Gender Trouble

"Gender Trouble: Feminism and the Subversion of Identity" (eesti keeles "Soopahandus: feminism ja identiteedi õõnestamine") on 1990. aastal ilmunud Judith Butleri raamat, mis on mõjutanud akadeemilist filosoofiat ja kvääriteooriat, kuid on olnud populaarne ka laiemalt. Raamatut "Gender Trouble" peetakse soo performatiivsuse teooria alusepanijaks ning üheks olulisemaks tööks kvääriteoorias, postmodernistlikus ja poststrukturalistlikus feministlikus kirjanduses.

Raamatus "Gender Trouble" on Butleri eesmärk näidata, et sooidentiteet ja seksuaalsus on sotsiaalselt konstrueeritud ning nende kujunemisel puuduvad loomulikud impulsid, mistõttu põhjuslikud seosed bioloogilise ja sotsiaalse soo ning iha vahel on kunstlikud. Butleri väitel on kõik traditsioonilised arusaamad soost pannud paika heteroseksuaalsus, mis ise toodab mees- ja naissugu, määrates need loomulikeks. Samuti leiab Butler, et sugu on omandatud ainult korduvate "soo näitemängude" abil ning need näitemängud, žestid ja kehastatud ihad loovad illusiooni sisemisest ning organiseeritud sootuumast.

Sisu

Peatükk 1. Bioloogilise soo / sotsiaalse soo / iha subjektid

Butler alustab raamatut, rünnates üht traditsioonilise feministliku teooria keskset eeldust, et on olemas kindel identiteet ja subjekt, kes vajab poliitilist ja keelelist esindust. See tähendab, et varem on eeldatud, et on olemas naiste kategooria, kuhu kuuluvad kõik bioloogilised naised, ning see kategooria vajab poliitilist häält eeldusel, et praegu on esindatud ainult bioloogiliste meeste seisukohad ja vajadused. Lisaks sellele leiab osa feministlikke mõtlejaid, et on vaja välja töötada ka keel, mis annaks edasi naiseks olemist või naise sõnumit, mitte mehe oma, mida nende eelduste kohaselt keel praegu teeb.

Butler näitab, et selline lähenemine on kaheldav, kuna sugu seostub ka teiste kontseptsioonidega, nagu rass, klass, seksuaalsus, päritolu ja religioon, mistõttu ei ole võimalik osutada naiste kategooriale, kuhu kuuluksid kõik naised. Lisaks sellele toob säärase kategooria postuleerimine Butleri järgi hoopis teised tulemused, kui idee väljakäijad tõenäoliselt silmas pidanud on: selle asemel et anda naistele rohkem poliitilist ja sotsiaalset staatust ning võimu, kinnitab oletus naiste kategooria olemasolust hoopis sugude binaarsust ning lahutab neid tugevalt teineteisest. Vajalik on süsteem, mis ei jäta välja ühtegi indiviidi ega pane kedagi vale kategooria alla.

Butler alustab oma kriitikat, tuues välja traditsioonilise bioloogilise ja sotsiaalse soo, millest esimene on loomulik ja paratamatu ning teine kultuuriliselt konstrueeritud, kuid näitab, et selline eristus ei paista paika pidavat. Kui Simone de Beauvoir ütleb, et "naiseks ei sünnita, vaid naiseks saadakse", illustreerib ta hästi traditsioonilist feministlikku arusaama bioloogilise ja sotsiaalse soo eristusest. Beauvoiri arvates ei põhjusta bioloogiline sugu sotsiaalset sugu (ehk naiseks või meheks olemist selle sotsiaalses tähenduses), vaid sotsiaalne sugu omandatakse elu jooksul õppimise teel. Bioloogilise ja sotsiaalse soo eraldamine seega selgitab, et ükskõik millised sugudevahelised bioloogilised erinevused ka poleks, ei tulene nendest sotsiaalsed või psühholoogilised erinevused ning viimased on õpitud üksnes kultuurist.

