Sookiur

Sookiur
	;
Kaitsestaatus
	; Soodsas seisundis (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Värvulised Passeriformes;
Sugukond	Västriklased Motacillidae;
Perekond	Kiur Anthus;
Liik	Sookiur;
Binaarne nimetus
	Anthus pratensis; (Linnaeus, 1758)

Sookiur (Anthus pratensis) on västriklaste sugukonda kiuru perekonda kuuluv lind.

Tema rahvapärased nimetused on soovästrik, soopiuksuja, soosiisike ja kadakalind.^[1]^[2]

Sookiur ei ole looduskaitse all.^[2]

Välimus

Ta on silmatorkamatu välimusega, teistest kiurudest natuke väiksem ja heledam^[3]. Tema keha on alla 16 cm pikk ja ta kaalub alla 20 g^[2]. Ta on seljalt tumepruun, kõhu alt hele, rinnal tumedate tähnidega^[1]. Tal on heleroosad jalad ja väike kitsas nokk.

Sookiuru laul koosneb lühikestest tiksuvatest silpidest, mis lõpupoole muutuvad järjest kiiremateks^[1].

Levila

Sookiur on laialt levinud Euraasia parasvöötmes ja lähisarktikas^[2]. Ta on levila suuremas osas rändlind, talvitudes Lõuna-Euroopas, Põhja-Aafrikas, Krimmis, Kaukaasias, Kesk-Aasia lõunaosas, Ees-Aasias ja Lõuna-Aasias^[3]^[1]. Paikne on sookiur Briti saartel ja Lääne-Euroopa rannikualal.

Eestis on sookiur tavaline ja üsna arvukas haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnati sajandi algul 150–200 tuhandele paarile^[4]. Kuid viimase paarikümne aastaga on tema arvukus vähenenud ja tänapäeval on Eestis pesitsevaid sookiure kõigest 50–100 tuhat paari^[2].

Elupaik ja eluviis

Sookiur asustab niisket avamaastikku: niite, loopealseid, karjamaid, soid ja rabasid.^[3]^[1]^[2] Ehkki ta ei ela kultuurmaastikul, arvatakse ta soodsas seisundis liikide hulka.

Sookiur tegutseb maapinnal, aga ärevuses võib ta ka põõsa otsa lennata.^[1]^[2] Ta lendab peamiselt madalalt ja kiirete tiivalöökidega.^[2]

Pesitsemine

*Cuculus canorus canorus* + *Anthus pratensis*

Pesitsusajal kohtab sookiuru mängulendu. Lind tõuseb astmeliste järkudena järjest kõrgemale ja laulab kogu lennu jooksul oma katkendlikku laulu. Harvem laulab sookiur maas, veel harvem puu otsas.^[1]^[2]

Pesa ehitab sookiur mättale või kuivemale kõrgemale kohale rohu sisse lohukesse^[3]. Pesa asub mulluse kulu varjus ja mõnikord isegi selle all, mõnikord mätta serva sees.^[1]^[2]

Enamikus levilast on sookiurul kaks kurna aastas: esimeses umbes 5, teises umbes 4 muna.^[3]^[1]^[2]

Esimesed sookiurud saabuvad Eestisse märtsi lõpul või aprilli algul^[1]. Suur osa neist rändab edasi põhja poole^[1]. Esimene kurn munetakse mai algul, teine juuli algul^[1]. Äralend algab augusti teisel poolel, on kõige intensiivsem septembri keskel ja kestab novembri alguseni.^[2]

Sookiur kasvatab sageli üles käopoegi.

Toitumine

Sookiur sööb peamiselt putukaid, keda otsib maapinnalt. Ta eelistab mardikaid ja liblikate röövikuid. Tema toiduobjektid on peamiselt taimekahjurid ja nende hävitajana toob sookiur kasu.^[2]

Viited

↑ ^1,00 ^1,01 ^1,02 ^1,03 ^1,04 ^1,05 ^1,06 ^1,07 ^1,08 ^1,09 ^1,10 ^1,11 bio.edu.ee. Sookiur Vaadatud 2. detsembril 2015
↑ ^2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 ^2,12 bio.edu.ee Sookiur Vaadatud 2. detsembril 2015
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 "Loomade elu", 6. kd., lk. 357
↑ ^4,0 ^4,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.

Välislingid

Sookiur andmebaasis eElurikkus

[bio-1] 1,00 ^1,01 ^1,02 ^1,03 ^1,04 ^1,05 ^1,06 ^1,07 ^1,08 ^1,09 ^1,10 ^1,11 bio.edu.ee. Sookiur Vaadatud 2. detsembril 2015

[bio2-2] 2,00 ^2,01 ^2,02 ^2,03 ^2,04 ^2,05 ^2,06 ^2,07 ^2,08 ^2,09 ^2,10 ^2,11 ^2,12 bio.edu.ee Sookiur Vaadatud 2. detsembril 2015

[Loomade_elu-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 "Loomade elu", 6. kd., lk. 357

[hirundo-4] 4,0 ^4,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.

[1]

[2]

[3]

[4]