Kuumaõhupall

Kuumõhupall on õhutiheda kestaga, õhust kergem pall, mille aerostaatilise tõstejõu tekitab palli sisemust täitev ümbritsevast õhust kergem soe õhk.

Õhus kestvalt püsimiseks on vaja pallis olevat õhku ümbritseva õhu suhtes hoida soojemana, selleks peab soojusenergia allikas lennul kaasas olema. Tavaliselt põletatakse selleks vedelat propaani lahtisel leegil. Tõstejõu tekitab see, et kestas olev õhk on hõredam kui väljaspool kesta olev atmosfäär. Kuid altpoolt ei pea õhupall olema suletud: kuigi pallis olev õhk on hõredam, on ta samasuguse rõhuga kui ümbritsev atmosfäär. Tänapäeva kuumaõhupallide kest valmistatakse tavaliselt nailonist, aga kesta alumine serv, mis võib leegiga kokku puutuda, mingist tulekindlast materjalist.

Nagu teistegi õhusõidukitega, ei saa kuumaõhupalliga lennata väljapoole atmosfääri. Kõrgusrekord on 21 027 m, mille püstitas 26. novembril 2005 India ärimees Vijaypat Singhania oma kodumaal.

Kuumaõhupallid on tavaliselt pööratud tilga kujulised, ehkki kommertseesmärkidel valmistatakse neid muudegi kujudega. Tavaliselt on nad värvikirevad. Sageli kaunistatakse neid sponsorite ja muude logodega.

Kuumaõhupalli ei tohi välja lasta ükskõik millal ükskõik kust. Selleks on vaja Lennuameti luba, sest õhupallid võivad segada lennuliiklust.

Kuumaõhupall Lasnamäel (1990, teadaolevalt esimene Tallinnas)

Ajalugu

Kuumaõhupallide eelkäija on taevalatern, mis leiutati Hiinas 3. sajandil Kolme riigi ajastul. Neid kasutati sõjaväes signaalide edastamiseks.

Hiinlastelt õppisid taevalaternaid kasutama mongolid, kes 1240. aastal kasutasid neid Legnica lahingus, kus hävitasid Poola sõjaväe. See oli eurooplaste esimene kokkupuude taevalaternatega.

Kuumaõhupall on esimene inimest edukalt kandev õhusõiduk. 8. augustil 1709 sooritas Brasiilias sündinud preester Bartolomeu de Gusmão Lissabonis Portugali kuninga João V ja õukonna juuresolekul esimese lennu, millega ta tõusis umbes kuningalossi katuse kõrgusele. Väljaspool Portugali sellest lennust kaua aega ei teatud.

Umbes 15. oktoobril 1783 tegi järgmise mehitatud lennu Jean-Francois Pilatre de Rozier Pariisis. Õhupall tõusis 26 m kõrgusele, aga oli ankurdatud Maa külge. 21. novembril 1783 sooritas ta esimese mehitatud lennu vabalt lendava õhupalliga.

Jean-Pierre Blanchard oli esimene, kes lendas õhupalliga mitmes riigis, sealhulgas Prantsusmaal, Hollandis ja Saksamaal. 7. jaanuaril 1785 toimus tema kuulsaim lend, kui ta koos ameeriklase John Jeffriesiga ületas La Manche'i ja maandus Doveri lähedal Inglismaal.

Esimesena kasutati mehitatud kuumaõhupalli sõjalisel eesmärgil 26. juunil 1794 Esimese koalitsiooni sõja ajal Belgias toimunud Fleuruse lahingus, milles Prantsusmaa võitis Jean-Baptiste Jourdani juhtimisel liitlaste väe. Mäe otsast lasti välja õhupall "l’Entreprenant", milles viibijad andsid ülevalt nähtust maa peale teada. 1799 palus Jourdan sõjaministeeriumilt õhupalle mitte kasutada ja oma memuaarides ta õhupalli ei mainigi.

Hiljem jäeti õhupallireisid unarusse. Õhupallid olid halvasti juhitavad ja nendega juhtus alailma õnnetusi.

22. oktoobril 1960 tegi ameeriklane Ed Yost esimese lennu tänapäevase kuumaõhupalliga, mis kandis kütteallikat kaasas. Niisugused on kõik tänapäeval kasutatavad mehitatud õhupallid ja see võimaldab õhupalli pisut juhtida.

Kuumaõhupallid kultuuris

Jules Verne'i romaanis "Saladuslik saar" (1875) pagevad 5 inimest USA kodusõja lõpus Virginiast ümberpiiratud Richmondist kuumaõhupalliga ja satuvad Vaikse ookeani keskel olevale asustamata saarele. Kuid tolle aja tehnika ei võimaldanud valmistada õhupalli, mis nii pika reisi suudaks sooritada.