Alexios I Komnenos

Alexios I Komnenos
Alexios I portree kreekakeelsest käsikirjast
Bütsantsi keiser
Ametiaeg 1. aprill 1081 – 15. august 1118
Eelnev	Nikephoros III
Järgnev	Johannes II Komnenos
Isikuandmed
Sünniaeg	umbes 1057
Surmaaeg	15. august 1118 (61-62-aastaselt)
Abikaasa	Irene Dukaina
Vanemad	Johannes Komnenos ja Anna Dalassene
Lapsed	Anna Komnena; Maria Komnena; Johannes II Komnenos; Andronikos Komnenos; Eudokia Komnena; Theodora Komnena; Isaak Komnenos

Alexios I Komnenos (kreeka keeles: Ἀλέξιος Κομνηνός, 1057 – 15. august 1118), ladinapäraselt Alexius I Comnenus, oli Bütsantsi keiser aastatel 1081–1118. Teda peetakse Komnenoste dünastia rajajaks, sest tema valitsemise ajal tuli see perekond täielikult võimule. Alexios päris kokkuvarisemise äärel ning pidevatesse sõdadesse, nii Väike-Aasias türklaste kui ka Lääne-Balkanil normannidega, paisatud impeeriumi. Ent Alexios I suutis Bütsantsi allakäiku ohjeldada ning alustada rahalist, sõjalist ja territoriaalset taastumist, mida tuntakse Komnenoste restauratsioonina, mille aluseks olid erinevad reformid. Tema abipalved Lääne-Euroopale türklaste vastu olid ristisõdade ajendiks.

Alexios I valitsemisajast on säilinud erakordselt huvitav kaugeid sündmusi ja isikuid kirjeldav dokument – keisri tütre Anna Komnena ajalooraamat "Alexiad". Anna sündis 1085. aasta detsembris, kui tema isa Alexios oli juba võimul. Ta ise kirjutab, et "pisike tüdruk oli väga isa sarnane". Kümneid aastaid hiljem, kohe pärast isa surma, üritas Anna haarata venna ees võimu oma kätesse, kuid see katse ebaõnnestus ja ta oli sunnitud lahkuma kloostrisse. Seal ta veetiski järgmised aastakümned, kirjutades elu lõpus oma kuulsa raamatu. Anna surmadaatumiks on pakutud ajavahemikku 1153–1155. aastani.

Varasem elu ja võimuletõus

Alexios oli Johannes Komnenose ja Anna Dalassene poeg ning keiser Isaak I Komnenos (valitses 1057–1059) vennapoeg. Isaak I loobus 1059. aastal troonis, mille järel keeldus Alexiose isa Johannes võimu ülevõtmisest ning keisriks sai Konstantinos X Dukas (valitses 1059–1067).

Komnenoste sugu polnud Bütsantsi võimuhierarhia tipus mingi uustulnuk. Alexiose onu oli Isaak I Komnenos, kes valitses riiki 1057. aastast kuni 1059. aastani. Sellegipoolest ei peeta Isaaki dünastia rajajaks, sest tema valitsusaeg oli suhteliselt lühike ning tema otsestest järeltulijatest ei pääsenud keegi troonile. Seetõttu peetakse Komnenoste dünastia rajajaks Alexiost ja selle dünastia alguseks 1081. aastat.

Alexios ja tema vanem vend Manuel teenisid silmapaistvalt keiser Romanos IV (valitses 1068–1071) juhtimisel türklaste-seldžukkide vastu. Alexiose tõus ametiredelil algas keiser Michael VII (1059–1071) ajal. Nikephoros III (1078–1081) ajal oli ta juba tuntud väepealik, keda keiser rakendas peamiselt võitluseks mässajatega provintside, peamiselt Väike-Aasias, Traakias ja Epeiroses. Kuid pikapeale pettus Alexios, nagu ka paljud teised, keisris. Oli ju tegelikult võimatu olla otsustusvõimetu keisri edukas väepealik. Lisaks oli keisri vastu meelestatud ka kogu Komnenoste arvukas suguvõsa. Komnenosed, eriti Alexiose ema Anna ning vanem vend Isaak lootsid, et Nikephoros määrab oma järeltulijaks kellegi nende suguvõsast, kuid keiser eelistas oma vennapoega. Keisri otsus oligi järjekordse vastuhaku puhkemise peamiseks põhjuseks ning ja üheks mässuõhutajaks oli Isaaki ja Alexiose energiline ema Anna.

1074. aastal mässasid Väike-Aasias Roussel de Bailleuli juhtimisel lääne palgasõdurid, ent Alexios alistas nad edukalt 1076. aastaks. 1078. aastal määras keiser Nikephoros III ta väliarmee komandöriks läänes. Selles ametis alistas Alexios Nikephoros Bryennios Vanema (kelle poeg või pojapoeg abiellus hiljem Alexiose tütre Annaga) ja Nikephoros Basilakese mässud. Esimese Kalavrye lahingus ja teise öises üllatusrünnakus.

1081. aastal valmistus Apuulia hertsog Robert Guiscard tungima Bütsantsi keisririiki ettekäändel kaitsta Michael VII poja Konstantinos Dukase õigust troonile. Dukas oli kihlatud ka Guiscardi tütre Helenaga. Samal ajal vallutasid türklased-seldžukid Kyzikos linna (tänapäeva Türgis). Keiser Nikephoros otsustas saata Alexiose esmalt järjekordst mässu maha suruma, mille juhiks oli Alexiose äi (teistel andmetel õemees). Alexios keeldus seda korraldust täitmast. Ent sellele ei järgnenud ametist tagandamist, sest keisril oli oma väejuhti vaja. Nikephoros otsustas (pärast mõningat kõhklust) saata Alexiose hoopis sõtta türklaste vastu, kellega Alexiose mässajast äi oli sõlminud liidu.

Keiser usaldas oma väejuhile suure armee, kes aga normannide ohu kõrvaldamise asemel pidas vandenõud sugulase Johannes Dukasega, et troon endale haarata. Alexiosele kujunes eelseisvaks sõjakäiguks valmistumine ideaalseks ettekäändeks vägede koondamiseks Konstantinoopoli müüride alla. Kuid mõne aja pärast paistis keisrile suurte sõjajõudude kogunemine pealinna vahetusse lähedusse kahtlasena ja ta väljendas oma muret ka Alexiosele. Seepeale olevat väepealik Nikephorosele vastanud: "Müüride kõrguselt paistab sõjavägi alati suurem, kui ta tegelikult on." Vaevalt aga uskus Alexios isegi, et tema vastus keisrit rahuldas. Pealegi oli Nikephoros andnud oma küsimusega kindla märgi, et on hakanud Alexiost kahtlustama. Ning lõpmatuseni ei saanud ju loota keisri teovõimetusele. Seda enam, et õukonnas oli piisavalt neid, kes panustasid Nikephorosele ja olid eluliselt huvitatud võimu püsimisest tema kätes. Kõigele lisaks ei puudunud Bütsantsi ladvikus ka need inimesed, kes vihkasid Komnenoste klanni ning otsisid vaid ettekäänet keisri ässitamiseks nende vastu. Igatahes ööl vastu 8. veebruari 1081 otsustasid vennad Isaak ja Alexios oma saatust mitte proovile panna ning põgenesid. Eelnevalt olid nad lasknud vigastada keiserliku talli hobuste jalad, et välistada tagaajamist. Vendade plaaniga oli kursis ka keisrinna Maria, kes oli hea meelega valmis Nikephorosele kätte maksma nii Michaeli kõrvaldamise kui enese vägivaldse paaripaneku eest.

