Vajuud
Vajuud ehk goahirod on aravakkide hõim Colombias ja Venezuelas.
Vajuu hõimu kuulub 60 000 inimest. See on arvukaim indiaanihõim Colombias ja Venezuelas ning üks suuremaid kogu Lõuna-Ameerikas.
Nad räägivad aravaki keelkonda kuuluvat vajuu keelt.
Elatusallikad
[muuda | muuda lähteteksti]Kui hispaanlased nad leidsid, elasid nad juba kõrbelisel Guajira poolsaarel ning tegelesid kala- ja pärlipüügiga.
Varem olid nad tõenäoliselt olnud põlluharijad, kuid juba ammu enne hispaanlaste saabumist olid teised indiaanihõimud nad viljakatelt maadelt välja tõrjunud. Et hispaanlased ei saanud neilt pärlipüügikohti ära võtta, tegelesid nad vahetuskaubandusega.
Hispaanlastelt said nad vahetuskaubana koduloomi – kitsi, lambaid, sigu, kanu, veiseid ja hobuseid. Nad hakkasid elatuma nomaadlikust veisekasvatusest.
Peale selle hakkasid nad müüma soola, mida nad soolapannide abil merest hankisid.
Praegu töötavad paljud vajuud Maracaibo järve äärses naftapiirkonnas. Et nende kõrbelisel poolsaarel napib vett, ehitavad nad tehniliselt komplitseeritud kaeve. Nomaadliku eluviisi tõttu on nende majad väga lihtsad. Kui neil õnnestub jõukust koguda ning moodustada 200–250 elanikuga püsiküla, siis nad ehitavad korralike tellistest maju ning katavad need lõhutud kaktustest valmistatud sindlitega. Küla ümbritsevad nad kaktustest hekiga.
Elukorraldus
[muuda | muuda lähteteksti]Vajuu hõim on korraldatud matriarhaadi põhimõttel.
Külas on umbes 30 suurt klanni, millest igaühel on oma tunnusloom ja oma territoorium.
Iga klanni hoiab koos kõige vanem naine, sugukonnaema ehk matriarh. Tema kõige vanem vend on klanni välisesindaja, kes on väga suure au sees.
Nende meessoost sugukonnaesindajate seast valitakse siis külapealik, ja selleks saab alati kõige jõukam. Ta peab oma küla eest kulutusi tegema, sest tema kohus on oma klanni varandusega kõiki teisi kaitsta. See kahandab tema ja tema klanni varandust tunduvalt ning varsti valitakse pealikuks jõukuselt järgmine sugukonnaesindaja. Nõnda hoitakse ära varandusliku kihistumise tekkimine.
Pealikel ei ole mingit käsuvõimu, vaid ainult esindamisvolitus. Oma kulutustega ei saavuta nad mitte midagi peale au. See au tagab aga, et neid ei jäeta häda korral hätta.
Iga üksikisiku elu on lahutamatult seotud sugukonna omaga, sest sugukond, mida esindab klanniema, kaitseb oma liikmeid. Vastutasuks teevad nad kõik oma sugukonna kaitsmiseks ja tugevdamiseks.
Iga sugukonna majanduslik baas on veised, kes on ühisomand ja keda ühiselt hooldatakse. Mehed karjatavad ja joodavad karja, naised valmistavad juustu ja töötlevad liha.
Veisekarja vargus on sama suur kuritegu nagu naise vägistamine. Mõlema eest on ette nähtud kõige rangem karistus, sest need kuriteod haavavad kogu sugukonna au.
Vajuude sugukonnad on eksogaamsed (sugukonna sees ei saa abielluda) ning paarikaupa vastavusse seatud. See tähendab, et sugukonnad on omavahel abielus. Kogukondliku abielu asemel on praegu siiski üksikabielu. Noorik läheb elama abikaasa majja ning emaklann saab tema eest pulmakingiks veiseid. Tegemist ei ole siiski pruudiostuga, sest noorik toidab ja katab oma abikaasat ning võib igal ajal lahutada, minnes emakoju tagasi. Pruudiand (veised), mille eest hoolitses pruudi klann, jääb abielunaise isiklikuks omandiks, mis jääb lahutuse korral temale.
Kui noorik toob ilmale lapse, ümbritsevad teda eranditult tema enda klanni naised. Tüdruku sünd on soovitavam kui poisi sünd. Poisi üle rõõmustatakse "nagu väikese hobuse üle", tüdruku üle "nagu väikese lehma üle", sest lehmad on klanni suurim varandus.
Ema annab lapsele mõne oma esivanema nime ja oma klanni nime ning kolmandaks nime, mis on ainult nende jaoks, kes klanni ei kuulu. Lapse sünni puhul peab pidu ainult ema klann.
Isaliin on küll teada, aga tähtsust sellel ei ole. Lapsed elavad algul ema juures, hiljem jätkab kasvatamist tüdruku puhul mõni emapoolne tädi ja poisi puhul mõni emapoolne onu. Nii saavad lapsed täiskasvanuks emapoolsete sugulaste juures.
Oma veiseid kohtlevad vajuud samamoodi nagu oma klanni liikmeid. Nii nagu oma sugukonna liikmetega ei tohi abielluda, ei tohi ka oma klanni veiseid süüa, sest neid peetakse otsesteks sugulasteks. Kui veis jääb haigeks, viiakse ta šamaani juurde nagu inimenegi.
Kui klanni liige sureb, siis ohverdatakse veiseid ja nende lihaga toidetakse külalisi teistest klannidest. Ohverdatud veiste vaimud saadavad surnud inimest pikal teekonnal teispoolsusesse.