Lazar Kaganovitš

Lazar Kaganovitš
	Lazar Kaganovitš (1939)
Sünniaeg	22. november 1893
Sünnikoht	Kabana küla Kiievi kubermang
Surmaaeg	25. juuli 1991
Erakond	VSDT(b)P/VKP(b)/ÜK(b)P/NLKP

Lazar Kaganovitš (vene keeles Лазарь Моисеевич Каганович, õieti Lazar Moissejevitš Kogan (Koган)^[viide?]; 22. november (vkj. 10. november) 1893 Kabana küla Kiievi kubermang – 25. juuli 1991 Moskva) oli Nõukogude Liidu poliitik ja Stalini üks lähemaid kaastöölisi alates 1930. aastatest, rahvuselt juut.

Kaganovitšit seostatakse Nõukogude massimõrvadega (näljahäda tekitamisega) Ukrainas (holodomor) ning jõhkrusega kiriku ja religiooni vastu võitlemisel. Ta jäi kuni elu lõpuni Stalini meetodite veendunud pooldajaks^[viide?].

Elulugu

Lazar Kaganovitš sündis 1893. aastal Ukrainas, 150 km kaugusel Kiievist, Ukraina ja Valgevene piirialadel, rätsepa perekonnas kolmanda pojana. Elatuse teenimist alustas ta Mozõri linnas kingsepana, seejärel asus Kiievisse, kus töötas tekstiilivabriku laotöölisena ning hakkas osalema bolševike poliitilises tegevuses. 1916. aastaks oli ta valitud juba Kiievi sotsiaaldemokraatide komitee liikmeks. Poliitilise agitatsiooni eest ta vahistati ja saadeti Kiievist välja, pärast mida ta suundus valedokumentidega Jekaterinoslavi, asutas ta end tööle jalatsivabrikusse kingsepana, kuid jätkas poliitilist tegevust kingseppade ametiühingu loomist. Aktiivsuse eest valiti ta Jekaterinoslavi rajooni parteikomitee liikmeks ja samuti partei linnakomitee liikmeks. Ta organiseeris mitmes piirkonnas tööliste streike ning oli seetõttu sunnitud vahetama valenimesid ja elukohti.

Esimese maailmasõja lõpus ta mobiliseeriti sõjaväkke, suurtükiväkke Saratovisse, kus ta aga jätkas poliitilist tegevust saades Saratovi parteikomitee aktiivseks liikmeks ja valiti Armee sõjapartei organisatsiooni liikmeks ning Keskkomitee Venemaa sotsiaaldemokratliku töölispartei saadikuks. Riigivastase poliitilise tegevuse eest oli ta sunnitud Saratovist põgenema Gomelisse, Mogiljovi lähistele Valgevenesse.

Pärast 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni Petrogradis valiti L. Kaganovitš Ülevenemaalise Asutava Kogu saadikuks enamlaste fraktsiooni poolt ning ta osales saadikuna Petrogradis toimunud III Ülevenemaalisel tööliste, soldatite ja talupoegade nõukogude kongressil 1918. aastal, kus ta valiti Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liikmeks.

Alanud Vene kodusõjas osales L. Kaganovitš Nižni Novgorodis Punaarmee väeosade loomisel, seejärel osales lahingutes Lõunarinne Anton Denikini vägede vastu. Pärast Punaarmee poolt Voroneži vallutamist määrati L. Kaganovitš Voroneži Revolutsioonikomitee esimeheks.

1920. aastal suunati L. Kaganovitš Kesk-Aasiasse, kus ta nimetati Turkmeenias kommunistliku partei keskkomitee liikmeks ning varsti määrati ka Tööliste-talupoegade Turkestani vabariigi rahvakomissariks ja Taškendi linnanõukogu esimeheks ning Taškendi linnavalitsuse esimeheks.

1922. aastal asus L. Kaganovitš Moskvasse, ta määrati Üleliidulise Ametiühingute Keskkomitee instruktoriks, kuid samal aastal määrati ta VK(b)P KK Turkestani büroo esindajaks, kus kureeris 3 kuud nõukogudevastaste basmatšide vastast tegevust. Moskvasse naasnud L. Kaganovitš määrati 1922. aastal VK(b)P KK Organisatsioonilis-jaotusosakonna juhatajaks.

