Osmanite-Veneetsia sõda (1537–1540)
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2022) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Aprill 2022) |
| Kolmas Osmanite–Veneetsia sõda | |||
|---|---|---|---|
| Osa Osmanite-Veneetsia sõjad | |||
 "Préveza merelahing" (1538), maalis Ohannes Umed Behzad, maalitud 1866. aastal | |||
| Toimumisaeg | 1537 – 2. oktoober 1540 | ||
| Toimumiskoht | Vahemeri | ||
| Tulemus | Osmanite võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
Kolmas Osmanite-Veneetsia sõda (1537–1540) oli üks Osmanite-Veneetsia sõdadest, mis toimus 16. sajandil. Sõda sai alguse Prantsusmaa François I ja Osmanite riigi Suleiman I vahelisest Prantsuse-Osmanite liidust Saksa-Rooma keisri Karl V vastu. Nende kahe esialgne plaan oli ühiselt tungida Itaaliasse, François läbi Lombardia põhjas ja Suleiman läbi Apuulia lõunas. Kavandatud sissetung aga ei õnnestunud.
François' sissetungi Piemontesse aastatel 1536–1538 (Itaalia sõda) peatas Karl V liitlane Genova. François saavutas tagasihoidlikud territoriaalsed edusammud. Lisaks ei saanud ta kõiki oma ressursse linna vastu panna, kuna ta pidi tõrjuma ka Karl V sissetungi Provence'i. Samal ajal ei olnud Suleiman veel valmis ulatuslikuks sissetungiks Napoli kuningriiki, mis ei andnud François'le kergendust. Osmanite väed maabusid Otrantos oma laagripaigast Valonas 23. juulil 1537, kuid need eemaldati kuu aja jooksul, kui selgus, et François ei kavatse Lombardiasse tungida. Osmanite sõdurite maabumine ja rüüsteretked Apuulias ning suure Osmanite laevastiku kohalolek Otranto väinas tekitasid aga Roomas märkimisväärset hirmu, et järgneb ulatuslik sissetung.
Samal ajal arenes kriis Veneetsia-Osmanite suhetes Klisi piiramise ajal - viimane Habsburgide kants Dalmaatsias, mis langes 1537. aasta märtsis. Veneetsia valitsus kartis, et Türgi väed ründavad Dalmaatsia linnu, ja kasutas sõja ärahoidmiseks diplomaatilisi jõupingutusi.
See hirm tugevnes veelgi, kui pärast kokkupõrget Andrea Doriaga piirasid Osmanid ootamatult Aadria meres Veneetsia Korfu saart (Korfu piiramine (1537)), rikkudes sellega Veneetsiaga 1502. aastal sõlmitud rahulepingut. Korful seisid Osmanid silmitsi tohutu vastupanu ja kaitsega, mis oli spetsiaalselt loodud Osmanite suurtükiväe vastu võitlemiseks. Piiramine kestis vähem kui kaks nädalat ning seejärel tõmbas Suleiman oma väed välja ja läks itta talvekorterisse Adrianoopolis.
Need sündmused lahendasid paavst Paulus III vajaduse asutada Püha Liiga (1538), et võidelda ja ära hoida Osmanite rünnakuid, mida oli järgmisel aastal oodata. Intensiivse diplomaatia abil peatas paavst Nice'i vaherahuga Karl V ja François I vahelise sõja ja tagas Karli toetuse. Liigaga liitus ka Veneetsia, kuid vastumeelselt ja pärast pikki arutelusid senatis.
Osmanite laevastik oli 16. sajandi jooksul oluliselt kasvanud nii suuruse kui ka pädevuse poolest ning nüüd juhtis seda endine korsaar, kellest sai admiral Hayreddin Barbarossa Paša. 1538. aasta suvel pöörasid Osmanid oma tähelepanu allesjäänud Veneetsia valdustele Egeuse meres, vallutades Ándrose, Náxose, Párose ja Santoríni saared, samuti kaks viimast Veneetsia asulat Peloponnesosel, Monemvasiá ja Navplion. Järgmisena pöörasid Osmanid oma tähelepanu Aadria merele. Siin, mida veneetslased pidasid oma koduveteks, vallutasid Osmanid oma mereväe ja Albaanias asuva armee kombineeritud kasutamise kaudu rea Dalmaatsia kindluseid ja kindlustasid seal ametlikult oma võimu. Sõja tähtsaim lahing oli Préveza merelahing, mille Osmanid võitsid tänu Barbarossa, Seydi Ali Reisi ja Turgut Reisi strateegiale ning Püha Liiga halvale juhtimisele. Pärast Kotori vallutamist õnnestus Liiga mereväe kõrgeimal ülemal genovalasel Andrea Dorial Barbarossa merevägi Amvrakía lahes lõksu püüda. See oli aga Barbarossale kasulik, kuna teda toetas Osmanite armee Prévezas, samas kui Doria, kes ei saanud Osmanite suurtükiväe kartuses üldist pealetungi juhtida, pidi ootama avamerel. Lõpuks andis Doria märku taganemisest, siis Barbarossa ründas, mis viis Osmanite suure võiduni. Selle lahingu sündmused, aga ka Castelnuovo piiramine (1539) peatasid kõik Püha Liiga plaanid viia võitlus Osmanite territooriumile ja sundisid Liigat alustama läbirääkimisi sõja lõpetamiseks. Sõda oli veneetslastele eriti valus, kuna nad kaotasid suurema osa oma allesjäänud välisvaldustest ning näitas neile, et nad ei suuda enam üksinda isegi Osmanite mereväega võidelda.
Leping või "kapitulatsioon" sõlmiti Veneetsia ja Osmanite riigi vahel sõja lõpetamiseks 2. oktoobril 1540.
Ajavahemikul Teise Osmanite–Veneetsia sõja algusest 1499. aastal kuni selle sõja lõpuni 1540. aastal tegi Osmanite riik Dalmaatsia tagamaal märkimisväärseid edusamme – see ei hõivanud Veneetsia linnu, kuid võttis Ungari kuningriigi Horvaatia valdused Skradinist Karinini, kaotades need puhvertsoonina Osmanite ja Veneetsia territooriumi vahel. Dalmaatsia Veneetsia linnade majandus, mida eelmises sõjas sisemaal tugevalt mõjutas Türgi, taastus ja püsis stabiilsena isegi kogu selle sõja vältel.
Préveza merelahing oli Osmanite suurim võit Läänlaste vastu.