Gustav Ernesaks

See artikkel räägib koorijuhist ja heliloojast; tõstja kohta vaata artiklit Gustav Ernesaks (tõstja).

---

Gustav Ernesaksa kuju Tallinna lauluväljakul

Gustav Ernesaks (12. detsember 1908 Perila, Raasiku vald – 24. jaanuar 1993 Tallinn) oli eesti helilooja, koorijuht ja publitsist.

Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa sellest moodustavad koorilaulud. Neist "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud rahvusliku säilivuse sümboliks. Üks tema tuntumaid koorilaule on ka "Hakkame, mehed, minema". Ernesaksa loomingusse kuulub ka viis ooperit.

Elukäik

Gustav Ernesaksa sünnikoht

Gustav Ernesaks sündis 12. detsembril 1908 Peningi vallas Perila külas. Ernesaksa isa oli samast külast ning ka vanavanemad on maalt pärit. Tallinna kolimise aja kohta on Ernesaks öelnud: "See võis toimuda 1912. a. või veidi varem. Olin siis arvatavasti kolmeaastane."

Kooliaastad

Kooli läks G. Ernesaks kaheksa-aastaselt. See oli Tallinna Linna Poeglaste Kommertskool, mis esimesed seitse aastat oli poistekool, korduvalt nime vahetas ja korduvalt kolis (1919/29 Tallinna Linna 2. Reaalkool, 1923/24 Tallinna Linna Tehnika Gümnaasium, 1925/26 Riigi Ühistehnika Gümnaasium). Nime vahetustega kaasnes ka klassinumbrite kohandamine, nii et I klassis käis Ernesaks mitu korda ja lõpetas Tehnika Ühisgümnaasiumi ehitusharu, lõputööks meierei plaan – seda tuli suvel "puuduste likvideerimiseks" veel lisaks ette näidata ja lõputunnistus anti alles sügisel.

Kooli lõpuaastatel tegutses sõpruskonna Seitsme Klubi. Ernesaks oli Esirimm, liikmed 7 Rimmi. Klubil oli põhikiri, lipp ja hümn ning vilesignaal – mille motiiv langeb kokku ooperi "Käsikäes" peateemaga.

Koorilaulukogemus pärineb koolist. Jõuludeks õpiti "Püha öö" ja Ernesaks laulis teist häält. Muusika poole kaldumises peab Ernesaks oluliseks ema-isa ja lähemate sugulaste laulu- ja pillimänguharrastusi.

Sport

Huvi pakkus ka sport – võrk- ja korvpall, hiljem jalgratas, jääpall, uisutamine ning jalgpall ("kui klassi au seda nõudis, muidu oli jalgpall minu jaoks liiga jõuline"), kergejõustik. Teivas-, kaugus- ja kõrgushüppes sai võistlustel häid kohtigi. Hilisemate kontsertide ettevalmistuse põhimõtteid võrdleb G. Ernesaks sportliku vormi tõstmise ja ajastamisega, kontsentreerumisega ning tulemuseks vajaliku eeltööga. Kunagises pallimatšis leiutatud "hõbekahvli meetod" (motivatsiooniks püstitatud eesmärk) aitas hiljemgi elus rasketest olukordadest välja rabeleda.

Muusika

Oluline oli klaverimäng ning katsetused näiteringis ja orkestris, kuid pasunapuhumise hoog vaibus ruttu. 1920. aastal muretses isa koju harmooniumi ja ka esimene katse orelit õppida sai tehtud. Oreliklassi astumine "ei õnnestunud jalgade pedaalideni mitteulatumise tõttu". Hiljem oreliõpingud siiski jätkusid. Konservatooriumis nõutud kõrvalainete kirja läks töö J. Tamme metsasarveklassis.

1920. aastate keskpaiku, kui Tallinna hakkasid tekkima džässorkestrid, tekkis ka džässansambel Vivo mitme kooli poistest (peamiselt I Reaalkool) ning oli päris edukas koolipidudest suuremate ballideni (ja poistele taskuraha teenimiseks). G. Ernesaks mängis trumme ja hiljem ka harmooniumi ning peab tegevust oluliseks muusikaliste arusaamade selgimise osas.

