Oterdis

Kullast ja granaatpanustega ketassõled Chlothar I kuninganna Arnegonde hauast

Kullast langobardi ketassõlg nelja kotkapeaga, silmadeks almandiinid

Lehtkullatud pronksist kotkakujulised sõled granaatide, ametüstide ja värvilise klaasiga, läänegoodi kullassepatöö

Oterdis^[1], ka klaasoterdis^[2]^[3] (saksa keeles Zelleneinlage, Zellenverglasung^[4] 'kärgpanustehnika', 'kärgklaasimine', prantsuse keeles verroterie cloisonnée, 'väikesed klaasesemed suletuna kärgedesse')^[5] on varakeskaegne metallesemete kaunistamise tehnika, mille puhul erinevalt kärgsulatisest sobitati pealejoodetud metalliribast kujunditesse emaili asemel vastavas suuruses vääris- ja poolvääriskivid või värvilised klaasitükid^[1].

Sõnavara

Uuemas eestikeelses kirjanduses on käsitletud klaasoterdist lihtsustavalt kui üht kärgsulatise (cloisonné) erijuhtu^[6], kuid teistes keeltes kasutatakse neid tehnikaid eristavaid sõnastusi, kuna selle panustehnika puhul pole tegemist klaasimassi sulatamisega nagu kärgemailis^[7].

Ajalugu

Vääriskivide panustehnika metallesemel ulatub ajaloos Vana-Egiptuse Keskmise riigi aega (umbes 2100–1700 eKr) ja klaasi panusmaterjalina kohtab Induse kultuuris 3. aastatuhandel eKr^[8].

Klaasoterdise tehnika jõudis Euroopasse koos gootidega rahvasterännuajal, oletatavasti Lõuna-Venemaa või Ungari aladelt^[4] või sarmaatidelt^[8]. Levinuim vääriskivi, mida kasutati, oli punane almandiin, vahel ka rohelised granaadid. Seda tehnikat kasutasid gootide eeskujul omakorda frangid, alemannid, burgundid, langobardid ja anglosaksid. Almandiin lihviti õhukesteks tahvliteks ja sellest lõigati sobiva kujuga tükid metallvaheseinte vahelistesse süvenditesse eseme pinnal, eelistatult geomeetrilised kujundid, nagu nelinurk, kolmnurk või ringisegment, kuid eriti hilisemal ajal ka keerukama kujuga, näiteks südame- või liiliakujulised tükid. Sageli kraabiti süvendi põhja viirutus või võrgumuster, mis läbipaistvast materjalist läbi kumades sädeles. Rahvasterännuaja lõpul, merovingide kunstis, hakkas vääriskivipanuseid kõikjal üha rohkem asendama värviline klaas. Ottode kunstis hakkab Bütsantsi mõjul metallesemete kaunistamistehnikana domineerima bütsantsi meistrite väga kõrge taseme saavutanud kärgemailtehnika ja selle mõjul kaob oterdis tehnikana järk-järgult käibelt^[4].

Oterdisega kaunistati rahvasterännuajale väga iseloomulikke loomakujulisi sõlgi, samuti kullast, hõbedast ja pronksist ketas- ning kaarsõlgi, ehisnaaste ja -plaate, muid vürstlikke toredusesemeid, nagu vööd ja mõõgaosad, ning liturgilisi nõusid ja relikviaare.

Pildid

Kullast ja granaatpanustega kingapannal 4. sajandist, hunnide töö Edela-Venemaalt
Granaatidega, merevahu ja karneooliga kaunistatud hunni ketassõlg
Kukru detail, kullatud hõbe granaat- ja rohelisest lasuriidist panustega, frangi kullassepatöö 525.–550. aastatest^[9]
Paar langobardi ketassõlgi 6. sajandist, leitud Vyškovist Tšehhist
Läänegoodi vööpannal aastaist 520-560, pronks granaat-, klaas- ja pärlmutterpanustega
Läänegoodi pronkspannal värvilisest klaasist ja luust panustega 6. sajandi esimesest poolest
Granaat- ja türkiispanustega kuldne pateen Gourdoni aardeleiust 6. sajandist
Kullast ja keeruka kujuga granaatpanustega mõõgapideme detail 8. sajandist, anglosaksi kullassepatöö