Ratsanikesõda
| Ratsanikesõda | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 1519–1521 | ||
| Toimumiskoht | Preisimaa | ||
| Tulemus | piirimuutusteta rahu | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
Ratsanikesõda oli relvakonflikt Poola ja Saksa ordu vahel aastatel 1519–1521. Laiemas plaanis oli see osa Leedu ning Poola liidu ja Saksa ordu vaheliste konfliktide seeriast.
Sõda on nime saanud selle järgi, et mõlemad pooled kasutasid lahinguis suurel hulgal ratsanikke.
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1466 sõlmisid Saksa ordu ja Poola Toruńis teise Thorni rahulepingu, mis fikseeris kahe maa vahelise piiri. Ühtlasi sattus ordu tugeva Poola mõju alla, mis tõi aastal 1501 kaasa Saksa-Rooma keisri protesti, kellele ordu samuti nimeliselt allus.
Aastal 1511 sai Saksa ordu kõrgmeistriks Poola kuninga sugulane Albrecht von Hohenzollern. Ordu lootis, et sellel õnnestub panna Poola kuningas (1506–1548) Zygmunt I rahulepingut üle vaatama. Ent Zygmunt ei lasknud end Albrechti sugulusest mõjutada ja jäi enda nõudmistele kindlaks: ordu pidi tunnistama Poola ülemvõimu. Sellega Albrecht ja ordu nõustuda ei saanud.
1513. aastal tegelesid Albrecht ja keiser Maximilian I aktiivselt Poola-vastase liidu loomisega: viimane saatis mitu saatkonda Moskvasse, et õhutada Vassili III-t Leedut ründama, Albrecht aga koostas suurejoonelise plaani kogu Preisimaa tagasivõitmiseks ordule ja lisaks sellele Masoovia liidendamiseks Saksa-Rooma riigiga. Liiduläbirääkimistesse püüti haarata ka Liivimaa ordut, kuid ordumeister Wolter von Plettenberg oli liidu suhtes Moskvaga väga skeptiline ja oleks parema meelega näinud Preisimaa ja Poola vastuolude rahumeelset lahendamist. Albrecht ja tema sugulased jätkasid siiski konfliktiks valmistumist. Eriti agaralt tegutses suure koalitsiooni loomise nimel Albrechti vend Kasimir, kes keisri saadikuna reisis ringi Põhja-Saksamaal, Taanis ja Madalmaades.
1514. aastal ründaski Venemaa Leedut ja vallutas Smolenski. Kuid keiser ega Preisimaa polnud sõjaks veel valmis ning Liivimaa, nähes venelaste aktiivsuses eestkätt ohtu enda julgeolekule, sõlmis Leeduga koguni igavese rahu- ja sõpruslepingu. Plettenbergi selline käik käis risti vastu Albrechti plaanidele, kuid tollel polnud võimalusi Liivimaa ordumeistrile teistsugust poliitikat peale sundida. Pealegi jättis Zygmunti seotus sõjaga idas talle senisest vabamad käed suure koalitsiooni loomise jätkamiseks. 1515. aasta alguses otsustas keiser Maximilian juba sama aasta aprillis võimalikult suurte vägedega Poolale kallale tungida ja sundida teda nii Lääne-Preisimaad loovutama kui ka Ungaris ja Böömimaal Habsburgidele soodsaid pärimistingimusi sõlmima. Kuid Zygmunt, kes oli vahepeal suutnud venelasi lahinguväljal lüüa ja olukorra idas, küll Smolenski kaotamise hinnaga, stabiliseerida, pakkus Maximilianile hoopis diplomaatilisi läbirääkimisi. Keiser nõustuski nendega ja sama aasta juulis sündis Jagelloonide-Habsburgide leping, millega Ungari ja Böömimaa kuninga lapsed kihlati Maximiliani lapselastega, Maximilian andis vastutasuks Zygmuntile aga sisuliselt vabad käed Preisimaa osas. Nii olid Albrechti lootused suure Poola-vastase koalitsiooni loomiseks luhtunud.
Sõja algus
[muuda | muuda lähteteksti]1519. aasta keisrivalimised tulid kasuks Zygmunt I-le, sest valituks osutus Habsburgide soost Karl V, kes oli Jagelloonidega heades suhetes. Prantsusmaa kuningale François I-le panuse teinud Albrecht oli sunnitud kiiresti otsustama, mida ette võtta, sest juba sama aasta suvel asus Zygmunt tema vastu vägesid koondama. Albrecht otsustas sõja kasuks, sest seda oli juba kaua ette valmistatud, ja asus Saksa-Rooma riigis vägesid värbama. Sealjuures tehti aga tõsine viga, nimelt juhtis endine suurmarssal Wilhelm von Isenburg 6000-mehelise värvatute väe avalikult läbi kogu Põhja-Saksamaa ja andis sellega Poolale üheselt märku Preisimaa vaenulikest kavatsustest. Lisaks esitas Albrecht von Hohenzollern Poolale nõudmise hõivatud Preisimaa alade tagastamiseks ja Warmia tagastamiseks, samuti nõude tasuda 30 000 kuldnat kompensatsiooniks okupatsiooni tekitatud kahjude eest. See andis Zygmuntile legaalse põhjuse kõrgmeistri vastu sõda alustada. Detsembris 1519 kuulutaski seim pärast piiskop Erazm Ciołeki kihutuskõnesid ordule sõja.