Kunagises koolikirjandis leidub mõtisklus: "Tehnikut minust ei saa. (Võib-olla saaks, aga puudub asja vastu köitev huvi). Ka ei saa minust mingit kunstnikku muusika alal. Olen kahjuks tähele pannud, et ainult enesele õnnestub mul hästi mängida, mitte teistele. Loodan, et ma siiski sellele alale jään."

Koorilaulu võlu haaras juba samal perioodil. Klaverit oli G. Ernesaks õppinud Eva Raudkatsi juures ning kooli lõpuaastail selgusele jõudnud, et heaks pianistiks saamiseks oleks pidanud varem alustama (15.a). Klassika maailm avanes Griegi ja järk-järgult esialgu mõistetamatuna tundunud Bachi kaudu. Tollased teatrimuljed olid olulised hilisema koorliloomingu mõtestamisel.

Konservatooriumiõpingud

1929. aastal astus G. Ernesaks taas konservatooriumi (1924–1927 klaveriklass ja orel). Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931. aastal muusikapedagoogika ja 1934 kompositsiooni eriala (professor Artur Kapi klass). Töötas pärast konservatooriumi lõpetamist muusikaõpetajana Tallinna koolides ja 1937–1941 konservatooriumis õppejõuna.

Töö ja loominguline tegevus

Laste suvelaagri juhataja

Raudteelaste laste suvekodu (Kaareperes) juhatajaks kutsuti G. Ernesaks kohe pärast konservatooriumi lõpetamist 1931. aastal. Lastega töötamise kogemust peab ta oluliseks edaspidises kooliõpetaja ametis: "Ebamugav oli, kui pidin suure hulga laste ees esinema, neile rääkima. Mõtlesin alati varakult, mida öelda. Õppisin eneses käitumise helistikke kuulama, sõna ja selle intensiivsuse mõju hindama, jälgisin rahulikkuse ja ägeduse omavahelisi põimumisi. Kahjuks võisin vahel ootamatult ka plahvatada, ilma et selline vabanenud energiajõud midagi kasulikku oleks korda saatnud. Nüüd arvan, et sellest on küll, kui teatakse, et plahvatuse võimalus on olemas.

Tütarlastega raskusi polnud (nad ju laulsid). Väikeste ja keskmiste poistega ka mitte. Aga eks üks suurem Tootsikene mulle ikka pisut muret tegi. Siis ma ei teadnud veel, et igas kollektiivis on oma kõige ebamugavam sell."

Tallinna Linna 2. Tütarlaste Gümnaasium

Õhtuse õppeaja tõttu tunti kooli kui "Videviku akadeemiat". Kool asus Jaani kiriku vastas, tolleaegse Tallinna Tütarlaste Kommertsgümnaasiumi ja Tallinna Kaubanduskooli ruumides. Tööd alustas Ernesaks koorijuhatajana, hiljem lisandusid klassitunnid. Samas koolis olid töötanud Konstantin Türnpu ja August Topman, kes oli Ernesaksa õpetaja ja soovitas teda kooli direktorile Aleksandrine Pedusaarele. Ernesaks oli lauluõpetaja 1931–1937.

Tallinna Linna Poeglaste Kommerts- ja Kaubanduskool

Poiste muusikaõpetajana töötas G. Ernesaks 1932–1935, seega tütarlastegümnaasiumis õpetamise ajal. Juhatas meeskoori, poistekoori ja puhkpilliorkestrit. Orkestriga õpiti ära 1933. aasta üldlaulupeo kava ning osaleti rongkäigus ja esinemistel. Kuna häälemurde tõttu jäävad poisid laulmisest kõrvale ja Ernesaksa köitis just laul, ei jäänud ta kooli kauemaks tööle. Kuid poeglaste kooli õpetajate toas asunud harmooniumi ümber tekkinud huviliste ringist (G. Ernesaks, matemaatik Robert Matiesen ja inglise keele õpetaja Georg Vahrberg ehk hilisem Jüri Variste) sobis koorilauluhuvi J. Varistega, kellest mõne aasta pärast sai konservatooriumis G. Ernesaksa õpilane.

Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasium

Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis (mida peeti üldiselt jõukama rahva kooliks) töötas G. Ernesaks 1934–1940. E. Lender oli range ja valju olemisega ning üldiselt teda kardeti. G. Ernesaksa autoriteeti tõstsid tema kontsertkoorid ja esimesed omatehtud laulud. G. Ernesaksast oleks tema enda hinnangul võinud saada tubli õpetaja, kuid koorijuhitöö tõmbas üha enam.

Stella Ernesaks

Kooli võimlemisõpetaja Stella Merjamiga (pärast abiellumist 19.III 1935 Stella Ernesaks, 1909–1973) alustati ühist tegevust Estonia kontserdisaalis ette kantud koolipeo numbriga, kus koor laulis J. Straussi "Ilusal sinisel Doonaul", lauljad hoidsid pikka sinist kangast ja kõigutasid neid lainetena ning pisikesed tüdrukud tantsitasid pisikesi liblikaid, kiile ja põrnikaid. "Koondusime hiljem ka ühise perekonnanime alla. Õpilased olla meid vaimus juba ammu paari pannud. Ise tulime sellele mõttele hiljem."

Riiklik Inglise Kolledž

Aastatel 1937–1940 töötas G. Ernesaks ka Riiklikus Inglise Kolledžis.

Tallinna Konservatoorium

1937. aastal sai G. Ernesaksast Eesti Vabariigi Tallinna Konservatooriumi õppejõud koorijuhtimise alal, 1946. aastast professor.

Koorid

"Välgumihklid"

Koori ametlik nimetus oli Tallinna Linna Valgustuse ja Veemuretsemise Osakonna meeskoor (hiljem Tallinna Linnateenijate Meeskoor) ja dokumenteeritud sünniaasta 1930. Samal aastal valiti "sõdurpoiss Ernesaks" ka koori juhiks. Tegelikult tegutses koor juba varem Ernesaksa kursusekaaslase August Pruuli käe all ja Ernesaks käis A. Pruuli palvel teda kord harjutusel asendamas. Nii paarikümneliikmeline koor kui koorijuht olid algajad, lauljad ka eakad, töö aeglane ja vaevarikas, tihti tuli järgmisel proovil tõdeda, et eelmisest polnud jälgegi alles. Kuid G. Ernesaks hindab tehtud tööd ja nähtud vaeva väärtuslikuks enda kui dirigendi arengus – mis tõi kaasa ka koori edusammud. Tööst kooriga olid tal ka üksikasjalikud märkmed. Töö mõtestamisel on tunda Ernesaksale omast laiemat vaadet – lauljate arendamine, hääleseade, repertuaar, distsipliin, koorijuhi osa "tööilmastiku" loomisel ja laulude mõtestamisel.

Tallinna II Tütarlaste Gümnaasiumi koor

Osaleti 1933. aasta üldlaulupeol.

Riikliku Inglise Kolledži segakoor

G. Ernesaks soovis töötada ka segakooriga ning tulemused olid päris head.

Tallinna Haridustööliste Naiskoor

Koor oli pika traditsiooniga, kuid väga paljude nimetustega (ametlikult registreeritud 1935. aastal):

1931–1935 Tallinna Linna 2. Tütarlaste Gümnaasiumi vilistlaskogu naiskoor

1935–1936 Tallinna Harju Kesk- ja Kutsekoolide vilistlaskogude naiskoor

1936–1940 Tallinna Naislaulu Selts

1940–1941 Tallinna Töölismuusika Ühingu naiskoor

1941–1944 Tallinna Naislaulu Selts

1944–1951 Riikliku Filharmoonia naiskoor

1955... Tallinna Haridustööliste Naiskoor

?.... Tallinna Naislaulu Seltsi Haridustöötajate Naiskoor

G. Ernesaks töötas kooriga aastatel 1931–1941.

Tallinna Meestelaulu Selts

Tallinna Meestelaulu Selts, hilisem K. Türnpu nimeline meeskoor ja TMS Türnpu koor oli esimene kogemus teeneka, oma vaimsuse ja aadetega koori juhatamisel. Koostöö kestis aastatel 1935–1937; Ernesaks loobus dirigenditööst konservatooriumitööd ettekäändeks tuues. Ajendiks olid tekkinud vastuolud kunstilis-muusikaliste taotluste ja väiksema rühma lauljate vahel. G. Ernesaks hindab siiski kõrgelt saadud kogemust ja koostööd.

