Workshop Moneda 19 20 09.

Mäetagused, 2007

Kõik sai alguse 2006. aasta märtsi algul tulnud elektronkirjast, mille saatjaks oli keegi doktor professor Gerelbaatar, sisuks aga kutse augustis Ulaanbaataris toimuvale Munkhtengeri-uuringute konverentsile. Et konverentsikutseid tuleb viimasel ajal kõikjalt maailmast, oleksin selle võib-olla hooletult üle vaadanud ja siis unustanud, kuid silma hakkasid read: "Devoted to the 800th Anniversary of the Yeke Mongol Ulus (Great Mongolian State 1206-2006)." Need tuletasid meelde lapsepõlvest tuttava Vassili Jani mongoli vallutajate teemalise triloogia, hilisemas elus loetud Issai Kalašnikovi Julma sajandi ning teadustööde jaoks uuritud Dansan Lubsani Altan tobč y ehk Kuldse loo. Et meie idapoolsete hõimurahvaste, eriti aga šamanismi uurimisel, ei saa mööda vaadata ka mongolitest, olin üht-teist lugenud nii nende elu-olu kui ka ajaloo kohta. See oli vist eelaimdus, mis sundis mind veebruari esimestel kärekülmadel päevadel Moskvas minema spetsiaalselt tagasi poodi, et osta raamat, mis sisaldas Nikolai Bitšurini (isa Jakinfi) hiina allikate põhjal koostatud uurimust neljast esimesest Tšingise dünastia khaanist ning mongolitega seotud väljavõtteid Plano Carpini, Wilhelm de Rubrucki ja Marco Polo reisidest. Võtsin selle nüüd kapist ja otsisin üles vastava koha: 1206. Bing-yini esimene suvi. Kogunud Ononi ülemjooksul kokku kõik vürstid ja ametnikud, pani Tšingis välja üheksa valget lippu ja asus imperaatori (khaani) troonile. Vürstid ja ametnikud andsid talle nimetuse Tšingiskhaan. See oli Gyini dünastia kuues suvi, Tai-huo valitsemise aasta. (Mongolite ajalugu: 35-36). Mongoli riigi aastapäevaga oli kõik selge. Järgnes küsimus, mis on munkhtenger. Sõna teise poole tõlkimine polnud raske, sest teadsin, et tenger on taevas. Aga mida tähendas munkh selle ees? Vähese vaevaga leidsin internetist, et munkh, mongoli keeli õieti ìθíõ, tähendab igavest. Seega igavene taevas või ka igavene sinitaevasìθíõ õθõ òýíãýð. Niisiis oli konverents pühendatud mongolite vana usundi uurimisele. Selle usundi uurimisele, mis Tšingiskhaani vallutuste abil sai tuttavaks suurele osale Euraasia elanikkonnast. Teatavasti ei jõudnud mongoli http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr37/mongoolia.pdf

Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ajakiri. Journal of Estonian and Finno-Ugric Linguistics

Revista del ISM, 2005

Paar sammukest. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat, 2012

Mäetagused, 1996

võib pidada viimaseks suureks nganassaani shamaaniks. Tema isa Djuhade Kosterkin sai laialdaselt tuntuks tänu Andrei Popovile, kes oma 1936. aastal ilmunud raamatu "Tavgitsõ" ühe peatüki pühendas nganassaani shamanismile. Selles kasutatud materjal pärines valdavalt Djuhadelt. Tema kutsumusnägemusi ja puhta koja rituaali kirjeldust on kas osaliselt või tervikuna tsiteerinud paljud teadlased, teiste hulgas ka M. Eliade (vt. Eliade 1974: 38-42). Räägiti, et enne Tubjaku sündi surnud kõik Djuhade poeglapsed imikueas. Kui Djuhade esimene naine (tal oli kolm naist) taas käima peal oli, ennustanud Djuhade, et nüüd sünnib poeg, kes teistele poegadele elutee avab. Tubjaku sündinud "särgis". Nimi anti talle kaelal oleva nööbikujulise sünnimärgi järgi. Djuhade ennustus osutus õigeks, sest pärast Tubjakut sünnitasid naised talle veel poegi. Aastaid elas Tubjaku tundras küti, kalamehe, põdrakasvataja ja praktiseeriva shamaanina. 40-te aastate lõpus, kui kohalikud võimud alustasid aktiivset shamanismi likvideerimise poliitikat, arreteeriti ta ja mõisteti laagrisse "ametiseisundi kuritarvitamise" ettekäändel, s.o. mitte sellepärast, et ta oli shamaan, vaid sellepärast, et ta võttis oma töö eest tasu. Pärast vangist vabanemist jätkas Tubjaku loitsimist. Ametivõimud teda rohkem ei tülitanud.

