Balti kubermangud
Balti (kindral)kubermangud ehk Balti provintsid (vene keeles Прибалтийский край või Остзейский край) olid Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa valitsemiseks loodud Vene administratiivüksused 18. sajandist kuni Venemaa keisririigi lagunemiseni 1917. aastal: vastavalt Eestimaa kubermang, Liivimaa kubermang ja Kuramaa kubermang (vahel Liivimaast eraldi ka Saaremaa) ehk ligikaudu praeguse Eesti ja Läti alad ilma Latgaleta, mis kuulus Vitebski kubermangu.
Mõningates allikates on Läänemere-äärseks provintsiks nimetatud koos eelnimetatutega 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi alguseni, Vana-Soomet ehk hilisemat Soome Viiburi kubermangu territooriumi.[1]
Piirkonna nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Piirkond kandis eri riikides (Rootsis, Venemaal, Saksamaal või baltisakslaste kasutatavaid) erinevaid nimesid:
- Rootsi kuningriigi valitsusperioodil – Läänemereprovintsid. Kuna Läänemeri on rootsi keeles otsetõlkes "Idameri", siis provintsid olid Östersjöprovinserna (ka Baltiska provinserna);
- baltisakslased kasutasid ka varasemat Rootsi-aegset nime – Läänemereprovintsid. Kuna Läänemeri on saksa keeles otsetõlkes "Idameri", siis provintsid olid Ostseeprovinzen;
- Venemaa keisririigi asutused algselt – Läänemere krai (Остзейский край) ja pärast venestamisperioodi algust – Baltimaad ehk Прибалтийский край või Vene Läänemere-kubermangud, Balti kubermangud, Balti provintsid;
- Saksamaal – "Läänemere provintsid" või "Läänemere kubermangud". Kuna Läänemeri on saksa keeles otsetõlkes "Idameri", kajastus see ka kubermangude nimedes: Ostseeprovinzen või Ostseegouvernements;
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esialgu sattus 1721. aastal Venemaa Keisririigi võimu alla ainult Eesti ja Läti põhjaosa (Riia linn ja Vidzeme). Ülejäänud tänapäeva Läti ala jagunes ümberkaudsete riikide vahel: Latgale kuulus Poola ehk Rzeczpospolita koosseisu, Kurzeme Rzeczpospolita vasalliriigile – Kuramaa hertsogiriigile.
1772. aastal liideti pärast esimest Poola jagamist Venemaa Keisririigiga Latgale ning kolmandal Poola jagamisel 1795 Kuramaa hertsogiriik ja Piltene piirkond.
Kubermangude iseloomustus
[muuda | muuda lähteteksti]Kubermangude suurimad linnad oli Riia (256 000 elanikku), Tallinn ja Liepāja (mõlemas 65 000 elanikku), Jelgava (35 000 elanikku) ja Tartu (42 000 elanikku). Kokku oli kolmes kubermangus linnaelanikke 600 000.
Balti kubermangude Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberneride loendit vaata Liivimaa kuberneride loendi all.
| Kubermang | Pindala verstades | Elanikkond (1897)[2] |
|---|---|---|
| Eestimaa kubermang | 17 792 | 413 724 |
| Liivimaa kubermang | 41 325 | 1 300 640 |
| Kuramaa kubermang | 23 977 | 672 634 |
Need olid Venemaa Keisririigi alad, kus kehtis nn Balti erikord, mis määras baltisakslastest aadlike, saksa keele ja luteri usu juhtpositsiooni, tehes need alad ülejäänud Venemaa aladest väga erinevaks. Erinevuse aluseks oli ajaloolise järjepidevuse alusel välja kujunenud kohalik omavalitsus. Kohalikust kõrgklassist (baltisaksa aadlikest ja aadlimatriklisse kantud isikutest) koosnevad Eestimaa ja Liivimaa rüütelkond valisid esinduskogudel Maapäeval, mis toimus kolme aasta tagant, rüütelkonna esimehe ehk maamarssali.