ÜENÜTO segakoor

Ülemaalise Eesti Noorsooühingu Tallinna Osakonna segakoor, hiljem Kaubanduse Tööliste Ametiühingu segakoor, kuulus Tallinna 5 suurema segakoori hulka. Gustav Ernesaks alustas kooriga 1938. aasta sügisel teadmisega, et tingimused ja nõudmised on teised kui esindusmeeskoori puhul ja sooviga segakooriga lähemat tutvust teha. Töö oligi huvitav ja pakkus mõtisklusi häälerühmade tasakaalu, kõlavärvide ja repertuaari kohta.

Kaama kraavihallide meeskoor

Mobiliseeritute tööpataljoni meeskoor, loodi 1941. G. Ernesaks valis lauljad umbes 1200 mehe hulgast, koori liikmeid oli "kolmveerandsada". Mõned mehed (H. Räämet, R. Oolep) olid tuttavad Tallinna Meestelaulu Seltsi koorist, neil oli ka noote kaasas. Tähtsaimad kontserdid anti 1941/42 talvel Kambarka asulas.

Jaroslavli Kunstiansamblite segakoor

Ernesaks alustas 1942, koor oli siis juba loodud. Esimene kogemus iga päev töötava kutselise kooriga.

Jaroslavli Kunstiansamblite meeskoor

Kooris oli mitmeid varasemates kollektiivides laulnud mehi, solistina alustas Georg Ots (tollal alles kuulus ujuja ning oma kuulsa isa Karl Otsa poeg). Dirigendina tuli appi Jüri Variste.

Sõja-aastad

II maailmasõda oli alanud ja 1941. aasta suvel Gustav Ernesaks mobiliseeriti ning ta sattus uude üksusse – see oli 791. üksik ehituspataljon Gruusia NSV-s tegevteenistusse kutsutud insener-tehnilise väeosa reservkomandöride juhtimisel.

Abikaasa Stellast ja poegadest tuli lahkuda, töö ja kooritöö jäid pooleli. Gustav Ernesaks ise jaganuks oma elu kolmeks vaatuseks: esimene kuni 1931. aastani (õpingute lõpp Juhan Aaviku juures), teises vaatuses muusikaline tegevus kuni sõja alguseni. Kolmas jaguneks kolmeks pildiks: a) mobiliseeritu Kambarkas, b) tegevus Jaroslavlis, Moskvas, Leningradis; c) muusikaline tegevus pärast kojujõudmist Tallinnas.

Mobiliseeritu Kambarkas

Tallinnast viidi mehed laevaga Leningradi, sealt juba ehituspataljonina kaubavagunites Udmurdi ANSV-sse. G. Ernesaks märgib, et tema kaubavagun kandis numbrit 505 567, mis oli meeldejääv Kawe kompvekisordi "505" järgi. Teekaaslaseks oli taas Boris Kõrver. Suurem sekeldus tekkis sellest, et Ernesaks teele kaasa võetud K. Merilaasi luulekoguga "Maantee tuuled" omaette istus ja noodipaberile mingeid "salamärke" kriipseldas. Valvuritele tundus toiming kahtlane ja selgitamisega oli hulk vaeva (aga laulust asja ei saanudki).

Labidameheks Ernesaksa kauaks ei jäetud, edutati "kulturnikuks".

Endassetõmbunud Ernesaks värvati "kraavihallide meeskoori" juhatama. Esimene laul oli köögitöölise Hugo Lepnurme seatud "Pulmalust", kirja pandud köögist leitud lahtilõigatud paberkotile. Lepnurm leidis hiljem ka "klaveri", tõsi küll, ilma keelteta, aga paari oktaavi ulatuses traati kombineeriti instrumendile ise juurde.

