Rozbeķi vasallilinnus

See artikkel on linnusest; mõisa kohta vaata artiklit Rozbeķi mõis.

---

Stalbe valla vapp

Rozbeķi vasallilinnus (eesti Rosula, saksa keeles Rosenbeck) oli Riia peapiiskopkonna liivlaste asualal paiknenud vasallilinnus, mis asub Lätis Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas, linnulennult 19 km kaugusel Lemsalust (läti keeles Limbaži) kagus, 30 km Volmarist (Valmiera) edelas ja 21 km kaugusel Võnnust (Cesis) loodes, Kaņepju ja Divupe oja ühinemiskohas, sellest 180 m põhja pool väikesel künkal.

Administratiivselt jääb linnusekoht Pārgauja piirkonna (Pārgaujas novads, 'Ülekoiva piirkonna') Stalbe valda (Stalbes pagasts) ja Rozula külasse. Loode-kagusuunaline linnuseküngas asub u 60 m üle merepinna. Linnuseküngas jääb u 1 km külakeskusest põhja poole, linnuseaseme kõrval ida pool on vana Pilskalni talukoht.

Muinasajal kuulus Rozbeki (Rosula) ala arvatavasti liivlaste Idumea kihelkonna alla.

Venemaa keisririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari kreisi Straupe (Raupa) kihelkonnas (Kirchspiel Roop).

Nimekujud

Rosenbeck tähendab eesti keeles 'roosioja'.

• 1399 – castrum Rozenbeck,
• Roysenbeke,
• Rozenbeke,
• Rozula.

Ajalugu

Linnuse põhiosa – laagerkastell – valmis tõenäoliselt tulirelvade ajastu alguseks XIV ja XV sajandi vahetusel ja on tunduvalt noorem, kui Riia Peapiiskopkonna liivlaste alade idapoolse kaitseliini kaks põhilinnust – Lielstraupe ja Augstroze.

Arvatakse, et algne linnus on rajatud XIV sajandi II poolel Riia peapiiskopi poolt.

1372 on Rosbeki nimest esimest korda räägitud, kui Hennecke Roseni poolt välja antud ürikus on sellel kohal mainitud mõisat (Hof).

1385 on järgnevalt ühes ürikus kirjas järgmine omanik Woldemar von Rosen.

1395 on Woldemar von Roseni testamendis mainitud juba majalinnust (Haus Rosenbeck). Siit nähtub, et XIV sajandi lõpuks oli algne linnus juba valmis ehitatud.

XIV sajandi lõpus oli siin ürikute järgi Üxküllidel kasutada kindlustatud plats.

1399 läänistas peapiiskop Johann Wallenrode Rozbeki Johann Wildenbergile koos 5 vakuse ja 12 külaga (pagastis et vilis).

1419 ostis linnuse Claus Kursellilt Bertram Uexküll, peapiiskop Johann VI Ambundi kinnitas läänistuse.

1428 on kinnistu omanikud jätkuvalt Üxküllid. Vaheaegadega läbi terve XV sajandi olid linnuseomanikeks Üxküllid ja nagu kunstiajaloolane ja linnusteuurija Armin Tuulse arvab, ehitasid ja laiendasid ka viimased hoolega linnuserajatist.

1431. aastal peapiiskopi poolt Otto Rosenile antud läänikirjas on öeldud, et viimasele antakse üle Rozbeki koos ümbruskonnaga, Kūlēnu, Uzkalna ja Rupsala külad, kingsepp Peter Schumacheri maad, Rubene kõrts ja Svētezeri, Unguri ning Ēiķēni järved.

1437 müüsid kolm venda Kudezelli selle (dat slod ko Rozenbeke ) Roloff Persevalile ja tema pojale Jürgenile.

1477 müüs Persevali lesk Katarina selle Wolmar Ixkullile. Linnuses on loetletud väikest söögisaali tornis ja keldrit selle all, kahte võlvitud ruumi selle kõrval ja ühte kööki, ühte võõrastemaja, ühte hoonet liha säilitamiseks kabeli kõrval, nende taga ühte maja neitsikambritega ja keldriga seal all. Dokumendis mainitakse ka veskit ja veskijärve, mis tõenäoliselt täitis linnust loodest ja kirdest kaitsnud vallikraave veega. Ürikus on mainitud ka linnuse alla kuuluvat asulat, samuti on loetletud Sulāni (Sulen), Uzkalni (Uszkalnen) ja Baišāni (Beysen) külasid ning mainitud kalapüügiõigust Rustēga (Arellen) ja Ungura järvedel.

1479. aastal, kui peapiiskop Sylvester Stodewescher kutsus omale orduvastases võitluses appi Rootsi kuninga, hõivasid Liivi ordu väed linnuse. Samal ajal, 1480ndatel hukkus linnuses Persevalide pere, kes kaitsesid koos kapellaaniga linnuse kabelit.

1493 müüs Brandt von der Luden oma poole linnusest koos Rupsala ja Billeni küladega 2500 vana Riia marga eest peapiiskop Michael Hildebrandile.

1498 müüs Wolmar Uexkülli tütar mingi osa linnusest vendadele Bartholomeus ja Andreas Patkulitele.

1508 müüs Hans Netken oma osa (ilmselt peapiiskopile).

