Valge mesikas

Valge mesikas
	; Valge mesikas
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae;
Hõimkond	Õistaimed Magnoliophyta;
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida;
Selts	Oalaadsed Fabales;
Sugukond	Liblikõielised Fabaceae;
Perekond	Mesikas Melilotus;
Liik	Valge mesikas;
Binaarne nimetus
	Melilotus albus; Medik.
Sünonüümid
	Melilotus alba, Melilotus leucanthus, Melilotus vulgaris, Trifolium vulgare

Valge mesikas (Melilotus albus) on liblikõieliste sugukonda mesika perekonda kuuluv rohttaim.

Levik

Valge mesikas kasvab pärismaisena Euroopas ja Aasias. Ta kasvab peaaegu kõikjal Euroopas ning Siberis, Kaug-Idas ja Kesk-Aasias; võõrliigina ka Ameerikas ja Austraalias. Eestis on ta sage.

Eestis on aretatud sort "Kuusiku 1"^[1], mida kasvatatakse laialdaselt kultuurtaimena.

Taim talub hästi kuiva ja kivisemat pinnast; kasvab eelkõige teeservadel, ka jäätmaadel.

Kirjeldus

Valge mesikas on kaheaastane ühekojaline taim.

Ta on püstise alt puituva varrega ning kasvab 20–120 cm kõrguseks. Varrele kinnituvad 1–2 cm pikkused kolmetised hambulise servaga liitlehed.

Taim õitseb juunist septembrini. Õied on valged ja tugeva lõhnaga ning paiknevad 40–80 kaupa pikkades kitsastes püstistes kobaras. Ta on putuktolmleja.

Vili on 3,6–5 mm pikkune ja 2–2,5 mm laiune kaun, milles on üks kuni kolm, tavaliselt kaks seemet. Taim paljuneb seemnetega. Eesti sordi Kuusku 1 juures on keskmiseks seemnesaagiks 1 ha kohta saadud 240 kg^[2].

Kasutamine

Valge mesikas on väga hea meetaim ning seda kultiveeritakse mesilate läheduses. Seda kasvatatakse ka loomade söödaks, sest mesikas annab suure haljasmassi.

Taime on kasutatud ka pinnase parandajana, sest tema juurtel elavad mügarbakterid rikastavad mulda lämmastikuga. Samuti aitab mesika kasvatamine mulda kobestada.

Valgele mesikale annab lõhna taimes sisalduv kumariin, mida kasutatakse muu hulgas lõhna- ja maitseainete valmistamiseks ning farmaatsiatööstuses antikoagulantide lähteainena.

Mesika külvinorm on 5–10 kg/ha (sordil Kuusiku 1).^[1]