Maapäevade vaheajal juhendas esinduskogu maamarssal koos valitud aadlikomiteega (Eestimaal) talle alluva aadlikantseleiga ja aadlikonvendiga seda juhatava (vahetuva) maahärraga (Liivimaal), kelle ülesandeks oli esindada asekubernerina rüütelkonna huve keskvõimu juures. Nende täitevorganite otsused kinnitati Maapäeval ning provintsides reaalset võimu omavad mõisnikud ja aadlikud võtsid need täitmiseks. Autonoomia oli nii ulatuslik, et vastuvõetud otsused ei vajanud keisri määratud kuberneride kinnitamist ja heakskiitu.
Erinevused Venemaa sisekubermangudest
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti- ja Liivimaa vallutamisel Põhjasõja käigus alistusid Eestimaa ja Liivimaa rüütelkond ning keiser Peeter I kinnitas nende eriõigused nendes kubermangudes (30. septembril 1710 Liivimaal ja 1. märtsil 1712 Eestimaal).
Eriõigused kandsid üldnimetust Balti erikord. Erikorra alusel oli Eestimaa, Liivimaa ja Kuramaa aadlil suur autonoomsus elukorralduse määramisel. Keisrivõimu esindas kuberner.
Liivi- ja Eestimaa ning osa Soome alade haldamiseks loodi Peterburis keisri õukonna juures Liivimaa, Eestimaa (ja Soome) asjade kontor (камер-контор лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел), mille juht oli tingimata baltisaksa päritolu isik. Samuti allutati 1718 need kubermangud kohtualluvust ja regulatsioone koordineerivale Liivimaa, Eestimaa (ja Soome) asjade erilisele justiitskolleegiumile (особая юстиц-коллегия лифляндских, эстляндских (и финляндских) дел). Need kolleegiumid ühendati 1738, kuid 1740 lahutati uuesti ja justiitskolleegium allutati Valitsevale Senatile.
Läänekubermangud
[muuda | muuda lähteteksti]Suur-Venemaa sisekubermangudest omasid erinevusi, põhilistelt katoliku usku elanikkonna ja piirkonna Rzeczpospolita koosseisu kuulumise ajal ajalooliselt väljakujunenud tavade alusel. 1596. aastal olid Rzeczpospolita territooriumil asuvate ukrainlaste ja valgevenelaste kreekakatoliku kiriku kogudused moodustanud Bresti uniooniga Rooma paavstile ja Roomakatoliku kirikule alluva Valgevene ja Ukraina Kreekakatoliku Kiriku.
Balti erikord
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Balti erikord, Balti aadel
Kohaliku elanikkonna poolehoiu võitmiseks tehti järgmist.
- Tühistati Rootsi kuningate algatatud mõisate reduktsiooni ja tagastati mõisad nende endistele omanikele; kohalikele mõisnikele jäi ainuõigus omada pärisorje ja maad.
- Kehtima jäi senine omavalitsussüsteem Maapäev.
- Kehtima jäi senine kohtusüsteem kõrgema kohtuastmega Riias.
- Kehtima jäid kohalike kaupmeeste ja käsitööliste privileegid.
- Kohalikele elanikele jäi õigus järgida oma usutunnistust, sundkorras õigeusku üleviimist ei toimunud.
- Kehtima jäi õigus säilitada kohaliku asjaajamiskeelena saksa keel.
- Kohalikele täitevvõimu ametnike ametikohtadele (välja arvatud sõjaväelaste ametikohad) võisid kandideerida vaid aadlikud, mis erines samuti mujal Venemaal kehtivast teenistusastmete tabeli alusel määratletud korrast.
Säilisid Rootsi valitsemisajal välja kujunenud halduspiirid, aga hiljem liideti Tartu maakond Ingerimaa kubermanguga, mis nimetati Peterburi kubermanguks.
Veel üks eripära oli kahe paralleelse asjaajamisdepartemangu olemasolu, kus ühes toimus venekeelne ja teises saksakeelne haldustegevus.
