ß

See artikkel räägib väikesest tähest saksa keeles; suure tähe kohta vaata lehekülge ẞ; kreeka tähestiku tähe (β) kohta vaata artiklit beeta.

---

ß-täht eri šriftides

Kahes šriftis ß-täht Mainzi email-tänavasiltidel

ß (saksakeelsed nimetused Eszett ('ess-zee'), scharfes S ('terav S') on täht saksa tähestikus. See on konsonanditäht, mida kasutatakse helitu alveolaarse frikatiivi /s/ märkimiseks. Algselt oli see pika ja lühikese s-i või pika s-i ja z-i ligatuur.

Saksa keeles kasutatakse selle kohta veel nimetusi Straßen-S ('sõna Straße ['tänav'] S'), Buckel-S ('küüru-S'), Ringel-S ('rõnga-S'), Rucksack-S ('seljakoti-S'), Dreierles-S ('kolmekese-S') ja Doppel-S ('topelt-S'; Šveitsis). Viimane väljend tähistab väljaspool Šveitsi (ja osalt ka Šveitsis) täheühendit ss.

ß-tähte kasutatakse tänapäeval ainult saksa keeles. Šveitsis ja Liechtensteinis seda märki ei tarvitata. Saksakeelsetel vähemustel Belgias, Põhja-Schleswigis ja Lõuna-Tiroolis kehtivad samad reeglid nagu Saksamaal, Austrias ja Luksemburgis.

ſs-ligatuur oli 18. sajandini kasutusel ka teistes keeltes.

Tekkelugu

ß-märk ſs-ligatuur antiikvas ning ſz-ligatuur tekstuuris ja fraktuuris

Kirjamärk ß esineb esmakordselt 13. sajandi lõpus gooti raamatu- ja tarbekirjades (tekstuuris), olles kasutusel teatud s-häälikute märkimiseks.

Varaseim kirjapandud ß esineb ühes kangelaslaulu "Wolfdietrich" 1300. aasta paiku kirjutatud käsikirjas.

Märgi mitmesugustel tänapäevastel vormidel on mitu päritolu.

Mõnes gooti kirjas tekkis ligatuur pikast s-ist (ſ) ja lühikesest z-ist (täpsemalt allsilmusega z-ist).

Mõnes alates 15. sajandist tekkivas antiikvakirjas on see pika s-i (ſ) ja "ümmarguse" s-i ligatuur. Kui antiikva võeti kasutusele ka saksakeelsetes tekstides, oli keel juba muutunud.

ß-tähe päritolul ei ole ühtset seletust. Ei ole veel tehtud laial andmestikul põhinevat ning piirkondlikke, institutsioonilisi ja isiklikke eripärasid arvestavat tööd.

Tiro noodid

Tüpograaf Max Bollwage oletab, et see märk pärineb Tiro nootidest (lühendusmärkidest) "sed" ja "ser". Herbert E. Brekle vastustab seda teesi. Ess-zee-ligatuur olevat tõendatav kuni 14. sajandini tagasi. Lühendusmärgid olevat ainult teatud üleminekuajaks helitu s-hääliku märkimiseks kasutusele võetud, trükikirjas aga pääses Brekle järgi schwabacher'is ja fraktuurkirjas alates 16. sajandi algusest maksvusele ehtne ess-zee-ligatuur.

S-häälikud saksa keeles

Teise häälikunihke käigus 7. ja 8. sajandil olid germaani häälikutest /t/ ja /tː/ tekkinud kaks eri häälikut. Mõlemat anti edasi täheühendiga zz. Paremaks eristamiseks hakati varsti ühe märkimiseks kasutama täheühendit sz, teise tähistamiseks täheühendit tz.

Täheühendiga ss märgitud häälik, mis pärines germaani häälikust /s/, erines täheühendiga sz märgitud häälikust: esimest hääldati helitu alveolopalataalse frikatiivina [ɕ], teist aga helitu alveolaarse frikatiivina [s]. Hiljem need häälikud langesid kokku, kuid erinev kirjutusviis säilis. Et häälikute vahel enam vahet ei tehtud, hakati ka kirjutamisel mõlemat täheühendit läbisegi kasutama.