Pärast põgenemist hakkasid vennad koondama ustavaid vägesid ja saatma provintsidesse pöördumisi üleskutsega neid toetada. Sellise kirja sai ka caesar Johannes Dukas. Vennad kirjutasid talle, vihjates plaanitavale vandenõule, et nad on valmistanud hea roa ja kui Johannes tahab nendega söömaaega jagada, siis kiirustagu. Kirja läbi lugenud, olevat Johannes katnud näo kätega ja öelnud: "Häda mulle!" Siis aga mõelnud ta natuke ja läinud Komnenoste poolele üle.

Samal ajal selgitasid vennad omavahel, kuidas tulevikus võimu jagada. Kuigi Isaak oli vanem, polnud ta sõjaväes nii populaarne kui Alexios. Seega otsustati, et ülestõusu juhiks hakkab Alexios, Isaak aga pidi hiljem vastutasuks saama enesele spetsiaalselt temale mõeldud tiitli.

Alexios tõstis mässu ning piiras kiiresti pealinna sisse, sest Konstantinoopolis oli puudust kaitsvatest üksustest. Mässuga liitusid kohe paljud Komnenosed ja samuti teise mõjuka perekonna - Dukaste esindajad. Viimaste hulka kuulus ka Alexiose naine Irene. Seega oli Nikephorose-vastase mässu näol tegemist valdavalt kahest väljapaistvast perekonnast pärit sugulaste vandenõuga. Hiljem nimetab küll Alexiose tütar Anna vastuhaku põhjusena hoopis tema vanemate vajadust kaitsta ennast Nikephorose eest, kuid see on ilmne väljamõeldis. Keiser ei suutnud tagada ei seldžukkide aga ka oma rivaali Nikephoros Melissenose teotust ning oli seetõttu sunnitud valmistuma troonist loobumiseks. Nikephoros otsustas, et tema ainus võimalus on loobuda troonist Melissenose kasuks, kes oli lähedal Damalises, Anatoolias. Ta saatis käskjalad üle Bosporuse, ent nad sattusid Alexiose väejuhi Georgios Palaiologose kätte, kes veenis neid toetama Alexiost. Alexiosel õnnestus meelitada kullaga oma poolele ühe vahitorni kaitsjad, kes 1081. aasta 1. aprillil alanud tormijooksu käigus avasid ootamatult tule Nikephorosele ustavate vägede pihta. Seepeale puhkes kaitsjate seas segadus ning Alexiose väed kasutasid soodsat võimalust ja murdsid linna sisse. Pärast linna vallutamist algas niisugune tapmine ja röövimine, nagu Konstantinoopol oleks langenud võõrvallutajate kätte. Alles patriarh Kosmas I vahelesegamine suutis märatsejad lõpuks taltsutada. Patriarh ettepaneku, et Nikephoros ja Alexios alustaksid läbirääkimisi. Läbirääkimiste käigus nõustus Nikephoros lapsendama Alexiose ja andma valitsusohjad talle üle. Enesele nõudis keiser ainult õigust säilitada nimeline tiitel ja kanda keiserlikke rõivaid. Alexios kaldus nende ettepanekutega soostuma, kuid tema nõuandjad soovitasid talle saata keisri saadikud minema ja ütelda neile, et seesugune pakkumine oleks tulnud kõne alla enne linna vallutamist, kuid mitte nüüd. Nüüd mõtles keiser pigem oma elu säilitamisele.

Patriarh veenis nüüd Nikephorost troonist Alexiose kasuks loobuma, et mitte kodusõda pikendada. Seejärel varjus Nikephoros Hagia Sophia katedraali ning lootis sealt varjupaika saada. Alexiose logothete (Bütsatsi õukonnatiitel), Michael eskortis Nikephorose Peribleptuse kloostrise, kus ta troonist loobus ning mungaks hakkas. Seejuures olevat ta ainsa asjana kahetsenud vaid seda, et peab nüüdsest loobuma liha söömisest. Nikephoros III suri hiljem samal aastal. Ajaloolane João Vicente de Medeiros Publio Dias on öelnud Nikephorose valitsemise kohta nii: "Tema valitsemist nähakse tavaliselt Alexios I Komnenose tähtsa, ent vastuolulise valitsemise eelmänguna."

Valitsemine

Bütsants 1081. aastal

Alexiose kroonimine toimus 1081. aasta 4. aprillil. Alexios I näol sai Bütsants enesele keisri, kes üle pika aja valitses riiki kümneid aastaid. Kuid veelgi olulisem oli see, et lõpuks sai Bütsants enesele tõeliselt väljapaistva valitseja. Alexiose valitsusajal tihenesid märkimisväärselt keisririigi suhted Läänega, mida põhjustas peamiselt alanud ristisõdade ajajärk. Riik, mille etteotsa Alexios asus, oli haletsusväärses olukorras. Logises ja loksus viimne kui tala, millel üks riik püsib: sõjavägi, tootmine, rahaasjad jne. Pärast Nikephorose rahajagamisi oli riigikassa täiesti tühi. Türklaste kätte oli läinud praktiliselt kogu Väike-Aasia. Nii et vaadates keisripalee akendest idakaarde, võis näha kauguses juba vaenlase käes olevaid valdusi. Põhjast ähvardasid Bütsantsi petšeneegid ja Läänest normannid eesotsas Robert Guiscardiga. Lisaks tuli uuel keisril arvestada ka kõikvõimalike intriigidega ja jõuvahekordadega õukonnas, ning sellega, et troonile oli teisigi pretendente. Näiteks omas Alexiosest hoopis rohkem õigust troonile Michael VII ja Maria poeg Konstantinos. Kusjuures Konstantinose naiseks pidi saama Guiscardi tütar, kes elas pruudina Konstantinoopolis ja keda ümmardati erilise hoolega. Nii taheti võtta normannidelt ajend keisririigi alade ründamiseks. Kuid võimaliku keisrinna igakülgne poputamine ei peatanud normanne.

Sõda normannidega 1081–1085

Apuulia hertsogkond

Alexios I Komnenose 37-aastane valitsusaeg oli täis võitlusi. Kohe alguses seisis ta silmitsi Robert Guiscardi ja tema poja Bohemondi juhitud normannide hirmuäratavate rünnakutega. 1081. aasta kevadel, mil Bütsantsis käis äge võimuvõitlus, valmistus Guiscard rüüsterünnakuks, millest pikapeale kujunes normannide hertsogi kinnisidee. Bütsantsist oli talle, nagu paljudele Läänes, saanud rikkuse sünonüüm ning ta ei saanud kuidagi lahti soovist omastada vähemalt osa sellest varandusest. Ettekujutus keisririigi ääretust rikkusest oli põhjustatud valdavalt sellest, et tol ajal jõudsid idamaade kaubad Läände Bütsantsi vahendusel – see kujundaski petlikku arusaama, et keisririik on kõigi nende rikkuste allikas.

1. mail 1081, vähem kui kuu aega pärast Alexiose kroonimist, asus normannide laevastik teele. Seejuures eelnes pealaevastikule Robert Guiscardi poja juhitud 15 laevast koosnev eelvägi, mis pidi rajama sillapea peajõudude vastuvõtuks. Kokku olevat normanne olnud 30 000 meest, keda toetasid osaliselt veel keisririigi aladel elanud slaavlased. Normannid vallutasid Dyrrhachium (tänapäeva Durrës) ja Korfu ning piirasid Larissa linna Thessaalias. Alexiosel tuli taluda korduvaid kaotusi, enne kui ta suutis normannid edukalt tagasi lüüa.

Alexios saabus sõjatandrile oktoobri alguses, olles selleks ajaks kogunud ligikaudu 70 000 sõdalast ja omades seega märkimisväärset arvulist ülekaalu. Vaatamata sellele soovitati Alexiosel vältida pealahingut ja üritada purustada vaenlane osade kaupa, kuid keiser ei võtnud seda nõuannet kuulda.