Esimene nn avalik raadioõhtu on Ernesaksa mälestusis elu edukaim esinemine – puupüsti täis muldonnis, saatejaama helisignaaliga "Kaugel, kaugel, kus on minu kodu" (kitarril) ja mehiste ühislauludega ("Kungla rahvas", "Süda tuksub", "Hakkame, mehed, minema"). Kehvad olud, kuid loominguliste kaaslaste seltsis, karastasid meelt ja Kaama kraavihallide meeskoor tõi mõttesse tulevase RAM-i. "Hakkas selguma elutarkus: ära viska trummipulki ka siis minema, kui oled ajutiselt ilma trummita. Pulki võib ju kunagi tarvis tulla: võivad saabuda uued trummid."

1942. aasta kevadel hakkas koori koosseis kahanema – mehed kutsuti Eesti diviisi või Riiklike Kunstiansamblite käsutusse. Ernesaks jäi esimese kutse järel paigale, kraavihallide juurde, kuid aprillis pidi ikkagi minema ja asus koos Paul Luhteiniga Jaroslavli poole teele.

Jaroslavl, Moskva, Leningrad

Riiklike Kunstiansamblite tegevuse olid Johannes Semper ja Ants Lauter avanud 22. märtsil 1942. Roman Matsov juhtis sümfooniaorkestrit. Jaan Kornel, hiljem Rostislav Merkulov juhtisid džässigruppi. Kultuurirahvast oli palju – Vladimir Alumäe, Aleksander Arder, Marta Rungi, Olga Lund, Eugen Kapp, Hugo Lepnurm, Edgar Arro, Boris Kõrver, Leo Normet, Anna Klas (ja väike Eri Klas), Bruno Lukk, Tekla Koha, Ants Lauter, Paul Pinna, Priit Põldroos, Kaarel Ird, Epp Kaidu, Eduard Tinn, Alfred Rebane, Valdeko Ratassepp, Leo Martin, Lembit Rajala, Olev Tinn, Ilmar Tammur, Kaarel Toom, Anna Ekston, Nadežda Taarna ja tantsijana ka tulevane näitleja Jüri Järvet; Paul Luhtein, Adamson-Eric, Evald Okas, karikaturistid Jaan Jensen ja Feliks Randel, Priidu Aavik, Richard Sagrits, Märt Bormeister, Arnold Alas, Eugen Vaino, Enno Lehis, Aleksander Pilar, Aino Bach, Eduard Einmann, Enn Põldroos. Ernesaks meenutab ("Laine tõuseb"), et kunstnikega suhtlemine tõi esimese aimduse üksiklauludest kontserdi koostamise ja maalidest komponeeritud näituse sarnaste joonte vahel.

Jaroslavlist käisid läbi ka peaaegu kõik tagalasse evakueerunud kirjanikud. Kohapeal oli Johannes Semper, lähedane suhtlemine kujunes Paul Rummoga. Leningradi-päevil oli Ernesaksal veel kontakte mitmega, nt Johannes Vares-Barbarus, August Jakobson, Jaan Kärner, August Alle, Mart Raud, Debora Vaarandi jt.

Sega- ja meeskoor juba töötasid Harri Kõrvitsa juhatusel. Sõja tõttu oli mehi rohkem "valida" ning segakoori häälerühmad arvuliselt tasakaalus. Koor töötas iga päev. "Enam ei saanud ainult taidluskooridele omase entusiasmiga läbi. Pidi mõtlema hakkama, kuidas musitseerimise hoogu ja vaimustust jaotada nii, et ükski päev ei jääks ilma emotsionaalse katteta. Tuli hoolikamalt aega ja energiat jagada, et ennast ja koori mitte korraga tühjaks laulda." Kohe hakati tegelema hääleseade ja noodiõpetusega. Suvel sõitis segakoor esimest korda esinema Rostovi ja meeskoor Moskvasse. Kontsertreise oli veel ja ebakindlus a cappella koorilaulu vastuvõtu osas hajus.

Ta osales Teise maailmasõja ajal Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis, kus asutas 1944. aastal Eesti NSV Riikliku Filharmoonia meeskoori (hiljem Eesti NSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor, praegu Eesti Rahvusmeeskoor ehk RAM), mille kunstiline juht oli elu lõpuni. Oli üldlaulupidude liikumise üks peamisi eestvedajaid, teda on nimetatud "vaikivate aegade" rahvajuhiks ja üheks 20. sajandi Eestimaa juhtfiguuriks.

