Mine sisu juurde

Muumia (pigment)

Allikas: Vikipeedia
Muumiavärvi tuub lebamas väikeses sarkofaagis, mis võis kunagi sisaldada mao säilmeid
Prantsuse kunstniku Martin Drollingi maal "Köök" (Louvre, 1815) on maalitud enamjaolt pruuni muumiavärvi kasutades

Muumia, ka muumiamust või Egiptuse pruun, on pruunikaspunane orgaaniline asfalditaoline mittevalguskindel värvipigment. Pigmendi päritolu on ebamäärane, seda on seostatud ka palsameeritud inim- või loomasäilmete töötlemissaadustega, mis sisaldasid olulisel määral bituumenit ja palsameerimisvaike.

19. sajandil kasutati seda ühe akvarellvärvipigmendina[1]. Pigment oli müstilise päritolu tõttu hinnatud maalimispigment 19. sajandi prerafaeliitide hulgas[2]. Arvatavasti on vähemalt osal juhtudel pigmendi koostis olnud vaid asfalt või bituumen ning pruunid raudoksiidi sisaldavad muldpigmendid[3]. 20. sajandi algul kadus muumiapigment käibelt[4].

16. sajandil oli Egiptusest toodud muumiapulber, millele omistati üleloomulikke raviomadusi, müügil Euroopa apteekides ja seda kasutati nii sees- kui ka välispidise ravimina. Õigupoolest pärineb arvatav vanim teade muumiapulbri kasutamisest pigmendina juba 12. sajandist. Pigmendi suurem populaarsus algab 18. sajandist, toonases allikas "Compendium of Colours and Other Materials Used in the Arts" (London, 1797) loetakse muumia "lihakamat osa" kõige ilusamaid värve andvaks. George Keate'i luuletus "Epistle to Angelica Kauffman" (1781) ülistab kunstnikku, kes kasutab muumiamusta ja laseb muumial elada oma maalide kaudu igavesti. Kunstnik ja ajaloolane Sally Woodcock peab võimalikuks, et pigmendi suur populaarsus peitus lihtsas saamis- ja käsitsemisviisis ning kohe ja kergelt saavutatavas tulemuses paberil või lõuendil[5].

18. ja 19. sajandil tehti ja müüdi muumiapigmendist tehtud värvi massiliselt üle kogu Euroopa. 1809. aastast pärineb teade Briti keemiku George Fieldi kohta, kes on saanud kätte muumiasaadetise Sir William Beecheylt pruuni pigmendi valmistamiseks. A. H. Churchi käsiraamat "The chemistry of paints and painting" kirjeldab uhmerdatud säilmeid sisaldavat muumiavärvi puhtast bituumenist kergemini sulatatavana ning tsiteerib Londoni värvikaupmeest, kelle teatel jätkub ühest muumiast klientide vajaduste rahuldamiseks kahekümneks aastaks[6].

19. sajandi lõpul või 20. sajandi algul hakkas pigment oma populaarsust minetama keemilise ebastabiilsuse ja stabiilsemate asendajate ilmumise tõttu, samuti ajakirjanduse mõjul. Üks põhjus oli ka selles, et üha raskem oli hankida pigmendi toormaterjaliks sobivaid säilmeid[7].

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]