18. oktoobril puhkenud lahing algas Alexiosele soodsalt. Ta saatis rünnakule raskesti relvastatud jalaväe, mis koosnes peamiselt Bütsantsi teenistuses olnud skandinaavlastest-varjaagidest, ehk nendestsamadest normannidest, ja anglosaksidest. Nende edasiliikumine oli niivõrd pidurdamatu, et normannid löödi põgenema ja kui poleks sündinud imet, oleks Guiscard selle lahingu kaotanud. Selle ime kehastuseks sai normannide hertsogi kallim Haite, kellel (vähemalt legendi järgi) õnnestus peatada paanikas põgenevad sõjamehed. Noore naise meelekindlus mõjus põgenevatele sõjameestele niivõrd häbistavalt, et nad pöördusid ringi ja viskusid uuesti lahingusse. Samal ajal ründasid bütsantslasi ka Guiscardi ratsanikud, kes oma löögijõult ületasid Alexiose ratsaväe. Lisaks osutusid mõned keisri liitlased reeturiteks, ja nad ei astunudki lahingusse. Lõpptulemusena said bütsantslased hävitavalt lüüa ja nad olid sunnitud kiiruga taganema. Mis aga puudutas Alexiost ennast, siis tema olevat võidelnud erakordse vaprusega. Keisri tütar Anna on oma mälestustes seda lahingut kirjeldades pannud isa suhu lause: "Parem vapralt hukkuda lahingus, kui päästa oma elu häbi hinnaga."

Pärast saavutatud võitu kavatses Guiscard edasi liikuda ning vallutada Konstantinoopoli. Kuid oli üks valdkond, milles Alexios oli normannide valitsejast vaieldamatult üle – saladiplomaatia. Alexiosel olid normannide seas kullaga ära ostetud salakuulajad ja temani jõudis kogu informatsioon Guiscardi vägedes toimuvast. Nii sai keiser teada, et üks osa hertsogi vasallidest polnud kätte saanud neile lubatud tasu. See asjaolu võimaldas keisririigi agentidel külvata normannide ridades rahulolematust ja meelitada neist mõned Bütsantsi poolele üle. Järgmise diplomaatilise sammuna sõlmis keiser 1082. aastal lepingu veneetslastega, kes vastutasuks abi eest võitluses normannidega said õiguse kaubelda tollivabalt kõigis Bütsantsi riigi piirkondades. Veneetsiaga sõlmitud leping aga tähendas seda, et nende võimas laevastik asus toetama Bütsantsi. Seega Guiscardil ei õnnestunudki võidukas lahingus saavutatud edu edasi arendada. Lõplikuks normannide tagasitõrjumiseks aga pidi Alexios kasutama äärmuslikke abinõusid. Lisaks juba nimetatud eeliste andmisele Veneetsiale oli keiser 1082. aasta talvel sunnitud konfiskeerima osa kiriku varadest. Teisiti poleks olnud lihtsalt võimalik tasuda palgasõduritele. Samas püüdis Alexios tugevdada ka Bütsantsi sõjaväe võitlusvõimet ja rakendada uusi võitlusviise. Näiteks võttis ta raskelt relvastatud rüütlite peatamiseks kasutusele maa sisse torgatavad teravad metallist orad, mille abil moodustati ründava ratsaväe ette siilitaolised takistused. Rüütlite peatamiseks loodi ka erilised, suure läbilöögijõuga vibudega varustatud sõjameeste salgad. Ta suurendas oma edu ka sellega, et maksis Saksa-Rooma keisrile Heinrich IV-le 360 000 kuldmünti, et ta ründaks normanne Itaalias. See sundis normanne 1083–1084 keskenduma oma valduste kaitsmisele Itaalias. Lisaks kindlustas ta liitu Monte Sant'Angelo krahviga, kes kontrollis Gargano poolsaart. See liit oli viimane näide Bütsantsi poliitilisest kontrollist Itaalia üle.

1084. aastal üritasid normannid alustada uut pealetungi, kuid selle rünnaku jõud rauges üsna pea. Lisaks tabas normannide sõjaväge epideemia, mis paljude teiste sõjameeste seas viis 1085. aasta 17. juulil manala teele ka Bütsantsi ühe suurema vaenlase – Robert Guiscardi. Kõik need asjaolud kokku võimaldasid Alexiosel asuda vastupealetungile ning mõne aja möödudes tõrjuda normannid Balkanilt välja.

Sõda petšeneegide ja seldžukkidega

Petšeneegide alad 1040. aastate paiku (kasutatud on petšeneegide alternatiivset nime patzinaks

Tänapäevane kujutus Tšakast Istanbuli meremuuseumis

Alexios polnud veel jõudnud tähistada oma võitu normannide üle, kui ülestõusu alustasid Doonau-äärsed slaavlased, kes kutsusid endale appi petšeneegid. Seega oli Alexios sunnitud alustama kohe uut kampaaniat, mille kulminatsiooniks sai 1088. aastal toimunud Silistra (tollal Dorostol) lahing. Selleski lahingus näitas keiser üles suurt isiklikku vaprust, kuid bütsantslased said taas lüüa ja Alexios oli sunnitud põgenema. Järgnenud olukorra muutis veelgi keerulisemaks teadmine, et türklaste-seldžukkide emiir Tšaka valmistus saatma oma laevastikku Konstantinoopoli peale. Lisaks astus emiir ühendusse petšeneegidega, nii et Bütsantsi ootas ees vaenlaste suure ühendjõu rünnak. Kui arvestada äsja lõppenud kurnavat sõda normannidega ja lüüasaamist petšeneegidelt, siis paistis, et keisririigi päevad on loetud. Emiir Tšaka sissetungi aga muutis eriti ohtlikuks asjaolu, et noore mehena oli ta saanud kasvatuse Konstantinoopolis ja tundis suurepäraselt Bütsantsi olusid. Nii ei piirdunud tema eesmärk sõjakäigule asudes mitte lihtsalt röövimisega, vaid ta nägi eneses tulevast Rooma keisririigi valitsejat. Ning just siis, Bütsantsile niivõrd kriitilisel ajal, saabus Konstantinoopolisse paavst Urbanus II (1088–1099) saatkond kirjaga Alexiosele, milles keisrile heideti ette asjaolu, et tema riigis sunnitakse ladinlasi pidama jumalateenistust kreeka tavade järgi. Alexios, kelle olukord oli erakordselt täbar, ent kes lisaks muudele omadustele oli ka silmapaistvalt kaval, vastas paavstile ülimalt leebes ja lepitavas toonis ning nõustus mõningate järeleandmistega. Nii määrati isegi kindlaks kuupäev, millal mõlema kiriku esindajad pidid erimeelsuste lahendamiseks Konstantinoopolis kohtuma.

