Zoe Karbonopsina

Zoe Karbanipsina
Bütsantsi konsort-keisrinna
	Ametiaeg; 9. jaanuar 906 – 11. mai 912
Bütsantsi keisrinna-asevalitseja
	Ametiaeg; 914–919
Isikuandmed
Sünniaeg	teadmata
Surmaaeg	peale 919. aastat
Abikaasa	Leo VI
Lapsed	Konstantinos VII, Anna

Zoe Karbonopsina (Söesilm) (kreeka keeles: Ζωὴ Καρβωνοψίνα (Zōē Karbōnopsina)) oli Bütsantsi keisri konsort-keisrinna aastatel 906–912 ja Bütsantsi asevalitseja aastatel 914–919. Ta oli keiser Leo VI neljas naine ja keiser Kostantinos VII ema.

Võimuletõus ja valitsemine

Alexandrose surma ajal oli Konstantinos kaheksa-aastane ja seega iseseisvaks valitsemiseks veel liiga noor. Onu oli enne surma määranud tema hooldajate nõukogu eesotsas patriarh Nikolaos Müstikuga. Nikolaos oli oma aja üheks haritumaks inimeseks. Tema sulest on säilinud ligikaudu 150 erinevaid küsimusi puudutavast kirjast koosnev kogu, mida peetakse hindamatuks allikaks tolleaegse eluolu kohta.^[1]

Saanud surevalt keisrilt auväärse ülesande, otsustas patriarh mitte piirduda Alexandrose passiivse käsutäitja rolliga, vaid viia ellu oma isiklik ambitsioonikas plaan. Ta üritas upitada troonile Konstantinose asemel hoopis ühte väepealikust soosikut. Kui aga esimesed märgid viitasid selle katse nurjumisele, sooritas kaval Nikolaos kannapöörde – teeseldes täielikku teadmatust võimuhaaramisplaanidest, võttis ta aktiivselt osa mässukatse mahasurumisest.^[1]

913. aasta augustis sai Bütsants maitsta Alexandrose lühiajalise valitsemise välispoliitilisi vilju – Bulgaaria valitseja Simeon piiras oma vägedega pealinna sisse. Simeon (893–927), keda peetakse üheks Bulgaaria väljapaistvamaks valitsejaks, oli noorest peast õppinud Konstantinoopolis ning tundis suurepäraselt bütsantslaste kombeid ja sõjapidamise kunsti.^[1]

Simeoni vastu otsustasid bütsantslased ära kasutada äsja Euroopasse jõudnud uut jõudu – ungarlasi. Nii sündis omapärane ajutine liit kõrgtsivilisatsiooni ja barbarite vahel. Kuid vaatamata algsele ebaedule õnnestus Simeonil tõrjuda ungarlased enam vähem samadele aladele, kus nad asuvad ka tänapäeval. Ning pärast seda võitu oli Simeon jälle Konstantinoopoli müüride all. Olukord pealinnas muutus niivõrd kriitiliseks, et tol ajal sisuliselt valitsenud patriarh saatis Simeonile alandliku kirja – tema enda sõnutsi kirjutas ta mitte tindi, vaid pisaratega. Kuna kiri ei andnud loodetud tulemusi, läks Nikolaos Müstik ise bulgaarlaste laagrisse, et kroonida seal Simeon "bulgaarlaste keisriks". Nii sai bulgaarlaste valitseja enesele tiitli, mis oli võrdne Bütsantsi keisrite tiitliga. Selline asjade areng aga ei mahtunud paljudele bütsantslastele lihtsalt pähe ning patriarh kaotas suurema osa oma toetajatest. Lisaks said ka patriarhi vanad vaenlased enesele nüüd hea argumendi tegutsemiseks.^[1]

Targa mehena mõistis Nikolaos, et tema jalgealune on kõikuma löönud, ja pöördus nüüd liitlase otsingul vahepeal täielikult kõrvale tõrjutud keisrinna Zoe poole. Samas otsustas ta igaks juhuks kindlustada tagalat võimalike keisrinna-ema vastukäikude puhuks ning andis käsu pühitseda ta nunnaks. Selle käiguga võttis ta Zoelt igasuguse võimaluse kunagi pretendeerida võimule. Pärast pühitsemist aga kuulutas Nikolaos Zoe oma vaimseks tütreks. Kuid Zoe osutus ettevaatlikust patriarhist veelgi kavalamaks – ta sõi enne pühitsemistalitust salaja liha, mis muutis järgnenud toimingu sisuliselt kehtetuks.^[1]

Kui Zoest oli patriarhi teada saanud nunn, lubati tal asuda elama paleesse. Seal alustas Zoe aktiivset tegutsemist ning juba 914. aasta veebruaris tungisid tema pooldajad patriarhile kallale. Nikolaosel õnnestus küll põgeneda ja kolm nädalat varjas ta end kirikus, kuid saades vastupanu mõttetusest aru, oli ta sunnitud oma kaotust tunnistama. Seejärel kuulutati seadustühiseks ka Zoe nunnaseisund. Nii oligi Zoe, tänu bulgaarlaste kaudsele toetusele, üle kavaldanud ja kõrvaldanud võimu juurest kõikvõimsa patriarhi.^[1]

Patriarhi kõrvaldamine aga andis bulgaarlastele ettekäände uueks kallaletungiks, sest koos Nikolaose tagandamisega oli ju kadunud ka Simeoni uhke tiitel.^[1]

Zoe kutsus bulgaarlastele vastupanu osutamiseks kohale isegi teisel rindel araablaste vastu võitlevad väed. Kuid ka neist polnud abi. Bütsantslased said mitu korda, ja eriti hullusti 917. aastal, hävitavalt lüüa. Need kaotused suurendasid omakorda riigisiseseid pingeid ja teravdasid võimuvõitlust. Seaduslik valitseja Konstantinos, kes oli ikka veel liiga noor üksi valitsemiseks, pidi seda kõike kõrvalt pealt vaatama.^[1]

919. aasta 24. märtsil jõudsid pealinna laevastiku ülemjuhataja Romanos Lakapenose väed. Neid nähes jooksid Zoe pooldajad laiali ning Romanosest sai tegelik olukorra peremees. Oma võimu kindlustamiseks võttis ta mais ette veel ühe olulise manöövri ja pani oma tütre Helena paari 14-aastase Konstantinosega. Seejuures võttis ta enesele tiitli "Keisri isa". Kuigi Zoel lubati jääda paleesse elama, kaotas ta igasuguse võimu. Sellega ei suutnud aga Zoe kuidagi leppida. Ta üritas veel sama aasta sügisel Romanost mürgitada, ent see katse ebaõnnestus ja Zoe pühitseti nüüd juba teist korda nunnaks. Seekord jälgiti reegleid peensusteni. Pärast seda saadeti keisrinna-ema maapakku ja tema jäljed kadusid ajalukku. Zoe edasine saatus ja surma-aasta on teadmata.^[1]

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 ^1,8 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 245–247.

Eelnev Nikolaus I Mystikos	Bütsantsi asevalitseja 914 – detsember 919	Järgnev Romanos I

[:0-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 ^1,6 ^1,7 ^1,8 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 245–247.

[1]