1520. aasta esimestel päevadel puhkes Preisimaal otsene Poola ja Saksa ordu vaheline sõjategevus, mida on nimetatud palgasõduritest ratsaväelaste intensiivse kasutamise tõttu Ratsanikesõjaks (Reiterkrieg). Leedu ida poolt ähvardava ohu tõttu sõjategevuses ei osalenud.
Poola väed kogunesid Koło piirkonnas ja alustasid jaanuaris rünnakut Mikołaj Firlej juhtimisel rünnakut läbi Pomesaania Königsbergile. Teel alustasid nad Marienwerderi ja Preußisch Hollandi piiramist, kuid kahurväe puudumisel edenes piiramine aeglaselt. Poola laevastik asus samal ajal blokeerima Preisimaa sadamaid.
Ordu väed omakorda hõivasid Warmias Braunsbergi linna. Kui Poola väed aprillis täiendust said ja neil oli rohkem kahureid, suutsid nad Marienwerderi ning Preußisch Hollandi hõivata, aga katse Braunsbergi tagasi vallutada luhtus. Ordu väed olid algselt kaitsepositsioonil, oodates abivägede saabumist.
1520. aasta suvel saabusid Saksamaalt pärit abiväed, mis ründasid juulis Masooviat ja augustis ka Suur-Poolat. Sakslastel õnnestus hõivata Międzyrzecz, hiljem ka Wałcz, Chojnice, Lidzbark Warmiński, Starogard Gdański ja Tczew. Ordu väed alustasid ka Gdański piiramist, aga Poola abivägede saabumine ning majanduslikud probleemid (palgasõdurid keeldusid raha puudumisel võitlemast) tegid piiramisele lõpu. Pärast seda, kui Saksa-Roomast tulnud palgasõdurid ei suutnud Gdańskit vallutada ja nende vägi lagunema hakkas, oli selge, et ordut ootab kaotus.
Wolter von Plettenberg surus 1520. aasta oktoobris Volmari maapäeval läbi otsuse Preisimaa toetamiseks relvade, sõjamoona ja saja ratsanikuga, kellest enamiku panid välja Viljandi komtuur ja Maasilinna foogt.[1] Abi eest pidi Albrecht loobuma õigustest Harju-Virule (Põhja-Eestile) ja tegema Plettenbergile teisigi järeleandmisi, mis lõplikult jõustusid küll alles 1525. aastal.
Ordu sõjaväe päästis purustamist Poola väe majanduslikesse raskustesse sattumine (ka poolakad kasutasid intensiivselt palgasõdureid). Saksa ordu väed kasutasid seda ära ja alustasid vastupealetungi, hõivates Nowe Miasto Lubawskie. Ka rünnati Płocki ja Olsztyni linnasid; viimase kaitsmist juhatas Mikołaj Kopernik.[2]
Vaherahu sõlmimine ja sõja tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]
1521. aasta alguses algasid Lajos II ja Karl V eestvedamisel rahuläbirääkimised, kuna nad vajasid mõlema poole abi, tõrjumaks türklaste invasiooni Ungaris. Aprillis sõlmitigi ordu ja Poola vahel nelja-aastane vaherahu, kuigi tundus ilmne, et konflikti jätkudes lõpeb see ordu kaotusega.
Vaherahu ajal püüdis Albrecht leida toetust nii keisrilt kui ka paavstilt, reisides nii Saksamaal kui ka Itaalias, kuid ei saavutanud silmapaistvat edu. 1523. aastal kohtus ta aga ka Martin Lutheriga, kes soovitas tal ordu sekulariseerida ja ilmalikuks protestantlikuks valitsejaks hakata. Teine usu-uuendaja Andreas Osiander mõjutas Albrechti umbes samal ajal ka evangeelset usku toetama. Oodatav kaotus Poolale oli tunduvalt suurendanud pahameelt ka Preisimaa seisustes ja mõttele luua Preisimaast ilmalik hertsogiriik leidus kohe suur hulk poolehoidjaid. Esimesena esitas plaani Poola saadik Achatius von Zehmen (Achazy Czema), kuid 1524. aastal Albrecht sellega siiski veel ei nõustunud. Aasta hiljem aga otsustas usuasjadesse tõsiselt suhtuv Albrecht avalikult protestandiks hakata ja ordumaad sekulariseerida.
Zygmunt I-le esitas Preisimaa sekulariseerimise plaani, millega see muutuks orduvaldusest Poola vasallhertsogkonnaks, Albrechti vend Georg ja kuningas kiitis selle heaks. Keisril ja orduinstantsidel polnud jõudu sekulariseerimisotsust väärata ning 10. aprillil 1525 kuulutati Preisimaa Krakówi lepinguga ilmalikuks hertsogiriigiks Poola ülemvõimu all. See ei meeldinud mõistagi ei keisrile, kes kaotas ülemvõimu Preisimaa üle (kuni selle ajani loeti seda Saksa-Rooma riigi osaks) ega Saksamaal ja Liivimaal asuvaile ordutegelastele. Albrecht omalt poolt püüdis lisaks Preisimaale enda kätte saada ka teisi ordu alasid, sealhulgas Liivimaad. Wolter von Plettenberg keeldus aga oma maid sekulariseerimast ja suutis keisrilt piisava diplomaatilise kaitse saada. Ka Poolal polnud tol hetkel Liivimaa alistamiseks võimalusi. Pealegi polnud katoliiklikul kuningal erilist huvi protestantliku hertsogi poliitikat toetada.
Saksa ordu reageeris Preisimaa sekulariseerimisele uue kõrgmeistri valimisega, kelleks sai Walter von Cronberg. Too püüdis diplomaatilisel teel Preisimaa alasid ordule tagasi võita, aga edutult.