Lähivõrdlusi. Lähivertailuja, 2016

Ülevaade. Artiklis tutvustatakse võimalusi, kuidas korpusest automaatselt tuvastada keeleõppeks sobivaid korpuslauseid. Liiga pikkade ning keerulise süntaktilise struktuuri ja leksikaalse koosseisuga korpuslausete lugemine võib keeleõppijale olla raske ning vähendada soovi keele õppimisel korpusmaterjalile toetuda. Samas on tänapäeval olemas meetodid, mis võimaldavad muuta korpuspõhise keeleõppe tõhusamaks ja huvitavamaks. Artiklis käsitletakse esmalt, milleks ja kuidas saab korpuslauseid kasutada keeleõppes ja õppesõnastike koostamisel. Teiseks kirjeldatakse meetodeid, mis võimaldavad õppijasõbralike korpuslausete automaatset valikut. Uurimuse keskmes on reeglipõhine meetod Good Dictionary Example (GDEX) (Kilgarri jt 2008), mida on seni katsetatud inglise, soome, sloveeni, hollandi, portugali, hispaania, jaapani jt keelte peal. Kolmandaks kirjeldatakse GDEXi rakendamist eesti keelele ja tutvustatakse õppijasõbralike korpuslausete automaattuvastuse jaoks vajalikke parameetreid. Meetodi katsetamiseks loodi koostöös tarkvara rmaga Lexical Computing Ltd. eesti keele ühendkorpuse põhjal testkorpus Esto-nianNC GDEX, mis sisaldab ainult väljatöötatud parameetritele vastavaid lauseid. Korpus on kättesaadav korpuspäringutarkvara Sketch Engine kaudu. Tegemist on esimese katsega luua õppeotstarbeline autentseid korpuslauseid sisaldav korpus, mida saaks pakkuda otse eesti keele õppijatele. Artiklis analüüsitakse, milliseid parameetreid oleks vaja lisaks testida.

Methis. Studia humaniora Estonica, 2017

Ajakirja Methis järjekordne, juba neljas vabanumber toob teieni üheksa värsket uurimust, teooriavahenduse ja arvustuse. Seekordne vabanumber paistab silma interdistsiplinaarsete uurimuste suurema osakaalu ja käsitletavate teemade avara ajalise diapasooni poolest. Number on kultuuriteaduslikul väljal erialaüleselt sünteesiv, näiteks esmakordselt leiate siit ka kaks keeleteaduse alaga külgnevat artiklit lisaks mitmele kirjandus-ja teatriteaduse alastele artiklitele, laiemaks raamiks on nüüdisaegse uue meedia kultuuriprotsesside semiootiline analüüs. Kuigi ajakiri astutati Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kuns

2012

Mäetagused

This paper studies further the idea expressed by Paul Claval about landscape as a playground. For a decade, scholars have wondered whether games such as geocaching could be used if not in planning, then at least in getting feedback about people’s landscape preferences. This paper studies the role of geocaching in landscape changes through three lenses: geocaching as consumption of nature’s contribution to people, as influence on the environment, and as place making. The author concludes that, first, landscape can indeed serve as a playground and let the players inscribe on its layers of meaning understandable only for the dedicated (initiated). Second, the hope for getting feedback about preferences will probably fail, as the players care more about the contents of the game, but at the same time we could get insights into the preferences of the player communities. Finally, the game allows for recreating and remembering places and telling stories.

Methis. Studia humaniora Estonica