Konsensusdemokraatia

Konsensusdemokraatia on liberaalse ühiskonna kõige äärmuslikum, kõige aeganõudvam, kuid ka kõige jätkusuutlikum otsustamisvorm, sest konsensuse saavutamisel pole enam kohta tülidele ega vihapidamisele, sest kellestki pole teerulliga üle sõidetud. Konsensus on võimalik saavutada, kui arutelude protsessi kaasatakse kõik asjast huvitatud osapooled, selles osalejad on valmis tegema järeleandmisi oma algsest eesmärgist ning leitud kompromisslahenduse poolt hääletavad kõik. Konsensusdemokraatia mõte lähtub kogukonna, rahva või riigi suveräänsuse õiguse tunnustamisest, s.t igal kogukonnal või riigil on õigus ise läbi rääkida ja otsustada, kuidas ta korraldab elu ja toimetulekut omal territooriumil.

Kuid konsensuse saavutamine tähendada reeglina väga pikka läbirääkimise perioodi ning kompromisslahendusega leppimine eeldab usaldust teiste suhtes ja veendumuse olemasolu, et vastaspool ei kasuta tehtud järeleandmisi ära omakasu saavutamiseks. Seetõttu võib sellisel viisil otsuse langetamine kriisiolukorras seada ohtu kogu ühiskonna julgeoleku ja olemasolu, eriti kui mõni osapool ei ole valmis oma nõudmistes järele andma.

Konsensusliku otsustusprotsessi rakendamisele on oluliselt kaasa aidanud tehnoloogiline progress, mis võimaldab järjest lihtsamalt kokku tuua ühte diskussioonikeskkonda üha rohkem inimesi. Internetikeskkond võimaldab ühendada terve riigi kodanikud nendevahelisest kaugusest hoolimata, foorumid võimaldavad aktiivset mõttevahetust ning e-hääletuse süsteem aitab kaasa efektiivsele otsuste langetamisele. Sellise lahenduse suurepäraseks näiteks on Argentina pealinnas Buenos Aireses kasutusele võetud „DemocracyOS“ keskkond, mille kasutusvõimalust pakutakse kõigile, s.h ka inglise keeles.

Konsensus-demokraatia põhimõte, on sügavalt juurdunud paljude põlisrahvaste omavalitsus-organitesse. Näitena võib siinkohal tuua Kanada Põhja-Lääne Territooriumi ja selle kõrval oleva Nunavuti omavalitsused. Riiklikus mõõtkavas rakendatakse konsensus-demokraatia meetodit Šveitsis, Rootsis, Saksamaal, Belgias, Liibanonis ja Iraagis, tõsi mõnedes viimastest vahelduva eduga. Kõige radikaalsemalt on konsensus-demokraatia põhimõtet rakendatud Guernsey ja Kanalisaartel. Neist esimene on loobunud nii parteidel põhinevast poliitilisest süsteemist kui ka võimude lahususe põhimõttest. Riikideülestest organisatsioonidest rakendatakse konsensus-demokraatia põhimõtet ÜRO Julgeolekunõukogus ja Euroopa Komisjonis, tõsi viimase puhul on hakatud sellest põhimõttest aegamisi taganema. Eestis rakendas konsensuse põhimõtet meie kõige kauaaegsem peaminister Andrus Ansip.

Konsensusdemokraatia kõige halvem näide pärinev Poola ajaloost. Nimelt kehtis Rzeczpospolitas (Aadlivabariigis) nõue, et otsused tuleb langetada konsensuslikult, s.t kõik peavad selle kinnitama (Liberum Veto) põhjustas poliitilise otsustamatuse (sest keegi oli alati millegi vastu) ning sellele järgnevalt riigi likvideerimise ning selle valduste ja elanike traagilise jagamise naabrite vahel.

Konsensus-demokraatia põhimõtte rakendamine on laialdaselt kasutusel ka paljude riikide kooperatiivsetes ettevõtetes (ühistutes), kuid mõnedes maades on jäetud võimalus langetada otsus ka 90% hääleenamusega (näiteks Soomes). Sellise võimaluse tuleneb praktilisest kogemusest, et osa ettevõtte liikmeid võivad olla ülesostetud näiteks konkurentide poolt või siis muul põhjusel olla pahatahtlikult häälestatud ning nende poolt põhjustatud takistused põhjustada kogu ettevõtte pankrotistumise. See omakorda pakuks konkurentidele soodsat võimalust vabaneda ohtlikust konkurendist ning osta odavalt ära pankrotistunud ettevõttest järelejäänud vara.

Vaata ka

• Enamusdemokraatia
• Esindusdemokraatia
• Grupidemokraatia
• Juhitud demokraatia
• Leppedemokraatia
• Otsedemokraatia
• Sotsiokraatia
• Totaalne demokraatia
• Valgdemokraatia
• Volitusdemokraatia