Nieuport 17

Nieuport 17
	Nieuport 17, millel lendas Somme'i lahingu ajal 1916. aastal Prantsuse äss René Dorme
Tüüp	hävituslennuk
Tootjad	Nieuport
Riik	Prantsusmaa
Tootmisaastad	1916–1918
Toodanguarv	3600
Meeskond	1
Pikkus	5,80 m
Tiivaulatus	8,16 m
Tiivapindala	14,75 m2
Tühimass	375 kg
Maksimaalne stardimass	560 kg
Mootor	1 le Rhône 9Ja, võimsus 82 kW (110 hj)
Tippkiirus	177 km/h
Lennulagi	5300 m
Relvastus	1 × sünkroonitud 7,7 mm Vickersi kuulipilduja, vahel ka 1 × Lewise kuulipilduja ülatiival

Nieuport 17 C.1 on Prantsusmaal lennukiehitusettevõttes Nieuport konstruktor Gustav Delage'i poolt esimese maailmasõja ajal loodud kahepinnaline puitkonstruktsiooniga hävituslennuk. See oli Nieuport 11/16 sarja edasiarendus: mõõtmetelt veidi suurem ja paremini kohendatud Nieuport 16 lennukil kasutusele võetud võimsama mootoriga.

Kasutuselevõtu ajal 1916. aasta märtsis ületas Nieuport 17 kõiki kodu- ja välismaiseid konkurente nii tõusukiiruselt kui ka manööverdusvõimelt. Lisaks võimaldas lennukile paigaldatud Alkan-Hamy sünkronisaator kasutada keres paiknevat Vickers kuulipildujat, mis tulistas läbi propelleri pöörlemisala.

Lennuk leidis kasutust kõigi Antanti riikide lennuvägedes. Seda toodeti litsentsi alusel Suurbritannias Nieuport & General Aircraft Co Ltd, Itaalias Nieuport-Macchi ja Venemaal Duxi lennukitehastes, aga ka Saksamaa lennuväes. Saksamaal toodeti ka selle koopiaid Siemens-Schuckert D.I ja Euler D.I.

Arendus

1914. aasta jaanuaris asus lennukikonstruktor Gustave Delage tööle ettevõttes Société Anonyme des Etablissements Nieuport, kus ta lõi Esimese maailmasõja jooksul rea edukaid sõjalennukeid. Esimese tema konstrueeritud, luure-, hävitus- ja õppelennukina kasutatud Nieuport 10 baasil valmis väiksem ühekohaline hävituslennuk Nieuport 11 Bébé. Sellel järgnes Nieuport 16, mis oli tegelikult seesama Nieuport 11 suurema ja võimsama Le Rhône 9J mootoriga. Kuid raskema mootori paigaldamine Nieuport 11 keresse tõi lennuki raskuskeskme ettepoole ja suurendas tiivakoormust, mis mõjusid halvasti lennuki manööverdusvõimele. Seetõttu otsustas Gustav Delage konstrueerida uue lennuki, mis sobiks selle mootoriga paremini.

Lisaks uue lennuki tiivapindala suurendamisele parandas Delage ka aerodünaamikat ja mitmeid varasematel lennukitel esile tulnud konstruktsiooni nõrkusi. Nieuport 17 nimeks saanud lennuk jäi oma mõõtmetelt varasemate Nieuport 10 (mida tunti ka 18-meetrilise Nieuportina tema tiivapindala järele) ning Nieuport 11/16 (mida kutsuti 13-meetrilisteks) vahele. Selle tiivapindalaks sai 15 ruutmeetrit ning nii kutsuti ka Nieuport 17 sageli 15-meetriliseks. Samuti kui Nieuport 11 oli üldtuntud hüüdnime Bébé ('beebi') all, sai Nieuport 17 tuntuks kui Super Bébé.

