Vesthard
Vesthard (allikates Viesthardus, Vesthardus, Vestardus, Vesters) oli üks semgalite mõjukamaid vanemaid 13. sajandi alguses. Vesthardit mainivad seoses Liivimaa ristisõja sündmustega korduvalt nii Henriku Liivimaa kroonika kui ka Liivimaa vanem riimkroonika. Vesthard oli Tērvete vanem, kelle võim ulatus ka teistele läänepoolsete semgalite aladele. Teda on nimetatud tiitlitega "sünnilt suurem" (maior natu), "semgalite sõjapealik" (dux Semigallorum), "pealik" (princeps) ja "kuningas" (konic). Vesthardi nimi esineb allikates 1205.–1229. aastani.[1][2]
Elu
[muuda | muuda lähteteksti]Vesthard tegi 1205. aastal riialastele ettepaneku sõlmida sõjaline liit leedulaste vastu. Pärast seda kui ta oli kokkuleppe kinnituseks igast semgalite linnusest ühe pantvangi Riiga viinud, ühinesidki Riia piiskop Alberti ja Mõõgavendade ordu mehed semgalite väega ja purustasid Eestimaale tehtud rüüsteretkelt tagasiteel olevad leedulased Ropaži lahingus.[3] Järgmisel aastal tõi ta omakorda riialaste palvel oma väed appi Turaida liivlaste vastu suunatud sõjakäigule.[4] 1208. aastal käidi Vesthardi palvel taas ühisel sõjakäigul leedulaste vastu. Retk lõppes lüüasaamisega. Pärast seda otsustasid riialased omavahelise koostöö lõpetada, kuid rahu nende vahel jäi endiselt püsima.[5]
Suhted halvenesid 1219. aastal, kui Mežotne semgalid palusid Riia piiskopilt abi leedulaste ja teiste semgalite vastu ning piiskop Albert saatiski Mežotne linnusesse oma kaitsemeeskonna, ühteaegu ka sealsed semgalid oma võimu alla ristides. Vesthard, kes pidas ilmselt Mežotnet oma mõjusfääri kuuluvaks, tegi seepeale katse linnust vallutada ja selle ebaõnnestumisel purustas Riiast Mežotnesse teel olnud väikese sakslaste sõjasalga. Peagi jätsid piiskopi mehed Mežotne linnuse maha ja sealsed semgalid asusid Vesthardi ja vahepeal tema liitlaseks hakanud leedulaste poolele.[6] 1220. aastal, Mežotne linnuse piiramise ajal Riia piiskopi ja ordu vägede poolt, palusid sealsed semgalid Vesthardi ja leedulasi neile tasu makstes omale appi, kuid kohale jõudes arvukat vastase väge näinuna otsustasid need taanduda ja pidada varem riialastega sõlmitud rahu.[7]
1225. aastal kohtus Vesthard Riias paavst Honorius III saadiku Modena Wilhelmiga, kes püüdis teda veenmise ja kingitustega ristiusku meelitada, kuid Vesthard keeldus, lubades siiski seda kunagi tulevikus teha. Samas andis ta loa legaadi misjonäridele Zemgales ristiusku kuulutada.[8][9]
1228. aastal, pärast Daugavgrīva kloostri rüüstamist semgalite ja kuralaste poolt 1228. aastal tungisid orduväed Zemgalesse, kus nad võitsid lahingus Vesthardi juhitud semgalite väge. Vesthard vastas sellele järgmisel aastal Aizkraukle ümbruse rüüstamisega, kuid sealt oma semgalitega tagasiteel olles sai ta taas lüüa neid jälitama asunud ordumeestelt, liivlastelt ja latgalitelt. End tuletukiga kaitsnud Vesthard pääses põgenema. See on viimane sündmus, millega seoses kroonikad Vesthardi nime mainivad.[10]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk IX, kommentaar 5, lk 39
- ↑ Atskaņu hronika. Keskülemsaksa keelest läti keelde tõlkinud V. Bisenieks; eessõna Ē. Mugurēvičs ; kommentaarid Ē.Mugurēvičs, K.Kļaviņš. Rīga: Zinātne, 1998. 01005.–02016, kommentaar 91
- ↑ HLK, IX 2–4, lk 47–51
- ↑ HLK, X 10, lk 63
- ↑ HLK, XII 2, lk 85–87
- ↑ HLK, XXIII 3–4, lk 195–197
- ↑ HLK, XXIII 8, lk 203–205
- ↑ HLK, XXIX 4, lk 259
- ↑ historia.lv, Sēlijas bīskapija
- ↑ Liivimaa vanem riimkroonika. Tõlkinud ja kommenteerinud Urmas Eelmäe, teaduslikult toimetanud Enn Tarvel. 2003. Värsid 1694–1798, lk 44–45