Põssanka

Põssanka-motiivid 19. sajandist. Kataloogis "Описаніе коллекціи народныхъ писанокъ" on enam kui 2000 põssanka-mustrit

Põssanka (ukraina keeles писанка) on Ukraina lihavõttemuna, mis on kaunistatud batika meetodil Ukraina rahvamustritega. Tegusõna писати tähendab kirjutamist – kaunistused kirjutatakse vahaga munadele. Ukraina teisest munakaunistamise meetodist, kraššõnka'st (крашинка), erineb põssanka peamiselt detailsuselt, põssanka on neist kahest keerulisem ja peenem, samuti on igal munale maalitud joonel tähendus. Põssankat tehakse nii tühjaks puhutud kui ka toorele munale. Sarnast munakaunistamisviisi kasutavad ka mitmed teised Ida-Euroopa rahvad.

UNESCO lisas 2024. aastal Eesti ja Ukraina ühise taotluse alusel põssanka traditsiooni inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

Tehnika

Kuuma vaha pliiatsid писачки

Muna peab vaha peale kandmiseks olema soe, muidu koorub vaha maha. Traditsiooniline muster kantakse munale spetsiaalse nõelpliiatsi põssatšok'iga (писачок), muna kastetakse seejärel värvi sisse, vahaga kaetud joon tõrjub värvi, värv katab ülejäänud pinna. Protseduuri korratakse seni, kuni muster ja värvid on munale kantud. Igal mustril ja motiivil on oma tähendus ning iga muna ainulaadne. Dekoreerimine on ajakulukas, põssatšok'ki tuleb korduvalt üles soojendada, kirjutamine eeldab pikka keskendumist, harjutamist ning spetsiaalseid vahendeid. Tänapäeval kasutatakse elektrilisi nõelpliiatseid, millega saab kiiremini ja lihtsamini muna kaunistada. Värvid on traditsiooniliselt looduslikud (sibul, seen, tamm, metsõunapuu, raudrohi jne). Lõpus muna kuumutatakse, et vaha eemaldada.

Traditsioon

Põssanka-festivali võidumunad 1987. aastal Vegreville'is

Põssanka-tehnika ja -oskused on traditsiooniliselt pärandatud emadelt tütardele ning külalisi, veel vähem mehi, ei lastud värvimise ligi, kuna see oli ainult naiste rituaal. Tänapäeval tegelevad sellega kõik. Munade kaunistamine on pühalik rituaal, mis seotud uskumustega. Kirjutamisele eelneb palvus, mune pühitsetakse. Põssanka-munade vahetamine ja kinkimine on oluline traditsioon, mune ei sööda, need hoitakse alles. Põssanka-mune valmistatakse ka lahkunutele, munad viiakse lahkunute haudadele pühapäeval nädal pärast ülestõusmispüha. Tavaliselt valmistatakse neid kord aastas lihavõtete ajal ning võetakse kirikusse kaasa, kus neid lastakse pühitseda. Vanasti hoiti mune kuni kirikuskäiguni peidus, et naabrid ja tuttavad mustrit järele teha ei saaks. Toimub ka võistlemine, mune võrreldakse naabri ja sõprade omadega. Põssanka sisaldab isiklikke soove ja sõnumeid, mune kingitakse lihavõttepühadel, lastelt vanematele või ka meeldivale vastassugupoole esindajale, samuti kingitakse põssankat suuremate sündmuste puhul, näiteks lapse sünd, ristimine ja abiellumine. Munade kaunistamine ja sellega seotud rituaalid erinevad perekonniti.

Ajalugu

Berehynia Pysanka

Maailma suuruselt teine põssanka maaliti Vegreville'is (Alberta provints, Kanada) 1974. aastal piirkondliku ratsapolitsei sajandaks aastapäevaks

Traditsiooni täpne algusaeg pole teada, aga tõenäoliselt ulatub see eelkristlikku aega, mil muna sümboliseeris elu. Aastal 988 võttis Ukraina vastu ristiusu ja kaunistatud munast sai uue religiooni üks sümboleid – sellest sai looduse sünni ja taassünni tähise asemel inimese taassünni sümbol. Kuna munakoor on habras, siis ei säili see eriti hästi, pigem on säilinud keraamilised põssanka-munad, vanimad pärinevad 12. sajandist. 2013. aastal leiti Lvivi vanast kanalisatsioonist kaunistatud hanemuna, mis oli arvatavasti 500 aastat vana.

Nõukogude ajal keelati põssankade valmistamine nende religioosse seose tõttu, kuid kodudes tegeleti traditsiooniga varjatult edasi. 1950. aastatel hakati Ukraina rahvakunsti uurima väljarännanute seas Ameerika Ühendriikides ja Kanadas, samuti leevenesid keelud Ukrainas ning hakati ka põssankade valmistamist oluliseks pidama. Tänapäeval on põssanka valmistamise oskused levinud emigreerumise tulemusena ka väljapoole Ukrainat, enim Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Populariseerimisega kaasneb ka kommertsialiseerumise oht, algupärast hälbimine, see võib muutuda suveniiriks.

Põssanka Eestis

Põssanka-traditsiooni hoitakse alal ka Eesti ukrainlaste peredes, lihavõtete ajal tegeleb sellega kogu pere, tava alalhoidmiseks õpetatakse seda ka Ukraina Kultuurikeskuses Tallinnas, korraldatakse kursuseid ja töötubasid. 2020. aastal oli Eestis alaliselt õpetavaid meistreid viis. Huvi selle kunsti vastu on pidevalt kasvanud. Ukraina Kultuurikeskuses on ligi 3000 munast koosnev osaliselt avalik kollektsioon, mis on kogutud ennekõike professionaalsetelt kirjutajatelt. Samuti korraldatakse rändnäituseid.

Galerii

• 
  Valik traditsioonilisi ja uuemaid põssanka-mune
• 
  Munade punaseks värvimine punaste sibulakoortega
• 
  Põssanka Ukraina mündil
• 
  Põssanka-skulptuur Kiievis
• 
  Põssanka-skulptuur Zaporižžjas
• 
  Põssanka-munade pühitsemine Lvivis lihavõtte jumalateenistuse järel
• 
  Traditsiooniline põssanka kirikumotiiviga Kosmatši külast Ivano-Frankivski oblastist
• 
  Ukraina pühademunamotiiviga mark

Vaata ka

• Ukraina kultuur
• Ukraina ajalugu
• Maria Prõmatšenko
• munade värvimine
• kiigepüha

Välislingid

• "Ukraina ja Eesti esitasid lihavõttemunade kaunistamise traditsiooni UNECSO nimekirja" ERR kultuur, 4. aprill 2023