Erinevused kubermangudes
[muuda | muuda lähteteksti]Seisuslikud rüütelkondade juhtorganid
[muuda | muuda lähteteksti]| Organ või institutsioon | Liivimaa rüütelkond | Eestimaa rüütelkond | Kuramaa rüütelkond | Saaremaa rüütelkond |
|---|---|---|---|---|
| Valitav juht | Liivimaa maamarssal | Eestimaa rüütelkonna peamees | Saaremaa maamarssal | |
| Alaline tööorgan | Liivimaa Maanõunike kolleegium | Eestimaa rüütelkonna maanõunike kolleegium | Kuramaa maanõukogu | Saaremaa maanõukogu kolleegium |
| Kõrgem seadusandlik kogu | Liivimaa Aadlikonvent | Eestimaa rüütel- ja maiskonna maapäev | Saaremaa Aadlikonvent | |
| Maakondade rüütelkonna esindusorganid | ||||
| Maakondade rüütelkonna esindajad | kreisisaadik | 12 kreisisaadikut |
Usuelu korraldus
[muuda | muuda lähteteksti]| Organ või institutsioon | Liivimaa rüütelkond | Eestimaa rüütelkond | Kuramaa rüütelkond | Saaremaa rüütelkond |
|---|---|---|---|---|
| Vaimulikud juhtorganid Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistoorium |
Liivimaa Evangeeliumi Luteriusu Konsistoorium | Eestimaa Evangeeliumi Luteriusu konsistoorium | Saaremaa konsistoorium |
Kohtukorraldus
[muuda | muuda lähteteksti]Kuni 1889. aastani jäid tegevusse kohalikud kohtud:
| kubermang | . | . | . |
|---|---|---|---|
| Eestimaa | Eestimaa ülemmaakohus (saksa k) Das Oberlandgericht | Meeskohus (Das Mann- oder Riederlandgericht) | Adrakohus (Das Hakengericht) |
| Liivimaa | Liivimaa õuekohus (Das Hofgericht, Livländisches Hofgericht) | Maakohus (Das Landgericht) | Sillakohus (Das Ordungsgericht) |
| Kuramaa | Kuramaa õuekohus (Kurländisches Oberhofgericht) | Oberhauptmannsgericht | Haupmannsgericht |
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Baltimaad
- Loodekraiks ehk läänekubermangudeks (Северо-Западный край (Западныe губернии)) nimetati Leedu- ja Valgevenemaad
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "ОСТЗЕЙСКИЕ ПРОВИНЦИИ в XVIII в". Originaali arhiivikoopia seisuga 17. aprill 2009. Vaadatud 27. mail 2011.
- ↑ Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона / Brockhaus and Efron Encyclopedic Dictionary
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Wilhelm Christian Friebe (1794): "Physisch: ökonomisch, und statistische Bermerkungen von Lief- und Ehstland: oder von den beiden Statthalterschaften Riga und Reval", Riga: bey Johann Friedrich Hartknoch, Google books
- Wilhelm Christian Friebe (1805): "Oekonomisch-technische Flora für Liefland, Ehstland und Kurland", Riga: in der Hartmannschen Buchhandlung, Google books
- Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von (1826). Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner.
- Kohl, Johann Georg (1841). Die Deutsch-russischen Ostseeprovinzen oder Natur- und Völkerleben in Kur-, Liv- und Ehstland. Dresden und Leipzig: Arnoldischen Buchhandlung.
- Bornhaupt, Christian (1855). Entwurf einer geographisch-statistisch-historischen Beschreibung Liv-, Ehst- und Kurlands, nebst einer Wandkarte. Riga: W.F. Häcker.
- Richter, A. v. (1858). Geschichte der dem russischen Kaiserthum einverleibten deutschen Ostseeprovinzen bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben: Bis zur Zeit ihrer Vereinigung mit demselben. Theil II (1562-1721). Riga: Nicolai Kymmel.
- Brockhausi ja Efroni entsüklopeediline sõnastik, 1890–1907 Прибалтийский край (Остзейский край)