Alexiose tütar Anna on kirjeldanud Tšaka kallaletungi üksikasjalikult. Nii olevat ta näiteks andnud käsu merelahingu eel ühendada kõik oma laevad tohutu ketiga, et keegi ei saaks põgeneda ja ühtsest ründerivist välja langeda. Sealjuures kinnitab Anna kirjeldus veel kord, kuivõrd väljapääsmatusse olukorda oli Alexios sattunud. Nii ei jäänudki tal muud midagi üle ja 1091. aasta talvel pöördus ta abipalvega Õhtumaade valitsejate ja paavsti poole. Keiser kirjutas, et petšeneegid ja türklased vallutavad ühe ala teise järel, tekitades kristlastele niivõrd suuri kannatusi, et "isegi õhk, mis toob need jutud kõrvadeni, ei suuda seda välja kannatada". Sellisele sissejuhatusele järgnes nende piirkondade loetlemine, mis juba olid vaenlase kätte langenud, ning keiser lisas, et "jäänud on vaid Konstantinoopol", kuid ka selle ähvardavad vaenlased, kui abi kiiremas korras ei saabu, ära võtta. Kiirustama pidi veel selgi põhjusel, et Kristuse haud ei "läheks lõplikult kaduma". Üldise olukorra tutvustamisele lisas Alexios ka oma õnnetu seisundi kirjelduse: "Mina, kes ma olen keiser, ei näe mingit väljapääsu. Ma pean kogu aeg põgenema türklaste ja petšeneegide eest ühest linnast teise." Ja siis palus Alexios "Jumala nimel" abi, öeldes: "Meie eelistaksime ennemini olla teie, ladinlaste võimu all kui paganlaste orjuses." Ning lõpetuseks ei jätnud Alexios ka vihjamata võimalikule tasule. Ta kirjutas: "Kui kristlikud aarded ei suuda teie südant puudutada, siis tuletan meelde, et meie pealinna on kogutud meeletud kallisvarad ja rikkused. Ainuüksi Konstantinoopoli kirikute kullast, hõbedast, vääriskividest ja siidist piisab, et kaunistada kõik maailma kirikud. Kuid Sophia katedraali rikkused ületavad kõiki neid üheskoos, ja on võrreldavad vaid kuningas Saalomoni rikkustega. Sellest varast aga, mis on endiste keisrite ja jõukate linlaste varamutes, ei tasu üldse rääkida." Ja Alexios lõpetas: "Kiirustage, et kogu see varandus ei sattuks türklaste ja petšeneegide kätte." Samas ei lootnud keiser ka oma vägede peale, sest "ka nemad ootavad vaid hetke, et saaks alustada röövimist".

Alexiose kirjale viidates on mõnikord isegi öeldud, et pealinna ääretuid rikkusi kirjeldades laskis keiser pudelist välja kurja vaimu, mis viiski Neljanda ristisõja käigus Konstantinoopoli röövimiseni ristisõdalaste poolt. Ning tõesti, Alexios ju ütles peaaegu varjamata: "Võtke meie rikkused! Sellist pakkumist aga tavaliselt korrata ei lasta.

Kui Alexios viimases hädas oma abipalve teele saatis, siis ta ilmselt arvestas üht ajaloo olulist õppetundi: mammon kaalub ideed üle. Sellepärast ta lisaski üldistele, kristlikest põhimõtetest lähtuvatele põhjendustele peibutisena Konstantinoopoli rikkuste kirjelduse. Kuid siinjuures tuleb nimetada veel ühte Alexiose kirja kohta käibel olevat versiooni. Nimelt pole välistatud sedagi, et tegemist on hilisema Läänes valmistatud võltsinguga, mis pidi õigustama kallaletungi keisririigi aladele.

Kas kirjaga või ilma, aga Alexios ei jäänud lootma vaid Lääne abile. Ta otsustas tegutseda. Seejuures sai ta teha panuse pigem kullale kui sõjaväele. Kulla abil õnnestuski Bütsantsi diplomaatidel osta rahu Tšakaga ning lüüa kiil petšeneegide ja nende nomaadidest naabrite polovetside vahele. Umbes 40-tuhandelise polovetside väe eesotsas seisnud khaanid kutsuti keisri laagrisse, kus neid õnnestus rikkaliku kostitamise ja hinnaliste kingituste jagamisega meelitada hülgama petšeneegid ja tulema üle keisririigi poolele. Ning kui 1091. aasta 29. aprillil puhkes petšeneegide ja bütsantslaste vahel lahing, siis polovetsid asusid võitlusesse juba liidus Alexiosega. Mõnede allikate järgi kuulus sellesse ühendväkke polovetsidele lisaks ka 500 Flandria rüütlit.

Erakordselt verises lahingus õnnestus bütsantslastel ja nende liitlastel petšeneegid hävitada. Printsess Anna on seda kirjeldanud järgmiselt: "Võis näha enneolematut pilti: kogu rahvas, ja neid polnud mitte kümneid tuhandeid, vaid äraarvamata hulk ja enamgi veel, oli hävitatud täielikult koos naiste ja lastega [...] Selle ühe päeva pärast jäi sküütidel (nii kutsuti petšeneege) maikuu nägemata." Lisaks tapetutele võtsid bütsantslased veel ligikaudu 10 000 vangi. Nendega toimiti aga nii metsikult, et see olevat rabanud isegi oma julmuse poolest tuntud polovetse. Nimelt andis keiser käsu peaaegu kõik nad öösel tappa. Polovetsid olid seesugusest teguviisist niivõrd kohkunud, et põgenesid laagrist, kartes oma elu pärast. Väidetavalt tuli neid koguni jälitada, et anda neile üle lepingu järgi ette nähtud tasu.

1091. aasta 29. aprillil saavutatud võiduga oli petšeneegide oht lõplikult kõrvaldatud. Nii et otsustanud asuda Alexiose poolele, osutasid polovetside khaanid suure teene õigeusklikule maailmale ning tõenäoliselt päästsid Bütsantsi, sest vaevalt oleks keisririik suutnud vastu seista nomaadide ühendatud jõu sõjalisele survele.

Mai alguses saabus Alexios suure pidulikkusega Konstantinoopolisse ning tähistas suurejooneliselt saavutatud võitu. Seejärel asus ta klaarima arveid Tšakaga, lastes käiku segataktika, mis koosnes sõjalistest rünnakutest ja äraostmistest. Lõpuks õnnestus keisril ässitada Tšaka vastu tema äi, Nikaia sultan, kelle käsul Tšaka tapeti ühe pidusöömingu ajal. Nii oli Alexios saanud lõpuks jagu kõikidest Bütsantsi ohtlikest vaenlastest: normannidest, petšeneegidest, polovetsidest ja türklastest-seldžukkidest. Ning keisririigi piirid, mis nüüd meenutasid pinge alt vabanenud vedru, hakkasid jälle laienema. Seega polnud 1092. aastal keisririigi välispoliitiline olukord enam ligilähedaltki võrreldav veel aastataguse seisuga. See aga tähendas, et keisril polnud enam mingit vajadust Lääne abi järele ja kirikute läbirääkimised jooksid üsna pea ummikusse.

Esimene ristisõda

Ristisõdijate peamiste juhtide teekonnad ristisõjas

Bütsants oli kõrvaldanud nii normannide, petšeneegide kui ka seldžukkide ohu, ent Läänes ei peatanud ristisõja ideed ja liikumist enam miski ning kui paavst Urbanus II Clermonti kirikukogule järgnenud jutluse käigus esitas 1095. aasta 26. novembril üleskutse ristisõjale, siis leidis see vaimustunud vastuvõtu.

Alamrahvast ristisõdalaste teekond Bütsantsis

1096. aasta märtsis asusid juba esimesed tuhanded ristisõdalased, enamjaolt malakate ja hangudega relvastatud alamrahvas, Jeruusalemma suunas teele. Üheks nende peamiseks juhiks oli Amiensi Pierre, eremiidist ristisõjajutlustaja. Printsess Anna nimetab seda naiste, laste ja majakraamiga liikuma läinud rahvamassi "relvastamata trobikondadeks". Peamiselt liiguti piki Reini ja Doonaud, suundudes Konstantinoopoli peale. Teekonnal käituti tõeliste röövlitena ja röövimine jätkus ka Bütsantsi aladel. Mingis mõttes oli paratamatu, sest keisri poolt lähetatud toidu eest polnud lihtrahvast ristisõdalastel niikuinii millegagi maksta. Samal ajal sattusid teelised ise pidevalt röövlite, bulgaarlaste, ungarlaste ja kreeklaste rünnakute alla. Ajaloolased on seiskohal, et ainuüksi teekonnal sai surma ligi 30 000 inimest.

