Mine sisu juurde

Georg Ots

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib lauljast; laeva kohta vaata artiklit Georg Ots (laev).
Georg Ots
Georg Ots 1962. aastal
Georg Ots 1962. aastal
Sünninimi Georgi Ots
Sündinud 21. märts 1920
Petrograd, Vene SFNV
Surnud 5. september 1975 (55-aastaselt)
Tallinn
Stiilid klassikaline muusika
Elukutse ooperilaulja
Hääleliik bariton
Tegev 1941–1975

Georg Ots (21. märts 1920 Petrograd – 5. september 1975 Tallinn) oli eesti laulja, näitleja ja ujuja.

Ta lõpetas Tallinna Prantsuse Lütseumi 1938. aastal. Samal perioodil tuli ka mitu korda Eesti meistriks ujumises. Õppis Tondi sõjakoolis ja teenis lühikest aega Eesti sõjaväes. Aastatel 1940–1941 õppis Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusteaduskonnas.

18. augustil 1941 mobiliseeriti ta Punaarmeesse ja viidi meritsi Tallinnast Leningradi. Ta tuli Eestisse tagasi 1944. aastal.

1951. aastal lõpetas ta Tallinna Riiklikus Konservatooriumi (Tiit Kuusiku lauluklassis). 1951. aastast kuni surmani laulis ta Estonia teatris. Laiem tuntus saabus 1958. aasta filmiga "Mister X", mille järel hakkas tema hääl kõlama raadios ja televisioonis üle kogu Nõukogude Liidu.

Georg Ots valiti Eesti NSV saadikuks NSV Liidu IX Ülemnõukogu (1974–1979) koosseisus.

Aastatel 1975–2022 kandis tema nime Tallinna Muusikakool. Tema järgi on nimetatud ka tänav Tallinnas ning Eesti Teatriliit annab välja Georg Otsa nimelist auhinda.

Georg Otsa elulool on valminud muusikal "Georg" (2005) ja samanimeline mängufilm (2007).

Ujujana

[muuda | muuda lähteteksti]

Sporti hakkas Ots harrastama 1933. aastal ning algul kuulus ta Tallinna NMKÜ, hiljem Tallinna Kalevi liikmeskonda.

Ots tuli vaba- ja teateujumises kahel korral (1939–1940) Eesti meistriks ning võitis Eesti meistrivõistlustel lisaks kaks hõbedat ujumises (1939) ja ühe hõbeda veepallis (1938). Ta parandas kolmel korral Eesti rekordit, sealhulgas kahel korral teateujumises.

Augustis 1938 korraldati esimene ametlik üle Tamula järve ujumise võistlus ja selle võistluse võitjale pandi välja hõbedane karikas. Võistlusest võttis osa ka Georg Ots, kes viibis parasjagu ajateenistuses Taara kasarmutes (praegu Kuperjanovi pataljon). Ots võitis selle võistluse.

Aastatel 1939–1940 voistles Ots Eesti ning aastatel 1940–1945 Eesti NSV koondises. Augustis 1940 kuulus ta võidukasse Eesti NSV 4x200 m vabaujumise meeskonda maavõistlustel Läti NSV ja Leedu NSV-ga.

Viimase võistluse veerajal tegi Ots 14. juulil 1946 Mustamäe ujulas, võites Kalevi meistrivõistlustel 400 m vabaujumise tulemusega 6.49,8.

Lauljana

[muuda | muuda lähteteksti]
Peeter Saul, Georg Ots ja Hardi Tiidus 1974. aastal.
Foto: Jaan Künnap

Georg Ots hakkas laulmisega tegelema Aleksander Arderi käe all Nõukogude tagalas Jaroslavlis, kus Teise maailmasõja ajal moodustati Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid Punaarmee rindeüksuste ja tagala teenindamiseks. Alates 1944. aastast õppis Ots Tallinna Konservatooriumis, kus tema õpetaja oli Tiit Kuusik. Selle kõrvalt töötas ta koorilauljana Estonia ooperiteatris.

Goerg Otsa esimene etteaste ooperisolistina oli väike osa ooperis "Jevgeni Onegin" 1944. aastal. Peatselt sai temast Estonia ooperiteatri hinnatuim solist. Estonia laval laulis Ots alates 1951. aastast kuni surmani. Teda kutsuti regulaarselt esinema Leningradi ja teistesse tähtsamatesse ooperiteatritesse üle Nõukogude Liidu, mitmel korral ka Moskva Suurde Teatrisse.

Otsa repertuaari kuulusid sellised rollid nagu Jevgeni Onegin, Jeletski, Escamillo, Renato, Don Giovanni, Papageno, Rigoletto, Jago, Porgy, Figaro, nimiosa Kabalevski "Colas Breugnonis", kaksikroll Cervantes/Don Quijote Leigh' muusikalis "Mees La Manchast". Tema tuntuim roll oli nimiosa Rubinsteini "Deemonis".

Mitmete Eesti heliloojate looming on laiemalt tuntuks saanud just tänu Georg Otsale.

Tema laiemale tuntusele aitas kaasa Imre Kálmáni opereti "Tsirkusprintsess" ainetel Lenfilmi stuudios 1958. aastal valminud muusikaline draamafilm "Mister X" (tsirkusenumbrites esines dublant Mstislav Zapašnõi). Sellest alates hakkas tema hääl kõlama raadios ja televisioonis üle kogu Nõukogude Liidu, ka tema plaadid osteti poest kiiresti ära. Eesti filmiajalukku kirjutas Georg Ots ennast filmiga "Kolme katku vahel" (Jaan Krossi samanimelise romaani ainetel), mängides selles Tallinna kroonikut ja pastorit Balthasar Russowit.

