Meriküla dessant
| Meriküla dessant | |||
|---|---|---|---|
|
Osa Teisest maailmasõja sõjategevusest Eestis ja Narva lahingust | |||
| Toimumisaeg | 14.-15. veebruar 1944 | ||
| Toimumiskoht | Meriküla | ||
| Tulemus | Saksa tõrjevõit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Väeüksused | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Meriküla dessant oli 14. veebruaril 1944. aastal Teise maailmasõja ajal Eesti vallutamisoperatsiooni Narva lahingu käigus toimunud Nõukogude Punalipulise Balti laevastiku 260. merejalaväe brigaadi dessantoperatsioon Merikülas (tänapäeva Ida-Viru maakonnas Narva-Jõesuu linnas).
Merejalaväe brigaadi dessant korraldati Krivasoo kotist Auverest põhja poole ründavate Punaarmee üksuste toetamiseks. Merikülas maabus 517 Nõukogude võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel, kellel oli ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega ning läbi lõigata Narva jõe joonel võitlevate Saksa vägede taganemistee.
Lahingueelne olukord
[muuda | muuda lähteteksti]Punaarmee ületas 2. veebruaril 1944 Narvast lõuna pool jõe 122. laskurkorpuse 314. laskurdiviisi jõududega Ust-Žerdjanka juures. 1078. laskurpolk tungis samal päeval üle jõe Vääska küla juures. Neil seisis Saksa poolel vastas 29. Eesti Politseipataljon major Karl Anti juhtimisel, kes ei suutnud ülekaaluka vaenlase massiga tulla toime ja taandus. 29. Eesti politseipataljoni 1. kompanii taandus Putki küla ja Auvere raudteejaama suunas. Krivasoos kaitsel olnud 2. kompanii suutis oma positsioone hoida kuni taandumiskäsuni. Punaarmee 314. laskurdiviis tungis juurde antud 125. laskurdiviisi kahe polgu toetusel hoolimata vastupanule ja kaotustele edasi ning jõudsid 6. veebruariks põhjas välja Auvere jaamani, lõigates Auvere–Krivasoo maantee raudteeülesõidu kohal Tallinna–Narva raudteeliini läbi, läänes aga Putki, Sirgala ja Vaivara külani. Tänu rannikusuurtükkide tapvale tõkketulele õnnestus sakslastel punaväelased taas raudtee taha tõrjuda ning nende pealetung seisma panna. Punaarmee uus pealetung algas 11. veebruaril kogu Narva rinde ulatuses. 30. kaardiväe laskurkorpus hõivas kõigepealt sakslaste poolt Krivasoo vastas Narva jõe idakaldale jäetud sillapea ning tungis seejärel üle jõe, ühinedes Auvere platsdarmil võitlevate üksustega. Saksa 227. ja 170. jalaväediviis jäänused ei suutnud rinnet hoida ja taganesid. 13. veebruaril vallutas Punaarmee Auvere. 191. kaardiväe laskurpolgu üksused jõudsid jaamast pool kilomeetrit läänes raudteeni ja lõikasid selle läbi. Sakslaste tankide toel ette võetud vasturünnak tulemusi ei andnud. 13. veebruaril kell 22.50 sai 30. kaardiväe laskurkorpuse komandör kindralmajor Nikolai Simonjaki käsu viia 14. veebruari õhtuks lõpule vastase Narva grupeeringu sissepiiramise.[1] Mereni oli jäänud 4 kilomeetrit ja rünnakukiiluni Narva linnast põhja pool 5–6 kilomeetrit.
