Olafur Eliasson

Olafur Eliasson, Berliin 2017

Olafur Eliasson (islandi Ólafur Elíasson; 5. veebruar 1967 Kopenhaagen) on taani-islandi skulptor, kunstnik, fotograaf ja disainer. Ta on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kes on esinenud näitustega maailma eri paigus. Enim on ta tuntust kogunud valgusskulptuuride ja suurejooneliste installatsioonidega, kus esikohal on looduse elemendid.

Suur osa tema teostest on avaliku ruumi arhitektuuriprojektid, millest tähelepanuväärsemad on 2008. aastal New Yorgi East Riveri kaldale püstitatud neli 27–36 m kõrgust koske ja 2011. aastal valminud püsiinstallatsioon „Your Rainbow Panorama“ Taanis Aarhusi ARoS kunstimuuseumi katusel, mis kujutab spektrivärvides ümmargust jalutusteed. Eliasson peab kunstniku eesmärgiks ühiskonnas sotsiaalsete muutuste esilekutsumist, kus kunstiteosega juhitakse tähelepanu globaalsetele probleemidele.

Eliassoni pere elab Kopenhaagenis. Kunstnik jagab end kodulinna ja Berliinis asuva ateljee vahel, kus töötab üle 80 inimese nii teaduse, arhitektuuri, geomeetria, ruumi kui ka keskkonnaga, et luua ühiskonda kõnetavat kunsti.

Elukäik

Lapsepõlv ja õpingud

Olafur Eliasson sündis Kopenhaagenis Islandi immigrantide Elias Hjörleifssoni ja Ingibjörg Olafsdottiri ainsa pojana. Olafuri ema, kes oli pärit Islandi kalurikülast, töötas õmblejana, ja harrastuskunstnikust isa teenis leiba kalapaadil kokana. Olafuri isa perekond, kes oli pärit Islandi pealinnast Reykjavíkist, oli osa väikesest kunstikogukonnast. Tema vanaema oli fotograaf ja vanaisa avangardkirjanduse väljaandja. Olafuri vanemad läksid lahku, kui ta oli nelja-aastane, ja isa Elias pöördus tagasi Islandile. Kuigi Olafuri lapsepõlv ja teismeiga möödusid isata, isa ja poja suhted jätkusid. Ta käis tihti Islandil isal külas, võttes alati kaasa oma joonistused, et isale muljet avaldada ja tema tähelepanu võita. Ta oli 14. eluaastaks omandanud oskuse inimest kujutada ja 15-aastaselt eksponeeris maastikumaale oma esimesel kunstinäitusel Taanis.

Teismelisena tegeles Olafur Eliasson kunstiga edasi, kuid ambitsioone suureks kunstnikuks saada tal ei olnud. Selle asemel tegeles noormees breiktantsuga, mida ta oli ühes Ameerika telesaates näinud. Ta asutas kahe sõbraga grupi Harlem Gun Crew, mis esines Kopenhaageni klubides ja võitis kahel korral Skandinaavia breiktantsu meistrivõistlused.

1987. aastal, mil tema vanaisa endalt elu võttis ja isa alkoholismi tagajärjel haiglaravile sattus, oli noormehe elus pöördepunktiks. Isa palvel oli Olafur Eliasson sunnitud kolima Islandile, et hoolitseda oma kaheaastase poolõe Anna Viktoria eest. Et põgeneda igavuse eest ja teda ümbritsevast elust, astus noor Eliasson 1989. aastal mainekasse Kopenhaageni kunstiakadeemiasse (Det Kongelige Danske Kunstakademi). Isa oli noore Olafur Eliassoni elus eriline koht, mistõttu ka tema õpinguid saatis lakkamatu mõte sellest, kuidas olla parem kunstnik – selline, keda isa armastaks. Neist mõtetest sündis impulss kunsti abil maailma paremaks kujundada.

Õpingute ajal 1990. aastal avanes Eliassonil võimalus töötada assistendina Ameerika kunstniku Christian Eckharti stuudios New Yorgis. Sel perioodil sai Olafur Eliassonist innukas lugeja. Ta uuris filosoofiat ja teadusteooriaid ning tundis erilist huvi loodusteaduse ja fenomenoloogilise filosoofia vastu, mis käsitleb inimese reaalsustaju. Eliasson leidis oma niši ja tema teoste läbivaks jooneks kujunes inimese reaalsuse tõlgendus.

Kunstnikus huvitas ja inspireeris ka loodus.

Elukäik pärast õpinguid

Pärast kooli lõpetamist 1995. aastal eksponeeris noor kunstnik galeriides ja muuseumides üle maailma, pälvides rahvusvahelise tuntuse. Olafur Eliasson võttis ühendust ka haigusest paranenud isaga, kes galeriide avamistel süüa valmistas. Nende suhe jätkus kuni isa surmani 2002. aastal.

