Kulna piiskopilinnus

Kulna luteri kirik, mis asub kunagise piiskopilinnuse kohal

Kulna linna vapp

Kulna piiskopilinnus (eestipäraselt ka Luigelinn, Võru murdes Luigaliina, läti keeles Gulbene, saksa keeles Schwaneburg ja Schwanenburg, poola keeles Łabędziewo) asus Ida-Lätis Ida-Vidzemes Kulna piirkonnas Kulna linnas Pedetsi (Pededze, Peddez) lisajõe Krustalīce (Kristliz) parempoolsel kaldal, umbes 2 kilomeetri kaugusel praegusest linnakeskusest.

Praegu asub sellel kohal Gulbene luteri kirik, mille aadress on Brīvības iela 15.

Nimekujud

• 1416 – Swaneburg
• 1429 – Swaneborch, Schwannenborch
• 1457 – Schwaneborch, Svaneburg
• 1577 – Swaneburgk

Ajalugu

Algusaegadest Liivi sõjani

X–XI sajandil püstitasid latgalid (lätlased) Krustalīce jõe lähedale kõrgele künkale puidust muinaslinnuse.

1224. aastal, kui Mõõgavendade ordu ja Riia piiskop jagasid omavahel lätlaste Tālava ja poolenisti läänemeresoome hõimudega asustatud Atsele maakonna, läks piirkond (Culbana) piiskop Albertile. Ei ole täpselt teada, kas ala (kihelkond?) kuulus enne Tālava või Atsele alla. Hilisemates Kulna ja Alulinna kihelkonnas elasid ka eesti päritolu leivud.

1340. aastal, peapiiskop Friedrich von Pernsteini ajal, ehitati baltisaksa ajaloolaste arvates kivist Kulna linnus. Tuginetakse ajaloolase J. G. Arndti arvamusele (1753), kuid pole dokumentaalset kinnitust sellele oletusele. Linnust oli idapoolsete valduste kaitsmiseks küll hädasti tarvis, sest XIII sajandi lõpus Viļaka saarele rajatud kindlustatud klooster ei olnud kuigi tugev ja pealegi asus see lähimast peapiiskopkonna linnusest umbes 100 kilomeetri kaugusel.

1416. aastal on linnust esmamainitud vene leetopissis, mis ei räägi aga midagi rajamisaja kohta. Ka hiljem on seda kindlust dokumentides mainitud küllaltki harva.

1429. aastal on teateid Kulna kihelkonnast – Kerspell vn borchssokinge to Swanborch.

1479. aastal hõivab linnuse ordu.

1483. aastal antakse peapiiskopkonna linnused uuele peapiiskopile Michael Hildebrandile tagasi.

1515. aastal annab peapiiskop Jasper Linde välja üriku, milles on esimest korda mainitud linnuse juurde kuuluvat kirikut.

1538. aastal märgib peapiiskopi koadjuutor markkrahv Wilhelm oma Raunas välja antud kirjas Kulna ametkonna pealikuna Johann Butlerit.

1555. aasta Liivimaa linnuste nimekirjas on märgitud, et linnuse kõrval paikneb asula (Hakelwerk) – arh et oppidum.

Liivi sõjast tänapäevani

1558. aasta septembri keskel, kui käis Liivi sõda, kavatses peapiiskopkonna aadel oma maid ise venelaste eest kaitsta ja kogunes Kulnasse. Sinna tuli kokku 600 saksa ratsaväelast ja 3000 talupoega. Kuid venelased lõid üllatusrünnakuga puruks kõigepealt talupoegade väe ja seejärel hävitasid ka varitsusest neid taga ajama tulnud sakslased. Venelaste suurt väge nähes hakkasid sakslased Rauna (Ronneburg) poole põgenema, kuid nad võeti kinni ja ellujäänud viidi hiljem Pihkvasse vangi.

1559. aasta jaanuaris tungisid Vene väed, kuhu kuulus 13 000 meest, Alulinna (Aluliina) juures Liivimaale ja suundusid edasi Kulna peale. Peapiiskopkonna ratsaväelased olid sel ajal Kulna all ja tahtsid rüüstamist takistada. Pärast esimesi võite väiksemate Vene salkade üle sattusid nad lõpuks, 18. veebruaril, Kulna ja Cesvaine vahel Tirza mõisa juures suurema Vene väe peale. Kuna osa sakslasi põgenes, jäi alles vaid 110-meheline väesalk, kes sai venelaste käest hävitava hoobi. Hukkus ka üks peapiiskopi väepealikke, Riia toomhärra Frederick Völkersahm. Kulnas vallutasid Vene väed ka linnuse, kuid pidid sealt peagi lahkuma.

1577. aasta juulis-augustis hõivasid Vene väed uuesti Kulna ja võtsid ka linnakese elanikud vangi. Venelased lasid linnuse õhku ja põletasid kiriku maha.

