Mälu kui muuseum / Memory As a Museum

Mälu kui muuseum MEMORY AS A MUSEUM Fotod ja tekst / Photos and article: Ülo Pikkov Meie mälu võib mõnes mõttes võrrelda kunstimuuseumiga, mis on tavaliselt tohutu monstrum-labürintmaja, kus ripuvad seintel pildid. Nii muuseumi kui mälu puhul ei ole tegemist sugugi vaid staatilise näitusepinnaga, vaid pidevalt muutuva süsteemiga, kus muutuvad esitatavad objektid ja nende rõhuasetused. Väljapanekud küll vahelduvad, kuid alati vaadatakse ajas tagasi, arhiveeritakse minevikku. Aja jooksul pildid vananevad, nii mõnegi muuseumiseinal rippuva pildi pinnale on tekkinud praod, aeg muudab ja täiendab järjepidevalt iga pilti. Sarnane on olukord ka meie mälu seinal: ka seal on palju pilte, mis aja jooksul tuhmuvad ning teinekord sootuks haihtuvad. On küll üksikuid erandeid nii muuseumis kui meie teadvuses, kus aegajalt mõned pildid restaureeritakse ning pildi algne sära ja detailirohkus taastub, kuid valdavalt toimub piltide aeglane hävinemine ‒ aeg ka lagundab järjepidevalt iga pilti! Kuidas aga üldse satuvad pildid muuseumisse ja meie teadvusesse? Kuidas saab ühest pildist (või autorist) väljavalitu ja teisest mitte? Kas piltide väljavalimine on kuidagi loogiliselt seletatav või on see pigem juhuslik protsess? Nii näiteks ei mahu enamasti naivistidest kunstnike tööd muuseumidesse, kuid naivistist maalikunstnik Rousseau on jällegi väga kõrgelt hinnatud nii muuseumides kui kuulsates oksjonimajades. Miks just Rousseau ja mitte mõni teine naivist …? Keegi ei tea täpselt, miks mingid pildid osutuvad väljavalituks ja teised jällegi mitte, kuid kindel on see, et väljavalimine annab neile piltidele väga erilise ja privilegeeritud staatuse: nad hakkavad kirjeldama reaalsust, looma trende ning seeläbi mõjutama ka paljusid tulevikku kujundavaid otsuseid. Huvitav sarnasus nii muuseumi- kui mälupiltidega on ka see, et tihti on mõnest perioodist säilinud väga vähe pilte ja siis saavad need, mis säilinud, väga oluliseks, kogu perioodi iseloomustavaks. Need üksikud pildid võivad oma mõjult ja mentaalse formaadi poolest muutuda väga suureks ja ülemütologiseerituks. Nii ei ole meil oma varasest lapsepõlvest palju mälestusi, kuid need, mis on, ning eriti nende mälestuste meeleolu ja tonaalsus, laienevad sageli kogu lapsepõlvele. Sarnane on lugu fotodega meist: esimesed sünnipäevad, Our memory can in some respects be compared to an art museum, which is usually a huge monster maze house with pictures hanging on the walls. For both museum and memory, this is not just a static exhibition space but a constantly changing system where the objects to be displayed and their emphases change. The displays do change, but they always look back in time, archiving the past. Over time, pictures get old, cracks emerge on the surface of some of the pictures on the museum wall, and time constantly changes and complements each image. The situation is similar on our memory wall; there are also many pictures that fade over time and sometimes disappear completely. There are some exceptions, both in the museum and in our consciousness, where some of the pictures are sometimes restored, and the original glow and richness of detail are reinstated, but the predominant phenomenon is the slow destruction of the pictures – time constantly decomposes every picture. How, then, do pictures end up in a museum and in our consciousness? How will one picture (or author) become the chosen one and another not? Is there some kind of logical explanation for choosing images, or is it rather a random process? For example, the works of naive artists do not usually end up in museums, although the naive painter, Rousseau, is highly regarded both in museums and in famous auction houses. Why Rousseau and no other naive artist? Nobody knows exactly why some pictures turn out to be the chosen ones and others not, but it's certain that being chosen gives them a very special and privileged status – it will start describing reality, creating trends, and influencing many decisions that shape the future. The interesting similarity with both museum images and memory images is that there are very few pictures that have been preserved from some periods; those that have survived become