1995. aastal kolis Eliasson Berliini, kus asutas omanimelise stuudio. See „ruumiuuringute laboratoorium“ sai arhitektide, inseneride, käsitööliste ja assistentide suhtlemispaigaks. See on koht, kus kavandatakse ja ehitatakse suuremahulisi projekte, installatsioone ja skulptuure, mis kehastavad kunstniku mõtteid ning maailmanägemust ning millesse on kaasatud taju, liikumine, kogemus ja enesetunnetus – nii inimtekkelises kui ka looduslikus maailmas.

1997. aastal tutvus Eliasson São Paulo biennaalil kunstiajaloolase ja Taani paviljoni kuraatori Marianne Krogh Jenseniga. 2003. aastal Olafur ja Marianne abiellusid ning adopteerisid kaks Etioopia last: 2003. aastal poisi ja 2006. aastal tüdruku.

Aastatel 2009–2014 töötas kunstnik professorina Berliini Kunstiülikoolis (Universität der Künste Berlin).

2014. aastal asutas Eliasson koos arhitekt Sebastian Behmanniga stuudio Other Space, mis keskendub eksperimentaalsetele ehitusprojektidele ja teostele avalikus ruumis.

Eliassoni perekond elab Kopenhaagenis. Kunstnik jagab end kodulinna ja Berliinis asuva stuudio vahel.

2010. aastal valmis Eliassonist portreefilm, mis jälgib kaasaegse kunsti superstaari loomeprotsessi. Filmis räägib kunstnik teose ja vaataja suhtest ning arutleb, mis on tema universumi keskpunkt.

Looming

Näitused ja projektid

"Your Rainbow Panorama", Aarhus 2011

Alates 1990. aastate keskpaigast on kunstnik osalenud näitustel ja esitlenud oma projekte üle kogu maailma. Eliassoni huvi loodusnähtuste ja taju vastu on teda inspireerinud looma teoseid, mis ergutades meeli, on vaatajale tõeliseks väljakutseks. Kunstnikult valmis 1996. aastal installatasioon „In Your Strange Certainity Still Kept“, kus inimese tajuga mängivad langevad veetilgad, valgus, aeg, temperatuur ja optilised illusioonid. Vaataja tunnetusega mängib ka 1997. aastal valminud installatsioon „Ventilator“. Teos kujutab laest alla rippuvat töötavat ventilaatorit, mille liikumises võib tajuda midagi ohtlikku ja ettearvamatut. Kunstniku teosed, mis mängivad värvitaju ja emotsioonidega, on näiteks „Room for One Colour“ (1997) ja „360º Room for All Colours“ (2002). Esimene installatsioon kujutab kollase valgusega täidetud ruumi, millest lahkudes tajub külastaja hetkeks sinist värvipilti. Teise puhul kujutab see aga ümmargust ruumi, mis ümbritseb külastajaid aeglaselt muutuvate värvidega. Efekti kaudu tajuvad külastajad rohkem värve, kui tuled tegelikult kiirgavad. 2003. aastal sisustas Eliasson 50. Veneetsia biennaali jaoks Taani paviljoni The Blind Pavilion. Samal aastal esitles ta Londoni Tate Moderni galerii Turbiinisaalis (Turbine Hall) installatsiooni „The weather project“. Projekti „Take your time: Olafur Eliasson“ sai näha aastatel 2007–2010, mil seda esitleti maailma eri paigus, sealhulgas New Yorgi Moodsa Kunsti Muuseumis. 2010. aastal sai näha nii Berliini muuseumis Martin-Gropius-Bau kui ka linna avalikus ruumis näitust „Innen Stadt Aussen“. Järgmisel aastal valmis projekt „Seu corpo da obra“, mida eksponeeriti São Paulos kolmes kohas nii sise- kui ka välisruumis. 2014. aastal eksponeeris kunstnik Islandi kivisel maastikul voolavat jõge. Projekti "Riverbed" sai näha Taanis Louisiana moodsa kunsti muuseumis. 2014.-2015. aastal esitles kunstnik Pariisis Louis Vuittoni fondile loodud väljapanekut „Contact“. 2015. aastal toimus Stockholmi moodsa kunsti muuseumis Moderna menukas näitus „Verklighetsmaskiner“. Järgmisel aastal korraldas Eliasson mitu happening'i Versailles' lossis ja selle kuninglikus aias. Samal ajal sai näha ka tema teisi näitusi „Nothingness is not nothing at all“ Shanghais ja „The parliament of possibilities“ Seoulis. 2017. aastal oli kunstnik kaastegev Veneetsia 57. biennaali jaoks loodud projektis „Viva Arte Viva“. Projekt „Reality projektor“ avati 2018. aastal Los Angeleses ja tema isikunäitus „The unspeakable openness of things“ Pekingi Red Bricki kunstimuuseumis. Eliassoni viimase kahekümne viie aasta loomingut sai näha 2019. aasta näitusel Londoni Tate Modernis ja 2020. aastal Bilbaos Guggenheimi muuseumis. Kunstniku värskeimad näitused on käesoleva aasta jaanuaris Zürichi Kunsthausis eksponeeritud „Olafur Eliasson: Symbiotic seeing“ ja Tokyos „Sometimes the river is the bridge".

