Kreeka õigus

Kreeka õigus on alates kaheksandast sajandist enne Kristust Vana-Kreekas kehtinud õiguskord. Tavapäraselt mõeldakse selle all Ateena linnaõigust ehk Atika õigust ehk Ateena demokraatiat. Kreeka õigus ei koosne aga ainult Ateena demokraatiast, vaid ka paljudest teistest põhimõtetest ja osadest. Sarnaselt Rooma õigusele, ei valitsenud ka Kreeka õiguses ühtsus ja üksmeel.

Minose kultuur koosnes linnriikidest, kus kehtisid eri õiguskorrad. Varajane Kreeka õigus ja õigusemõistmine oli veel seotud mütoloogia ning jumalatega. Kreeklased nägid oma õigusidee kehastust kahes jumalannas: Themises ja Dikes. Esimesed allikad, mis mainivad Kreeka õigust, on Homerose eeposed „Ilias“ ja „Odüsseia“. „Iliases“ said kodanikud pöörduda juba kohtusse, mitte ei pidanud lootma jumalakohtu peale.

Agoraa ja polis

Kaheksandal sajandil enne Kristust haaras kreeklasi liikumine, mistõttu kasvas rahvastik, sisepoliitilised kriisid ja tekkis palju Kreeka linnu. Neljandal ja viiendal sajandil enne Kristust sai Kreeka õigust kirjeldada põhiliselt kolme märksõnaga: polis ehk linnriiklik kord, kirjapandud seadused ja roomlastega võrreldava kohtupraktika puudumine.

Agoraa on tõlkes turg ehk plats, kuhu koguneti kauplema ja kohut pidama. See polnud lihtsalt maatükk, vaid isikute ühendus. Juriidilises mõttes oli agoraa kodanike kogunemine, kus valitsesid vanemad ja väärikamad, kes otsustasid tüliküsimuste üle ning vastutasid linna heaolu eest. Agoraasse kuulusid meessoost täieõiguslikud kodanikud. Kodanikel oli nii õigus kui ka kohustus võtta osa avalikest nõupidamistest, agoraa tegi „poliitikat“. Vanemad ehk gerondid (raugad) hoidsid oma ameti märgina käes skeptreid ja mõistsid kohut. Ratsionaalsete õigusküsimuste hindamisele aitas kaasa polis, mis oli kreeklaste üks olulisim panus Euroopa õigusesse. See võimaldas ülevaadet ja oli demokraatlike põhikordade tekke eelduseks.

Nomos

Kreeka õiguses puudusid juristid ja tavaliselt olid kohtuprotsessid lärmakad vaidlused teo- ja õigusküsimuste üle. Agoraa ei suutnud tihtipeale kõiki küsimusi ise lahendada. Seetõttu abistas abstraktse iseloomuga nomos kreeklasi õigusemõistmise küsimustes. Algupäraselt ei tähendanud see sõna seadust, vaid karjamaad. Aristoteles ja hiljem roomlased nimetasid seda jaotavaks õiguseks, mis leidis väljenduse käsus „Igaühele oma (Suum cuique)!”. Nomos oli kirjutatud õigus, mis rajati püsivatele ja osalt tänaseni säilinud kivitahvlitele. Kuna kreeklased hakkasid muutma oma õigust üldkohustuslikuks, siis arenes ka raidkirjaseaduste tehnika. Kreeka raidkirjad olid levinud alates 750. aastast eKr. Nomos sisaldas Kreeka polis’e avaliku ning eraelu kultusreegleid, sadamaõigust, veeõigust, maksu- ja lõivutabeleid, kutsekorraldusi, reegleid jõgede ja tänavate puhastamise kohta, karistusähvardusi ja autasusid, sätteid pealekaebajate kohta, kodanikuõiguste andmist, ametikorraldusi, kaubandus- ja käsitööõigust, karjatamis-, jahi- ja keskkonnakaitseõigust, perekonna- ja pärimisõigust, pandiõigust ja veel palju muud. Kõige kuulsam ja täpsem on Gortyni linnaõigus Kreetalt, mis pärineb umbes 500 eKr. Seadus ehk nomos oli ülim ja ainus autoriteet. Seda jälgiti rangelt ja täpselt.

