Staatsoper Unter den Linden

Staatsoper Unter den Linden

Staatsoper Unter den Linden (Berliini Riigiooper) on Berliini Mitte linnaosas aadressil Unter den Linden 7 asuv ooperiteater, mis moodustab osa ajaloolisest Forum Fridericianumi keskusest, mis rajati 1740. aastal keiser Friedrich II (Friedrich Suur) tellimusel Georg Wenzeslaus von Knobelsdorffi projekti järgi. See on Berliini vanim ja monumentaalsena ehitatud ooperiteater.

Teater kandis aastatel 1743–1918 Königliche Operi ja Königliche Schauspiele, 1919–1945 Preußische Staatsoperi ja Staatsoper Unter den Lindeni ning 1955–1990 Saksa DV ajal Deutsche Staatsoperi nime. Kuulub koos Deutsche Operi, Komische Operi, Staatsballetti ja Bühnenservice'iga Berliini Ooperi Fondi (Stiftung Oper in Berlin).

Staatsoper Unter den Linden on tüüpiline repertuaariooperiteater, mille hooaeg kestab septembrist juuli keskpaigani ning üritused toimuvad kuuel päeval nädalas. Hooaja jooksul esitatakse 27–28 ooperit, millest igaüht mängitakse 3–6 korda. Igal hooajal toimub 3–4 ooperi esietendused. Teater korraldab tellimuskontserte, kokteili- ja filmiõhtuid, viib läbi mõne nimeka laulja meistriklassi kursusi, annab lasteetendusi ja kammerkontserte ning korraldab balletiõhtuid. Trupp viib igal aastal läbi saksa ooperite festivale.

Teater palkab ooperite kandvatesse osadesse rahvusvahelise tuntusega soliste. Koroonapandeemiajärgsetel hooaegadel on seal laulnud Anna Netrepko, Ferruccio Furlanetto, Rolando Villazon, Anja Kampe, Elīna Garanča, Rene Pape, Lucio Gallo ja Eesti bariton Lauri Vasar.

Ajalugu

Saksamaa pikima ja vastuolulisima ajalooga ooperitrupp. "Unter den Linden" (tõlkes 'pärnade all') trupi nimetuses märgib Berliini peatänavat, mille ääres teatrimaja asub. Teatri eelkäijate lugu ulatub 1742. aastasse, kui kohe oma valitsemisaja alguses soovis Preisimaa kuningas Friedrich I saada Berliinile õukonnaooperi ning asutas Königliches Hofoperi trupi. Sellele trupile valmis 1743. aastal Georg Wenzeslaus von Knobelsdorffi plaanide järgi rokokoo stiilis hoone. Kroonprintsi palee, printsessi palee ja relvapalati kõrval oli kuninglik ooperimaja üldse neljas uhke hoone omaaegses Berliinis.

Uus ooperimaja avati 7. detsembril 1742 ehk enne, kui see lõplikult valmis sai. 1786. aastal tellis kuningas Friedrich Wilhelm II arhitekt Carl Gotthard Langhansilt (Brandenburgi värava autor) projekti teatrimaja ümberehitamiseks. Lavaala suurendati, parandati auditooriumi kohtade nähtavust ja lava taha lisati uusi ruume. Ümberehitamise lõpetamise puhul toimus heategevuskontsert, kus viibis kohal ka Wolfgang Amadeus Mozart, kes kuulis esimest korda oma ooperite lugusid saksakeelses ettekandes. 1792. aastal asus teatri juurde tööle Carl Maria von Weber, kelle initsiatiivil hakati esitama Mozarti ja Christoph Willibald Glucki teoseid. 1798. aastal esitati keiser Franz II loal kontsertetenduse vormis esimese saksakeelse ooperina Johann Reichardti "Brennus".

Tegus 19. sajand

1843. aasta põleng

1807. aastal asutati Königliches Hofoperi baasil Königliche Schauspiele, kuhu lubati etendustele ka lihtrahvast. Ööl vastu 18. augustit 1843 põles teatrimaja maani maha. Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm IV otsustas kohe hoone uuesti üles ehitada. Arhitekt Carl Ferdinand Langhansi plaanide kohaselt avati maja uuesti veidi enam kui aasta pärast Giacomo Meyerbeeri ooperi "Ein Feldlager in Schlesien" esmaettekandega. Teatrimaja kõige olulisem uuendus oli nelja rõdukorrusega ja peaaegu 1800 istekohaga avar auditoorium. 1847. aastal sai helilooja Otto Nicolaist 94 muusikuga õukonnaooperi kapellmeister. Kaks aastat hiljem juhatas ta Berliini esindusteatris oma ooperi "Die lustigen Weiber von Windsor" esiettekannet. Richard Wagneri teoseid on seal mängitud alates 1846. aastast (Rienzi), kusjuures esimene suurem edu tuli alles 1856. aastal, mil esitati "Tannhäuserit". 1851–1889. aastatel domineerisid repertuaaris prantsuse grand opéra ja itaalia bel canto teosed. Richard Straussi asumine muusikajuhi kohale 19. sajandi lõpuaastatel tähendas repertuaaripoliitika rõhuasetuse muutumist saksa, vene ja verismi heliloojate teoste kasuks.