Butler väidab ka, et bioloogiline sugu ise on samuti sotsiaalne konstruktsioon, nagu ka sotsiaalne sugu, ja keha vaid tundub passiivse meediumina, millele kultuurilisi tähendusi omistatakse. Seega "keha" ja bioloogiline sugu ise on kultuurilised konstruktsioonid, kuna neil puudub tähenduslik eksistents enne neile sotsiaalsete tähenduste andmist. Bioloogiline sugu ja keha on alati juba soostunud kategooriad, nad on mõlemad juba seotud sotsiaalse kontseptsiooniga soost ning neid tajutakse ja neist mõeldakse ainult läbi sotsiaalsete tähenduste. Naisest tõepoolest saab naine, nagu Beauvoir oli väitnud, kuid ainult kultuurilise sundluse puhul. Samuti "saab keha olevaks" ainult kultuurilise prisma kaudu.

Butleri väitel on sugu üksnes ja alati performatiivne ja see omandatakse "soonäitemängude" kaudu, mis lõpuks saavad osaks inimese identiteedist. Lisaks tajutakse autori sõnul oma sooidentiteeti loomulikuna, kuid reaalsuses on sugu (nii sotsiaalne kui bioloogiline) kultuuriliselt konstrueeritud. Pole olemas identiteeti enne eksistentsi, mis ennast sooaktide kaudu väljendab, vaid need sooaktid loovad illusiooni ühtsest ja stabiilsest soost. See omakorda tähendab, et igasugune soolisus on alati konstrueeritud ja ei eksisteeri loomulikku, universaalset sugu, mis tuleb vaid endas üles leida.

Peatükk 2. Keeld, psühhoanalüüs ja heteroseksuaalse raamistiku tulemid

Teises peatükis võtab Butler vaatluse alla teise feministlikus traditsioonis olulise teooria – patriarhaadi olemasolu. Ta nendib, et feministid on tihti rääkinud ajast enne patriarhaati kui perioodist, mil repressiooni naiste vastu ei olnud, ning kui näitest, mille põhjal saab teha järelduse, et kui selline aeg on kord olnud, siis võib see ka uuesti tulla. Sel samal põhjusel on ka bioloogilise soo muutumine sotsiaalseks sooks intsestitabu kaudu olnud feministidele oluline kontseptsioon.

Butler käsitleb oma töös kolme intsestitabu teooriat:

1. Claude Levi-Straussi antropoloogilist strukturalismi, mille järgi intsestitabu loob olukorra, kus naisi vahetatakse hõimude vahel ja seega mehed domineerivad naiste üle;
2. Joan Riviera psühhoanalüütilist seletus leinast ja melanhooliast, mis peidab naise maskuliinset poolt identiteedist ning seega varjab ka naise iha teise naise vastu;
3. Sigmund Freudi psühhoanalüütilist teooriat leinast ja melanhooliast, mille järgi kaotus paneb ego omaks võtma kaotatu omadusi – libiido energia saab naise identiteedi osaks.

Nii Freudi kui Riviera teksti kese on Oidipuse kompleks, mis on intsestitabu klassikaline näide. Nende näidete uurimisel laiendab Butler neid nõnda, et soo performatiivsed aspektid tuleksid selgemini nähtavale.

Levi-Straussiga näitab ta, et intsest on "perversne kultuurifantaasia" ning intsestitabu ise loob neid fantaasiaid, mida ta väidetavalt keelab. Riviera puhul rõhutab autor, et jäljendamine ja maskeraad ise loovad sootuuma, mida Riviera järgi maskuliinsed naised on sunnitud varjama. Freudi puhul toonitab ta, et sooidentifitseerimise puhul on tegemist melanhooliaga, mille puhul keelatud objekti bioloogiline sugu on õpitult keelatud ning seega enda samastamine sama bioloogilise sooga (st poiss samastab end maskuliinse sooga, tüdruk feminiinse) sõltub lahendamata (aga ka unustatud) heteroseksuaalsest libiido energiast.

Butleri jaoks on heteroseksuaalne melanhoolia kultuuriliselt loodud selleks, et tagada stabiilsed sooidentiteedid. Kuid selleks, et hereroseksuaalsus jääks stabiilseks, peab olema ka homoseksuaalsuse keeld, mitte vaid selleks, et anda õigus ainult heteroseksuaalsusele, aga ka seepärast, et keeld kinnitab reeglit ning seega homoseksuaalsuse keelamine aitab heteroseksuaalsuse diskursuse püsimisele kaasa ning on tegelikult selle osa.