1924. aastal määrati L. Kaganovitš Ukraina K(b)P KK esimeheks ning ta tegi Ukraina K(b)P organisatsioonis muudatusi, mille käigus kõrvaldas juhtivatelt kohtadelt ukraina kommunistid, kes soovisid säilitada Ukraina kommunistide suhtelist sõltumatust ÜK(b)P otsustustest ning Moskvas võimu haarava Jossif Stalini ainujuhtimisest. Tema juhtimise ajal ehitati Dnepri jõele hüdroelektrijaam Dneproges ja Ukraina põllumajandust hakati varustama rasketehnikaga, koos L. Kaganovitšiga töötas Ukrainas ka Nikita Hruštšov.

1928. aastal naasis L. Kaganovitš Moskvasse, kus ta valiti Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu sekretäriks ja presiidiumi liikmeks.

1930. aastail korraldas L. Kaganovitš ÜK(b)P KK sekretärina Ukrainas kollektiviseerimist, mis põhjustas suure häljahäda (holodomori). Otsesed kollektiviseerimise elluviijad Ukrainas olid Ukraina K(b)P KK 2. sekretär Mendel Hatajevitš ja KK põllumajandusosakonna juhataja Karlis Baumanis ning ÜK(b)P KK erakorraline volinik Ukrainas 1931. aasta detsembri ja 1932. aasta oktoobri viljavarumiskatsioonis Vjatšeslav Molotov.

1950. aastate alguseks oli Kaganovitš langemas koos Vjatšeslav Molotovi ja Lavrenti Beriaga Stalini ebasoosingusse ja võib-olla too kavatses neid tappa^[viide?].

1957. aastal püüdis Kaganovitš koos teiste stalinistide Georgi Malenkovi, Vjatšeslav Molotovi ja Kliment Vorošiloviga Nikita Hruštšovi tagandada. Vandenõulased saavutasid NLKP KK Poliitbüroos enamuse 7:4, kuid Hruštšov väitis, et Poliitbürool pole õigust teda tagandada, seda tohib teha üksnes NLKP Keskkomitee. Keskkomitee istungil pidas Georgi Žukov jõulise kõne Hruštšovi toetuseks ja umbusaldamine kukkus läbi.

Vandenõulastele ei määratud juriidilises mõttes karistust, kuid nad tagandati poliitbüroost ja saadeti võrdlemisi tähtsusetutele ametikohtadele. Kaganovitš saadeti väikese kaaliumitehase direktoriks Uuralis. See oli enneolematu pööre NSV Liidu poliitikas: seni oli ebasoosingusse langenud tipp-poliitikud, viimati Lavrenti Beria, kohtus surma mõistetud ja hukatud.

Aastal 1961 heideti Kaganovitš parteist välja ja ta jäi pensionile. Ta elas üle kõik oma kolleegidest põlvkonnakaaslased ja suri vaid mõni kuu enne NSV Liidu kokkukukkumist. Ta on maetud Moskvasse Novodevitšje kalmistule.

Karjäär

1922–1924 VK(b)P KK Organisatsioonilis-jaotusosakonna juhataja
1923. aastast VK(b)P KK liikmekandidaat, 1924. aastast VK(b)P/ÜK(b)P KK liige ja VK(b)P/ÜK(b)P KK sekretär, 1926. aastast ÜK(b)P KK Poliitbüroo liikmekandidaat, 1930. aastast ÜK(b)P KK Poliitbüroo liige
1925–1928 ÜK(b)P KK sekretär ja Ukraina K(b)P 1. sekretär
1928–1930 ÜK(b)P KK sekretär ja Üleliidulise Ametiühingute Kesknõukogu sekretär
1930–1935 ÜK(b)P KK sekretär ja ÜK(b)P Moskva linnakomitee 1. sekretär
1935–1941 ÜK(b)P KK sekretär ja NSV Liidu Teede Rahvakomissariaadi rahvakomissar, ühtlasi 1937. aastast kohakaasluse alusel NSV Liidu Rasketööstuse Rahvakomissariaadi rahvakomissar ja 1939. aastast NSV Liidu Kütuse ja Naftatööstuse Rahvakomissariaadi rahvakomissar, 1938. aastast NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja
1941–1945 NSV liidu Riikliku Kaitsekomitee liige
1946–1953 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja, 1953–1957 NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe esimene asetäitja

Välislingid

The Wolf of the Kremlin: The First Biography of L.M. Kaganovich, the Soviet Union's Architect of Fear Lazar Kaganovitši elulugu
Kremli hunt "The Wolf of the Kremlin", hobitõlge eesti keelde