Weimari Vabariigist natsideni

Teater 1936. aastal

1919. aastal läks Königliche Schauspiele riigi kontrolli alla ja nimetati oktoobris Preußische Staatsoperiks ning orkester Staatskapelleks. Sealt algas teatri tegevuse kuldne periood. 1926. ja 1927. aastal ehitati hoone ümber arhitekt Otto Hodleri juhtimisel. Rajati lavatorn, pealava tehti tehniliselt ümber, paigaldati kahekorruselised sillad, hüdraulilised lavamasinad ja mobiilsed kulissid. Ümberehitatud teatrimaja avati 1928. aastal Mozarti "Die Zauberflöte" lavastusega.

Natsionaalsotsialismi võimutsemise ajal sai Preisi Riigiteatri nimeks Staatsoper Unter den Linden, läks peaminister Hermann Göringi kontrolli alla ning sai natside täieliku toe ja finantseeringu. Juudi päritolu lauljad, muusikud, dirigendid ja teised töötajad jäid oma töökohtadest ilma. Teise maailmasõja ajal sai hoone 10. aprillil 1941 Briti kuninglike õhujõudude õhurünnakus tõsiseid kahjustusi. Ülesehitustööd algasid otsekohe Adolf Hitleri käsul, et demonstreerida rahvale kõikumatut võitlusmoraali. 12. detsembril 1942 tähistas muudetud auditooriumiga maja oma eksisteerimise 200. juubelit Richard Wagneri ooperi "Die Meistersinger von Nürnberg" ettekandmisega Wilhelm Furtwängleri dirigeerimisel.

Sõjahävingust Saksa DV juhtteatriks

Teine liitlasvägede õhurünnak Berliinile toimus 3. veebruaril 1945. Selle käigus hävis teatri lavaala ja osa auditooriumist. Muu ehitus jäi terveks, sealhulgas fuajeeks muudetud endine mainekas Apollo saal. Kaks kuud hiljem asutati Nõukogude tsooni jäänud teatri baasil uus trupp Deutsche Staatsoperi nime all, mis hakkas andma etendusi Admiralspalasti ruumes. Ida-Berliini magistraat arutas, kas muuta teatrimaja muusikaakadeemiaks või see hoopis lammutada. Kuid 1951. aastal otsustati teatrimaja uuesti üles ehitada. Aastatel 1951–1955 toimusid ülesehitustööd arhitekt Richard Paulicki juhtimisel. Ta asus kontseptuaalsele seisukohale, et teatrimaja peab taastama rangelt Knobelsdorffi algsele projektile võimalikult lähedasena. Fassaadil olnud senise määrangu „Friedericus Rex Apollini et Musis" asemele pandi lihtne „Deutsche Staatsoper". Taastatud teatrimaja (1300 kohta) avati esialgu Berliner Staatsoperi nime all 4. septembril 1955 Wagneri ooperi "Die Meistersinger von Nürnberg" piduliku etendusega.

Pärast Berliini müüri ehitamist 1961. aastal oli ooperiteater mõnevõrra isoleeritud, kuid säilitas siiski tervikliku repertuaari, mis sisaldas nii klassikalise kui ka romantilist perioodi teoseid ning kaasaegseid oopereid ja balletietendusi. Kuni kahe Saksamaa taasühinemiseni ei etendanud teater kuigi tähtsat rolli Saksamaa ooperielus, ehkki oli Saksa DV esindusteater. Trupp oli tugeva kommunistliku ideoloogilise surve all. 1986.–1988. aasta renoveerimiste käigus taastati teatrimaja endine rokokoolik arhitektuuriline hiilgus ja elegants.

Saksamaa taasühinemise järgne tegevus

Teatri saal 2021. aastal

Berliini müüri langemise ja Saksamaa taasühinemise järel on sellest teatrist kujunenud riigi tähtsaim ooperikeskus, mille rahvusvaheline maine on kiiresti kasvanud. Alates 1990. aastast kannab teater taas nime Staatsoper Unter den Linden.

2009. aastal suleti Berliini Riigiooper Saksa arhitekti Hans Günter Merzi juhitud renoveerimistöödeks. Akustika parandamiseks tõsteti hoone katust ja suurendati lavaesist orkestriruumi ala ning laiendati administratiivruume ja proovidekeskust. Maja taasavati 3. oktoobril 2017 Robert Schumanni stseenidega Goethe "Fausti" lavastusest. Ametlik hooaeg algas 7. detsembril 2017 Engelbert Humperdincki "Hänsel und Greteli" ja Claudio Monteverdi "L'incoronazione di Poppea" etendustega.