Sajandite jooksul kujunes välja tänapäeval tuntud ss ja ß jaotus, millel pole algse kahe hääliku jaotusega mingit pistmist. Heyse s-kirjutus ja Adelungi s-kirjutus on kaks võistlevat 19. sajandi katset ühtsete reeglite taastamiseks.

ß gooti kirjades

Pikk s, z ja ß gooti kirjutuskirjas (1866)

Kuni 20. sajandini kirjutati saksa keelt põhiliselt gooti kirjades. Sageli esinev täheühend pikast s-ist ja z-st(ſz, täpsemalt ſʒ) arenes ligatuuriks, mida aja jooksul hakati käsitama omaette tähena.

ß antiikvas

Tüpograaf Jan Tschicholdi teooria, et antiikva ß pärineb ſs-ligatuurist, on alates 1940ndatest laialt levinud, kuid seda on ka vaidlustatud.

Gooti kirjade ß-ile loodi antiikvas vaste alles 19. sajandil. ſs-ligatuur aga on teada palju varasemast ajast. Antiikva ß-i täpne vahekord ſs-ligatuuriga on vaidluse all.

ſs-ligatuur antiikvas

ß ladinakeelses tekstis

ß itaaliakeelses tekstis

Recklinckhuſen, Dorſten, Eſsen: ſs-ligatuur väldib kahekordset pikka ſ-i. Blaeu. atlas, 17. sajandi keskpaik.

Ligatuur pikast ſ-ist ja ümmargusest s-ist leidus näiteks inglis- ja prantsuskeelsetes antiikvakirjades, kuni pikk ſ 18. sajandi jooksul tarvituselt kadus. Mõnel antiikvas laotud tiitellehel, näiteks Johannes Kepleri teostes 1620. aasta paiku, on ß kasutusel iga kord ss-i asemel.

Ka ladina kirjutuskirjas anti ß kuni 19. sajandi lõpuni sageli edasi täheühendiga ſs. Et ladina kirjutuskirja pikk -ſ nägi välja samamoodi nagu gooti kirjutuskirja h, loeti ladina kirjutuskirja täheühendit sageli hs-na. Nõnda tekkisid säärased eksootilised perekonnanimed nagu Grohs (Groß) ja Kalhs (Kalß).

Saksa täht Eszett antiikvas

Kui 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil hakati paljusid saksakeelseid tekste laduma tavaliselt kasutusel oleva gooti kirja asemel antiikvas, hakati otsima antiikvavastet gooti kirja tähele Eszett. Vennad Grimmid kasutasid "Saksa keele grammatika" 1. köites 1819 veel fraktuurkirja, 1826 aga Walbaumi antiikvat. Hilisemates teostes tahtsid nad seda tähte siis omal kombel kirjutada, et aga seda tähte ei õnnestunud trükilattu hankida, hakkasid nad lõpuks kasutama täheühendit sz. 1880. aasta Duden soovitab

ß-iga tähistatakse saksa keeles helitut s [s], mis asub sõnas pärast pikka täishäälikut (näiteks sõnas grüßen (tervitama)) või diftongi (reißen (rebima)), mitte aga lühikese täishääliku järel (näiteks sõnas wissen (teadma)). Varem kasutati ß-i ka sõna lõpul lühikese täishääliku järel, kuid pärast hiljutist grammatikareeglite muutust enam mitte. Näiteks kirjutati varem saksa keeles Haß (viha) ja ich muß (ma pean), uute reeglite järgi aga Hass ja ich muss. Pika täishääliku ja diftongi järel kirjutatakse endiselt ka sõna lõpul ß, näiteks süß (magus/armas), weiß (valge).

ß sarnaneb kreeka kirja tähe beetaga (β), kuid erineb siiski sellest.