Balti erikord

Balti erikord oli baltisaksa aadli seisuslikel privileegidel põhinev autonoomne omavalitsussüsteem Läänemere-äärsetes provintsides Eestimaal, Liivimaal, Saaremaal ja Kuramaal.

Balti erikord hakkas välja kujunema Poola ja Rootsi ajal 1620.–1630. aastatel. Senine Balti maariik ehk Landesstaat tähendas kohaliku aadli ja linnade autonoomiat. Kõrgema võimu kandjaiks olid aadli privilegeeritud organisatsioonid – rüütelkonnad, mille täieõiguslikuks liikmeks said olla vaid maaomanikud. Rüütelkonnad osalesid kohalike seaduste koostamises ning kubermangude valitsemises. Nad valisid oma liikmeskonnast kohalikke kohtunikke ja politseiametnikke ning kontrollisid luteri kiriku tegevust. Rüütelkondi juhtisid maapäev, maanõunike kolleegium ja maamarssal.

Balti erikord kinnistus Vene võimu ajal. Pärast Balti provintside vallutamist Moskva tsaaririigi poolt kinnitas Peeter I 30. septembril 1710 Liivimaa rüütelkonna ja 1. märtsil 1712 Eestimaa rüütelkonna eriõigused ning pärast Põhjasõja lõppu kehtestati Balti erikord. Kuna elukorraldus Balti provintsides erines ülejäänud Venemaa sisekubermangude omast, tuli uuel võimul kohalike aadlike privileegid säilitada. Sellega sooviti vältida baltisaksa opositsiooni tekkimist, mis oli tekkinud Rootsi ajal Rootsi võimude vastu.

Venemaa Keisririigi Balti erikorra kohaselt säilis aadlikel ja linnadel omavalitsus. Kehtima jäid senised seadused ja maksukorraldus. Valitsevaks usuks jäi luterlus ning asjaajamiskeeleks jäi saksa keel. Vene keisrivõimu kõrgemaks esindajaks sai keisri määratud kuberner või kindralkuberner, kelle asetäitjaks oli kohalikust aadlike omavalitsusest asekuberner.

Pärast Vene keisririigi ülemvõimu kehtestamist 1721. aastal, algas Baltimaade seisusliku omavalitsuse – Balti erikorra – kõrgaeg, mis kestis kuni asehalduskorra kehtestamiseni 1783. aastal. Asehaldusaeg ning sellega kaasnenud seisuslike omavalitsusõiguste järsk piiramine kestis vaid kolmteist aastat, mille järel varasem valitsuskord põhijoontes taastus, kuid isegi pärast seda jäi kõrgemaks poliitiliseks võimuks keisrivõim ning kohaliku baltisaksa aadli mõjuvõim hakkas nõrgenema.

Järgmine Balti erikorra nõrgendamise etapp oli keisririigi poolt linnade omavalitsusseaduse muutmine, mis võimaldas osaleda eestlastel senises sakslaste juhitavate linnade omavalitsustes.

Balti erikord kehtis põhijoontes kuni 19. sajandi lõpu venestamissreformideni. Vaheajaks oli 1783–1796 kehtinud nn asehalduskord, mil Baltimaade õiguslikku korraldust taheti lähendada muu Venemaa korraldusele.

Balti erikorra tunnused

Tollipiiride säilimine Eesti-Vene kaubavahetuses
Valitseva usundina säilis luterlus
Kuni 1797. aastani puudus nekrutikohustus
Asjaajamiskeel oli saksa keel
Viidi läbi restitutsioon ehk Rootsi ajal riigistatud mõisate tagastamine
Koostati aadlimatriklid ehk põlisaadlike nimekirjad

Kubermangude omavalitsus

Aadlike omavalitsust teostasid rüütelkonnad, mida oli 4: Eestimaa, Liivimaa, Kuramaa ja Saaremaa. Tähtsamaid küsimusi arutasid rüütelkonnad maapäevadel. Balti erikorrale olid suureks toeks tsaariõukonnas kõrgeid ametikohti täitvad baltisakslased, eriti Friedrich Georg von Bunge, kes oli 1865. aastal kehtima hakanud Balti provintsiaalseadustiku kolmanda jao (Balti eraseaduse) koostaja.

Pikemalt artiklis Eestimaa rüütelkond

Pikemalt artiklis Liivimaa rüütelkond

Pikemalt artiklis Saaremaa rüütelkond

Pikemalt artiklis Kuramaa rüütelkond

Linnade omavalitsus

Linnades säilis omavalitsus, kuid väiksematel linnadel olid tunduvalt väiksemad õigused kui suurematel – Tallinnal, Tartul, Narval ja Pärnul. Säilisid tihedad sidemed Lääne-Euroopaga, mis tagas piirkonna kiirema arengu.

Pikemalt artiklis Tallinna raad

Pikemalt artiklis Tartu raad

Pikemalt artiklis Narva raad

Pikemalt artiklis Pärnu raad

Pikemalt artiklis Viljandi raad

Pikemalt artiklis Haapsalu raad

Pikemalt artiklis Kuressaare raad

Pikemalt artiklis Riia raad

Kohtukorraldus

Pikemalt artiklis Eestimaa kubermangu kohtukorraldus

Pikemalt artiklis Liivimaa kubermangu kohtukorraldus

Välislingid

ПРАВО ОСТЗЕЙСКИХ ГУБЕРНИЙ