Vaatamata kõigile vintsutustele jõudsid esimesed ristisõdalased pärast kolmekuulist rasket teekonda juuli keskpaiku Konstantinoopoli müüride alla. Kaval keiser Alexios I ei kaotanud enesevalitsemist ja säilitas tükk aega paljasjalgsete ristisõdalastega pikka meelt. Ta võttis koguni Amiensi Pierre'i oma palees vastu. Seda kokkusaamist on oma "Jeruusalemma ajaloos" kirjeldanud Aacheni Albert. Tema sõnade järgi olevat keiser soovitanud Pierre'il oodata abivägede saabumist ja alles siis ületada Bosporus. Lisaks oli keiser andnud ristisõdalaste ka mõningast moona. Kuivõrd siiras aga oli keisri tegutsemissoovitus, seda on raske öelda, sest edaspidine sündmuste käik seda küll ei kinnita. Keisril polnud ju mingit huvi hoida sellist etteaimamatut rahvamassi oma pealinnas. Pigem üritas ta neist võimalikult ruttu lahti saada, kuid loomulikult ei tahtnud ta seejuures ristisõdalastega tülli pöörata. Igatahes ei möödunud nädalatki, kui "abivalmis" keiser hakkas ristisõdalasi toimetama väina Aasia-poolsele kaldale. Mis aga pahaaimamatust ja Jeruusalemma kibelevast lihtrahvast Kristuse sõdalasi ees ootas, seda teadis keiser suurepäraselt. Nimelt lähenes sündmuspaigale suur seldžukkide vägi, mis hävitas raskusteta sõjalise ettevalmistuseta ja sisuliselt relvastamata 25 000-mehelise ristiväe. Paljud kristlased langesid vangi ning nad müüdi orjusesse. Kogu väest õnnestus pääseda vaevalt kolmel tuhandel inimesel.

Rüütlite teekond Bütsantsis

1096. aasta lõpuks hakkasid Konstantinoopolisse saabuma juba esimesed rüütlite salgad. Oma teekonnal ei käitunud rüütlid ja ülikud servide (pärisorja nimetus Lääne-Euroopas) väest teps mitte paremini. Miks muidu küsis tolleaegne Bulgaaria metropoliit, iseloomustades rüütlite liikumist: "Kas seda pidada rünnakuks või mitte?" lgatahes Alexiosel polnud mingit põhjust usaldada rüütleid nende eel saabumist rohkem. Lisaks ei tahtnud ta enam mingit abi Läänelt, sest targa mehena sai ta suurepäraselt aru, kui ohtlikuks võivad saabunud "abimehed" osutuda. Seda enam, et ristisõdalaste arv ulatus kuni 100 000 meheni ja nende juhtide seas oli mitmeid Bütsantsi vanu vaenlasi. Printsess Anna kirjutab, et "on küll raske öelda, kas nende peamine eesmärk oli keisririigile kätte maksta", kuid ega Alexios neid eriti ei usaldanud ja ta võttis kasutusele mitmeid ettevaatusabinõusid. Nii said liitlastest petšeneegid käsu "liikuda barbarite (nõnda kutsub Anna Komnena uhkeid rüütleid) kannul ja hoida neil silma peal, ja kui nad peaksid hakkama röövima ja laastama, siis lasta nende pihta nooli ja nad tagasi tõrjuda". Seega üritas Alexios, tehes head nägu ja soovides ristisõdalasi maksimaalselt oma huvides ära kasutada, muuta samas nende liikumist võimalikult raskeks ja ebamugavaks. Ühelt poolt saatis keiser ristisõdalastele vastu oma ametnikke ja jagas neile moona, teiselt poolt aga käskis petšeneegide ratsaväel neid pidevalt rünnata. Kõike seda tegi kaval Alexios eesmärgiga muuta rüütlid temast maksimaalselt sõltuvaks ja kuulekaks. Ning lõpptulemusena otsustas ta pigistada ristirüütlite juhtidelt välja vasallitõotuse kõigi varem keisririigile kuulunud vallutatud maade kohta. Nii pidid ristisõdalased tooma Bütsantsile kastanid tulest välja. Kui aga hertsog Godefroi de Bouillon keeldus vasallitõotuse andmisest, loobus keiser otsemaid naeratusest ja diplomaatiast. Ta andis petšeneegide ratsaväele käsu piirata hertsogi laager sisse. 1097. aasta 2. aprillil toimus juba otsene kokkupõrge keisri ja hertsogi vägede vahel. Alexiose vibukütid saatsid Konstantinoopoli müüridelt rüütlite peale noolterahe. Anna küll kirjutab, et keiser olla andnud käsu lasta mööda, et "ladinlasi vaid hirmutada", kuid rünnaku tulemusena puhkes ikkagi tõsine lahing. Lõpuks oli Bouilloni hertsog sunnitud taanduma ja ilmuma Alexiose ette vasallitõotust andma. Keiser aga toimis vanade Bütsantsi tavade järgi ja lapsendas hertsogi.

Järgmise sammuna üritas Alexios võimalikult kiiremini ristisõdalastest lahti saada. Selleks varustas ta nad kõikvõimaliku moonaga ja aitas ületada väina. Seejuures pidas Alexios pidevalt silmas seda, et Konstantinoopolisse ei koguneks üheaegselt mitmete rüütlipealike väed. Seega, kui Konstantinoopolisse jõudis Bütsantsi vana vaenlane, Sitsiilia normannide juht Taranto Bohemond, olid Godefroi de Bouilloni väed sealt juba lahkunud. Printsess Anna kirjutab, et Bohemond "mõistis oma olukorda ning nõustus kohe hakkama Alexiose vasalliks". Loomulikult pidi keiser seejuures säilitama ettevaatlikkuse ning jagama ka omapoolseid lubadusi. Näiteks Bohemondile nõustuti loovutama Antiookia lähistel valdusi, mille suuruseks määrati "15 päevateekonda pikkupidi ja 8 päevateekonda laiuti". Sel moel, andes vastastikku lubadusi, kuid tegelikult üksteist usaldamata, saadeti ka Bohemond aprilli lõpul Bosporuse teisele kaldale.

Tundes ennast kindlamana, kehtestas keiser Konstantinoopoli müüride alla jõudnud uutele rüütlivägedele kindla korra linna sisenemiseks. Seda tuli nüüd teha vaid väikeste gruppidena. Kuid ka see ettevaatusabinõu ei suutnud takistada pidevate kakluste puhkemist linna tänavatel. Ning üldse olevat konstantinoopollased jälginud põlguse ja õudusega Õhtumaa rüütlite käitumist. Tegemist polnud ju veel nende "rüütellike" sõjameestega, millisteks nad kujunesid hiljem, puutudes kokku Bütsantsi ja islamimaailmaga. Lisaks pilkasid lihtsakoelised rüütlid avalikult õigeusklike kombeid ja õukonna ranget tseremoniaalsust, mis suurendas veelgi bütsantslaste pahameelt. Kord olevat üks rüütel kõiki šokeerides istunud koguni keisri vastuvõtul troonile. Samal ajal viis Alexios, varjates oma hirme ja kartusi, osavalt ellu (keda meelitades, kellele lubadusi ja kingitusi jagades, keda aga hirmutades) oma plaani. Ning lõpuks keiser saigi, mida oli tahtnud – peaaegu kõikidest ristisõdalaste juhtidest olid saanud tema vasallid. Keiser oli tiitli ja ametikohana vägev ning kuskil mälusopis säilis tava alluda Rooma impeeriumile, ent põhjus, miks ristisõdalaste juhid olid nõus alluma, oli puhtalt pragmaatiline: sõdida edukalt türklaste-seldžukkidega olukorras, kus tagalasse oleks jäänud vaenulik Bütsants, oli lootusetu ettevõtmine.

