Michael VI

Michael Vi Bringas
Bütsantsi keiser
	Ametiaeg; 21. august 1056 – 30. august 1057
Eelnev	Theodora
Järgnev	Isaak I Komnenos
Isikuandmed
Sünniaeg	teadmata
Surmaaeg	umbes 1059

Michael VI Bringas või Vringas (kreeka keeles: Μιχαήλ Βρίγγας), hüüdnimedega Stratiotikos ("Sõjaväelane" või "Sõjakas") ja Gerontas ("Vanamees"), oli Bütsantsi keiser aastatel 1056–1057, valitsedes vaid ühe aasta.

Võimuletõus

Kui keisrinna Theodora oli saanud 76-aastaseks, soovitas patriarh tal abielluda, et tagada pärimisliin troonile. Theodora keeldus sümboolset abielu sõlmimast. Samuti keeldus ta nimetama troonipärijat. 1056. aasta augusti lõpus haigestus Theodora soolehaigusesse. 31. augustil kohtusid tema nõuandjad, et leppida kokku troonipärija. Psellose sõnul valiti selleks Michael Bringas, eakas riigiteenistuja ja endine sõjaväe rahandusminister, kelle peamine eelis oli see, et teda oli lihtne juhtida. Theodora ei olnud selleks hetkeks enam võimeline rääkima, kuid tema nõunik otsustas, et keisrinna noogutas heakskiitvalt sobival hetkel. Patriarh aga ei olnud nõus seda uskuma, kuid nõunikud suutsid veenda teda meelt muutma. Nii kroonis patriarh uue keisri, kelleks sai Michael VI. Theodora suri mõned tunnid hiljem ning sellega lõppes ka 189-aastane Makedoonia dünastia valitsemine.^[1]^[2]

Valitsemine

Uue keisri vanus pole teada, kuid tema hüüdnimi Vanamees annab mõista, et tegemist oli ilmselt eaka inimesega.^[3]

Õukondlik klikk, kellel õnnestus saavutada võit ja upitada Michael troonile, nõudis temalt eelnevalt kuulekust, millega tulevane keiser ka vastuvaidlematult nõustus. Ajaloolase Psellose iseloomustuse järgi oskas Michael "tunduvalt paremini alluda kui käskida". Michael polevat ka osanud kellelegi ära öelda. Eriti puudutas see loomulikult neid, kes teda ülistasid – mesikeelsed meelitajad said talt kõike, mida vaid tahtsid. Lõpptulemusena viis selline keisri "lahkus" täieliku segaduseni riigis. Võrreldes pidevalt keisri läheduses olevate õukondlastega, kellel oli üsna lihtne saavutada Michaeli soosingut, olid väepealikud tunduvalt halvemas olukorras. Neil puudusid võimalused päevast päeva keisrit kiita ja ülistada, see aga tekitas Michaelis pahameelt. Kutsunud juhtivad väepealikud 1057. aasta paasapühade ajaks pealinna audientsile, olevat Michael hakanud neid kõigile ootamatult sõimama. Ning kui nad olid oma ühise peapesu kätte saanud, kästi kõige kuulsamatel sõjameestel astuda saali keskele ja Michael jätkas nende mõnitamist ühekaupa. Reeglina tasase keisri käitumine oli niivõrd ebatavaline, et mõnegi arvates pidi ta olema kaotanud mõistuse. Pärast sellist vastuvõttu ei läinudki eriti palju aega, kui solvunud väepealike peades sündis plaan Michael kukutada. Seda enam, et tegemist oli ju varjamatu õukondlaste-tsivilistide kandidaadiga, keda üritati vastandada reaalset jõudu omavatele väepealikele.^[3]

Oma tegutsemisplaani lõplikuks läbiarutamiseks kogunesid vandeseltslased maamõisa, mille omanik Isaak Komnenos kuulutati 1057. aasta 8. juunil keisriks. Üsna pea asus teda toetama enamik väepealikest ja seega muidugi mõista valdav osa sõjaväest. Lisaks oli ausa ja julge mehe reputatsiooniga Isaak vägedes tunduvalt populaarsem kui otsustusvõimetu tsivilistist Michael.^[3]