1518 andis peapiiskop Jaspar Linde Rosenbeki (ilmselt kogu linnuse) koos ühe paigaga Turaida lähedal üle Georg Krüdenerile, oma venna Gerdt Linde tütre peigmehele. Ka 1538 on valdajatena märgitud Krüdenere. Linnuseajaloos paistab silma, et linnus oli pidevalt samaaegselt jagatud mitmete eri omanike vahel. Ilmselt hõlbustas seda jagamist, et linnus oli maja- või tornlinnusega jaotatud kaheks eraldi õueks, millest suuremasse jäi suur lõunapoolne ümar suurtükitorn ja väravatorn ning väiksemasse väike ümar suurtükitorn. Suurem õu moodustas otsekui teatud eeslinnuse. Taoliselt mitme valdaja vahel oli jagatud näiteks ka Saare-Lääne piiskopkonnas Kasti vasallilinnus.

1560, Liivi sõja ajal hõivasid Vene väed vastupanu kohtamata ja panid põlema paljude teiste Põhja-Läti linnuste hulgas ka Rozbeki.

1597 jagasid kaks venda Krüdenere linnuse omavahel võrdselt pooleks.

1601. aasta varakevadel hõivasid Rosbeki rootslased. Sama aasta suvel vallutasid selle poolakad vojevood Šisinsky (Schissinsky) juhtimisel tagasi ja põletasid maha. Arvatavasti pärast seda linnus hüljati.

1622 andis Rootsi kroon pärast poolakate moodustatud Võnnu ja Volmari peapiiskopkonnas toimunud linnuste ja mõisate reduktsiooni linnused ja 13 mõisat oma riigikantslerile krahv Axel Oxenstiernale.

1632. aasta kohta on andmeid, et Rozbeki, Augstroze, Raiskumsi ja Murjani mõisaid valitses Fabian von Rosen.

1663 ja 1671 müüsid Jürgen Krüdener ja tema naine Rozbeki osade kaupa maanõunik Heinrich von Patkulile.

XVII sajandi keskpaigani kuulus Rozbeki valdus Krüdeneride perekonnale.

1767 läks valdus pärimise teel von Albedyllile ja von Rakassovskile ja hüpoteegi teel von Taubele ja von Laudonile.

1872 ostis selle parun Balthasar Kampenhausen, tema poeg müüs selle linnuseala härra Max von Siversile.

1902 uuris linnusevaremeid Karl von Löwis of Menar, kes joonistas sketše põhiplaanist.

Ehitus

Tegemist on loode-kagu suunda orienteeritud pika 27 * 70 meetrise põhiplaaniga ristkülikukujulise ja kahe ümara suurtükinurgatorniga varustatud laagerkastelli-tüüpi linnusega. Keset kastelli asus vanem majalinnus või kindlustatud mõisamaja. Kirdest ja loodest ümbritses linnust vallikraav, edelas oli linnuse ja oja vahel väike soo ja kagus väike org. Väljapääs oli kirdeküljel asuvas väravatornis ja läks üle vallikraavi. Oletatakse, et XIV sajandi lõpuks oli valmis majalinnus koos ringmüüriga ja XV sajandi II poolel lisati tulirelvade vastu kaitseks lõuna- ja läänenurkadesse 2 flankeerivat ümarat suurtükitorni. Horisontaalsete kihtidena ja valitud graniitkividest laotud ning 16 m läbimõõduga lõunasuurtükitorn oli 4-korruseline 3–3,5 m paksuse müüriga võimas kaitseehitis. Selle esimesel korrusel oli suurtükkide ja haakpüsside jaoks 4 laskeava, teisel korrusel 5 laskeava ja kolmandal korrusel jälle 4 laskeava. Neljandast korrusest on kohati säilinud 2 m kõrgused seinafragmendid ja selle laskeavade arv ei ole teada.

Karl von Löwis of Menari mõõtmiste järgi oli linnuse ringmüüri läänenurgas samuti 9,6 m läbimõõduga ja 2,6 m paksude seintega ümartorn ja kirdepoolses (või idaküljes) kaitsemüüris 8 m pikkuste seintega vallikraavi eenduv väravatorn. Linnuse keskel oli märgata 4 tellistega võlvitud ruumi.

Praegune seisukord

Linnuse väliskaitsemüürist endast on alles vundamendikünkad ja selle ringmüüri lõunanurgas asuv 12–14 m kõrgune kolmekorruseline (algselt neljakorruseline) ümmargune suurtükitorn. Hoovi keskel asunud majalinnusest on järel rusuhunnik. Suure suurtükitorni maakividest välisvoodrikivid on kohati tugevalt välja varisenud, eriti aknaavade ümbert, lõunaküljel on pikk pragu rususervani välja ja torn vajaks kokkuvarisemise vältimiseks kiiret konserveerimist. Vallikraavid on alles ja üsna sügavad, kuid 2019 a. suve seisuga puude, võsa ja pajupõõsastikuga kinni kasvanud ning raskesti jälgitavad. Väliskaitsemüüri künkad on kohati 3-4 m kõrgused ja seetõttu on piki linnusekünka keskosa sügav lohk. Linnuseküngas on metsaga kaetud.

Linnuse varemed on muinsusmälestistena riikliku kaitse all.

Muistendid

Brasla jõe (Roopa) vasakul kaldal, 900 m sillast ülesvoolu lebab nn armastuse kivi. Seal väljendasid teineteisele tundeid linnusepreili paruness von Rosen ja tema saatja hobusel lätlasest tallipoiss. Et mingisugune abielu seisuste vahe tõttu võimalik ei olnud, siis sidusid preili ja tema armastatu ühel päeval oma käed rätikuga kokku ja viskusid jõkke.