Piiblikeel

Piiblikeel on kristlikus pühakirjas Piiblis kasutatav keel, mis kristliku kultuuriruumi keeltes moodustab tavaliselt omaette keelekihi ja traditsiooni, mis on oluline nii üld- ja kirjakeele kujunemise seisukohalt kui ka kultuurilooliselt. Kuna piiblikeel muutub muu kirjakeelega võrreldes aeglasemalt, peetakse piiblikeelest kõneldes üldjuhul silmas just traditsioonilistes piiblitõlgetes (näiteks inglise keeles Kuningas Jamesi versioon, lühend KJV) kasutatud keelt, mis kõnelemise hetkeks on muutunud sõnavara, grammatika, lausestuse ja kõnekujundite poolest vanapäraseks, nii et analoogne keelekasutus seostub kaasaegsel lugejal peamiselt piiblitekstiga.

Keeltes, millesse Piibel on tõlgitud, avaldab piiblitõlge sageli teiste tõlgetega võrreldes erilist mõju mitmel põhjusel. Esiteks on piiblitõlked olnud mitmetes keeltes esimese sellekeelse kirjavara hulgas. See kehtib nii noorte kirjakeelte puhul, kus keel saigi kirjakeele alles kristlike misjonäride töö tulemusena, kui ka vanemates keeltes, kus Piibel on sageli esimene suuremahuline teadlikult keelele tähelepanu pöörates tõlgitud teos, ehkki kirjalik pärimus väiksemate tekstide kujul võib olla vanem. Nii on eestikeelseid tekstikatkeid ja raamatuidki teada ka ajast enne piiblitõlgete valmimist, kuid keele arengule ei ole neil teadaolevalt olnud võrreldavat mõju. Teiseks on piiblitõlked tihti olnud suure ideoloogilise, kultuurilise ja poliitilise tähendusega, mistõttu Piibli tõlkimise käigus langetatud valikutel on laiem tagapõhi ja keelepoliitilised tagajärjed. Piiblikeeles tehtavate uuendustega võib juurduda uus kirjaviis (eesti keele puhul on selle näiteks Eduard Ahrensi keeleuuendus), võivad muutuda murrete staatus ja jõuvahekorrad ühiskonnas (nt põhjaeesti murrete võidukäik lõunaeesti keele üle). Kolmandaks toob piiblitõlge keelde sageli uusi mõisteid, mille väljendamiseks loob tõlkija uusi sõnu ja kõnekujundeid, mis võivad olla tõlkelised või algupärased (eesti keelde on piiblitõlgetest tulnud näiteks sõnad tohuvabohu ja valaskala ehk vaal).

Teiste piiblikeeltega võrreldes on eripärases seisus heebrea, vanakreeka ja ladina piiblikeel, kuna neis keeltes on Piibel kas algupärand või (ladina keele puhul) tänapäeva vaatenurgast suhteliselt varajane tekst.

Välislingid

• Jaan Undusk Luterlik, valgustuslik ja romantiline keeleideoloogia meie vanemas kirjakultuuris Vikerkaar, november 2012