Seaduseandja

Polis’es oli seaduste kehtestamise pädevus rahvakoosolekul, mida tehti vanemate nõukoguga ja korrapärases menetluses. Erandjuhul võis ka üksikisik seadusi välja anda, kuid ainult siis, kui agoraa sellega toime ei tulnud, näiteks Lykurgos Militaarlinnas Spartas. Ateenat uuendas Solon. Drakon oli seadusandjana tema eelkäija, aga Solon pani aluse püsivale ja seaduslikule Ateena põhikorrale. Solon kehtestas erinevaid õiguskaitsevahendeid, näiteks kõrge tähtsusega ja riskantsed menetlused rikastele ja enesekindlatele ning vastupidi väikse riskiga ja ebatähtsad protseduurid vaestele ning ebakindlatele. Kodanikud valisid ta 594. aastal eKr arhondiks ehk valitsejaks ja andsid talle diktaatorlikud volitused. Soloni reform puudutas esmalt finantshaldust. Ta jaotas kodanikud maksuklassideks ning rajas erilised ametid linna vara haldamiseks. Ametikandjad valiti kandidaatide nimekirjast kindlaks ajaks loosi abil. Kõrgeim põhikorraline organ oli Viiesaja Nõukogu ehk Bulee, mille moodustas rahvakoosolek. Rahval oli õigus apelleerida kõik rahvakohtu otsused ja igal kodanikul oli õigus ka populaarhagile, millega võis esitada kaebuse kellelegi teisele osaks saanud ebaõigluse pärast. Ateenas kaotati võlavangistus, kuid püüded türanniat takistada ei õnnestunud.

Demokraatia ja vabadus ehk eleutheria

Demokraatia ehk rahvavalitsus ei olnud eeskujuks üksnes teistele Kreeka linnadele, vaid on kreeklaste olulisim panus Euroopa õigusesse. Ateena demokraatia kõrgaeg oli Pärsia sõdade ajal. Kreeka elukorralduse ideaal oli alaliselt avalikest asjadest huvituv ja neis kaasarääkiv kodanik (polites). Sel põhjusel oli rahvakooslolek polis’e kõrgeim ja täievoliline organ. Mittekodanikud, külalised, naised ja orjad sinna ei kuulunud, küll aga linna kõik vabad mehed. Igast kümnest valimisringkonnast – füülist – valiti üheks aastaks 50 saadikut. Nõukogu liikmed said oma tegevuse eest ka tasu.

Kohtupidamiseks valiti kodanike seast 6000 kohtunikku, kes osalesid menetluses 501, 1001, 1501 kaupa kriminaalasjades ja 201 kaupa tsiviilasjades. Rahvakohtu (heliaia) istungid toimusid peaaegu iga päev.

Sokratese kohtumenetlus

Kevadel 399 eKr lõppes Ateenas üks riigireetmisprotsess surmaotsusega. Kohtualune oli kodanik Sokrates, kellele heideti ette jumalakartmatust ja noorsoo eksitamist. Süüdimõistev otsus langetati väikese enamusega – 280 häält 221 vastu. Sokrates ei palunud süüdimõistmise järel armu ega pakkunud ka varaohvrit surmanuhtlusest pääsemiseks. Sokrates läks ajalukku Ateena poliitilise kohtupidamise kuulsaima ohvri ja õiguse märtrina.

Kreekast saab Rooma

Peale Peloponnesose sõjas allajäämist toimus Ateenas poliitiline ja moraalne allakäik. Igaüks proovis rikastuda ning piirid eravara ja avaliku vara vahel hakkasid hägustuma. Sel poliitilise nõrkuse ajal saavutasid edu paljud Kreeka filosoofid, näiteks Platon ja Aristoteles. Kreeka polis’t ja demokraatiat muutsid Makedoonia kuningate Philippos II ja Aleksander Suure vallutused ning pärslaste riigi purunemine aastal 330 eKr. Järgnevate sajandite poliitilist ilmet kujundasid sõdurid ja sõjad, kuni Kreekast sai Rooma provints (148 ­­– 146 eKr). Kreeka põhikorra langust saatis aga kreeka kultuuri levik kogu Vahemere piirkonnas. Siiski ei lasknud roomlased Kreeka õigusemõistet ja riigiettekujutust oma õiguslikesse institutsioonidesse.