Peatüki lõpus näitab Butler, et intsestitabu loob sotsiaalse seaduse, mis kinnitab ja reguleerib heaks kiidetud heteroseksuaalsust ja sellele allutatud homoseksuaalsust, millest kumbki ei eksisteeri enne seda sotsiaalset seadust.

Peatükk 3. Õõnestavad kehalised aktid

Julia Kristeva kehapoliitika

Vastupidi Jacques Lacanile, kes postuleeris, et sümboolne kord ja "feminiinne" repressioon vajasid keelt ja kultuuri, tõi Kristeva naised tagasi sellesse narratiivi, kus poeetiline keel – sümboolne keel – väljendub naise kehas. Kristeva jaoks on poeetiline kiri ja emadus ainsana kultuuriliselt võimalikud viisid naiste jaoks tagasi pöördumiseks naise keha juurde, mis neid kandis. Naise homoseksuaalsus on Kristeva sõnul võimatu, ligilähedane psühhoosile.

Butler väidab Kristevale vastu, et tungiv "naiseks olemine", mis kuidagimoodi eelneb kultuurilisele ja poeetilisele keelele kui võimalusele pöörduda tagasi naisekeha juurde, on oma olemuses juba lõks. Kristeva konstrueerib emadust kui instinkti, millel on ontoloogiline staatus, mis eelneb patriarhaalsuse seadusele, kuid tal ei õnnestu arvesse võtta, nagu Butler näitab, et seesama seadus võib ise olla põhjus sellele, mida ta näiliselt represseerib. Butler väidab, et arusaam emadusest ja naiseksolemisest kui kaotatud paradiisist on sotsiaalne konstruktsioon. Toetudes Foucault' argumentidele teosest "Seksuaalsuse ajalugu", näitab Butler, et arusaam naiseks olemisest, emadusest ja repressioonist on kõik sama diskursuse osad ning toetavad üksteist. Seega toodab repressioon tegelikult objekti, mis teda eitab, st patriarhaalsuse seadus (sümboolne) leiutab idee "naiselikkusest", mida ta seejärel "represseerib".

Foucault, Herculine ja seksuaalse pidevusetuse poliitika

Olles eelnevalt küll Foucault'le viidanud, toob Butler selles peatükis välja Foucault' mõtlemise vead seoses sissejuhatusega hermafrodiitse Herculine Barbini päevikutega. Barbin elas Prantsusmaal 19. sajandi alguses ja sooritas enesetapu, kui võimud sundisid teda mehena elama. Oma sissejuhatuses Barbini päevikutesse näitab Foucault, kuidas oma elu alguse poole oli Barbinil võimalik väljendada oma sotsiaalset või bioloogilist sugu kui midagi, mida ta nägi kui "õnnelikku limbot identiteediküsimuseta". Butleri jaoks aga on Foucault' selline avaldus romantiseeritud ning sellest väitest tuleneb hoopis, et on olemas "õnnis" identiteet, mis eelneb kultuuristele mõjutustele ning seega läheb vastuollu Foucault' väidetega teoses "Seksuaalsuse ajalugu", kus ta postuleerib, et igasugune idee "tõelisest", "õigest" või "algupärasest" seksuaalsest identiteedist on illusioon. Teiste sõnadega: "seks" ei ole lahendus repressiooni lõpetamiseks, vaid osa sellest samast süsteemist, mis loob illusiooni, et seksuaalsus on represseeritud.

Butler ei paiguta Barbini nooruspäevi mitte "õnnelikku limbosse", vaid näitab, et igasugune seksuaalsus on alati osa suuremast sotsiaalsest kontrollist ning näilised represseeritud seksuaalsused on alati osa sellest samast diskursusest, mis neid näiliselt represseerib ja keelab. Butler teeb peatüki lõpu poole ettepaneku, et Foucault' üllatavad väited seoses Barbiniga on äkki Foucault' enda ülestunnistused enda seksuaalsuse kohta või oma homoseksuaalsuse õigustamine, millest too peaaegu kunagi ei rääkinud.

