Unenäoargument

The Dream of Human Life, Michaelangelo, ca. 1533

Unenäoargument on filosoofiline arutlus, mille kohaselt tõestab unenäo kogemine, et me ei tohiks usaldada täielikult oma meeli tegemaks vahet reaalsusel ja illusioonil. Iga hetk või olukord, mis sõltub meie meeltest, vajab põhjalikku analüüsi, et saaksime olla kindlad selle hetke reaalsuses.

Taust

Kui inimesed näevad und, siis tavaliselt ei teadvusta nad seda endale une nägemise ajal. Just see on pannud filosoofe mõtisklema: kuidas saab kindel olla, et inimene ei näe mingil suvalisel hetkel parajasti und, vaid on ärkvel ning reaalsuses?

Sellele filosoofilisele küsimusele on viidanud lääne filosoofias näiteks Platon ja Aristoteles. Suuremat tähelepanu on probleem pälvinud aga René Descartesi poolt. Descartes lahkab teemat lähemalt oma teose "Meditatsioonid esimesest filosoofiast" esimeses meditatsioonis.

Seda tüüpi argumendi on tõstatanud näiteks ka Hiina filosoof Zhuangzi, kes nägi kord unes, et ta on muretult ringi lendav liblikas. Kui Zhuangzi ärkas, hakkas ta arutlema selle üle, kuidas teha kindlaks, kas ta oli tõepoolest und nägev Zhuangzi. Kui Zhuangzi und nägi, oli ta ju veendunud, et ta oli liblikas. See viis ta mõttele, et äkki oli ta hoopis liblikas, kes hakkas just nägema und, et ta on Zhuangzi. Zhuangzi viitas ka sellele, et inimene tõesti saab aru, et on näinud und, alles pärast üles ärkamist. Võib-olla kogeb inimene seejärel veel suuremat ärkamist ning tajub, et ka kõik seni tuntav reaalsus oli tegelikult uni, illusioon.

Simuleeritud reaalsus

Uni on hüppelauaks inimestele, kelle arvates võib reaalsus olla illusioon. Inimmõistus on võimeline uskuma, et see mis toimub unes on reaalne. Seetõttu võib simuleeritud reaalsuses olla tegelikult tavaline igaõhtune nähtus.

Seetõttu peavad need, kes väidavad, et maailm pole simuleeritud, nentima, et inimmõistus – vähemalt magav inimmõistus – ei ole täielikult usaldatav.

René Descartes on samuti öelnud, et reaalsuseks on ta pidanud seda, mida ta on tajunud oma meeltega. Kuid vahetevahel on tema meeled teda petnud ning pole tark usaldada seda, mis on kord olnud petlik.

Huttoni paradoks

Briti kirjanik Eric Bond Hutton tõstatas samateemalise paradoksi aastal 1989.

Lapsena koges Hutton tihti kirkaid unenägusid. Kõik sellistes unenägudes tundus siiski reaalne – ta võis vaadata sinisesse taevasse ning tunda oma näol päikese soojust, ta võis tõmmata küünega üle puidu ning seda tunda ning kuulda. See viis ta mõttele, et äkki on terve elu üks unenägu või kas on võimalik, et ta eksisteerib ainult kellegi teise unenäos. Aga mis siis saab kui see keegi üles ärkab? Ta jõudis järeldusele, et peab ikkagi ise olemas olema, kuna tal on iseseisvad mõtted. Alles aastaid hiljem avastas Hutton, et selle mõttega oli temast ette jõudnud René Descartes.

Samuti oli Hutton kindel, et uned ei saa olla tema enda teadvuse vili. Kui ta oma unenägudes erinevate inimestega vestles, siis olid need vestlused niivõrd ootamatud ning mõtlemapanevad.

Ta koges ka unenägusid, kus ta hakkas kahtlema kas ta on unes või ärkvel ning sellised unenäod häirisid teda väga. Ta küsis endalt unes, kas ta on ärkvel ning jõudis järjeldusele, et jah, ta tõesti on, kuid ometigi jäi teda miski häirima. Lõpuks jõudis ta lahendusele. Kui inimene küsib iseendalt "kas ma näen und?", siis see tõestab, et tõesti see inimene näeb und, sest ärkvel olles ei tohiks sellist kahtlust olla. Küll aga oli ta tihti ka endalt seda ärkevel olles küsinud. Mida see õigupoolest tõestab?

Kriitika

Filosoofid John Locke ning Thomas Hobbes on mõlemad üritanud tõestada, et une argumendil ei saa olla alust. Locke väitis, et unes ei saa kogeda valu. Küll on aga mõningad teaduslikud uurimused viimaste aastakümnete jooksul tõestanud vastupidist – inimene saab tunda une vältel mõningast valu. Küll aga pole see valu nii tõsine ning enam alles pärast ärkamist. Hobbes tõstatas argumendi, et unes võib toimuda absurdseid asju, mida tavalises reaalsuses ei saa juhtuda.