Muusikajuhid, peadirigendid ja dirigendid

Königliche Operi, Königliche Schauspiele, Preußische Staatsoperi, Deutsche Staatsoperi ja Staatsoper Unter den Lindeni orkestrit on juhatanud terve plejaad oma aja nimekaid dirigente ja heliloojaid:

1786–1790 Johann Christian Frischmuth 1787–1796 Karl Bernhard Wessely 1792–1821 Bernhard Anselm Weber 1816–1818 Joseph Augustin Gürrlich 1816–1822 Bernhard Romberg 1820–1841 Gaspare Spontini 1842–1851 Giacomo Meyerbeer 1845–1868 Wilhelm Taubert 1848–1849 Otto Nicolai 1871–1881 Robert Raecke 1908–1912 Karl Muck

1908–1918 Richard Strauss 1913–1923 Leo Blech 1923–1934 Erich Kleiber 1934–1935 Wilhelm Furtwangler 1935–1936 Clemens Krauss 1933–1945 Robert Heger 1935–1938 Werner Egk 1935–1936 Hans Swarowsky 1935–1949 Johannese Erich Wilhelm Schüler 1938–1942 Karl Elmendorff 1939–1945 Herbert von Karajan 1940–1942 Paul van Kempen 1945–1946 Karl Schmidt

1950–1951 Arnold Quennet, Hans Lowlein 1951–1953 Karl-Egon Blissful 1951–1954 Walter Lutze 1954–1955 Erich Kleiber 1955–1962 Franz Konwitschny, Lovro von Matačić, Horst Stein 1961–1992 Heinz Fricke 1961–1973 Heinz Rögner 1962 Helmut Seydelmann 1964–1990 Otmar Suitner 1984–2023 Siegfried Kurz 1992–2023 Daniel Barenboim Kes on Barenboimi järglane, pole 2023. aasta septembri seisuga veel selgunud.

Esmaettekanded

• 1742 – Cleopatra e Cesare, Carl Heinrich Graun
• 1743 – Artaserse, Carl Heinrich Graun
• 1746 – Demofoonte, re di Tracia, Carl Heinrich Graun
• 1755 – Montezuma, Carl Heinrich Graun
• 1798 – Die Geisterinsel, Johann Friedrich Reichardt
• 1800 – Lieb’ und Treu (Lieb’ und Frieden), Johann Friedrich Reichardt
• 1801 – Jery und Bäteli, Johann Friedrich Reichardt
• 1825 – Alcidor, Gaspare Spontini
• 1829 – Agnes von Hohenstaufen, Gaspare Spontini
• 1833 – Hans Heiling, Heinrich Marschner
• 1844 – Ein Feldlager in Schlesien, Giacomo Meyerbeer
• 1849 – Die lustigen Weiber von Windsor, Otto Nicolai
• 1878 – Ekkehard, Johann Joseph Abert
• 1895 – Der Evangelimann, Wilhelm Kienzl
• 1899 – Regina, Albert Lortzing
• 1902 – Der Wald, Ethel Smyth
• 1904 – Der Roland von Berlin, Ruggero Leoncavallo
• 1922 – Fredigundis, Franz Schmidt
• 1924 – Die Zwingburg, Ernst Krenek
• 1925 – Wozzeck, Alban Berg
• 1928 – Der singende Teufel, Franz Schreker
• 1930 – Christophe Colomb, Darius Milhaud
• 1931 – Das Herz, Hans Pfitzner
• 1934 – Lulu, Alban Berg
• 1935 – Der Prinz von Homburg, Paul Graener
• 1935 – Die große Sünderin, Eduard Künneke
• 1938 – Schneider Wibbel, Mark Lothar
• 1938 – Peer Gynt, Werner Egk
• 1939 – Die Bürger von Calais, Rudolf Wagner-Régeny
• 1949 – Don Quixote, Leo Spies
• 1951 – Die Verurteilung des Lukullus, Paul Dessau
• 1966 – Puntila, Paul Dessau
• 1969 – Lanzelot, Paul Dessau
• 1971 – Karin Lenz, Günter Kochan
• 1974 – Einstein, Paul Dessau
• 1974 – Sabellicus , Eine Faustoper, Rainer Kunad
• 1977 – Die Hitze, Friedrich Goldmann
• 1979 – Leonce und Lena, Paul Dessau
• 1989 – Graf Mirabeau, Siegfried Matthus
• 1999 – What next?, Elliott Carter
• 2005 – Chief Joseph, Hans Zender
• 2007 – Phaedra, Hans Werner Henze
• 2008 – Hölderlin, Peter Ruzicka

Allikad

• Staatsoper Unter den Linden koduleht (staatsoper-berlin.de)
• Thierry Beauvert.Opera Houses of the World, New York, 1995
• Tiit Made. Ooperimaailm. II köide, Tallinn, 2012