Kasutus

Nieuport 17 hävituslennukid hakkasid rindele jõudma 1916. aasta märtsis. Esimeseks üksuseks, mis oli relvastatud ainult Nieuport 17 hävituslennukitega, sai 2. mail 1916 57. eskadrill. Uus hävituslennuk lõpetas saksa Fokker hävituslennukite ülemvõimu õhusõjas, mida liitlased nimetasid "Fokkeri nuhtluseks". 1916. aasta lõpus ja 1917. aasta alguses kasutasid kõik Prantsuse hävituslennuväe eskadrillid Nieuport 17 lennukeid. Praktiliselt kõik Prantsusmaa ässad lendasid vähemalt mingi ajal ka Nieuport 17 lennukeil. Samuti ostsid uusi Nieuport hävituslennukeid Briti, Belgia, Itaalia, Vene ja Ameerika Ühendriikide lennuväed. Viiskümmend Nieuport 17bis lennukit valmis ka Suurbritannias Cricklewoodis asunud Nieuport & General Aircraft Co Ltd tehases, mis said briti tähised N5860–N5909. Samuti toodeti lennukit seerias Itaalias Nieuport-Macchi lennukitehases.

Trofee-lennukid leidsid kasutust ka Saksamaa lennuväes ning Saksamaale asuti tootma Nieuport 17 koopiaid: Siemens-Schuckert D.I ja Euler D.I. Alles 1917. aasta keskel suutsid uuemad saksa hävituslennukid oma lennuomadustelt Nieuport 17 ületada ning siis hakati liitlaste lennuüksustes neid vahetama välja SPAD S.VII ja uuemate Nieuport hävituslennukite vastu.

Venemaa ostis kasutusel olnud Nieuport 17 hävituslennukid peamiselt Prantsusmaalt. Neid hakati litsentsi alusel tootma ka Moskvas asunud Duxi lennukitehases, kuid seal toodetud sari jäi väiksearvuliseks. Siiski osteti Prantsusmaalt sellises koguses lennukeid, et need jõudsid osaleda kodusõjas nii punaste kui ka valgete poolel ja teenida pärast kodusõja lõppu nii Punaarmee kui iseseisvunud Poola, Soome ja Eesti lennuüksustes.

Juba maailmasõja järel ostsid Nieuport 17 lennukeid Brasiilia, Colombia, Tšiili, Portugal, Rumeenia ja Siiami kuningriik (Tai).

Kasutus Eestis

20. jaanuaril 1920 võttis Eesti lennuvägi loodearmeelt üle kolm Nieuport 17 hävituslennukit, mis said Eestis pardanumbrid 44, 45 ja 46. Neist esimene ja viimane saadi lennukorda 1921. aastal, nr 45 aga alles 1923. aastal. Number 44 kaotati 17. juulil 1924 toimunud lennuõnnetuses, hukkus lendur Aleksander Reimann. Kaks ülejäänut leidsid lennuväe rügemendi tagavaraeskadrillis hävituslendurite treeninglennukina kasutust kuni 1925. aastani, mil täielikult amortiseerunud lennukid lõpuks maha kanti.

Versioonid

Nieuport 17: Esimene ja suurimas koguses toodetud 110 hj (82 kW) le Rhône 9J mootoriga versioon
Nieuport 17bis: 130 hj (97 kW) Clerget 9B mootoriga versioon
15-meetrine Nieuport: Levinud hüüdnimi nii Nieuport 17 kui tema järglaste kohta viitab 15 m² tiivapindalale.
Nieuport 21: 80 hj (60 kW) Le Rhône 9C mootoriga treeninglennukiks loodud versioon. Tänu väiksemale massile leidis kasutust algul kõrghävituslennukina, hiljem ka tavalise hävituslennukina nii Prantsuse kui ka Venemaa lennuüksustes.
Nieuport 23: Konstruktsioonilt sarnaneb väga lennukitega Nieuport 17, kuid teistsuguse sünkronisaatori tõttu tuli muuta ka kütuse- ja õlipaakide asetust.
B.Kh1 (hävituslennuk tüüp nr 1): Siiami Kuningriigi (Tai) lennuväes kasutatud nimi Nieuport 17 ja 21 hävituslennukitele.

Vaata ka

Eesti sõjalennukite loend (1918–1940)

Kirjandus

Arvo Lennart Vercamer ja Toivo Kitvel. "Põhjakotkad 2". Külim, Tallinn 2015.

Välislingid