1582. aastal olid venelased sunnitud pärast Poola kuninga Stefan Bathory Venemaa-sõjakäike Liivimaalt lahkuma. Linnused anti üle poolakatele; Alulinna, Kulna ja Kirumpää staarostiks sai kuninglik kindralkomissar Liivimaal (1582–1588) Stanisław Pękosławski. Samal aastal koostas jesuiit Antonio Possevino, kes oli paavst Gregorius XIII legaat Põhja-Euroopas ning kes oli juhtinud ka Poola ja Venemaa vahelise Jam Zapolski vaherahu sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnust kujutati talle omase silueti ja tähtsusele vastava suurusega. Kulnat on kujutatud kolme torniga ja keskmisest väiksemana. Nime Schvaneborg kõrval on kasutatud ka teist nimekuju.

1627. aastaks oli Kulna ümbrus täiesti rüüstatud ja väheste elanikega. Kui varem hariti kihelkonnas üles 126 aakrit mõisamaad, siis nüüd oli kasutuses napilt 30 aakrit. Juba tollal lammutati Kulna linnusevaremeid ehitusmaterjaliks ja veeti telliseid Pedetsi (Peddez), Aiviekste (Ewsti) ja Väina (Düna, Daugava) jõge mööda allavoolu Riiga.

1638. aastal öeldi rootslaste revisjoniaktis, et linnusest pole midagi alles jäänud.

XVII sajandil ehitati endise linnuselääni maade valitsemiseks linnusevaremete kõrvale teisele poole Krustalitse jõge Vana-Gulbene mõis. See käis pidevalt käest kätte, kuni läks 1802. aastal parun von Wolffi perekonnale. Wolffid ehitasid sinna tänini säilinud härrastemajad: Valge (Baltā) ja Punase lossi (Sarkanā pils).

1776. aastal teatas pastor Bergmann oma ajalooraamatus, et kunagine peapiiskopiloss on varemetes.

1837. aastal otsustati linnuse asukohale ehitada kirik. Tehti kaevetöid ja mõõdeti müüre. Kirikut ehitati aastatel 1838–1843.

1840. aastal avaldati koostatud linnuseplaan.

Ehitus

Piiskopilinnuse kunagist asukohta ümbritsenud kraav

Riia peapiiskopkonna Kulna (Gulbene) linnus moodustas koos Liivi ordu Atsele (Gaujiena) linnusega II kaitseliini Pihkva ja Novgorodi poolt tuleva rünnaku vastu Riia sihis ja eelpostid enne Keskmaa (Vidzeme) tihedalt linnustega kaetud ala.

Ida pool asuva I kaitseliini Viļaka (Marienhausen) piiskopilinnuseni jäi linnulennult 55 km (8 miili) ja Alulinna ordulinnuseni 35 km (5 miili). Loode pool asuva Atseleni (Adsel) tuli 45 km (6,5 miili), edelas asuva piiskopliku Cesvaineni (Sesswegen) 35 km (5 miili) ja samuti piiskopi vasallile kuuluva lääne poole jääva Tirza (Tirsen) abilinnuseni 20 km (3 miili). Päris eemale edelasse jäi Latgale ordualal asuv Räisaku (Rezekne, Rositen) foogtilinnus – see oli 81 km (11,5 miili) kaugusel. Riia peapiiskopkonna lätlaste alade residentslinnus Rauna (Ronneburg) asus 71 km (10 miili) kaugusel.

Linnus asetses Krustalica jõe paremal kaldal, kus sügava sälkoru 10-meetrised kaldanõlvad moodustasid poolsaarelaadse kaldaneemiku, mis ümbritseva maastikuga oli ühenduses lääne poolt – jõeorg tekitas linnusele kolmest küljest loodusliku tõkke. Lääne poolt kaitses linnust 4–5 meetri kõrgune neemiku nõlv.

Ehitusstiililt on Kulna lähedane Vana-Piebalga vaba kastellitüüpi piiskopilinnusele ning oli tõenäoliselt vaba laagerkastelli ja majanduslinnuse sümbioos.

Kaevetöödel XIX sajandil avatud müürivundamentide järgi selgus, et pealinnuse moodustas 43 × 45 meetrise põhiplaaniga ristkülikukujuline kahe hoonetiivaga majalinnus kindluse lõuna- ja idaküljel. Müüri paksus elu- ja majanduskorpustes küündis 2 meetrini. Lääne- ja põhjaküljel oli kaitsemüür, mis moodustas hoonetiibade ette suletud õue. Õue põhjapoolses kaitsemüüris asus sissekäik. Tulirelvade ajastu alguses ehitati linnuse kirdenurka ümar suurtükitorn läbimõõduga 14–15 meetrit. Tollal joonistatud skemaatiline plaan ei anna aga andmeid ehitusetappide ja konstruktsioonidetailide kohta. Renneri kroonika põhjal saab siiski järeldada, et tegemist oli vastupanuvõimelise rajatisega, kuna linnus oli pidevalt sõjaliste aktsioonide operatsioonikeskuseks.

Kuna 1837. aastal linnuseasemele rajatud kiriku laius on 17 meetrit, peaks pinnases veel leiduma ka piiskopilinnuse vundamendi jäänuseid.