Läbipõlemissündroom
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
Läbipõlemissündroom on emotsionaalse ja vaimse kurnatuse seisund, mis toob kaasa alaneva hinnangu endale kui professionaalile ning võib süvenedes laieneda ka isiksuslikele omadustele.
Kurnatus tähendab ennekõike psühholoogilist ning emotsionaalset väsimust, mis viib võõrandumiseni, arvatakse, et ei sobita oma ametisse, kaob töörõõm.
Tekib emotsionaalse tühjuse tunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatabki ka töö kvaliteet.
Läbipõlemisele on omane vaimne kurnatus, energia ja tahte alanemine, inimesed tunnevad end "tühjaks väänatutena". Inimene muutub ükskõikseks oma töö suhtes, tema kompetentsus väheneb.
Läbipõlemist iseloomustab depressiivne meeleolu. Inimese emotsionaalsed ressursid on kurnatud, kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul.
Läbipõlemist ei tohiks samastada depressiooni või stressiga, kuigi see kätkeb mõlemale seisundile omaseid tunnuseid. Läbipõlemise põhjusi tuleks otsida eelkõige töökeskkonnast – see on enamasti pikaajalise tööstressi tulemus, mis kujuneb ebaõnnestunud katsetest tulla toime erinevate negatiivsete stressoritega. Läbipõlemine erineb depressioonist lokaalsuse poolest: kui depressioon on generaliseerunud seisund, siis läbipõlemine on töökeskne.
Enim kasutatud läbipõlemise definitsiooni on välja pakkunud C. Maslach ja S. E. Jackson: läbipõlemine on seisund, mis ilmneb inimestega töötavate erialade esindajatel ja mida iseloomustavad emotsionaalne kurnatus, depersonalisatsioon ja vähenenud eneseteostus.
- Emotsionaalne kurnatus viitab emotsionaalsete ressursside vähenemisele.
- Depersonalisatsioon viitab negatiivsete, kalkide ja küüniliste hoiakute kujunemisele kliendi ja tööülesannete suhtes.
- Eneseteostuse vähenemine ilmneb oma töötulemuste alahindamises, millega kaasneb tööalane madal enesehinnang ja küündimatuse tunne.
W. B. Schaufeli ja D. Enzmann näevad läbipõlemissündroomi normaalsetel ja tervetel inimestel esineva püsiva negatiivse töössesuhtumisena, mida iseloomustavad kurnatus (millega kaasneb distress), ebaefektiivsuse tunne, alanenud motivatsioon ning töökohaste destruktiivsete hoiakute ja käitumismudelite kujunemine. Selline psühholoogiline seisund võib välja kujuneda pikkamööda ja jääda inimesele märkamatuks.
Uurimused on näidanud, et samamoodi nagu stressi saab pidada edu hinnaks, algab ka läbipõlemine headest kavatsustest. Läbipõlemine ohustab kõige enam tugevalt motiveeritud ja kõrge saavutusvajadusega inimesi, kellel on juba saavutusi ette näidata ning kellel on oma tulemustele kõrged ootused. See tähendab, et läbipõlemise suhtes on kõige tundlikumad organisatsioonile pühendunud spetsialistid, kelle panus organisatsiooni edukusse võib olla keskmisest kõrgem.
Läbipõlemissündroomi on enim uuritud sotsiaaltöötajatel, õpetajatel ja meditsiinitöötajatel. Uuringud viitavad tõsiasjale, et ohustatud on peamiselt nende elualade esindajad, kelle töö eeldab intensiivset emotsionaalset kontakti klientidega. Siiski on viimaste aastate uuringutes selgunud, et läbipõlemissündroomi esineb ka teiste elukutsete puhul, eriti sageli ärimeestel ja bürootöötajatel.
Läbipõlemissündroomi esinemissagedus on viimastel aastatel oluliselt suurenenud ning uuringud näitavad tendentsi jätkumist. Põhjuseks peetakse töö intensiivistumist ning töötajale esitatavate nõudmiste ja kohustuste suurenemist.
Isiksuse tasandil on terve rida tegureid, mis soodustavad läbipõlemise kujunemist. Neist olulisemad on:
- väline kontrollkese;
- passiivsed, põgenevad toimetulekumehhanismid;
- madal enesehinnang, madal hinnang oma kompetentsusele ja vajalikkusele;
- ärevus, murelikkus;
- kõrge neurootilisus;
- kõrged või ebarealistlikud ootused.
„Läbipõlemine on kompleksne häire, mille tunnusteks võivad olla suur väsimus, kurnatus, tohutult negatiivne suhtumine kõigesse ümbritsevasse. Samuti jõudluse langus, mis võib esineda isegi sel määral, et te ei jaksa enam voodist tõusta. Või siis tunnete, et olete kaotanud tahtmise teiste inimeste vastu huvi tunda.“
– [1]
„Esimesena kirjeldas läbipõlemissündroomi ameerika psühhoanalüütik dr. Herbert Freudenberger 1974.a ja defineeris seda järgmiselt: läbipõlemissündroom on energia kulumine, mis tekib vaimsest ja füüsilisest ülekoormusest. See röövib inimestelt nende energia ja võime probleeme lahendada. Suureks probleemiks on see, et inimesed püstitavad endale sageli liiga kõrgeid eesmärke, mida täita ei suudeta. Samas ei olda valmis seda enesele tunnistama, vaid üritatakse läbi meeleheitlike pingutuste siiski eesmärkideni jõuda. Tuntakse end väsinuna, ärritatuna, jõuetuna ja ka üksikuna.“
– [2]
Läbipõlenud inimene
[muuda | muuda lähteteksti]Läbipõlenud inimene kogeb abitust, lootusetust ja võimetust, talle tundub, et tal pole kontrolli oma ümbruskonna üle. Frustratsioonitaluvus on vähenenud, inimene on ärrituv, tundlik, vaenulik ja kahtlustav. Töö on kaotanud tähenduse. Tähelepanuvõime ja mälu on halvenenud. Väheneb tööga rahulolu ja seotus organisatsiooniga. Organisatsiooni ja ülemustesse suhtutakse kriitiliselt, ei tunta end piisavalt tunnustatud olevat. Inimese sisemine motivatsioon on vähenenud, puudub huvi ja entusiasm, ideaalid on kadunud.