti Henriku ajal strateegiliselt tähtis. Sellepärast rajatigi Volmarist maantee ordu idapoolsetesse valdustesse – Atselesse ja sealt edasi Pihkvasse – ning hiljem ka Atselest (Gaujiena) Alulinna (Alūksne). Otstarbe järgi oli tegemist teetõkke- ja majanduslinnusega.

Ehitusstiililt kujutab linnus endast looduslike pinnavormidega seotud mantelringmüürlinnust, mis asub 10 meetri kõrgusel järsunõlvalisel kaldaneemikul ja mis on ülejäänud platoost ning hiljem põhja poole lisatud eeslinnusest eraldatud 18–20 meetri laiuse kraaviga.[10] Ka eeslinnust ümbritseb põhja poolt vallikraav. Tegu on tüüpilise XIII sajandi Liivi ordu keskmaalinnusega. Sama tüüpi linnused on Volmari, Ruhja ja Helme, segatüüpi ka Karksi ja Asti. Linnust kaitsesid müür ja kõrge asukoht, algselt tornid puudusid. Jõge üles paisutades oli võimalik lisada ka veekaitse.

Linnus oli põhiplaanilt ebakorrapärase hulknurga kujuline. Linnusemüürid olid ehitatud põllukividest ja olid 1,7–1,8 meetrit paksud, linnuse lõunaküljel vastu jõge ainult 1,3-meetrised. Vanimad müüriosad on ehitatud suurtest põllukiviplokkidest, mis annavad müüritisele arhailise ilme.

Pealinnuse alal paiknesid mantelmüüri vastu ehitatud kolm hoonekorpust – elublokk ida- ja edelatiivas ning majandusblokk lääne- ja loodetiivas. Müürides on palgiotste jälgi, millest võib järeldada, et müürid olid osaliselt puidust. Lossil oli küllaltki avar siseõu. Linnuse idaküljele on tõenäoliselt XIV sajandil ehitatud väike danskerilaadne rajatis. Kas samal sajandil või veidi hiljem on kõrgendatud mõnda müüri, millel on veel näha lõike rinnatisest või kaitsekäigust ja mis pole oma kujult kooskõlas XIII sajandi ehitistega.[23] XV sajandil ehitati kirdenurka peavärava kaitseks võimas poolkuukujuline rondeel, mille läbimõõt oli 15 meetrit ja seina paksus 2,2–2,7 meetrit. Praeguseks hävinenud pealinnuse värav arvatakse olevat asunud põhjapoolses müüris ümartornist vasakul.[24] Pealinnuse lõunaküljel oli väike väljapääs Abuli jõe äärde. Pealinnusest edelas üle jõe on näha seal asunud vana sillapea.

Eeslinnusesse oli kaks sissepääsu, läänes ja põhjas, üle vallikraavi viisid sillad. Nii ees- kui pealinnuse territooriumile ehitati XVIII ja XIX sajandil mõned majandushooned.

Praegune seisukord

muuda

Lõuna pool asunud pealinnusest on säilinud kohati umbes 5 meetri kõrgused müürid, ka võimsast väravatornist on küllaltki palju alles. Põhja pool asunud eeslinnusest on järel mõni üksik müürilõik.

Ajaloolised joonistused linnusest

muuda

Johann Christoph Brotze joonistusi

  •  
    Vaade linnusevaremetele Trikāta mõisa poolt, 1800
  •  
    Ülemisel pildil: vaade linnusele idast, 1799
  •  
    Kirik Trikātas orduajal
  •  
    Vaade Trikāta linnusevaremetele loodest, 1799
  •  
    Vaade linnusevaremetele läänest, 1799
  •  
    Trikāta plaan, 1799
  •  
    Vasakul Trikati mõisahoone, keskel massiivse rondeeli varemed. Linnusevaremete taga kaugemal on paistmas kiriku katus. 1799
  •  
    Linnuse kõrval asuvad Trikati kirik ja pastoraat, 1799
  •  
    Ilmselt poolümara rondeeli varemed. Vaade lõunast pealinnuse poolt. 1799

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ EKI KNAB
  2. ↑ Trikata kaart
  3. ↑ "Travelzone". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. detsember 2013. Vaadatud 10. jaanuaril 2013.
  4. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk. 90
  5. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk. 255
  6. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk. 47, ka Brandis 1842, lk. 73
  7. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk. 259
  8. ↑ lk. 546, Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch
  9. ↑ 9,0 9,1 http://books.google.ee/books?id=KqRKAAAAcAAJ&pg=PA292&dq=Kirchspiel+Luhde&hl=en&sa=X&ei=FFTbUP-ONM2R0QWtqoDYBg&ved=0CGAQ6AEwCQ#v=onepage&q=Kirchspiel%20Trikaten&f=false, lk. 281
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. detsember 2013. Vaadatud 10. jaanuaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  11. ↑ Die Burgsuchungenin Kurland und Livland vom 13. —16. Jahrhundert, Von Dr. Helene Dopkewitsch, Gesellschaft für Geschichte und Altertumskunde zu Riga, 25. Band, 1. Heft, Riga 1933, lk. 60
  12. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk. 123
  13. ↑ http://www.herder-institut.de/?id=259&lang=eaqpnpqrxfbapf&suchstring1=erg1197#jump
  14. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 63, 75
  15. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 93, 95, 104
  16. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 147
  17. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk. 198, ka Russow 1848, [56b, 57a]
  18. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk. 258
  19. ↑ Christian Kelch, Liivimaa ajalugu, Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu 2004, lk. 278
  20. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. detsember 2015. Vaadatud 12. jaanuaril 2013.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  21. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 317, 319
  22. ↑ Löwis of Menar, K. v., Die Deutsch – Ordensburg Trikaten in Livland. Sb. Riga 1890. Riga 1891
  23. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 74 – 76
  24. ↑ Johansen, P.

Välislingid

muuda
  Trikāta ordulinnus – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Trikāta_ordulinnus&oldid=6597238"