Dessandi ettevalmistus
[muuda | muuda lähteteksti]Leningradi rinde juhatusel oli plaan maandada dessant sakslaste tagalasse juba veebruari alguses, 260. üksiku merejalaväe brigaadi tugevdatud pataljon viidi Lavassaarele 1. veebruaril, kuid käsk rünnakuks saabus alles 13. veebruari keskpäevaks.[2] Pataljonile oli juurde antud üks laskurrood, üks automaaturite rühm, luurerühm, sapöörirühm, tankitõrjujate rühm, kaks sanitari ja kaheksa radisti,[3] relvastus oli 413 püstolkuulipildujat, 55 vintpüssi, 12 14,5 mm tankitõrjepüssi, 19 kuulipildujat ja kolm miinipildujat. Dessandi eesmärk oli murda läbi nõrgast Saksa rannikukaitsest ja jõuda välja lõunast pealetungivate Punaarmee vägedeni. Dessandi esimene rood pidi hõivama raudtee ja Auvere jaama, teine rood pidi hõivama Tallinna–Narva raudtee Auverest idas ning kolmas rood katma pataljoni vasakut tiiba ja õhkima raudteesilla Auverest idas. Ka pidi nende järel maabuma kolm pataljoni 115. merejalaväe üksikust brigaadist.[4] Samuti oli neile antud korraldus kohelda kohalike inimesi kui vaenlasi, põletada kõik hooned ja tappa kõik vene keelt mitterääkivad inimesed.
Saksa väejuhatus suhtus dessandiohtu täie tõsidusega. Et Eesti sõjavägi oli 1939. aastal valmistunud Punaarmee dessandiks Meriküla piirkonda, siis seati paljud rannapatareid üles juba 1939. aastal ette valmistatud positsioonidele.[viide?] Ranniku kaitse põhiraskus langes kolmele suurtükipatareile: 507. suurtükiväe patarei asus Narva-Jõesuust lõunas, 929. rannikusuurtükidivisjoni patarei Merikülas ja 532. mereväe suurtükiväedivisjoni patarei Merikülast veidi läänes, 227. jalaväediviisi hinnangul oli viimane eriti tugev tugipunkt. 5. veebruaril asus rannikule umbes 13 kilomeetri pikkusele lõigule kaitsesse võitlusgrupp Küste SS-Brigadeführer Kyssringi juhtimisel. Kaitselõik jaotati kahte ossa, millest parempoolset kattis umbes 150-meheline merejalaväe pataljon korvetikapten Hohenschildi juhtimisel, vasakpoolset sadakond meest Eesti 31. ja 32. politseipataljonist. Reservidena kavatseti kasutada Meriküla piirkonnas olevate staapide ja vooride meeskondi. Kuigi loodi ka liikuvaid reserve, oli peamine eesmärk võimaliku dessandi hävitamine juba merel ning seetõttu paigutati rannikule laiali helgiheitjatega varustatud valvepostid.
Lahingu käik
[muuda | muuda lähteteksti]Punalipulise Balti laevastiku dessant lahkus Lavassaareelt 13. veebruaril Eesti aja järgi umbes kell kolm päeval. Konvoisse kuulus 32 laeva[3] (teistel andmeil 26 laeva[5]), nende hulgas 4 suurtükipaati, mis pidid oma 100 mm kahuritest andma dessandile tuletoetust. Umbes poole kuue ajal õhtul jäi konvoile ette suur triivjäälaam, millest kaasatulnud kaatertraalerid ei suutnud läbi sõita ja need saadeti Lavansaarele tagasi. Allesjäänud laevad jõudsid uuesti vabasse vette alles kella üheteistkümneks õhtul. Et faarvaatri otsimisele oleks kulunud liiga palju aega, otsustas laevasalga komandör 2. järgu kapten G. Korbatšov, et nii suurtükipaadid kui ka traalerid saadetakse tagasi. Teekonda Meriküla poole jätkasid ainult allveelaevahävitajad ja soomuskaatrid – otsesed dessandi kandjad, kuna nende süvis oli nii madal ja võis loota, et miinid neid ei ohusta.
