Sugu (muusika)

Sugu (kreeka keeles genos, ladina keeles genus) oli Vana-Kreeka muusikateoorias klassifikatsiooni aste, millel eristati tetrakorde või rütme. Soo mõistet on muusikas kasutatud ka selle üldises loogilises tähenduses (vt sugu (loogika)), et määrata muid liigitusi.

Vana-Kreekas oli tetrakordil kolm põhilist sugu: diatooniline, kromaatiline ja enharmooniline. Diatoonilises ja kromaatilises võisid avalduda eri "varjundid" (chroai) ehk "liigid" (eidē). Aristoxenose "Harmoonia elementide" ("Harmonika stoicheia", 4. sajand eKr teine pool) järgi on need varjundid vaid abstraktsioonid võimalustest peaaegu lõputult varieeruda kahe muutuva heli kõrgust, kuni need helid jäävad veel teatud piirkonda ja säilitavad proportsionaalse suhte üksteise ja tetrahordi kahe välimise püsiva heliga. Hilisemas teoreetilises traditsioonis omandavad need kuus varjundit konkreetsete alamkategooriate staatuse.

Aristides Quintilianus on määratletud kolm rütmide sugu: võrdne, näiteks 1:1; kolm kahe vastu (sesquialteran), näiteks 9:6 ja topelt (duple), näiteks 2:1. Kuid ta möönis, et mõned lisavad ka neljanda, üks üks kolmandiku ühe kolmandiku vastu (sesquitertian), näiteks 4:3. Daktülilised või anapestilised rütmid on võrdsed; paeoonilised pooleteistkümnesed ning jambilised ja trohheilised topelt.