Nikaia piiramine

1097. aasta aprillis-mais õnnestus Alexiosel lõpuks toimetada kogu rüütlivägi osade kaupa Väike-Aasiasse.

Rüütite esimene kokkupõrge seldžukkidega leidis aset Rumi sultanaadi pealinna Nikaia lähistel. Nikaia oli võimsate müüride ja 300 torniga viisnurkne kindlus. Linna vallutamata ei saanud rüütlid edasi liikuda, kuna vastasel juhul oleks nende tagalasse jäänud käärima ohuallikas. Kuid linna hõivamisest unistas ka Alexios, kuna Nikaia valdamine oleks oluliselt tugevdanud Bütsantsi kaitset türklaste võimalike rünnakute ees. Vähemalt teoreetiliselt oleks Alexios võinud ju jääda ootama, kuni ristisõdalased linna vallutavad ja selle talle vasallidena loovutavad, kuid keiser oli piisavalt tark, et mitte jääda ainult selle peale lootma, ning ta otsustas ristisõdalased üle kavaldada.

Rüütlid asusid järve kaldal paiknevat Nikaiat piirama 1097. aasta 6. mail. Nende ilmumine linna alla oli türklastele niivõrd ootamatu, et piiramisrõngasse jäi sultani pere ja suurem osa riigikassast. Sultan Kilidž Arslan ise oli parasjagu sõjateil. Nüüd kiirustas ta tagasi ja üritas rünnakuga väljastpoolt linn piiramisrõngast vabastada. Taplus kestis terve päeva ja mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi, kuid lõpuks said seldžukid lüüa ning olid sunnitud taganema. Printsess Anna kirjutab, et "rüütlid juba rõõmustasid, kuigi nende ees olid veel linna müürid". Siis saabuski rüütlitele appi Bütsantsi vägi, millel olid kaasas veokitele tõstetud laevad, et sulgeda linn piiramisrõngasse ka järve poolt.

Ristisõdalaste tormijooks linnale algas 19. juunil ning paistis, et Alexiosel pole enam jäänud mingit tegutsemisruumi, kuid ta suutis ikkagi rüütlid üle kavaldada. Anna sõnade järgi ronisid rüütlid õhinal müüridele, kui järsku avanesid ühe torni väravad ja bütsantslased sisenesid linna. Hetke pärast sulgusid väravad hämmastunud ründajate nina ees uuesti ja Nikaia tornidel lõid uhkelt lehvima keisririigi lipud ning "linnast kostsid keisri ülistuseks sarve- ja pasunahelid". Võib vaid ette kujutada, kuivõrd rabatud olid seda pilti nähes piiramisredelitel tardunud rüütlid. Neil polnud aimugi, et sel ajal, kui nemad valmistusid tormijooksuks, pidas Alexios seldžukkidega salajasi läbirääkimisi. Ning saanud sultanilt juhised, otsustasid Nikaia kaitsjad alistuda just nimelt bütsantslastele.

Nii oli kristlaste ühendatud sõjavägi saavutanud suure võidu ja vallutanud Nikaia kindluse, kuid reaalselt sisenesid linna vaid Alexiose väed; suurt saaki ja sultani pere eest lunaraha lootvad rüütlid aga olid endiselt vägevate müüride taga. "Suuremeelne" bütsantslaste vägede juhataja lubas neid linna vaid kümnemeheliste gruppidena ning sedagi "kirikus palvetamiseks". Kuid kõige suuremat nördimust olevat rüütlites põhjustanud asjaolu, et sultani perekond viidi Konstantinoopolisse ja mõne aja pärast lasti koguni vabaks, sest niisugune oli keisri ja sultani kokkulepe. Selle sammuga kindlustas keiser igaks juhuks ka head suhted seldžukkidega. Loomulikult sai Alexios aru, et ta peab petetud rüütlitele andma midagi valurahaks, ning selleks oli keisril ka suurepärane võimalus – tema kätte oli ju sattunud sultani riigikassa. Seega kompenseeris Alexios oma "sulitembu" sultani kulla ja hõbedaga.

1099. aasta Jeruusalemma piiramine

Ristisõja edasine käik ja Jeruusalemma vallutamine

Olles nüüd olukorra peremees, sundis keiser ka neid rüütleid, kes varem keeldusid, hakkama tema vasallideks. Nii oli Alexios saavutanud täieliku võidu kõikidel rinnetel, kuid samas hävitas ta rüütlite igasuguse usalduse Bütsantsi kui liitlase vastu.

Kujunenud soodne situatsioon võimaldas Alexiosel asuda oma põhieesmärgi juurde – ta tahtis tagasi vallutada suurema osa varem keisririigile kuulunud aladest Väike-Aasias. Ristisõdalaste juurde jäeti vaid väike bütsantslaste salk. Ja seegi lahkus peagi, tuues ettekäändeks, et minnakse suure abiväe järele. Rüütlite vägi aga suundus Antiookia peale, mis seitsmekuuse piiramise järel langes, kuna linna kaitsjate seas leidus äraandja. Järgnevalt õnnestus ristisõdalaste lüüa tagasi ka Mosuli emiiri abiväe rünnak.

Ristisõdijate riigid esimese ja teise ristisõja vahel

1099. aasta 7. juunil jõudis ristivägi Jeruusalemma alla, lõppeesmärk oli käega katsuda. Selleks ajaks olid kõik kristlastest elanikud linnast minema kihutatud. Kuigi Jeruusalemma kaitseväes oli vaid tuhatkond meest, otsustati vastu hakata, seda enam, et Egiptusest oodati suurt abiväge.

Rüütlite ekstaatiline lootus, et linna müürid langevad Kristuse väe ees iseenesest, ei täitunud ja nad alustasid piiramist, mis lõppes 15. juulil tormijooksu ning Jeruusalemma vallutamisega. Mõne aja möödudes moodustati seal juba Jeruusalemma kuningriik Püha Haua kaitsja Godefroi de Bouilloni juhtimisel. Ühtekokku tekkis ladinlaste poolt vallutatud aladele neli kristlikku riiki: Edessa krahvkond, Antiookia vürstiriik, Jeruusalemma kuningriik ja Tripolise krahvkond. Seega muutus Alexiose esimese kümmekonna valitsemisaasta jooksul Bütsantsi välispoliitiline olukord ja ümbritsev keskkond kardinaalselt.

12. sajandi alguseks Hommikumaale tekkinud ristisõdalaste riigid ei tundnud ennast islamimaailmast ümbritsetuna kindlalt. See pani neid leppima sõltuvusega keisririigist ja vasallisuhete tunnistamisega. Vaid vana Bütsantsi vaenlane Antiookia Bohemond ei soostunud keisri nõudmistega leppima, kuid ta sai 1104. aastal moslemite käest lüüa ning sattus nende kätte vangi. Alexios ei jätnud soodsat olukorda kasutamata ja omastas mitmed vürstile kuulunud maad. Kui aga Bohemond vangistusest vabanes, otsustas ta keisrile kätte maksta ja kogus suure sõjaväe. Kuid Bütsants polnud enam ammugi nii nõrguke nagu veel kümmekond aastat tagasi ning Bohemond sai lüüa ja oli sunnitud alistuma. 1108. aastal sõlmitud rahulepingu järgi läks Antiookia juba keisririigi alla. Kusjuures ka Bohemondiga võitlemise käigus paistis keiser silma erilise rahu ja kindlameelsuse poolest. Saades esimese teate vürsti vägede lähenemisest, olevat ta häirimatult öelnud: "Nüüd lähme hommikust sööma, Bohemondile mõtleme pärast seda." Asjaolu, et Alexios oli korduvalt ristirüütlid üle kavaldanud ja oma verivaenlase Bohemondi purustanud, ei tähendanud seda, et keisririik sai elada rahus – kogu selle aja vältel ei lakanud peaaegu hetkekski võitlus türklastega.