Gustav Ernesaks A. H. Tammsaare monumendi avamisel 1978. aastal

Gustav Ernesaksa haud

Aastast 1945 töötas Ernesaks Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimisprofessorina. Tema õpilaste hulgas olid Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno Areng, Olev Oja, Eri Klas ja paljud teised.

Gustav Ernesaks oli Eesti NSV Ülemnõukogu 4.–7. koosseisu saadik. Ta oli Eesti NSV Heliloojate Liidu juhatuse liige. 1953. aastast oli Vabariikliku Rahukaitse komitee liige.

Ta on maetud Tallinna Metsakalmistule 31. jaanuaril 1993.

Helilooming

 Pikemalt artiklis Gustav Ernesaksa heliteoste loend

Gustav Ernesaksa looming on väga ulatuslik. Põhiosa sellest moodustavad koorilaulud, neist "Mu isamaa on minu arm" Lydia Koidula tekstile on saanud omaette rahvusliku säilivuse sümboliks. Ernesaksa loomingusse kuuluvad ka viis ooperit (Pühajärv, "Tormide rand", "Käsikäes", selle 2. redaktsioon "Mari ja Mihkel", "Tuleristsed" ja "Kosilased Mulgimaalt"), neist "Tormide randa" on korduvalt lavastatud.

Gustav Ernesaksa üks tuntumaid koorilaule on "Hakkame, mehed, minema".

Isiklikku

Gustav Ernesaks sündis Kustav ja Johanna Ernesaksa peres, Peningi vallas. Tema vend oli Nõukogude okupatsiooni eest 1944. aastal põgenenud, hiljem USAs elanud pangandustegelane Oswald Ernesaks. Gustavi onu oli Johannes Ernesaks (1876–1952), Aleksandri valla (praegu Kose vald) Äksi küla, hiljem Harmi küla kolmeklassilise kooli õpetaja. Johannes Ernesaks oli Eesti Asutava Kogu (23.04.1919–20.12.1920) liige. Johannes Ernesaks suri 1952. aastal Kirovi vangilaagris. Kadja koolis töötas lühikest aega ka Gustavi isa Kustav Ernesaks. Gustav Ernesaksa sugulane oli pangandustegelane Voldemar Ernesaks, Pärnu linnapea 1942–1944.

Gustav Ernesaksa abikaasa oli Stella Ernesaks (1909–1973). Stella Ernesaks oli Berliini Kehakultuuri Ülikooli lõpetamise järel 1931. aastal Ernst Idla kõrval üks esimesi kõrgharidusega võimlemispedagooge Eestis. Ta töötas õpetajana H. Kubu Eragümnaasiumis (1931–1937), Riigi Kunsttööstuskoolis (1931–1940), E. Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis (1934–1940) ja Tallinna 8. Keskkoolis (1940–1941). Oma 35 pedagoogiaastast pühendas ta tulevaste lasteaiakasvatajate koolitamisele 29 aastat: E. Lenderi Lasteaednike Eraseminaris ja Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituudis (1937–1940), nende likvideerimise järel jätkas ta õppejõuna Tallinna Pedagoogilises Koolis (1940–1966). Stella Ernesaks oli koolieelse kehalise kasvatuse metoodika looja ja arendaja Eestis. Tema poeg oli allveeujumise treener Ott Ernesaks. Gustav Ernesaksa pojapoeg on pianist Mart Ernesaks.

Tunnustus

• 1939 Eesti Punase Risti teenetemärk, V klass
• 1942 Eesti NSV teeneline kunstitegelane
• 1946 Tööpunalipu orden
• 1947 Stalini preemia (NSV Liidu riiklik preemia) kontserdi- ja interpreteerimistegevuse eest
• 1947, 1948, 1949, 1950, 1959, 1965 Nõukogude Eesti preemia
• 1947 Eesti NSV rahvakunstnik
• 1951 Stalini preemia (NSV Liidu riiklik preemia) ooperi "Tormide rand" muusika eest
• 1950, 1967, 1974 Lenini orden
• 1956 NSV Liidu rahvakunstnik
• 1965 orden Austuse märk
• 1970 Lenini preemia
• 1974 sotsialistliku töö kangelane
• 1978 Oktoobrirevolutsiooni orden
• 1978 Tallinna aukodanik
• 1984 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia ("Laine tõuseb")
• 1988 Austuse orden

Alates 3. juulist 2019 sõidab Tallinnas temanimeline tramm.