very important, characteristic of the entire period. These single images can become very large and over-mythologised by their influence and mental format. hus, we do not have many memories of our early childhood, Ülo Pikkov 22 23 esimene koolipäev. Nende üksikute ja tihti veidi juhuslike ülesvõtete õhustik hakkab modelleerima meie mälestusi ning aja jooksul peegeldama palju laiemat ajaperioodi. Traumad ja traumeerivad mälestused kirjeldavad tihti terveid ajajärke, ka neid, mida nad algselt ei puudutanud. Traumeerivad kogemused võivad vallutada kogu meie mentaalse ruumi, kus üksik ebaterve või vägivaldne juhtum võib asuda domineerima tervet lapsepõlve või lausa kogu elu. Teinekord esineb ka piltide hävitamist. Hävitada saab nii pilte kui mälestusi, esimesi eelkõige füüsiliselt, teisi mitmesuguste psühholoogiliste harjutuste ja meditatsioonide abil, tavaelus kasutatakse selleks küll pigem alkoholi. Kuid mis jääb alles hävitatud pildist? Kas üldse pilti saab täielikult hävitada? Kindlasti saab väita, et igast hävitatud füüsilisest pildist jääb vähemalt mingiks ajaks alles teadmine kunagi eksisteerinud kujutisest ehk mälestus. Enamasti aga hävitataksegi pilte, et hävitada mälestusi. Ent kui hävib ka mälestus, kas siis ei jää enam midagi alles? Või siiski. Kas mitte mäluseinalt eemaldatud pildid ei jäta endast maha arme ning süümepiinu? Mõelge kas või hetkedele, mida olete proovinud unustada, kunagi kogetud häbile või alandusele. Fotoalbumile, kust on välja rebitud kõik pildid ... Hävimine on pigem kurb ja valus, kuid see võib olla esteetiliselt ka väga ilus. Esteetiline ilu seisnebki tihti objekti õrnuses, juba alanud hävingus, olgu selleks siis kaduv noorus või laual närbuv lillebukett. Nii pärispildid kui mälupildid on loodud emotsioonide aktiveerimiseks ja seni, kuni need pildid on kas või osaliselt alles, isegi vaid vaevu aimatavad, on alles ka neid peegeldavad emotsioonid. Emotsioonid ja kujutis on omavahel alati tihedalt seotud justkui ühendatud anumate printsiibil: mida vähem loetavaks jääb kujutis, seda tundlikumaks muutuvad emotsioonid. but the ones we do have, and, in particular, the mode and the tonality of these memories, frequently extend over the entire period. It is the same way with the photos of ourselves: the first birthdays, the first day at school – the atmosphere of these single and often somewhat random shots will start shaping our memories and over time will reflect a much wider period of time. Traumas and traumatic memories often describe entire eras, including those that they did not initially touch. Traumatic experiences can conquer all of our mental space where a single unhealthy or violent incident can dominate the entire childhood or even an entire life. Sometimes, too, both images and memories can be destroyed. The former mainly physically, the latter by going through various psychological exercises and meditations – the truth is, in reality, often alcohol is used for that purpose. But what remains of the destroyed image? Can an image be completely destroyed? Certainly, it can be argued that from every destroyed image, the knowledge of the once existing image, that is, memory, remains at least for some time. As a rule, however, images are destroyed to destroy memories. But if memories are destroyed, will nothing be left? It is not the case that images removed from a memory wall leave behind scars and pangs of conscience? Think of even the moments you have tried to forget, shame or humiliation experienced long ago. A photo album with all the pictures torn out... Destroying is rather sad and painful, but it can also be aesthetically very beautiful. Aesthetic beauty often lies in the delicacy of the object, the destruction that has already begun, be it disappearing youth or a withering flower. Both real images and memory images are designed to activate emotions, and as long as these images are, even partially, there, even though barely perceptible, the emotions reflected in them are also there. Emotions and images are always tightly interconnected as if connected according to the principle of communicating vessels – the less readable the images, the more sensitive the emotions. Ülo Pikkov 24 25 Ülo Pikkov 26 27