Supergravitatsioon
Supergravitasioon ehk supergravitatsiooniteooria (inglise keeles supergravity) on teoreetilises füüsikas üldrelatiivsusteooria üldistus, mis põhineb supersümmeetrial; sageli defineeritakse ka füüsikateooriaks, mis sisaldab lisamõõtmeid, supersümmeetriat ja gravitatsiooni. Tegemist on nüüdisaegse väljateooriaga, mis erinevalt mitte-gravitatsioonilistest supersümmeetrilistest teooriatest (näiteks minimaalne supersümmeetriline standardmudel) seob supersümmeetria ja üldrelatiivsusteooria printsiipe. Supergravitatsioon on kohaliku supersümmeetria kalibratsiooniteooria.
Termin "supergravitatsioon" võeti füüsikute poolt kasutusele soovist rõhutada eelist supersümmeetria rakendamisel suure ühendteooria (suure ühenduse teooria) arendamisel, mis seisnes selles, et selle tulemusel toimub superpartneriosakeste paaridega seotud kõige intensiivsemate kvantfluktatsioonide osaline vähenemine; see asjaolu aga aitab leevendada vastuolusid, mis tekivad katsel kaasata gravitatsioon kvantmehaanikasse.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimestena pakkusid kohaliku supersümmeetria teooria välja 1975. aastal Dick Arnowitt ja Pran Nath. See teooria nimetati kalibratsiooni supersümmeetriaks.
Neljamõõtmelise supergravitatsiooni minimaalse versiooni avastasid 1976. aastal Dan Freedman, Sergio Ferrara ja Peter van Nieuwenhuizen. Selle alusel tekkisid varsti hulk teisi teooriaid, kus rakendati erinev arv lisamõõtmeid ja millesse kaasati täiendavaid (N) supersümmeetriaid. Supergravitatsiooniteooriaid, milles N>1, nimetatakse tavaliselt laiendatud supergravitatsiooniks. Osa supergravitatsiooniteooriaid on seotud paljumõõtmelise supergravitatsiooni teooriatega kompaktifitseerimise kaudu, mille idee pärineb aastatel 1919–1926 loodud Kaluza-Kleini teooriast.
Üks supergravitatsiooniteooria variantidest, 11-mõõtmeline teooria, tekitas füüsikamaailmas märkimisväärset elevust kui kõige teooria esimene potentsiaalne kandidaat, kuid peagi see elevus vaibus, sest teoorias leiti rida puudusi.