Saipan

Banzai kalju, mida jaapanlased enese tapmiseks kasutasid

Saipan on Põhja-Mariaanide saarestiku suurim saar, kus asub ka Põhja-Mariaanide halduskeskus Garapan.

Saipan on 19 km pikk ja 9 km lai. Tema pindala on 115,38 km².

Saare kõige kõrgem punkt on 480 meetri kõrgune Tapochau mägi. Ekslikult räägitakse, et see olevat kustunud vulkaan. Tegelikult on Tapochau lubjakivikõrgendik.

Saipani läänerannikul on liivarannik ja korallriff, mis moodustab suure laguuni. Idarannik on kaljune.

Halduslikult kuulub kogu saar ühte omavalitsusüksusse, mistõttu pole haruldane, et Põhja-Mariaanide halduskeskuseks nimetatakse Saipani. Ametlikult eristatakse saarel 31 küla, millest suurim on Garapan, aga mitteametlikke külasid on veelgi ja neid peetakse külaosadeks.

Ajalugu

Põhja-Mariaanid asustati 4 tuhat aastat tagasi. Saare põliselanikud on tšamorrod, kes räägivad tšamorro keelt. Tänapäeval on nad vähemusrahvus.

Esimeste eurooplastena jõudsid Põhja-Mariaanidele hispaanlased, kes panid saarestikule nime Maarja järgi ja võtsid nad oma kontrolli alla. 1815. aasta paiku küüditasid nad paljud tšamorrod pisut lõuna poole Guami saarele ja tõid asemele karoliinlasi Satawali saarelt. Selle tulemusena kaotasid tšamorrod suure osa oma maadest ja õigustest. Tänapäeval räägib tšamorro keelt 19% saareelanikest.

Saksamaa Keisririik valitses Saipanit alates 1899 kuni Esimese maailmasõjani, kus ta lüüa sai ja kõik oma asumaad kaotas.

Seejärel võttis saared üle Jaapan, saades 1922 selleks ka Rahvasteliidu mandaadi. Jaapan arendas saarel kalandust ja suhkru tootmist ning 1930. aastatel asutas sinna suure sõjaväeüksuse, kus 1941. aastaks oli 30 tuhat sõjaväelast. Sel aastal elas saarel veel rohkem kui 30 tuhat tsiviilisikut, kellest rõhuv enamus, 25 tuhat, olid jaapanlased, paljud neist Okinawalt.

15. juunil 1944 maabus saare edelarannikul USA sõjavägi ja algas Saipani lahing. Jaapan võttis seda väga tõsiselt, sest Põhja-Mariaanide ja Jaapani vahel polnud enam ühtki saarestikku ja sellepärast pidas Jaapan Põhja-Mariaane kodumaa viimaseks kaitseliiniks. Lahing toimus 71 tuhande USA ja 31 tuhande Jaapani sõjaväelase vahel ning lõppes 9. juulil USA võiduga. Jaapanlastest hukkus 24 tuhat, 5 tuhat tappis enese, kui veendus, et lahing on kaotatud, tuhatkond põgenes ja tuhatkond langes vangi. Hukkus ka 22 tuhat tsiviilisikut, peamiselt enesetapu tõttu. Ameeriklasi hukkus 3½ tuhat ning 10½ tuhat sai haavata.

Sellest ajast kuuluvad Põhja-Mariaanid USA haldusse. Peaaegu kõik ellujäänud jaapanlased saadeti Jaapanisse.

2010. aasta andmetel elab saarel 48 220 inimest, mis tegi rahvastiku tiheduseks 540 in/km².

Majandus

Tänapäeval minnakse Saipanile peamiselt lennukitega. Lisaks lennujaamale on Saipanis sadam, kust toimub parvlaevaühendus 8 km lõunas oleva väiksema Tiniani saarega. Ühistransporti ei ole, saarel on palju taksosid.

Saipani kõige tähtsam majandusharu on turism, aga pärast 1990. aastate lõpu Aasia majanduskriisi on see tunduvalt alla käinud ja mõned lennufirmad on lõpetanud lennud Saipanile.

Teine tähtis majandusharu oli veel hiljuti tekstiilitööstus. Paljudel tuntud rõivatootjatel oli Saipanil tootmisüksus. Nende hulka kuulusid Gap, Levi Strauss, Phillips-Van Heusen, Abercombie & Finch, Ralph Lauren, Lord & Taylor, Tommy Hilfiger ja Wal-Mart. 2007. aasta märtsi seisuga oli Saipanil 19 rõivavabrikut. Töötingimused nendes olid väga halvad. Põhja-Mariaanide valitsus ei ühinenud USA sotsiaalkindlustussüsteemiga ja lubas palgata töötajaid tingimustel, mis USA põhiosas oleksid ebaseaduslikud. Ida-Aasiast toodi saarele võõrtöölisi, kellele maksti veelgi väiksemat palka kui ameeriklastele, 5 USA dollarit päevas. Võõrtöölistel puudus hääleõigus ja kui nad töö kaotasid, siis nad deporteeriti kodumaale. Polnud haruldane, et võõrtöölistelt võeti ära isikut tõendavad dokumendid ja neid hoiti sisuliselt vangis, tööpäev kestis 12 tundi päevas puhkepäevadeta.

Probleem hakkas avalikuks tulema 1990. aastatel. Rõivatootjad kaevati ükshaaval kohtusse ning nendelt mõisteti töötajate kasuks välja paljudesse miljonitesse dollaritesse ulatuvaid trahve. 15. jaanuaril 2009 suleti saarel viimane rõivatööstusettevõte. 28. novembril 2009 võttis valitsus enda kontrolli alla immigratsiooni Põhja-Mariaanidele.

Enam kui poole Saipani elanikest (60%) moodustasid 2001. aastal võõrtöölised. Pärast tekstiilitööstuse lõppu Saipanil on osa neist kodumaale tagasi läinud. Ajavahemikul 2000–2010 langes Saipani elanike arv 22,7%.

Sellest ajast peale on Põhja-Mariaanide suurim tööandja kohalik omavalitsus. Omavalitsus on suures rahahädas ja isegi palka ei suuda ta oma töötajatele maksta palgapäevadel, vaid suure hilinemisega.

1982–1989 tegutses saarel rahvusvaheliselt kuuldav raadiojaam Superrock KYOI, mis edastas lühilaineil ööpäev läbi popmuusikat. Programm koostati Los Angeleses ja helilindid toimetati lennukiga Saipani stuudiosse.

Saipanil sajab aastas vihma 2000–2500 mm. Sellegipoolest ei suuda kohalik omavalitsus tarbijatele ööpäev läbi joogivett tagada. Lisaks on veevärgivesi soolasevõitu. Sellepärast kasutavad suured hotellid joogivee saamiseks pöördosmoosi. Paljud majapidamised ja väikeettevõtted koguvad vihmavett ja säilitavad seda tsisternides. Enamik kohalikke kasutab veevärgivett üksnes pesemiseks, aga joogivett ostetakse.