Kunstniku paljud teosed on kavandatud konkreetset asukohta ja ümbrust silmas pidades. 2011. aastal valmis Eliassonil koostöös Henning Larseniga Harpa kontserdihalli ja konverentsikeskuse projekt Reykjavíkis, mis oli inspireeritud kohalikust basaltkivist. Eliasson disainis kuusnurksed klaaspaneelid, mis peegeldavad valgust nii, et ehitis tundub säravana. Seejärel asutas Eliasson 2014. aastal koos arhitekt Sebastian Behmanniga stuudio Other Spaces. Nende üheks omanäolisemaks projektiks on 2018. aastal Jüütimaa poolsaarele Vejle fjordi ehitatud hoone Fjordenhus. Keerukate geomeetriliste vormidega 28 m kõrgune ehitis on dialoogis nii keskkonna kui ka pidevalt muutuva veepinnaga.

1999. aastal pildistas Eliasson Islandi liustikke ja pani fotodest kokku fotosarja „The glacier series“. 2019. aastal naasis kunstnik Islandile samu liustikke fotografeerima. Uus sari kannab pealkirja „The glacier melt series 1999/2019”, mis paljastab kliimasoojenemise dramaatilise mõju meie planeedile.

Ühiskondlik tegevus

"Ice Watch", Pariis 2015

Kunstimüügist saadaud tuluga asutas Eliasson koos naisega 2005. aastal sihtasutuse 121Ethiopia, mis abistab Etioopia lapsi ja nende peresid. Organisatsioon panustab laste üldise heaolu parandamise ja hariduse omandamise kõrval ka kogukonna üldisse arengusse, tehes koostööd partnerinstitutsioonidega, jagades neile vajalikke teadmisi ja materiaalseid vahendeid. Etioopiast sai 2012. aastal alguse ka teine heategevusprojekt "Little Sun", kui Eliasson koos insener Frederik Otteseniga valmistasid kaasaskantava päikeselambi. Elektrita inimestele suunatud projekt on kasvanud ülemaailmseks ja väike lambike on tänaseks muutnud üle kahe miljoni inimese elu.

Eliasson, Ai Weiwei, Thomas Hirschhorn ja Theaster Gates kuuluvad liikumisse Social Practice, mille eesmärk on kunstiteoste kaudu esile kutsuda sotsiaalseid muutuseid ja tähelepanu juhtida ühiskonnaprobleemidele. Nad näevad globaalses ühiskonnas kunsti olulist rolli ning selle suurt potentsiaali maailma muutmiseks ja inimeste elu parandamiseks.

Eliasson rändab maailmas ringi ja arutleb teemadel, kuidas kunst võiks inimkonna tulevikku positiivselt mõjutada. Reisidel on tihti kaasas ka tema perekond.

Kunstnik on püüdnud ühiskonda kõnetada ka installatsiooni „Ice Watch“ kaudu. Projekt valmis Gröönimaa liustiku küljest lahti sulanud jääst. Kaheteistkümnest jäälahmakast moodustus kella numbrilaud, mis sümboliseeris aega. Kunstnik muutis teosega kliimasoojenemise käegakatsutavaks ning kutsus külastajaid jääga suhtlema ja jälgima, kuidas see sulab. Installatsiooni eksponeeriti kliimakonverentside ajal Kopenhaageni (2014), Pariisi (2015) ja Londoni (2018) linnaruumis.

2019. aastal nimetas UNDP (The United Nations Development Programme) kunstniku ja kliimaaktivisti Olafur Eliassoni hea tahte saadikuks kliimameetmete ja säästva arengu eesmärkide alal.

Innustajad

Kuigi Olafur Eliasson asus kunstiga tegelema ema eestvedamisel, on tema elu ning loomingutee algust kõige enam mõjutanud isa. Lapsena püüdis ta oma joonistustega võita perest lahus elava isa tähelepanu ja poolehoidu. Isa tunnustuse püüdlemine jätkus ka õpingute ajal kunstiakadeemias.

Looduse kõrval on kunstnikku inspireerinud Robert Rauchenbergi „Monogram“ (1955–1959), Berliini müüri langemine 1989. aastal, Claude Monet' „Vesiroosid" (1914–1926), James Turrelli „Skyspace“ New Yorgis (1986), Robert Irwin, Gilles Deleuze ja Félix Guattari raamatud, elavhõbedasarnane politseinik filmis „Terminaator 2“ ja tema enda stuudiotiim.

Tunnustus

• 2016 – Cristal Award
• 2014 – Eugene McDermott Award in the Arts at MIT
• 2014 – The Wolf Prize
• 2013 – The European Union Prize for Contemporary Architecture - Mies van der Rohe Award
• 2013 – Thorvaldsen Medaillen
• 2007 – The Joan Miró Prize
• 2006 – Kronprinsparrets Kulturpris
• 2005 – Prins Eugen-medaljen
• 2004 – Nykredit Architecture Prize
• 2004 – Eckersberg Medaillen
• 1999 – The 3rd Benesse Prize

Välislingid

• Olafur Eliasson – pildid ja videod Wikimedia Commonsis
• Olafur Eliasson – koduleht