14. veebruaril kell 2.30 jõudsid allesjäänud laevad Meriküla randa. Sakslased avastasid Nõukogude maabumiskatse umbes kell 2.55, hetkel, mil esimesed võitlejad olid juba randa jõudnud. Kohe alarmeeriti kaitsel olevaid üksuseid ning sakslaste Meriküla klindiserval asuv 532. mereväe suurtükidivisjoni 105 mm suurtükipatarei võttis maabuvad merejalaväelased ägeda tule alla. Saksa suurtükitules uppus allveelaevahävitaja BMO-511[6] (M. Laari andmeil BMO-177) ning allveelaevahävitaja BMO-501 (M. Laari andmeil BMO-176) sõitis madalikule ning purustati seal. Ülejäänud laevad taandusid, viies tagasi 9 langenut ja 53 haavatud dessantlast ning ka 41 meest, keda ei õnnestunudki maale saata. Laevadele jäid või said maabumisel märjaks ka kõik dessandil kaasas olnud 8 raadiojaama, seega jäi dessant kohe ilma igasuguse sideta.[6][7]
Maabunud merejalaväe üksused lõid kohe taganema rannikukaitsel olnud 45 meest leitnant Alfred Kohlhase juhtimisel, kes taganesid Auga külas asuva võitlusgrupi Küste staabi juurde. Edasi asusid merejalaväelased ründama Merikülas asuvat Saksa 227. jalaväediviisi staapi ja otserünnakuga prooviti vallutada 532. mereväe suurtükidivisjoni patareid, mis pommitas merel olevaid laevu. Ära võtta ei suudetud kumbagi: 227. jalaväediviisi staap oli moodustanud ringkaitse ning suurtükiväelased pöörasid torud pealetormavate merejalaväelaste poole ja purustasid ründajad. Sakslaste andmeil langes suurtükiväe patarei juures sadakond dessantlast, nõukogude andmeil paarkümmend meest rünnaku algataja leitnant Innokenti Goboleviga eesotsas.
Et maabunud dessantlastel ei õnnestunud hävitada sakslaste sidet, jõudis teade dessandist armeegrupp Narwa staapi juba kell 5.17 hommikul ning kiiresti paisati Meriküla piirkonda lisajõude. Esimesena jõudsid kohale sadakond Saksa merejalaväelast major Engelhardti juhtimisel ning nad lõid Meriküla ründavad Punalipulise Balti laevastiku dessantüksused tagasi ja vabastasid umbes pool seitsme ajal hommikul 227. jalaväediviisi staabi piiramisrõngast.
Sakslaste rünnak dessandi hävitamiseks jätkus umbes kella kümne ajal hommikul, mil Narva-Jõesuu poolt tungisid peale Saksa merejalaväelased major Engelhardti juhtimisel, toetatuna kolmest Tiiger-tankist ning Puhkova poolt liikusid edasi 11. SS luurepataljoni 5. kompanii mehed toetatuna rünnaksuurtükkidest. Dessandi peajõud olid selleks ajaks välja jõudnud Kivisaare küla kandis Tallinna–Narva maanteeni, kus nad sakslaste surve tulemusena jagunesid mitmesse gruppi. Meriküla puhastati Punalipulise Balti laevastiku dessantüksusetest pärastlõunaks, Kivisaare küla juures olevad peajõud hävitati erinevail andmeil kas 14. veebruari õhtuks või 15. veebruari hommikuks peamiselt raskerelvade tulega. Väiksemate dessantrühmade hävitamine võttis veel aega mitu päeva. Dessandi põhigrupi likvideerimisel osalesid ka Revali rügemendi 3. pataljon kapten Mats Mölderi juhtimisel ning 20. eesti diviisi töökojakompanii ja veokolonni mehed SS-Hauptsturmführer Verner Metsakondi juhtimisel.[8]
Tagajärg
[muuda | muuda lähteteksti]Dessandi purustamist kajastati ulatuslikult ajakirjanduses ja propagandas. Vaatamata dessandi edukale purustamisele, ei jäänud Saksa väejuhatus rahule. Armeegrupp Narva arvates ei oleks tohtinud dessant üldse maale jõuda ning seetõttu korraldati dessandi asjaolude põhjalik uurimine. Puudusteks toodi kergete patrull-laevade puudumise, mis andnuks dessandist õigeaegselt teada ja rannikukaitsejõudude vähesuse.[9]
Punalipulise Balti laevastiku dessantväelastel ei õnnestunud jõuda Auvere kandis samal ajal rünnanud 30. kaardiväe laskurkorpuse osadeni. Samuti kukkusid läbi Nõukogude väejuhatuse katsed võtta dessandiga ühendust lennuväe või luurerühmade abil. 15. veebruaril visati Auvere piirkonnas langevarjuga alla Saksa mundrisse riietatud luuraja, kellel oli kaasas raadiojaam dessandi jaoks. Et dessandi põhijõud olid selleks ajaks juba löödud puruks, ei leidnud luurajagi mitte kedagi. Järgmisel päeval kadus side temagagi.
