Mežotne piiramine

Mežotne piiramine
Osa Liivimaa ristisõjast
Mežotne linnamägi 1930. aastatel.
Toimumisaeg	1220, veebruar
Toimumiskoht	Mežotne, Zemgale (tänapäeva Läti)
Tulemus	Semgalite kaotus
Osalised
Riia piiskopkond Mõõgavendade ordu latgalid liivlased Mežotne semgalid
Väejuhid või liidrid
Albert (Riia piiskop) Volquin Albrecht I Made Gayle
Jõudude suurus
4000 sakslast 4000 latgalit ja liivlast ?
Kaotused
? vähemalt 100 meest

Mežotne piiramine oli Liivimaa ristisõja käigus toimunud Mežotne muinaslinnuse ja seal end kaitsvate kohalike semgalite piiramine Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu ning neile alluvate vägede poolt. Mežotne piiramist on kirjeldatud Henriku Liivimaa kroonikas.

Eellugu

Semgalite ja Riia piiskopi vahel oli rahu püsinud alates 1202. aastast, algselt oldi isegi sõjalised liitlased. Hõivatuna sõdadest liivlaste, eestlaste ja teiste oma vastastega polnud piiskopi leer teinud katsetki semgaleid ristiusustada. 1219. aastal pöördusid riialaste poole Mežotne semgalid, paludes abi leedulaste ja teiste semgalite vastu. Riia piiskop saatiski Mežotne linnusesse oma mehi ja vastutasuks lasid sealsed semgalid end ristida. Tērvete semgalite valitseja Vesthard, kel võis seni olla mõjuvõim ka Mežotne üle, ründas selle peale oma vägedega Mežotne linnust. Suutmata seda vallutada ja teada saades, et mööda Lielupet on laevaga lähenemas Riiast saadetud järgmine linnuse tugevdamiseks määratud salk, ründas ta järgnevalt neid, tappes 30 meest ja ajades ülejäänud põgenema. Mežotnesse jäänud sakslased otsustasid varude vähesuse tõttu linnuse maha jätta ja lahkusid Riiga. Selle peale loobusid Mežotne semgalid nii kokkuleppest Riia piiskopiga kui kristlusest ja astusid liitu hoopis teiste semgalite ja leedulastega.

Piiramine

Usust taganejate karistamiseks koguti Riias 1220. aasta veebruaris piiskopi meestest, ristisõdijatest, mõõgavendadest, liivlastest ja latgalitest 8000-meheline vägi, mis suundus Mežotnesse. Kaasa võeti kiviheitemasinaid ja muid piiramiseks vajalikke sõjariistu. Pärast linnuse sissepiiramist ja kõrvaloleva küla paljaksriisumist asuti erinevate võtetega semgaleid ründama. Vallikraav täideti puudega ja ehitati piiramistorn, mis lükati sinna peale. Piiramistornist visati kaitsjaid odadega ning selle varjus kaevati ja õõnestati linnusevalli. Kindluse kaitsjaid lasti ka ambudest ja nende pihta heideti kive. Lõpuks seati töökorda kõige suurem kaasasolnud kiviheitemasin (trebuchet), millega hävitati linnusetorni ülaosa koos meeskonnaga ning rinnatise palke ja plangutust. Seda nähes põgenesid semgalid kindlustuselt ja tegid ettepaneku läbirääkimiste alustamiseks, mis ka piirajate poolt vastu võeti. Linnusest alla tulnud semgalite esindajad eesotsas Made ja Gaylega polnud aga päri piiskopi nõudega linnus kogu selles oleva varaga üle anda, läksid tagasi ja lahing algas taas. Uue võttena linnuse vastu kasutati nüüd selle juurde laotud puuvirnade põletamist.

Järgmisel hommikul andsid seesolijad lõpuks alla ja hakkasid ükshaaval linnusest välja tulles end vangi andma. Sel ajal ilmus Mežotnesse Vesthardi juhitud semgalite ja leedulaste vägi, keda linnuse kaitsjad olid tasu makstes endale appi kutsunud. Nähes suurt linnuse piirajate väge pöördusid nad siiski tagasi. Vesthardi väe ilmumise ajal olid aga piirajate hulgast "mõned rumalad, kelle arv on lõpmatu", tapnud üle saja alla andnud ja vangi võetud semgali. Selle tunnistajaks olnud linnuses olijad keeldusid nüüd välja tulemast. Kui piiramise jätkudes valli õõnestamise tõttu osa kindlustustest juba kokku kukkus ja piirajad lubasid semgalite julgeoleku kindlustada, tulid kõik linnuses olnud välja ja neil lasti minna oma küladesse. Piirajad võtsid kogu mahajäänud vara, panid linnuse põlema ja lahkusid.

Kroonik märgib kindlustuse purustamist, semgalite põgenemist purustatud kindlustuselt ja nende katset leida kindlamaid kohti ning ka seda, et järgmiseks püüdsid piirajad vallutada "linnuse tippu". L. Hendrik mainib oma kroonikas veel mitmes kohas linnuse tippu, kuid mida ta selle all täpselt mõtles, pole teada.