Sisepoliitika

Võimule tulles alustas Alexios kohe suure riigisiseste muudatustega. Neid ellu viies toetus ta peamiselt oma sugulastele ja usaldusisikutele klientidele, nagu neid kutsuti. Üldiselt on öeldud, et Alexiose ajal muutus Bütsants tüüpiliseks feodaalseks monarhiaks, loobuti paljus vanast Rooma pärandist, seejuures ka Rooma-aegsetest tiitlitest. Alexios vähendas järsult kohalikku päritolu ametnike arvu, asendades neid välismaalastega. Samas loobuti lõplikult ka orjatöö kasutamisest. Üldiselt algas Alexiose valitsemisajaga riigi majanduse elavnemine. Üle pika aja hakati jälle ehitama, õitsele puhkesid kaubandus ja käsitöö.

Suhetes kirikuga aga ei sallinud sügavalt usklik keiser mingit vastuvaidlemist ning kirikutegelaste väiksemalegi vastuhakule järgnes kohe tagandamine. Oma valitsemisaja alguses, kui suurem osa keisririigi ajaloolistest valdustest oli vaenlaste käes ja riigil puudusid sissetulekuallikad, andis Alexios käsu konfiskeerida kirikute varad. Sellest kavatsusest – ta nimetas seda küll laenamiseks – teatas ta kirikukogul peetud kõnes. Seejuures tõi keiser eeskujuks Vana Testamendi kuningas Taavetit ja Ateena kuulsaimat riigimeest Periklest. Järgmise riigikassa täitmise abinõuna alustati manipulatsioone rahavääringuga. Tolle aja Bütsantsis oli peamise rahaühikuna käibel 4,55 grammi kaaluv kuldmünt – solidus. See jagunes omakorda 24 väiksemaks vaskmündiks. Selle väikese mündiga viisid võimud pidevalt läbi kõikvõimalikke manipulatsioone – peamiselt vähendades selle kaalu. Nüüd aga otsustas Alexios teha ka "kuldmündi" vasest. Ning riigi tellimuste eest hakatigi maksma äsja vermitud müntidega, s.t uues vääringus – rahvalt aga nõuti makse jätkuvalt vanades müntides. Nii vähendati "kuldmündi" tegelikku väärtust ligikaudu kolm korda. Loomulikult tekitas see "rahareform" rahulolematust ja väljaastumisi, kuid need suruti karmikäeliselt maha.

Alexios I

Keisrinna Irene

Alexiose valitsemise ajal kehtestati Bütsantsis, paljuski Lääne eeskujul, niinimetatud pronoia-süsteem, millega hakati tasuma teenistuse eest jagama kindlaks ajaks maavaldusi ühes kõigi sissetulekutega. Ehk teiste sõnadega, hakati "ostma" maa ja sellest saadava sissetulekute eest ustavust. Peamiselt puudutas see süsteem sõjaväelist teenistust, muutes nii Bütsantsi sõjaväe ülesehituse sarnaseks Lääne-Euroopa rüütliväega. Alexiose valitsemise ajal kuulus kogu võim riigis Komnenoste klannile, kelle hulgast oli pärit suurem osa sõjalisest ja administratiivsest juhtkonnast. Samal ajal kadusid mitmed vanad aristokraatide suguvõsad ajalooareenilt. Võimalus, et sõjalis-poliitilist karjääri sai teha inimene "väljastpoolt" – mis varem eristas Bütsantsi Läänest, oli Alexiose ajaks praktiliselt kadunud.

Iseloom ja välimus

Alexiose isikuomadustest võib saada väga värvika pildi, toetudes printsess Anna üleskirjutustele. Loomulikult peab seejuures arvestama, et tegemist on oma isa armastava ja ülistava tütrega.

Anna sõnutsi olevat tema isa juba 14-aastase noorukina kippunud sõjakäikudele ja jaganud keisririigi vaenlaste aadressil kõikvõimalikke ähvardusi, lubades näiteks joota oma mõõka nende verega. Ja tõesti, kõigis lahingutes, millest keiser isiklikult osa võttis, võitles ta väga vapralt. Kui aga Anna asub kirjeldama Alexiose ja tema naise Irene välimust, siis kasutab ta selliseid väljendeid nagu "võrratu ja kordumatu". Imetledes kirjutab ta: "Kunstnik poleks suutnud seda jäädvustada. Kujur poleks olnud võimeline sellist harmooniat voolima. Kreeka kuulsa skulptori Polykleitose arutelud inimkeha proportsioonidest paistaksid üldse mitte vastavat tõelisele ilule". Anna sõnade järgi polnud tema isa "liiga pikk", aga "õlgade laius vastas täielikult tema kasvule". Seistes keiser "ei tekitanud rabavat muljet ümberkaudsetele", kui ta aga "istus troonil, silmades ähvardav pilk, siis sarnanes ta välguga – niisugune kõikevõitev ilme oli tema näos". Keisri silmad olid ühtaegu "ähvardavad ja vagad", nad "nii hirmutasid kui ka julgustasid". Samas teatab Anna, et Alexiosel olid laiad õlad ja tugevad käed ja ta tekitas inimestes vaimustust ja imetlust keiser oli ilus, graatsiline, väärikas ja ületamatult suursugune. Kui ta laskus aga vestlusesse, siis "ületas vanu kuulsaid kreeka oraatoreid" ja "vestluses oli ta sama võitmatu kui lahingus".

Alexios I vaenm vend Isaak Komnenos

Enam-vähem samas vaimus kirjeldab Anna ka oma ema, kes oli kroonimise ajal vaid 14 aastat vana: "Kõrvad ei saanud kunagi isu täis tema häälest ja silmad tema ilust." Keisrinna nägu "kiirgas kuuvalgust, ja kui kaugelt vaadata tema palgeid, siis nad meenutasid roosivälja". Samas aga võis "ähvardus tema pilgus sundida vaatajaid sulgema silmi. See, kes keisrinnat vaatas, oli võimetu pead ära keerama, kuid sealsamas ei suutnud talle otsa vaadata". Ja Anna jätkab: "Ma ei tea, kas poeetide poolt ülistatud Athena oli tegelikult olemas, kuid ma olen sagedasti kuulnud, et keisrinnat oleks õigem nimetada Athenaks, kes võttis inimese kuju ja laskus taevalaotusest alla, ümbritsetuna taevalikust särast." Ning keisrinnal oli veel üks omadus, mida ei leidunud ühelgi teisel naisel: "Ta võis ühe pilguga taltsutada kõige metsikuma mehe ja anda jõudu suurteks tegudeks inimestele, kes nüüd sama vaevlesid hirmu käes, Reeglina keisrinna vaikis, meenutades ilu ja harmoonia võrdkuju. Kui ta aga rääkis, siis saatis oma juttu sujuvate käeliigutustega. Jäi mulje, nagu oleksid ta käed ja sõrmed tehtud suure meistri poolt elevandiluust."