Nõukogude väejuhatus lõpetas dessandi otsimise 19. veebruaril. Järgnevate päevade jooksul jõudsid siiski läbi rinde omadeni kuus dessantlast, tuues kaasa ka teate täielikust hävingust.
Tsiviilelanike tapmine dessantlaste poolt
[muuda | muuda lähteteksti]Punalipulise Balti laevastiku dessantlased tapsid Merikülas kohaliku elaniku, 30-aastase Meeta Süvalepa koos 1,5-aastase pojaga[10] ning Auveres kolm naist ja haavasid kolme inimest (üks vene rahvusest tüdruk, 11-aastane tüdruk ja 7-aastane poiss).[11]
Avaldati ka vangilangenud dessantlaste tunnistusi, et neil oli käsk mitte võtta vange ning seega ka hävitada ettejuhtuvad tsiviilisikud – seda enam, et "seal pole vene elanikkonda".[12] Selline propaganda suurendas veelgi hirmu Punaarmee sissetungi vastu Eestisse.[13]
Teatas Saksa propagandaleht "Eesti sõna".Tõenäoliselt on see vale, kuna dessantvägi ei jõudnud Merikülla külla[14]
.
Meriküla dessandi Nõukogude mälestusmärk
[muuda | muuda lähteteksti]Meriküla tsaariaegse patarei nr 1 kõrvale, selle kesklaskemoonalao ja klindi vahele hakati 1972. aastal rajama mälestuskompleksi 14. veebruaril 1944 tehtud Meriküla dessandile. Lao ja Hiiemetsa – Narva-Jõesuu maantee vahele rajati mälestuspark, tee ja klindi vahele mälestusmärk (kujur Peeter Somelar, kes sel ajal töötas Kohtla-Järve Lastekunstikooli direktorina). Pargi ja kogu kompleksi üldkavatise autorit pole teada.[viide?]
16. augustil 2022 mälestusmärk demonteeriti valitsuse otsuse alusel.[15]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Mart Laar. Sinimäed 1944. Tallinn 2006. Lk. 87
- ↑ Mart Laar. Sinimäed 1944. Tallinn 2006. Lk 100
- ↑ 3,0 3,1 Mati Õun, Hanno Ojalo. Võitlused Läänemerel 1943–1945. Tallinn 2010. Lk 74
- ↑ Estonia 1940–1945. Lk 1051
- ↑ Mart Laar. Sinimäed 1944. Tallinn 2006. Lk 101
- ↑ 6,0 6,1 Mati Õun, Hanno Ojalo. Võitlused Läänemerel 1943–1945. Tallinn 2010. Lk 75
- ↑ Mart Laar. Sinimäed 1944. Tallinn 2006. Lk 105
- ↑ Marek Nisuma. Eesti piirikaitserügemendid ja politseipataljonid Narva rindel 1944. aastal. Lk 21
- ↑ Mart Laar. Sinimäed 1944. Tallinn 2006. Lk 110
- ↑ "Enamlaste veretööohvrid Merikülas". Eesti Sõna nr 48, 27. veebruar 1944. Lk 3
- ↑ "Enamlased tapsid Auveres naisi ja lapsi". Eesti Sõna nr 48, 27. veebruar 1944. Lk 3
- ↑ Harald Peter Guthers. "Mõrvavägede veretöö Merikülas. Punajõugud tapsid jälgilt noore eesti ema koos väikese lapsega". Meie Maa nr 26, 2. märts 1944. Lk 4
- ↑ Mart Laar. "Sinimäed 1944". Tallinn 2006. Lk 109
- ↑ "Мерикюлаский десант". Знание.Вики (vene). 12. juuli 2023. Vaadatud 14. juulil 2024.
- ↑ Nõukogude sõjasümbolitega monumendid Narvas on teisaldatud
| |||||||||||||||