Monique Wittig: keha lagunemine ja väljamõeldud seksuaalsus

Butler jälgib Wittigi mõtteid lesbilisusest kui ainsast võimalusest seksuaalsust dekonstrueerida. Wittig väidab, et bioloogiline sugu on alati kodeeritud mehekeskselt, seega naist määratletakse kui mittemeest. Naine taandub Wittigi järgi oma bioloogilisele soole ning ei saa sellest koormast vabaneda. Wittig väidab, et isegi kehaosade nimetamine loob fiktiivse olukorra ning võtab naise fragmentideks, tükeldades seda, mis oli kunagi üks tervik. Keel, mis läbi aja ikka kordub, produtseerib reaalsuse efekti, mida tunnetatakse lõpuks faktidena, kuid mis on tegelikult kultuuriliselt konstrueeritud.

Butler toob aga välja, et lesbilisus ei ole siiski ainus võimalus seksuaalsust dekonstrueerida ning heteroseksuaalsus ei sisalda paratamatult käibel olevaid võimusuhteid. Seega on dekonstruktsioon heteroseksuaalsuse sees täiesti võimalik ning Wittig on oma oletustes naiivne.

Kehalised sissekirjutised, performatiivsed õõnestused

Butler alustab seda peatükki, küsides, kas keha on tõesti loomulik olem, passiivne meedium, millena ollakse harjunud seda võtma. Ta toob välja, et keha loomulikkus on eeldus ilma selgituseta, kuid vaatamata sellele, seisab keha kui kindel pind, millelt sugu saab tõusta. Toetudes Mary Douglasele, väidab Butler, et keha piirid on tõmmatud selleks, et toetada mingite tabude olemasolu, mis piiritlevad inimesi ning määravad ära vahetuse võimalikkused. Seega, hegemoonne ja homofoobne surve ise reostab arusaamu kehadest, mida Butler illustreerib AIDSi näitega, mis on omistatud homoseksuaalsetele inimestele näitena homoseksuaalsusest kui millestki keelatust. Teiste sõnadega väidab Butler, et keha ise on nende samade tabude tagajärg, mis seda kogu aeg kujundavad. Meie arusaamas kehast ja bioloogilisest soost on mõlemad juba seotud sotsiaalse kontseptsiooniga soost ning oma bioloogilist sugu tajutakse ja sellest mõeldakse ainult läbi selle kontseptsiooni.

Butler näitab, et sugu on alati ja ainult performatiivne ning omandatakse "soonäitemängudes", mis korduvate aktide kaudu oma identiteedi osaks võetakse ning mida tajutakse me loomulikuna. Butler illustreerib soo performatiivsust näitega transseksuaalist, kelle puhul on selgelt näha, kuidas nn loomulikud meheks või naiseks olemise juurde kuuluvad komponendid on tegelikult kultuuri tulemus. Liialduse abil demonstreerib transseksuaal publikule hästi, et sugu on ette kirjutatud, harjutatud ja esitatud.

Järeldus: paroodiast poliitikasse

Raamatu viimases osas üritab Butler konstrueerida feminismi, kus soomääratlused on eemaldatud või ei eeldata, et need on eraldi kategooriad. Ta väidab, et isegi subjekti/objekti binaarsus on osa eeldusest, mille puhul naised, soovides olla võrdsed meestega, peavad saama subjektideks ning lõpetama olemast objektid. Butler väidab, et selline kahesüsteemsus on kunstlik ja hegemoonne jaotus.

Ettekujutus subjektist on Butleri järgi formuleeritud läbi tähendusliku praktika. Butleri jaoks illustreerib transseksuaalsus aga teed, mis destabiliseerib ning teeb nähtavaks nähtamatut oletust sooidentiteedist kui loomulikust ning soost kui millestki, millel on ontoloogiline staatus. Butler usub, et soo paljastamine sel viisil (näidates, et sugu on ainult ja alati performatiivne ning ainult nii saab oma sooks) viib lõpuks positiivse ja transformeerunud poliitikani, kus tähtis pole enam sugude binaarsus, vaid igaühe isiklik mina ja sooidentiteet, ning poliitikani, kus kõik need minad on aktsepteeritud.