Publitsistika

Publitsisti ja memuaristina avaldas Gustav Ernesaks viis raamatut, milles on ühte sulatatud mälestuslik-autobiograafiline ja dokumentaalne-kultuurilooline aines:

• "Suu laulab, süda muretseb" 1971 (väljavõtteid sellest raamatust avaldati bibliofiilse väljaandena "100 rida", 1983)
• "Nii ajaratas ringi käib" 1977
• "Kutse" 1980
• "Laine tõuseb" 1983 (Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia 1984)
• "Laul, ava tiivad" 1985

Diplomeeritud õpilased

• 1939 – Els Aarne, Toni-Britta Auer, Salme-Wilhelmine Krull, Mare Kõrboja, Vaido Radamus, Aino Roomere, Evald Tammaru, Friderike Dannenbaum, Parfeni Valgemäe, August Vellomäe, Lehto Võrk
• 1941 – Hilja Moik, Arnold Treumuth, Artur Vahter, Jüri Variste
• 1951 – Ira Trilljärv
• 1952 – Uno Järvela, Georg Toompea
• 1953 – Magda Iline, Laine Karindi
• 1954 – Harald Uibo
• 1956 – Harald Siiak, Sinaida Vollmann
• 1958 – Silvia Kosk-Mellik, Taivo Laikre, Helgi Sirmais-Palu, Karl Songi, Valdar Viires
• 1959 – Kuno Areng, Lehti Peets, Alma Tamm
• 1960 – Salme Meri-Kaevats
• 1963 – Ene-Reet Ehala, Olev Oja
• 1964 – Eri Klas, Epp-Eo Liiksaar, Elmo Lööve
• 1965 – Ott Ernesaks, Tiia-Ester Loitme
• 1966 – Maimo Joonase, Taimi Mersin-Välba, Liidia Reispukk, Vivian Traks
• 1967 – Helje Sõber, Raivo Tammik
• 1969 – Alo Ritsing
• 1970 – Tiina Kiilaspea, Jaak Moks, Pille Palm, Leo Soots
• 1971 – Ene Lillepärk, Ülle Reino-Erik
• 1972 – Eva Ers, Ene Kase-Kangron, Sirje Väät-Palm

Mälestuse jäädvustamine

Mälestuskivi Gustav Ernesaksa sünnikohas

1993. aastal asutati Gustav Ernesaksa Fond, mis toetab igal aastal stipendiumidega koorimuusikaalast tegevust.

1993. aastal avati Raasiku vallas Perila külas Mihkli talu asukohas Gustav Ernesaksa sünnikoha tähistamiseks mälestuskivi.

29. juunil 2004 paigaldati Tallinna lauluväljakule skulptorite Ekke Väli ja Vello Lillemetsa loodud 2,25 meetrit kõrge ja 2,5 tonni kaaluv Gustav Ernesaksa pronkskuju.

17. jaanuaril 2008 andis Eesti Post Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäeva tähistamiseks välja postmargi.

2009. aastal avati Kadriorus Ernesaksa majamuuseum.

Vaata ka

• Gustav Ernesaksa heliteoste loend
• Gustav Ernesaksa Fond

Välislingid

• ERR arhiiv: Teletutvus: Gustav Ernesaks (1987)
• "ETV näitab uut dokumentaalfilmi Gustav Ernesaksast". ERR Uudised. 7. detsember 2008.
• "Gustav Ernesaksa juubeli puhul ilmus fotoalbum". ERR Uudised. 9. detsember 2008.
• Andres Laasik. hirm saatis Gustav Ernesaksa elu lõpuni, ERR, 10. detsember 2008
• Olev Remsu. Seest siiruviiruline, pealt punakarvaline Sirp, 6. veebruar 2009
• Tähistatakse laulu "Mu isamaa on minu arm" 65. aastapäeva. ERR 4. märts 2009
• Kerttu Kaldoja. Oru tänaval avatakse Ernesaksa maja, epl.ee, 12. oktoober 2009