Sunnismaisus

Sunnismaisus oli üks pärisorjuse põhitunnuseid, millega talupojad kinnistati maa külge ja neil puudus liikumisvabadus elukoha valikuks. Sunnismaine talupoeg ei tohtinud feodaali loata elukohta vahetada.

Euroopas sunnismaistati enamik vabu kogukonnatalupoegi Prantsusmaal 8.–10. sajandil, Saksamaal 8.–11. sajandil ja Inglismaal 10.–11. sajandil, muutes nad sellega pärisorjadeks.

14. sajandil tekkisid Eesti aladel esimesed sunnismaisuse ilmingud, kuna talupoeg, kes oli omavoliliselt asunud elama teise feodaali valdustesse, pidi maksma senisele isandale trahvi. 15. sajandi esimesel poolel hakati pagenud talupoegi tagasi nõudma. Põgenemise ärahoidmiseks ning põgenike püüdmiseks ja väljaandmiseks sõlmisid Tartu piiskop, Kärkna kloostri abt ja nende vasallid oletatavasti juba 1411. aastal kokkuleppe, millega pandi ametisse adrakohtunik (saksa keeles Hakenrichter). 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Uus sõlmitud kokkuleppe täpsustas põgenike tagaotsimise ja tagasitoimetamise korda

Moodustati adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud, kelle ülesandeks oli pagenud talupoegade otsimine ja tagasitoomine. Talupoegade sunnismaistamine viidi Eesti aladel lõpule 16. sajandi esimesel poolel.

Talupoegade sunnismaisusele tõi leevendust 1816. aastal Eestimaa ja 1819. aastal Liivimaa talurahvaseadused, kuid need ei likvideerinud sunnismaisust, kuna talupoegade liikumisvabadus oli ikkagi piiratud. Talupoegade liikumiskitsendused kaotati lõplikult alles 1863. aasta passiseadusega.

Nõukogude Liidus lõpetati sunnismaisus alles 1974. aastal, kui võimaldati elanikel saada passe, et liikuda riigis.

Vaata ka

• Kodukariõigus
• Orjus
• Pärisorjus
• Teoorjus