Anna iseloomustab mõne lausega ka oma onu Isaaki, kes oli väliselt vennaga üsna sarnane, tal oli vaid heledam näonahk ja tihedam habe. Lisaks olid mõlemad vennad ühtviisi kirglikud jahimehed ja julged sõjamehed. Anna heidab oma onule seda liigset vaprust isegi ette, sest: "Nii kui ta nägi vaenlast, viskus ta sellele kohe kallale, unustades kõik. Sellepärast sattus ta kaks korda türklaste kätte vangi."

Elu viimased aastad ja troonipärija küsimus

Elu viimastel aastatel põdes Alexios I raskekujulist reumat, mis muutis isegi voodist tõusmise talle väga vaevarikkaks. Väidetavalt olevat keisri tõbi inspireerinud sultani õukonda etendama koomilisi vaatemänge, kus kandev roll oli antud lonkavale ja pidevalt kukkuvale "Alexiosele". Lisaks põristas keiser ka r-tähte, ja selle puuduse matkimine – muidugi ülepaisutatult – muutis komejandi veelgi naljakamaks.

Bütsantsi laienemine Alexios I valitsemisajal

Keisri haigestumine viis muidugi dünastiliste vaidluste puhkemiseni. Alexiosel oli kolm poega ja neli tütart ning igaühel olid oma pooldajad, kuigi keiser ise ilmselt eelistas järeltulijana vanemat poega Johannest. Kuid ajaloolased on juhtinud tähelepanu asjaolule, et pidevate välispoliitiliste ohtude ja probleemidega seotud Alexios jättis õukonnas toimuva paljuski talle lähedaste naiste hooleks. Tema valitsemisaja alguses oli selliseks suunajaks-korraldajaks keisrinna-ema Anna, hiljem aga keisrinna Irene. Pole välistatud, et just nimelt Irenele kuulus idee teha abikaasa järeltulijaks perekonna esimene laps, Johannesest viis aastat vanem printsess Anna. Anna oli omal ajal kihlatud keiser Konstantinos X pojaga ja talle anti hiilgav haridus. Kuigi Anna keiserlikust soost abikaasa oli Alexiose haigestumise ajaks juba surnud, ei loobunud Irene oma plaanist. Seega olid keisril ja keisrinnal erinevad tulevikunägemused, kusjuures tark ja kaval Alexios oli väga hästi kursis oma abikaasa kavatsustega. Bütsantsi autorid on küll teatud irooniaga kirjutanud, et seesama Alexios, kes noorest peast oli oma naist korduvalt petnud, kiindus temasse vananedes niivõrd, et võttis Irene isegi sõjakäikudele kaasa, ent see oli ilmselt vaid pool tõest. Teine pool aga seisnes selles, et keiser ei usaldanud oma naist ja ei tahtnud riskida tema jätmisega pealinna. Lõpuks tulebki välja, et printsess Anna, kes kirjeldab oma raamatus suurt armastust isa vastu, ei hoolinud sugugi jumaldatud isa soovist ja kavatses haarata võimu.

Vaatamata raskekujulisele haigusele juhtis Alexios isiklikult 1116. aastal läbi viidud edukat sõjakäiku türklaste vastu. Seda tegi ta kanderaamil lamades. 1118. aasta suveks oli haigus keisri lõplikult ära kurnanud ja kõigile oli selge, et ta peatselt sureb. Kuidas toimus keisri lahkumine elust, sellest annab teada printsess Anna sulg. Alexios viibis hipodroomil, kui tõusis tugev tuul ja "keisri reuma liikus jalgadest õlga". Kuid arstid polevat keisrit ähvardavast ohust aru saanud. Vaid üks neist osutas "sellise liikumise eluohtlikkusele, kuid me ei uskunud teda". See arst väitis, et keisri kehas "liikuv" paha ollus võib jõuda isegi südameni ja et seda ei juhtuks, tuleks ta ajada kehast välja lahtisti abil. Teised arstid aga vaidlesid sellele seisukohale vastu ning pealegi polnud keiser harjunud ravimeid tarvitama. Seekord andis haigus siiski järele. Uus atakk tabas keisrit kuue kuu möödudes. Anna kuulis pealt, kuidas keiser kurtis keisrinnale, et ei suuda enam hingata ja et tema südames on valu – nagu lasuks rinnal raske kivi. Arstid püüdsid haigust diagnoosida, kuid ei suutnud sellega toime tulla. Nad olid võimelised vaid nentima, et keisri seisund on ohtlik. Möödus veel mõni tund ja Alexios hakkas lämbuma, ta suutis hingata veel vaid sirgelt istudes. Arstid otsustasid lasta verd, aga ka see abinõu ei suutnud patsiendi seisundit parandada. Mõningane kergendus saabus alles pärast piprast valmistatud ravimi manustamist. Kuid 1118. aasta 15. augustil tabas Alexios I-t uus atakk, millest välja tulla ta enam ei suutnud. Lähtudes Anna üksikasjalikest kirjeldustest, võib arvata, et keisri surma põhjuseks sai ilmselt infarkt.

Pere

Alexios I oli abikaasa Irene Dukainaga 9 last:

1. Anna Komnena (1. detsember 1083 – 1148/55),väikese lapsena oli ta kihlatud Konstantinos Dukasega, keda Alexios kohtles kaasvalitsejana kuni Johannes II sünnini. Aastal 1097 abiellus ta Nikephoros Bryennios nooremaga, kellest hiljem sai väejuht. Anna oli väga ambitsioonikas ning ta püüdis pärast Alexiose surma edutult trooni anastada. Seejärel tõmbus ta tagasi kloostrisse, kus kirjutas oma isa Aleksiose valitsemisajaloo. Paaril oli mitu last, kuid ellu jäi vaid neli.
2. Maria Komnena (19. september 1085 – pärast 1136), oli kõigepealt kihlatud Gregory Gabrasega, ent abiellus Bütsantsi aadliku Nikephoros Katakaloniga. Paaril sündis mitmeid lapsi, ent vaid 2 poega on nimepidi teada: Alexios Komnenos Euphorbenos ja Andronikos Komnenos Euphorbenos.
3. Johannes II Komnenos (13. september 1087 – 8. aprill 1143), oli Alexiose troonipärija ja järgmine Bütsantsi keiser.
4. Andronikos Komnenos (18. september 1091 – 1130/31); talle anti tiitel sebastokrator ning ta võttis osa mitmetest sõjakampaaniatest kunui suri haiguse tagajärjel. Ta abiellus tõenäoliselt Vene printsessi Irenega ning neil oli vähemalt kaks poega.
5. Isaak Komnenos (16. jaanuar 1093 – pärast 1152), sebastokrator.
6. Eudokia Komnena (14. jaanuar 1094 – umbes 1129).
7. Theodora Komnena (15. jaanuar 1096– ...), kes oli abielus Konstantinos Kourtikese ja Konstantinos Angelosega. Ta oli tulevaste keisrite Isaak II Angelose ja Alexios III Angelose vanaema. Ta oli ka Epeirose Despoodis valitsenud dünastia eellane. Isaak II tütre Irene Angelina poja Swabia Philipi lapsed olid paljude Euroopa kuninglike perekondadega seotud, sealhulgas ka kõigi tänapäevaste Euroopa monarhide perekondadega.
8. Manuel Komnenos (veebruar 1097–...), ta on teada vaid tänu Moskvas asuvale käsikirjale ning ta suri ilmselt peagi pärast sündi.
9. Zoe Komnena (märts 1098–...) ta on teada vaid tänu Moskvas asuvale käsikirjale ning ta suri ilmselt peagi pärast sündi.

Vaata ka

• Bütsantsi ajalugu
• Bütsantsi keisrite loend

Viited

Eelnev Nikephoros III Botaneiates

Bütsantsi keiser 1. aprill 1081 – 15. august 1118

Järgnev Johannes II Komnenos