Ots oli suurepärane eesti laulude interpreteerija, aga ta esitas unustamatult ka Franz Schuberti, Modest Mussorgski, Pjotr Tšaikovski ja paljude teiste heliloojate loomingut.

Noil aegadel oli Nõukogude artistide reisimine välismaale praktiliselt võimatu, seetõttu jäi tema tuntus laias maailmas piiratuks. Siiski, lisaks Nõukogude Liidule õnnestus Georg Otsal esineda ka mõnes Euroopa riigis, eriti populaarseks ja armastatuks sai ta Soomes, aga Ots esines ka Egiptuses ja Mongoolias.

2004. aastal ilmus tema kogumikalbum "Eesti kullafond".

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]
Georg Ots Helsingis 1958. aastal

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Georg Otsa bareljeef ja mälestustahvel Otsa kunagise elupaiga ukse kohal Tallinnas Kaarli pst 5
  • 1963. aastal korraldati Võrus üle Tamula järve ujumise võistlus, mille rändauhinna (kristallist vaasi) pani välja Georg Ots. 15. juulil 1963 avas Ots isiklikult ka Tamula rannas võistluse ja autasustas ka võitjat. Alates 2008. aastast on võistluse nimetus "Georg Otsa mälestusvõistlus pikamaaujumises Tamula järvel".
  • 1975. aastal anti Tallinna Muusikakoolile Georg Otsa nimi.
  • 1976. aastast annab Eesti Teatriliit välja Georg Otsa nimelist auhinda.
  • 14. oktoobril 1977 nimetati Tallinnas Suur-Karja tänava lõpuosa ümber Georg Otsa tänavaks (asub Estonia teatri ja Tallinna Reaalkooli vahel).
  • 21. märtsil 1980 tähistati Tallinnas bareljeefi ja mälestustahvliga maja Kaarli puiestee 5, kus Georg Ots elas.
  • 1980. aastal ehitati Szczecinis Poolas parvlaev, mis nimetati Georg Otsa järgi. Laev sõitis aastatel 1980–2002 Tallinna–Helsingi liinil. 2014. aastal laev lammutati.
  • 1985–1998 toimusid Georg Otsa muusikapäevad[1].
  • 1996. aastal anti väikeplaneedile 1977 QAI nimi "3738 Ots".
  • 2005. aastal lavastati Georg Otsa eluloo teemal muusikal "Georg".
  • 2005. aastal asutas Mikk Mikiver Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Georg Otsa nimelise allfondi, mille eesmärk on toetada noori lauljaid.
  • 5. oktoobril 2007 esilinastus mängufilm "Georg" Georg Otsa elust.
  • 12. augustil 2014 pandi alus iga-aastasele kontserdisarjale "Georg Ots Võsul".
  • 21. märtsist 2019 sõidab Tallinnas Georg Otsa mälestuseks temanimeline tramm Georg.[2]
  • 18. oktoobril 2019 avati Eesti Ajaloomuuseumis näitus "Georg Ots, ma armastan sind!", kus võib näha ka Georg Otsa joonistusi.[3]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]
Georg Otsa ärasaatmine Estoniast 10. septembril 1975. Lauljaga hüvasti jätma tulnute rivi on mitme kilomeetri pikkune
Foto: Jaan Künnap

Georg Otsa ema oli Lydia Ots (neiuna Viikholm, 1898–1988) ja isa tunnustatud tenor Karl Ots (1882–1961).

Tema õde on arstiteadlane Maret Purde.

Georg Ots oli kolm korda abielus:

  • 1941–1943 Margot Otsaga (7. detsember 1922 Tallinn – 15. november 1997 Toronto; sündinud Laane; 2. abielus aastast 1950 Heinsoo); Margot põgenes Läände ja abiellus hiljem Londonis Ilmar Heinsooga, koos koliti Kanadasse;
  • 1944–1964 Asta Otsaga (27. august 1920 – 17. märts 2000; sündinud Saar, 1. abielus Vihermäe), kelle isa oli tuntud ajakirjanik, kupletist, följetonist ja kloun Hendrik Saar ning kellega tal sündisid tütar Ülle Malken (sündinud 1947; sündinud Ots, 1. abielus Pedasoo) ja poeg Ülo Ots (29. mai 1944 – 26. august 2003); neil olid kasupojad Hendrik Ots (26. detsember 1954 – 28. detsember 2016) ja Jüri Ots (sündinud 1958);
  • 1964–1975 Ilona Otsaga (11. mai 1940 – 25. veebruar 2024; sündinud Noor), kellega tal sündis tütar Mariann Randmaa (sündinud 22. juulil 1967; sündinud Ots).

Georg Ots suri ajukasvaja tõttu.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ EE 12. köide, 2003: 387
  2. ↑ Georg Otsa sünniaastapäeval saadetakse rööbastele nimeline tramm ERR Menu, 21.03.2019.
  3. ↑ Ajaloomuuseumis näeb Georg Otsa loodud kunstiteoseid. ERR Kultuur, 17.10.2019.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Helga Tõnson, "Georg Ots" (monograafia). Eesti Raamat, Tallinn 1975; teine, täiendatud trükk 1976; vene keeles 1981
  • Kulle Raig, "Saaremaa valss: Georg Otsa elu". Varrak, Tallinn 2003; teine, täiendatud trükk 2015; raamat ilmus esmalt soome keeles ("Saarenmaan valssi: Georg Otsin elämäkerta", 2002) ning autor tõlkis selle ise eesti keelde; täiendatult ilmus see vene keeles pealkirjaga "Мистер Икс. Жизнь Георга Отса" (tõlkija Tatjana Verhoustinskaja), Tallinn 2015.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Georg_Ots&oldid=6661706"