Patriarh Michael I Kerularios patriarhitroonil

Kahe võimupretendendi pooldajate vaheline verine lahing toimus 20. augustil, ja kuigi Michaeli väed saavutasid algselt edu, lõppes kokkupõrge Isaaki võiduga. Trooni pärast puhkenud lahingu käigus hukkus palju sõjamehi, keda oleks olnud hädasti vaja hoopis riigi piiride kaitsmiseks. Oma vägede kaotusest teada saades avaldas Michael kohe soovi loobuda troonist. Kuid need õukondlased, kes olid keisri troonile upitanud ja nautisid vastutasuks heldekäeliselt jagatud hüvesid, ei tahtnud sellest ideest isegi kuulda. Nende peamiseks mureks polnud mitte riigi edasine saatus, vaid oma tuleviku kindlustamine ja aja võitmine.^[3]

Selleks tegid nad keisrile ettepaneku mitte alistuda, vaid alustada läbirääkimisi. Nii saadetigi usurpaatori juurde saadikud eesotsas Michael Psellosega. Saatkond sai ülesande teha mässajatele ettepanek panna relvad maha, mille eest lubas Michael vastutasuks lapsendada Isaaki ja kuulutada ta oma järeltulijaks. Esmapilgul, eriti arvestades keisri vanust, tundus pakutud tehing ahvatlev, kuid Isaaki laagris jäädi siiski kõhklema. Nimelt oli mässajateni jõudnud teade, et Michael olevat võtnud nii rahva esindajatelt kui ka õukonnalt kirjaliku vande, et nad ei tunnista Isaak Komnenost keisrina. Seega tekkisid keisri siiruses väga tõsised kahtlused, mis panid Isaaki pooldajaid nõudma lisagarantiisid. Lõpuks, pärast mitmete saatkondade vahetamist ja keisrilt lubaduste saamist andis Isaak kokkuleppele oma nõusoleku ning lubas kolme päeva pärast olla Konstantinoopolis.^[3]

Michaeli ja Isaaki tüli lahendus aga saabus sealt, kust keegi ei osanud seda oodata. Patriarhi residentsi juurde, mis asus Hagia Sophias, oli kogunenud suur rahvahulk, nõudes kirikupealt lahendust puhkenud võimutülile. Samas esitati patriarhile palve, et ta vabastaks Isaaki äsja antud lepitusvandest. Ainuüksi sellest nõudmisest võis aimata, et rahva sümpaatia hakkas kalduma Isaaki poole, ning patriarh, kes loomulikult seda meelemuutust tabas, saatis Isaakile teate, et ta pealinna saabumisega kiirustaks. Samas nõudis patriarh Michaelilt, et ta loobuks troonist. Ning täiesti ootamatult Michael VI selle ettepanekuga ka pikema jututa nõustus. Ta olevat vaid patriarhi saadikutelt küsinud: "Mida ma selle eest vastu saan?" Ning saadikud ütlesid: "Taevariigi!" Seepeale vastas keiser, heites pilgu oma purpursussidele: "Nende nimel ei tasu küll nii heast ettepanekust loobuda." Seejärel võttiski Michael võimust loobumise märgiks keiserlikud jalavarjud jalast. See sündmus toimus 1057. aasta 30. augustil.^[3]

Michael elas pärast troonist loobumist veel umbes kaks aastat. Ta suri mungaks pühitsetuna oma pealinna majas 1059. aastal.^[3]

Vaata ka

Viited

↑ John Julius Norwich (1993). Byzantium: The Apogee. London: Penguin. ISBN ISBN 978-0-14-011448-5. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)
↑ George Finlay (1853). History of the Byzantine Empire from 716–1057. William Blackwood & Sons.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 ^3,6 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 314-317.

Eelnev Theodora Porphyrogennete	Bütsantsi keiser 31. august 1056 – 30. august 1057	Järgnev Isaak I Komnenos

[1] John Julius Norwich (1993). Byzantium: The Apogee. London: Penguin. ISBN ISBN 978-0-14-011448-5. {{raamatuviide}}: kontrolli parameetri |isbn= väärtust: invalid character (juhend)

[2] George Finlay (1853). History of the Byzantine Empire from 716–1057. William Blackwood & Sons.

[:0-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 ^3,3 ^3,4 ^3,5 ^3,6 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 314-317.

[1]

[2]

[3]