Patsienditestament
Patsienditestament (inglise keeles patient’s will, living will, patient’s directive, advance directive) on avaldus, mis kajastab, millist ravi isik soovib või milliseid ravivõtteid ta ei soovi juhul, kui ta pole otsustusvõimeline.[1]
Patsienditestament kaitseb patsiendi isikuautonoomiat.[2] Isikuautonoomia realiseerumine patsiendi soovide kohaselt võiks anda isiku jaoks parima lahenduse, aidates järgida ka inimväärikuse austamise põhimõtet.[3]
Patsienditestamendi õiguslik regulatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Kui mõnes riigis (näiteks USA-s, Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal) on patsienditestament eraldi instituudina reguleeritud, siis Eesti seadusandluses eraldi instituuti selle jaoks ei ole. Patsienditestamendi õiguslik regulatsioon tuleb võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu paragrahvidest.[4][5]
Patsienditestamendiga saab välistada tervishoiuteenuse osutamise, kui:
- tervishoiuteenuse osutamine on patsiendi huvides;
- patsient pole otsustusvõimeline;
- tervishoiuteenuse osutamise otsus tuleb viivitamatult langetada;
- patsiendi eest ei otsusta seaduslik esindaja;
- patsient on otsustusvõimelisena väljendanud patsienditestamendis tahet tervishoiuteenuse osutamata jätmiseks.[4][5]
Patsienditestamendi kohaldamiseks peavad olema täidetud kõik eeltoodud tingimused.[4]
Esimese eelduse puhul tuleb hinnata, kas tervishoiuteenuse osutamine on haige huvides ehk hinnata tervishoiuteenuse osutamise näidustatust ja kvaliteeti.[4]
Võlaõigusseaduse kohaselt on patsient otsustusvõimetu olukorras, kus ta ei ole võimeline oma tahet väljendama. Otsustusvõimetus võib avalduda nii vaimutegevuse häirena kui ka füüsilise või muu võimetusena oma tahet väljendada. Patsiendi otsustusvõimetuse korral tuleb lähtuda tema viimati avaldatud tahtest.[6]
Tervishoiuteenuse osutamise edasilükkamatuse juures tuleb hinnata, millises seisundis oleks patsient, kui tervishoiuteenus kohe ära osutatakse. Seda tuleb võrrelda olukorraga, kui oodatakse seadusliku esindaja seisukohta või otsustusvõimetuse möödumist.[7]
Patsienditestamendi sätted ei kohaldu, kui patsiendi raviotsused teeks ka tema teadvusel olles seaduslik esindaja. Siinkohal on peetud silmas alaealise ja piiratud teovõimega täisealise patsiendi lapsevanemat või eestkostjat.[6]
Patsienditestamendi sisu
[muuda | muuda lähteteksti]Patsienditestamendi jaoks on vaja läbi mõelda, millised on koostaja soovid, millistel juhtudel ta ei soovi elu pikendamist või millist ravi ta konkreetselt ei soovi (näiteks elustamine, kopsude kunstlik ventilatsioon, dialüüs). Palliatiivne ravi kui kannatusi vähendav ravi peaks jääma võimalikuks.[8] Eesti õiguses ei saa patsienditestamenti lisada eutanaasiat, kuna eutanaasia kvalifitseerub Eesti karistusseadustikus tapmiseks[9].
Oluline on koostamisel konsulteerida tervishoiutöötajaga, et koostaja otsus oleks informeeritult langetatud. Lisaks on tähtis lähedaste teavitamine patsienditestamendi sisust. See vähendab võimalust, et patsienditestamendis avaldatut hakatakse mitte patsiendi soovi kohaselt tõlgendama.[8]
Silmas peaks pidama ka patsienditestamendi uuendamist, kuna ajas võivad soovid, haiguse prognoos ja ravivõimalused muutuda.[8]
Vorminõue
[muuda | muuda lähteteksti]Eesti õiguses ei ole patsienditestamendil vorminõuet ega kehtivusaega. Küll aga on soovitatav, et patsienditestament oleks notariaalselt tõestatud. See kaitseb patsiente ja annab kindlustunde tervishoiuteenuse osutajale patsienditestamendi koostanud isiku ja konkreetse patsiendi isikusamasuse ning isiku otsustusvõimelisuse kohta patsienditestamendi koostamise ajal.[10]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kruus, M., Int, R., Nõmper, A. Patsienditestament: Milleks ja kellele? Vormid, vormistamine ja rakendamise probleemid. - Juridica 2017, nr 5, lk 329.
- ↑ Kruus, M., Int, R., Nõmper, A., lk 336.
- ↑ Soosaar, A. Meditsiinieetika. 2. parandatud ja täiendatud väljaanne. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016. Lk 211.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Kruus, M., Int, R., Nõmper, A., lk 330.
- ↑ 5,0 5,1 Võlaõigusseadus § 766 lg 3 ja § 767 lg 1. - RT I, 15.03.2022, 15.
- ↑ 6,0 6,1 Kruus, M., Int, R., Nõmper, A., lk 331.
- ↑ Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne, § 767 lg 1 komm 3.2. Varul, P., Kull I., Kõve, V., Käerdi, M., Sein, K. Tartu: Juura 2020.
- ↑ 8,0 8,1 8,2 Kruus, M., Int, R., Nõmper, A., lk 334.
- ↑ Kruus, M., Int, R., Nõmper, A., lk 332.
- ↑ Kruus, M., Int, R., Nõmper, A., lk 335-337.